Artist nimega Khai juhib oma uue albumiga tähelepanu vaimsele tervisele: keegi ei teadnud, et nutsin end iga teine õhtu magama

+3

Kas sa vahel kahtled ka oma loomingus?
Väga tihti kahtlen. Periood, mil ma oma loominguga rahul olen ja ei kahtle, on põgus. Suure ülemõtlemise tõttu ma võib-olla ei suudakski oma muusikat jagada, kui mul ei oleks nii toetavaid sõpru, kes mind alati julgustavad. Pean ka võitlema oma sisemise perfektsionistiga, kelle jaoks pole mu looming kunagi “piisavalt hea”, kuid annan endale aru, et me kõik õpime ja kasvame ajas [—].”

Pikalt depressiooniga võidelnud muusik Kristel Kolkanen, artistinimega Khai (23) teab, mida tähendab kogeda kurbust, mis röövib inimese elust palju ilusaid hetki, võimalusi ja jõudu. Veetes selles kurbuses pikki aastaid abi otsimata, soovib ta nüüd oma muusika abil vähendada vaimse tervise probleeme ümbritsevat stigmat ja eelarvamusi. Täna tuli välja tema esimene EP ehk minialbum “Mirror”, mis peegeldab seda osa inimeste sisemaailmast, mida teiste pilkudele enamasti ei näidata. Oma värske loominguga tahaks ta jõuda inimesteni, kes praegusel ajal vaimset tuge vajavad. Et nad teaksid – selles kõiges ei pea olema üksi.

Mind kõnetab väga, kuidas noor muusik on oma kurva kogemuse muusikasse pannud ja tahab oma loominguga ka teisi sarnase kogemusega inimesi aidata. Praegusel ajal on veel eriti oluline keskenduda vaimsele tervisele, kuna paljude inimeste igapäevased tegevused ja elurütm on teadmata ajaks pea peale paisatud ja selle keskel võib olla keeruline oma tunnetega toime tulla. Muusikal on võimas ühendav jõud ja võime inimest aidata. Uuringute järgi aitab muusika läbi töötada oma tundeid ja emotsioone, see tekitab tunde, et me ei ole oma muredes üksi, ühtlasi võib muusika aidata leevendada valu, aga ka inspireerida, ergutada loovust ja tekitada head tuju. Kristeli looming on segu akustilisest ja elektroonilisest muusikast ning võrreldes varasemate singlitega on värsked lood isiklikumad ja sügavamad. Kuulaja leiab tema minialbumilt muusikapalad “Echo”, “Rage” ja “Bravest”, millest ühele on valminud ka muusikavideo. Ta kirjutab ja produtseerib muusikat ise, laulab ning mängib klaverit ja kitarri. Tegime juttu muusikast ja kurbusest, loomisest ja ideedest.

Rõõmustan, kui olen saanud kellegi teise naerma panna.
Kurvastan, kui ei oska sõbrale abiks olla. 
Ärritun, kui asjad ei liigu sujuvalt ja pean ühte asja mitu korda uuesti alustama.

***

Kas muusika on alati sinus ja sinuga olnud? 

Nii kaua kui ma mäletan, siis see on minus olemas olnud. Keegi mu perest pole muusik, aga õnneks meil oli olemas üks süntesaator ja kitarr, mis lubasid mul iseseisvalt muusikaga tutvuda. Kibelesin lasteaias juba kooli ja tahtsin esimesel võimalusel ka muusikakooli minna. Ema lubas mul tavakoolile lisakoormust alles kolmandas klassis juurde võtta, seega alustasin õpingutega pisut hiljem kui tavaliselt muusikud seda teevad. Heliloomingu tung oli minus ilmselt ka enne klaveriõpinguid juba olemas, kuid õppides sain sellest üha rohkem aru – ma ei ole interpreet, vaid helilooja. 

Sinu uus album räägib vaimsest tervisest, et olla toeks neile, kes on praegu raskustes. Seda põhjusel, et oled ise kogenud depressiooni ja tead, mida kestev kurbus inimesega teha võib.

