Telliskivi Loomelinnakus aset leidnud rahvusvahelise kunstinäituse Tallinna T-särgikunsti biennaali korraldaja Rando Freiberg räägib lähemalt T-särgikunstist, selle populaarsusest ning biennaali tulevikuplaanidest.

Sisustusveebipoe Frida & Björni looja Gerda Oss elab oma kaheaastase poja kõrvalt ka aktiivset ettevõtjaelu, mis on vahel üsna raske ja üksildane, kuid positiivne tagasiside ja aina suuremad unistused ettevõttega seoses annavad jõudu ja indu edasiminekuks. Seda eriti hetkedel, mil tuleb endaga vaidlusi pidada, kas see kõik tasub end ära või tuleks millegi muuga tegeleda.

Igapäevaselt panganduses töötav Nelli Pavlova avastas enda jaoks enam kui aasta tagasi kõrvarõngaste ja dekoratiivaluste valmistamise ning veab nüüd oma ettevõtet Lutum, mille alt õpetab ka teisi kõrvarõngaid meisterdama. Ettevõtte kõrvalt on ta siiski säilitanud oma päevatöö, mis tagab turvatunde ja aitab hoida loomisrõõmu.

Kunstnik Kerttu Siplane nopib loodusest killukesi ja asetab need siis valgele paberile, et saaksid sündida uued mänglevad vormide ja värvide rütmid ja mustrid, vahel tema endagi jaoks midagi täiesti ootamatut ja üllatavat. Või loob ta midagi pilkupüüdvat toidujääkidest, et anda jääkmaterjalidele uus elu. Loomisrõõmu kogemiseks ei ole alati vaja minna poodi, leiab ta, vaid võib jalutada ka pargis, metsas või mererannas ning luua loodusest leituga. Võtta endale aega, avada meeled ja hinnata elu rikkust. Loodus tasakaalustab ja maandab, aitab märgata ja olla tänulik.

Tartlasest kirjanik, väikeettevõtja ja maailmarändur Lauri Räpp tuli esimeste luuleridadega avalikkuse ette vaid mõni aasta tagasi, täiesti spontaanselt ja teadmata midagi luuletamisest, ning nüüd jälgib teda sotsiaalmeedias terve Viljandi linna jagu inimesi. Ta kirjutab sellest, mis talle endale korda läheb, kuid suudab seda teha moel, mis liigutab veel väga paljusid. Ka neid, kes muidu end kuigi luulelembeseks ei pea. Tema kirja pandud mõtetega samastutakse, need poevad hinge ja nende eest tänatakse. Äsja said need sõnad ja mõtted köidetud ka raamatuks – värskelt raamatulettidele jõudnud ja juba edetabelid vallutanud luule ja lühiproosa kogumik “Lihtsate asjade tähtsus” võtab kokku Lauri viimaste aastate loomingu. Loovgraafi palvel esitasid seekord küsimusi lugejad.

“Kristi vaatab mind pika pilguga ja küsib: „Ma ei saa aru, kuidas sa suudad nii tugev olla? Kas sa ei karda siis surra?“ Viimase aasta jooksul pole mul tõesti kordagi sellist mõtet peast läbi käinud. Elu on küll lühike, aga elujõud pikendab seda oluliselt.” Nii kirjutas Anneli Uus oma päevikusse 2008. aasta detsembris. Täpselt aasta varem oli ta saanud rinnavähi diagnoosi, millele järgnes operatsioon, üheksa keemiaravi seanssi, viis nädalat kiiritusravi ja palju teadmatust.

“Kõik su unistused võivad täituda, kui sul on julgust nende poole püüelda,” on öelnud Walt Disney. Äsja täitus hooandjate abiga Viljandimaa õpilase Kertu Kändla unistus anda välja oma esimene luuleraamat “Südant puistan ridades”. Ta on luuletanud üle nelja aasta, kirjutanud kokku üle kolmesaja luuletuse – esialgu sahtlisse ja hiljem julguse kasvades ka juba teistele. Ta usub, et oma unistusi tuleb täita ja mitte unarusse jätta, sest viimasel juhul jäävad paljud ägedad ideed kõigest ideedeks.