Olen tõesti mitmeid aastaid pidanud enda sees võitlust sügava kurbusega ja ootasin pikalt enne, kui sellest oma lähedastega rääkida julgesin ja abi palusin. Kurbus, mida nimetatakse depressiooniks, hiilis mulle salaja ja sujuvalt ligi, tekitades minus lõpuks petliku uskumuse, et see olengi mina. Et see kurbus, valu ja nõrkus olengi mina. Kui ma viimaks psühholoogi juurde jõudsin, sain aru, kui sügavale “päris mina” minus mattunud oli ja kui pikalt ma olen elanud kellegi teisena. Algas kaevamine ja valude allikasse sukeldumine, mis ei olnud kerge, kuid hädavajalik. See on õudne, mida depressioon inimesega teha võib – kui palju hetki, võimalusi ja jõudu see ära sööb. Lõpuks ei tundnud ma enam muusika vastu ka mingit emotsiooni ja see viis mind n-ö üle ääre, sest vahet pole, kui raske mul on olnud – muusika on alati olemas olnud ja päästnud. Olgugi, et olen väga eneseanalüütiline inimene ja oskan asju ka objektiivselt hinnata, on see kurbus vaatamata ratsionaalsele mõtlemisele nii palju võimsam, et sa jääd sellele lihtsalt alla. Veetsin selles kurbuses väga palju aastaid ja keegi ei teadnud midagi, sest olin enamasti seltskonnas lustakas ja ettevõtlik. Keegi ei teadnud, et nutsin end iga teine õhtu magama või et hommikul voodist tõusmiseks tahte leidmine võttis minult enamuse päevasest jõust. Ma ei julgenud enda nõrkust teistele näidata, ei tahtnud sõpru koormata, perekonda alt vedada ega endale oma saamatust tunnistada. Ma ei sooviks sellist elu mitte kellelegi. Olgugi, et kurbus on inimese elus tohutult oluline osa, sest see kasvatab, ei peaks see kunagi minema nii kaugele, et sööb elujõu. Räägin enda lugudes ausalt neist valusatest emotsioonidest ja loodan, et kuulajad, kes on parasjagu oma elus raskes punktis, tunnevad, et nad ei ole selles üksi. Tahan näidata vaimse tervise probleemidele valgust ja natuke vähendada seda negatiivset eelarvamust, mis antud teemat ümbritseb. Et inimesed tunneksid, et nad saavad end avada ja abi paluda ilma igasuguse stigmata.

Album “Mirror” salvestati Room667 stuudios koos Roman Uvaroviga ja trummid mängis sisse Mihkel Kuusk, kes on ka Khai eelnevates heliteostes kaasa löönud.

Mis sa arvad, miks see stigma ja eelarvamused püsivad?

Ajalugu vaadates võib öelda, et inimkond on nii palju hullemat üle elanud ja praegune generatsioon ei tohiks üldse viriseda. See teeb raskeks mõistmise, et miks siis praegu nii paljudel eluisu otsas on, kui näiliselt on ju kõik olemas ja korras. Mulle tundub, et see on kuidagi läbi põlvkondade edasi kandunud arusaam, et nutmine tähendab nõrkust. Keegi ei taha olla nõrk ega näida nõrk. Ja kuigi see teema on viimasel ajal rohkem tähelepanu saanud, siis üleminek võtab siiski aega. Inimesed pole harjunud ennast avama ega vastu võtma. Eriti kuna tänapäeval liigub info nii kiirelt ja võimalikult kokkupressitud formaadis, siis see ei luba inimestel päriselt asjadesse süveneda ja empatiseerida. Ma usun, et me oleme kõik omavahel ühenduses ja on olemas ühtne vaimne tasand, mis meid kannab. Sisimas tunneme samu asju, aga avatus sellele on igaühel omamoodi.

Ära jää oma murega üksi!

Kui Sul on vaimse tervisega seotud mure, siis on oluline otsida abi ja tuge. Vaimse tervise murega võib pöörduda oma perearsti poole või kirjutada näiteks
peaasi.ee nõustajale: https://peaasi.ee/kysi-noustajalt/ 
lahendus.net nõustajale: https://lahendus.net/

Olen aru saanud, et depressioon võib tabada igaüht ja isegi siis, kui tegelikult on elus paljud asjad hästi, et see ei tarvitse tekkida mõne konkreetse põhjuse tagajärjel. Kuidas see sinul puhul oli? Ütlesid, et see hiilis sulle ligi salaja.