Iga päev üks foto ja nii aastaringi – sellise eesmärgi seadis eelmise aasta esimesel päeval endale graafiline disainer ja vabakutseline fotograaf Henrik Metstak, et võtta iga päev pisut aega iseendale ja leida oma käekiri. Sellest kujunes mahukas isiklik projekt “366”, mis päädis sel suvel tema esimese isikunäitusega “Möödunud olevik”.

Mis oleks, kui teeks oma väikese raamatupoe? Suured raamatupoeketid on juba olemas, aga me teeksime teistmoodi, omamoodi. Umbes nii asusid 2016. aasta kevadel tõsisemalt oma raamatupoe mõtet veeretama kaks sõpra Triinu Kööba ja Elisa-Johanna Liiv, kes juba sama aasta sügisel avasid Tallinna vanalinna serval raamatupoe Puänt uksed (tegutsevad juba pikemat aega Telliskivis). Kuigi aeg-ajalt on peast läbi käinud ka loobumismõtteid, on nad siiski seni alati leidnud uue jõu edasiminekuks. Äsja astusid nad suure sammu edasi ja lõid oma kirjastuse.

Magistrikraadiga päästeametnik, kolme väikese lapse ema Merje Peekma katsetas lastega koju jäädes mitmeid käsitööalasid, kuni leidis selle, mis tal tõeliselt silma särama paneb ja meelerahu pakub – makramee punumise. Nüüd ongi ta juba mitu aastat end sellele pühendanud, valmistades makrameetehnikas kardinaid, lambikupleid, mandalaid ja kotte. Nõudlust nende järele jätkub.

Tosin aastat tegutsenud loovagentuuri Optimist Creative üks loojatest ja eestvedajatest Magnus Lužkov usub, et edu toob järjepidevus – mõistes, kuidas mingil alal asjad käivad ja samal ajal uut informatsiooni juurde hankides, tekivad värsked ja ootamatud seosed, mida nimetataksegi ideedeks. Selleks, et loovus ja potentsiaal avalduksid ja saaks sündida midagi väga vinget, tuleb tema sõnul viitsida vaeva näha. Tulevikus on just loovus, koostöövalmidus ja fantaasiavõime need väga olulised oskused, mis meid robotitest eristavad.

Muusik Kristel Kolkanen, artistinimega Khai teab väga hästi, mida tähendab kogeda depressiooni, seda pöörast kurbust ja õudu, mis röövib inimese elust palju ilusaid hetki, võimalusi ja jõudu. Veetes selles kurbuses palju aastaid abi otsimata, peljates näida nõrgana, soovib ta nüüd oma muusika abil vähendada vaimse tervise probleeme ümbritsevat stigmat ja eelarvamusi. Täna tuli välja tema esimene minialbum “Mirror”, mille eesmärk on jõuda inimesteni, kes praegusel ajal vaimset tuge vajavad. Et nad teaksid – selles kõiges ei pea olema üksi.

Matemaatikadoktorant ja kolme väikese lapse ema Britt Kalam ütleb, et matemaatika on vägagi loov ala. See on kõikjal meie ümber – looduse mustrites, kunstis, muusikas, isegi tema lemmikehitises Sagrada Família kirikus Barcelonas. Ta on võtnud oma südameasjaks matemaatika edendamise ja populariseerimise Eestis, et seda paremini mõistetaks, viies läbi lapsevanematele kursusi, luues põnevaid mänge ning juhendades lasteaias matemaatika huviringi. Ehk mängides targaks, nagu tema loodud “Mamamaatika” slogan ütleb.

Pianistiharidusega heegelloomade ja -nukkude valmistaja Mari-Liis Lille avastas enda jaoks heegeldamise tosin aastat tagasi kolmanda lapse kõrvalt ning on tundnud sellest ajast peale lakkamatut soovi luua. Algul katsetas ta internetist leitud õpetuste järgi ning seejärel hakkas juba ise leiutama ja nuputama. Ta on disaininud ja heegeldanud lugematul hulgal mänguasju, loonud tublisti õpetusi ning kirjutanud kolm populaarset käsitööraamatut, mis on jõudnud muu hulgas ka Hollandi ja Korea raamatulettidele. Kõigeks selleks on ta saanud inspiratsiooni oma lastelt.

2019. aastast koos Mema loovagentuuri juhtinud Merje Talvik ja Piret Rattasep leiavad, et oma agentuuris saavad nad luua ilu läbi paljude projektide ning tegeleda kunstiga just endale sobivas tempos. Ent oma agentuuri loomine nõuab ka kõvasti julgust ja enesekindlust, laia silma- ja hingeringi ning muidugi ka lähedaste toetust.

Juba kümme aastat ühes pisikeses Prantsusmaa linnakeses elav nelja lapse ema, pereblogija ja vabakutseline ajakirjanik Britt Ernewein leiab, et praegusel ajal võrreldakse end tihti teistega ning paljudel on ka ideaalikultus ehk kõike soovitakse teha võimalikult hästi ja kohe. Nii jääb aga ka palju tegemata, mistõttu tuleks lihtsalt kuskilt alustada, minna vooluga kaasa ja vaadata, kuhu välja jõuab.

Graafiline disainer ja illustraator Taavi Pint on alati olnud huvitatud disainist ja kunstist, kuid gümnaasiumi lõpus ei arvanud ta, et võiks selles vallas igapäevaselt tegutseda. Ometi nii läks ja praegu töötab ta sotsiaalmeediaagentuuris Exela Media graafilise disainerina, vabal ajal aga joonistab ja ehitab üles oma Kratt studio brändi. Loovtööle vahelduseks tegeleb ta maastikurattasõidu ja discgolfiga, mil vaim puhkab, et head ideed saaks ta üles leida.

Põlvamaal väikeses Eoste külas elav kahe lapse ema Lisa Marie Haabmets avas selle aasta alguses koduköögi, mis on juba hea hoo sisse saanud. Küpsetanud on ta ema eeskujul lapsest saati ning tema kaugem unistus on avada kohvik ja anda välja kokaraamat. 

Aleksandra Puks, kirjanikunimega Aleksandra A. T. avaldas äsja oma kolmanda luulekogu armastusest. Kurvad, melanhoolsed ja lootusetud seigad on tema elus tänu luulele saanud mingisuguse tabamatu võlu. “Armastus on see, kui ma tulen koju ja sina ootad mind,” ütles ta kord oma abikaasa poole vaadates, ja nii arvab ta siiani.

Kahe lapse ema ja Pesapuu perekeskuse looja Mariliis Lukk on mitu korda läbi põlenud, sest tegutses pikka aega välise tunnustuse nimel. Alles viimasel ajal on ta leidnud endas julguse avaneda, olla aus iseenda ja teiste vastu ning keskenduda täielikult loomisele.

Kirjastaja, tõlkija ja toimetaja René Tendermann toimetab päevast päeva kümmekonna raamatu tekstidega, mistõttu vabal ajal õhtuti ja nädalavahetuseti eelistab ta hoopis vaadata mõnda head telesarja või kuulata muusikat. Kolm kuud aastas laeb ta enda patareisid Hiiumaa metsade vahel, kus putitab üles kümme aastat tagasi ostetud vana talu.

Kirjutaja ja kirjastaja, joogaõpetaja ning väikese tütre ema Pamela Maran on viimase kolme aastaga pannud kahte raamatusse ja pea tuhandele leheküljele kirja Eesti vanaemade ja vanaisade lood. Ta on näinud vanu naisi ja mehi nutmas, kui nood rääkisid talle sõjakoledustest ja kannatustest, ta on õppinud rohkem andestama ja armastama, kuna kuulis lugusid käest lastud armastusest. Viimast, vanaisade raamatut kirjutades mattus ta pikkadeks kuudeks kuhugi hinge pimedusse, kus kadus motivatsioon ja ind jätkata. Uue jõu eneses leidis ta kevadel, kui jättis pooleks aastaks kõik muu ja ainult kirjutas. Nüüd isadepäeval esitleski ta oma mahukat raamatut Eesti vanaisadest, kellest nii mõnigi on saanud sel pikal teekonnal tema sõbraks.

Suure-Jaani kooli kuuenda klassi õpilane Ralf Grünberg teeb plastiliinist värvilisi kujukesi, mida on kokku kogunenud juba ümmarguselt 150 ja mis praegu on rändnäitusel. Samal ajal käib ta keraamikaringis, et minna millalgi üle savist voolimisele ja seejärel teha juba oma esimene pronkskuju. Ta julgeb unistada suurelt, vahel sellestki, et temast saab ühel päeval skulptor.