Minu puhul oli see kogum lahendamata tunnetest ja uskumustest, mille olin endaga lapsepõlvest kaasa toonud. Justkui sissekodeeritud mõtted, mis tagataustal minu maailma kujundasid. Näiteks uskumus, et mu isa pole minuga kunagi rahul ja kõik minu pingutused on ebaõnnestunud või ebaolulised. Või arusaam armastusest – mul puudus eeskuju ühest soojast ja usaldusväärsest suhtest. Elasin aastaid selliste mõtetega, mis süvendasid minus ebakindlust ja üksildast tunnet. Hakkasin alateadlikult otsima heakskiitu ja armastust just nendelt inimestelt, kes seda mulle kõige vähem anda tahtsid, mille tagajärjel sain muidugi alati haiget. Lõpuks oligi asi sealmaal, et mul puudus igasugune enesearmastus, enesehinnang, usk, et midagi saaks paremaks minna ja süvenes arvamus, et selline ma nüüd olengi ning tagasiteed enam pole. Kui need asjad kuhjuvad, siis lõpuks ajab iga väiksemgi asi nutma, sest sinu sees on nii palju lahendamata kurbust ja sa pole ise ka aru saanud, miks sa seda tunned.

Foto autor: Ülo Udumäe

Mida muusika tegemine sulle annab ja mida sa sellega laiemas plaanis teistele soovid anda?

Isiklikus plaanis annab see mulle elujõudu ja rahu. Muusika kuulamine on mind elu jooksul tohutult palju toetanud, aidanud lõdvestuda ja elu probleemidest korraks lahti lasta. Arvan, et olen artistina veel lapsekingades ja pigem alles otsin enda häält, kuid laiemas pildis sooviksin anda kuulajatele midagi sarnast, mida olen saanud ise kogeda. Lapsena oli minus tugev tung maailma päästa ja lähenesin sellele erinevatest külgedest, aga muusika on jäänud püsima. Seega ehk leian ühel päeval viisi, kuidas maailma läbi muusika toetada. Bon Iver ja Daughter olid mul näiteks pikka aega kaaslasteks.

Sa kirjutad kõik oma laulud ise. Kui tähtis on sinu jaoks see, et laul oleks üleni sinu enda loodud? 

Minu muusika on mulle alati väga isiklik olnud ja autentsus on mu jaoks tähtis. Tean tavaliselt üsna selgelt, millist atmosfääri ma muusikas luua tahan ja seda saan ainult mina ise teha. Aga olen avatud ka koostöödele, siiani on see olnud mulle väljakutseks ja iga korraga õpin enda jaoks midagi uut. Usun, et teise artistiga koos töötades saab sündida midagi väga erilist, kuid selleks on vaja õiget dünaamikat inimeste vahel. Sunnitud olukorras ma ei suuda ega taha luua.

Kas sa tunned muusikat luues, et äkitselt on su sees nii palju, mis otsib läbi muusika väljapääsu, või on see selline pikem protsess, ajapikku tekkinud kogemuste kogum, mille muusikasse paned? 

Ma olen üsna emotsionaalne inimene ja tajun elu mõnevõrra intensiivsemalt, ning olen nende tunnete väljendamiseks leidnud enda jaoks muusika. Paljudest asjadest on keeruline inimestega rääkida, õigete sõnade leidmine on raske ja lihtsam on jääda vait kui tekitada teistes segadust. Seega olen rääkimise asemel pöördunud muusika poole, mis on minu jaoks nagu päeviku pidamine. Selleks, et see emotsioon muusikaks saaks, on see pidanud minus ikka mõnda aega elama, kuni tunnen, et pean selle endast välja saama, et edasi liikuda. Lühiajalised olukorrad seda ei tekita. 

Kirjelda palun pisut oma loomisprotsessi. Kas sa tegutsed tavaliselt kindlas kohas kindlal ajal või on see kõik pisut kaootiline ja muusika sünnib kõikjal, kus sa parajasti liigud ja oled?

See on osa, millega pean veel kõvasti vaeva nägema, et mul tekiks kindel rütm. Seni olen seda üsna kaootiliselt teinud ja enamasti etteplaneeritult maha istudes ei teki sellist muusikat, mida ma avaldada tahaksin. Kui mul tekib suvalisel ajal ja kohas mõni idee, siis panen selle esimesele ettejuhtuvale asjale kirja. Nii on mul kogunenud hunnik märkmikke ja paberilipakaid, kus puudub igasugune organiseeritus. Tegelikult olen inimesena üsna organiseeritud – mulle meeldivad tabelid ja nimekirjad, mistõttu on pisut naljakas, kuidas see loominguline pool minus on täielik vastand. 

Kuidas sündisid su albumilt “Mirror” leitavad lood?

Albumi singel “Rage” sündis öösel kodus kella kolme-nelja paiku kümne minutiga. “Echo” valmis mitme päevaga, kuid põhiemotsioon ja sõnum tekkis samuti umbes poole tunniga keset ööd. Kõige ausamad lood sünnivadki tavaliselt keset ööd ja varahommikul, kui ma pole jõudnud veel magama minna. Mulle meeldib pimedus ja vaikus, kui mind ümbritsev maailm on unes. Olen öösiti ka kuidagi emotsionaalselt avatum ja haavatavam, kriitik minus on juba päevast väsinud ja ei tüki vahele, kui looming peale tuleb. Inspiratsiooni kogun ka loodusest, eriti meeldib mulle mere ääres olla ja laineid kuulata. Uute ideede tekkeks on vaja saavutada endas esmalt vaikus ja lahti saada “maailma mürast”, kuid teinekord võib impulsiks olla ka just see müra. Mul on ka eraldi playlist, kuhu kogun erinevatelt artistidelt singleid, mis on minus mõne mõtte käima lükanud. 

Oma varasemas loomingus keskendusid elektroonilisele popmuusikale, nüüd oled elektroonilise muusikaga sidunud ka akustilise muusika.

Iga lugu algab akustiliselt ja elektrooniline produktsioon on järeltöötlus, ideede lihvimine ja loo huvitavamaks tegemine. Selle EP puhul ma ei tahtnud oma algideed liialt sodida. “Echo” puhul ma läksin lõpuks siiski üsna kaugele, originaalversioon on ainult klaveri ja häälega, nagu teine singel “Rage”. Aga ma tahtsin sellele lisada seda jõudu, mida minu häälest üksinda ei saa. Tõime sisse stuudios salvestatud trummid, millega aitas Mihkel Kuusk, kes on muide üliandekas multitalent ja kel tasub silm peal hoida. 

Kui kerge või raske on sinu jaoks olnud muusikamaailma sisenemine?

Ma ei tunne, et oleksin veel otseselt muusikamaailma sisenenud. Arvan, et seisan praegu selle maailma ukselävel. Olen end teadlikult selles suunas viinud, teadlikult uusi kontakte loonud ja osa võtnud seminaridest, koolitustest ja üritustest, kus on võimalik Eesti muusikamaastikul aktiivselt tegutsevate inimestega kohtuda. Esimesed uksed avanesid muidugi läbi Georg Otsa nimelise Tallinna Muusikakooli, nii kompositsiooni kui ka muusikaproduktsiooni erialal. Mõlemal perioodil sain väga palju uusi ja värvikaid kontakte ning minu jaoks hindamatuid inimesi, kellega edaspidistes projektides koostööd teha. Ma ei ütleks, et oleks olnud ka erilisi takistusi. Arvan, et kui oled enda jaoks õigel rajal ja tegeled südamest tuleva huviga, siis hakkab elu sind sel teel toetama ja n-ö juhuslikke õnnestumisi pakkuma. Romaniga, kellega koos ma EP salvestasin ja produtseerisin, kohtusin näiteks juhuslikult ühel stuudiokontserdil, kuhu otsustasin viimasel hetkel minna.  

Kas sa vahel kahtled ka oma loomingus?