Ajakirjanik Marian Võsumets tunnistab, et teekond oma esimese täispika dokumentaalfilmi valmimiseni on olnud raske ja kohati üksildane, kuid ta ei vahetaks seda kogemust millegi vastu. Tema Suurbritannias valminud film “The Body Fights Back” linastub tänavusel PÖFFil novembris ja räägib negatiivsest kehakuvandist, sundmõtetest ja alaväärsustundest, mis ideaalse keha poole püüdlemisel tekivad.

Järgmine kord, kui sa kohvi jood ja samal ajal näiteks nutitelefonis aega parajaks teed, mõtle, ehk saaksid selle aja kinkida hoopis mõnele oma sõbrale. Sellise sõnumiga kutsub vaimse tervise eestseisja MTÜ Peaasjad Eesti inimesi üles üksteisele vähemalt veerand tundi päevas vahetut tähelepanu jagama, sest juba veerand tundi segamatut suhtlust lähedase inimesega parandab vaimset tervist. Psühholoog ja vaimse tervise portaali Peaasi.ee tegevjuht Anna-Kaisa Oidermaa rääkis, miks selline kampaania loodud sai ja mis seis meil selle suhtlemisega ikkagi on.

Luuletaja ja näitleja Anne-Mai Tevahi on õppinud tänapäevases kiires maailmas aega maha võtma. Kaotama end pikkadesse jalutuskäikudesse, märkama asfaldile langenud puulehti, istuma pingil, et kirjutada üles kogu ilu ja valu, mida ta enda ümber märkab või mis temani muudmoodi jõuab. Ta on õppinud aega maha võtma ja jäädvustama seda tunnet, mis tema sees äkitselt tekib ja millest sünnivad soojad luuleread või mõtted järgmise näidendi jaoks. Ta on õppinud looma segajateta.

Kuigi Joonisloomad OÜ omanik Kadi Mõttus on üks neist andekatest kunstnikest, kes hakkas joonistama enne kui rääkima, tunnistab ta, et kui lähedastelt poleks tulnud tõuget kunstiga tõsisemalt tegelema hakata, poleks ta kindlasti sealmaal, kus ta praegu on. Kui toetus ja seljatagune on olemas, annab see indu ja julgust edasi tegutseda.

Aastaid lasteaiaõpetajana töötanud ja nüüd Tallinna Ülikoolis kasvatusteaduseid ja Inglismaal Bristoli ülikoolis kasvatuspsühholoogiat õppiv Merilin Mandel on võtnud oma südameasjaks infomürasse uppunud väsinud lapsevanemate harimise, kirjutades enda loodud Instagrami kontol “Jess, lapsed!” lühidalt ja konkreetselt laste emotsionaalsest ja sotsiaalsest arengust.

Väikeettevõtjast viie lapse ema Gätly Valge korraldab läbi oma ettevõtte Jooksonlahe OÜ väljakutseid, millega kaasab iga päev sadu Eesti inimesi viit kilomeetrit jooksma või kõndima. Ta on täiskohaga ema ja täiskohaga ettevõtja, kes üritab iga päev leida tasakaalu nende kahe rolli vahel. See ei ole sugugi kerge, kuid hea tahtmise korral täiesti võimalik.

Daisy Inslermann kohtus paar aastat tagasi töö käigus Fahle galerii galeristi Meelis Tammemägiga ning nende vahel tekkis kohe säde. Armastusest teineteise ja kunsti vastu hakkas neis mõlemas ajapikku kasvama soov luua ühine galerii. See unistus ongi nüüd täitunud – juba mitu kuud tegutseb Solarise keskuse lõunatiivas nende asutatud galerii, mille eesmärk on tõsta pjedestaalile kaasaegne maalikunst.

Kas ja kuidas on näitlejal võimalik teatrist eemale saada? Mis julgustab noort inimest minema õhtust õhtusse võõra ja suure publikumi ette? Milles peitub teatri võlu? Sellest kõigest ja paljust muust rääkisime näitleja Karolin Jürisega.

Mõned inimesed joonistavad kurbust, mõned tööd on kantud vihast. Kunstnik Tarrvi Laamanni loomingust õhkub aga elurõõmu, vabadust ja piirideta olekut. Tegu on loomingulise natuuriga, kes vajab maalimiseks muusat ja muusikat. Kõigeks peab olema õige vaib, kordab ta ühtaina, et kui see on paigast, siis midagi uut luua tal ei õnnestu.

Vahel võib juhtuda, et täiskasvanuks saades lapsepõlveunistused tegelikult ei toimi ega sobi. Nii oli Anna Teele Oravaga, kelle eluaegne unistus saada näitlejaks lagunes mõne aasta eest koost. Tänaseks on ta leidnud oma väljundi ajakirjanduse näol. Tegu on noore ja andeka Eesti Päevalehe ajakirjanikuga, kes on viimase aasta jooksul avalikkuseni toonud palju konfliktseid ja olulisi teemasid.

Vahel võib sündida midagi täiesti uut ja teistsugust ka ühe pealtnäha tavalise filmiõhtu järel. Graafiline disainer ja koomiksikunstnik Veiko Tammjärv vaatas mõni aasta tagasi vendade Strugatskite samanimelise romaani põhjal tehtud kultusfilmi “”Hukkunud Alpinisti” hotell” ja vaimustus operaatori tööst ning filmi läbivast noir’i õhustikust ja salapärast niivõrd, et asus kuulsat teost koomiksiks tegema. Viimase aasta jooksul on ta koomikseid joonistanud igal pool, nii rongis, lennukis, kodus laua taga, diivanil, tööl lõunapausil, kohvikus, autos. Kõikjal, kus parajasti võimalust ja aega on olnud. Nüüd ongi koomiksiraamat valmis saanud ja ootab Hooandjas toetajaid.

Kunstnik ja viie lapse ema Mirjel Reitsnik on teinud aastakümneid näo-, keha- ja seinamaalinguid. Teda paelub küsimus, miks me loome. Ilmselt on põhjuseks tungiv vajadus seda maailma oma käe järgi paremaks muuta, kusjuures suurim tasu selle eest on kliendi rahulolu. “Selles mõttes ei erine ma kuidagi teistest loomeinimestest,” märgib ta. “Ja käib minugagi kaasas boheemlaslik eluviis ja perioodid, millal värvikott rõõmsalt nurgas tolmu kogub.”

Kuu Ruumi looja ja luulekogu “Lukuga päevik” autor Elina Naan on koos näitleja Veiko Tubinaga viimasel kahel aastal salvestanud kümneid ja kümneid tunde vestlusi armastusest, mis võib saja aasta pärast olla kuldaväärt materjal ajaloolastele. Nad on võtnud missiooniks kõnelda sellest suurest ebamäärasest tundest, mis on kõikjal meie ümber, kuid millest tegelikult kuigi avameelselt ei räägita.

Illustraator ja disainer Getter Tiivits võttis gümnaasiumi ajal oma õpetaja halvustavaid sõnu tema tööde kohta niivõrd hinge, et loobus mõneks ajaks täielikult joonistamisest. Nüüd, aastaid hiljem teenib ta sellega elatist.

Kui enamus inimesi veedab pimeda aja koduseinte vahel, siis ööfotograafid ootavad pimedat, et siis kodust välja minna ning tähti, virmalisi ja öist maastikut kaamerasse püüda. Loovgraaf uuris kahelt ööfotograafilt, miks on öö parem päevast.

Nii nagu paljudel värsketel emadel, oli ka Kädi Kreisbergil (30) beebi tõttu rohkesti unetuid ja nutuseid öid. Need ööd veetis ta tihtipeale Instagramis, kus hakkas aina enam märkama põnevaid tortide valmistamise videoid. Need võlusid teda niivõrd, et varsti kulus juba iga vaba hetk nende vaatamisele. Ei läinud kaua, kui endisest hambaarsti assistendist ja mitte kuigi suurest magusasõbrast sai samuti kirglik tortide valmistaja.

Varem õpetajana töötanud Helena Saavik (28) ajas esimese lapse kõrvalt banaanileivaäri ning leidis teise lapse kõrvalt vana mööbli tuunimise, mida ta nüüd suure kirega teeb. Mõtted ja ideed tal aga juba otsa ei saa. Nii nagu paljud kodused emad, unistab ka tema sellest, et ei peaks enam palgatööle naasma.

“Kurat seda teab! Või jumal,” vastab ristsõnameister, lauamängude looja ja lastekirjanik Tarmo Tuule (46) küsimusele, miks ta loob. Kui tal mõte kinni jookseb, läheb ta metsa jalutama ja naaseb peaaegu alati uute ideedega. Vahel uurib ta hoopis luubiga sipelgaid, jälgib mesilasi või öist tähistaevast. See kõik inspireerib teda. Loodus ja ei midagi muud.

Katheriin Liibertil ja tema sõbrannadel tuli aastaid tagasi idee teha pusad oma kodukoha nimega. Inspiratsiooni said nad Kopli Vintaaži pusadest. Nii ostsid nad H&M’ist täiesti tavalised mustad pusad ja lasid neile trükikojas oma kodukoha nime peale trükkida. Ettepaneku hakata selliseid pusasid tootma, tegi Katheriinile mõni aeg hiljem Mihkel Ambre (35), kes ideest kohe vaimustus. Nüüdseks on nad juba kaks ja pool aastat vedanud ettevõtet MUHOOV ja peas küpsevad uued ideed, kuidas edasi minna.

Kuidas saab paks mees hakkama kolme lapse ja aastaid magamata naisega? Nii kirjutab enda kohta tuntud blogija Henry Jakobson (39), kelle blogil “a mida henry teeb?” on tuhandeid jälgijaid. Ta ei salgagi, et teda kannustavad kiitused. Ja kui ta tunneb, et piltlikult öeldes kütus otsakorrale hakkab saama, loob ta ise jälgijatele võimalusi teda kiita. See aitab, sest kuigi ta teeb pealtnäha unistuste tööd – kirjutab lõbusaid seiku oma pereelust ja kõigil on lõbus –, ei ole see alati kerge.

Käsitööentusiast ja elustiiliettevõtja Anna Lutter (28) kasvatab kaht poega, kavandab ja õmbleb sisustuselemente, koolitab teisi käsitööhuvilisi, õpetab koolis käsitööd ja kodundust ning blogib. Ühesõnaga, tegeleb kõige sellega, mis talle südamelähedane. Anna innustab teisigi oma unistuste poole püüdlema, kuigi tihti öeldakse talle selle peale, et mis tal viga öelda, tal on ju kõik olemas. Ent ka tema on kuskilt alustanud ja kõvasti tööd teinud, et jõuda oma unistusteni.

Keraamik Kadri Kaerma (60) on tuntud nii Eestis kui ka mujal maailmas oma värvilise dekoratiivkeraamika poolest. Tema loodud vibalik kass sündis aastakümneid tagasi täiesti juhuslikult, kui masinast välja voolanud savitükk kassi meenutas. Alguses olid kassikujulised vaasid ja nõud sinised, seejärel tulid erinevad värvid ja uued materjalid. Kuigi Kadri on keraamikat teinud üle 40 aasta, ei ilmuta ta ainsamatki väsimusmärki, vaid teeb seda endiselt õhinaga.

Kolme väikse lapse ema Moonika Luhamaa (31) peab Mulgimaal talu vabapidamisel kanade, kolmekümnepealise lambakarja, suure aiamaa ja hiiglaslike lillepeenardega ning kajastab taluelu ka sotsiaalmeedias. Tegemist rohkem kui küll, ent see pole siiski veel kõik. Viis kuud tagasi esitas ta endale väljakutse teha iga päev üks akvarellimaal ning praeguseks on tal arhiivikarpi kogunenud juba üle 150 töö.

Õpilasfirmade konkurssi võitnud Tallinna 21. kooli gümnasistid Kaisa Kumpas (18), Oliver Sild (18), Lisett Sigur (17), Lotta-Lorette Kalmaru (18) ja Karl-Juhan Kangur (18) kaalusid kõiksugu ideid enne, kui jõudsid juhtmevabade disainvalgustiteni. Idee hakata laualampe tootma tekkis ettevõtte tootearendusjuhil Oliveril täiesti juhuslikult arvutimängu mängides, nimi ettevõttele sähvatas noortele pähe aga sõnaraamatut lehitsedes.

Ajalooharidusega hobifotograaf Nele Inglist tahab läbi käia kõik Eesti linnad ja üles pildistada nende linnade kõige huvitavamad majad ja uksed, et need siis silmapaistvate fotokollaažidena ajalukku jäädvustada.

Muuseumitöötaja Anu Soojärv (37) haaras paar aastat tagasi pärast pikka joonistamispausi taas pliiatsi, leidis endas uue hoo ja kire ning joonistab nüüd ajaviiteks lõbusaid omanäolisi koomikseid.

Moeuurija ja -looja Annika Kiidron julgeb raamidest välja mõelda ja suurelt unistada. Riided, mida tuleb vaadata 3D-prillidega? Miks mitte! Vanadest turvavöödest rõivakollektsioon? Pole probleemi! Tulevikus tahaks ta veel kümne meetri pikkused modellid Emajõele kõndima panna ja leiutada kombinesooni, mis aitaks kaelast allapoole halvatutel iseseisvalt liikuda.

Abstraktset kunsti viljelev kunstnik Liis Koger (30) ütleb, et kui tahta tänapäeval kunsti tehes ära elada, tuleb end intensiivselt reklaamida ja mitte selle pärast häbi tunda.

Ettevõtlikud elukaaslased Anni Oviir (30) ja Adam Rang (33) jõudsid ühes spordiklubi saunas istudes arusaamale, et eestlased on oma saunakultuurist kõnelemisel liiga tagasihoidlikud. Ei läinud kaua, kui nad lõid ettevõtte, mis pühendub Eesti saunatraditsioonide tutvustamisele ja saunariigi kuvandi loomisele.

Muusik ja helilooja Matis Leima (28) leidis tosin aastat tagasi enda jaoks seto kultuuri ning ühes sellega uue lemmikpilli karmoška. Nüüdseks on ta välja andnud karmoškaõpiku, mille järgi võib pilli mängimise selgeks saada igaüks. Kui karmoškamuusikaga on tal jalad põhjas, siis muu muusika osas ta alles kastab varvast vette. Teda huvitab küsimus, miks me peame üht muusikat teisest paremaks ja miks me ei viitsi tihti muusikasse süveneda.

Koomiksisarja AW stuffi looja, eestvedaja ja tekstide kirjutaja Janno Pikkat (33) tunnistab, et kui bussis on ainult üks vaba koht ja see on tema kõrval, siis enne seistakse kas või pool tundi püsti kui tema kõrvale istutakse. Olukord elust enesest, mis sai ka pisut teisel moel koomiksisse pandud. Just sellistest elulistest olukordadest tuntud kommiksisari kõnelebki ja sellepärast see nii popp ongi. Janno Pikkat kirjutab, Maari Soekov joonistab.

Mõni vaatab keraamik ja kunstnik Ursula Aavasalu (44) töid ja imestab, mis aineid ta küll tarbib. Aavasalule teeb see muidugi nalja, sest ta ei tarbi isegi alkoholi mitte. „Mis siis veel juhtuks, kui ma aineid tarbiks!“

Näitekirjanik, lavastaja ja näitleja Janno Puusepp (34) otsis välja oma viimaste aastate lühikirjutised ja jagab neid nüüd populaarses Facebooki grupis Karantiiniklubi. Ja rahvale meeldivad need! On ju huumor teretulnud, eriti kriisi ajal.

Toidublogija Getter Madison (29) usub, et kui midagi väga tahta, siis on kõik võimalik. Toidublogijana on ta korraga kokk, fotograaf, stilist ja turundaja ning kõike seda on ta õppinud omal käel.

Eesti suurima äriideede konkursi “Ajujaht” võitis sel aastal idufirma Pagerr. Ettevõtte asutaja ja tegevjuht Rudolf-Gustav Hanni (23) unistab suurelt ja loodab tulevikus üle maailma vähendada trükitööstuste paberi kasutamist.

Tallinna Kuristiku gümnaasiumi õpilased Jessica Carita Tepper (18), Romy Nõulik (19) ja Maria-Lisett Allak (18) veavad õpilasfirmat Homme, et läbi ehete anda edasi Eestimaa looduse ilu.