Väga tihti kahtlen. Periood, mil ma oma loominguga rahul olen ja ei kahtle, on põgus. Suure ülemõtlemise tõttu ma võib-olla ei suudakski oma muusikat jagada, kui mul ei oleks nii toetavaid sõpru, kes mind alati julgustavad. Pean ka võitlema oma sisemise perfektsionistiga, kelle jaoks pole mu looming kunagi “piisavalt hea”, kuid annan endale aru, et me kõik õpime ja kasvame ajas – loomulik, et kui looming on n-ö purgis, siis oled selle tegemise protsessis juba nii palju uut õppinud, et tahaks kohe uuesti ja paremini teha. Aga usun, et kuulajatel on ka huvitav näha, kuulata ja kaasa elada minu arengule.

Foto autor: Liisa-Ingrid Kerson

Kas sa oled õnnelik ja rahul, et saad tänases päevas muusikat luua või võimalusel olnuksid looja mõnel muul ajal? 

Mulle meeldib mu ajastu. Võimalused on lõputud ja kõigil on vabadus luua enda stiil.

Kuhu sa oma muusikaga jõuda soovid?

Raske küsimus, millele mul täpset vastust ei ole. Tean nii palju, et soovin luua oma muusika ümber hoidvat ja sooja kommuuni. Alustada vestlust teemadel, mis on inimeste hinges olulised. Unistan välismaa turust, sest praegusel momendil ei näe ma Eestis enda jaoks veel head kohta. Kuid eelkõige lasen end oma muusikal ise juhtida ja vaatan, kuhu see mind välja viib.

Kui palju ja millist muusikat sa ise kuulad? 

Periooditi kuulan kas väga aktiivselt või ei kuula üldse. Stiili poolest olen üsna värvikas. Arvan, et minu jaoks on oluline see tunne, mida muusika minus tekitab ja kuna minu tunnetemaailm on laia ampluaaga, siis on ka minu muusikaline žanrivalik lai. Lapsepõlvest saati on mulle südamelähedane olnud drum and bass stiil, sest kuulasin seda koos oma vanema vennaga, kes on mulle nii parima sõbra kui ka eeskuju eest. Arvo Pärdi muusikat hindan kõrgelt ja pikalt, ilma selleta ei taha olla. Klaveriõpingu aegadest jäid mulle silma Chopin ja Debussy, keda ma siiani kuulan ja enda lõbuks mängin. Filmimuusika on minu hümn olnud aastaid. Thomas Newman oli kunagi mu iidol. Tavalist raadio popmuusikat ma eriti ei kuula ja autos kuulan raadio asemel enda loodud playliste, kus on muusikat erinevatest aastakümnetest ja žanritest, kui just Raadio 2-st mõnda huvitavat saadet ei tule.

Arvo Pärt on öelnud, et kõige tundlikum muusikainstrument on inimese hing, sellest järgmine inimese hääl, ja on vaja puhastada oma hinge, kuni ta helisema hakkab.

Arvo Pärdi mõtisklused mulle meeldivad, need sunnivad sind korraks kiirteelt kõrvale tulema ja enda egost läbi vaatama. Olen ise mõelnud, kuidas looming on alati meie ümber ja inimene on selle kanaliks. Kui hing on puhas, siis saab tulla ka puhas looming.

Kui tihti sa südamest naerad?

Iga kord, kui ma naeran, naeran südamest. Eriti hästi naeran oma ema või parimate sõpradega koos olles.

Kristel Kolkanen on pärit Arukülast, ta käis Aruküla koolis ja Tallinna Vaba Waldorfkoolis, ning elab 18ndast eluaastast Tallinnas. Tal on kaks vanemat venda (11 ja 12 aastat vanemad), kes on tema eeskujud ja kangelased. Ta on õppinud Georg Otsa nimelises Tallinna Muusikakoolis kompositsiooni (juhendaja Tatjana Kozlova-Johannes) ja muusikaproduktsiooni (juhendaja Taavi Paomets) erialal. 2015. aastal võitis ta Noore Helilooja konkursi, mille kohta saab lähemalt lugeda siit. Khai teekond sai alguse 2019. aasta lõpus ja läbi Khai loomingu on Kristel kokku sidunud oma filmimuusika huvi, nüüdismuusika ja muusikaproduktsiooni teadmised. Võrreldes varasemate singlitega on värsked lood isiklikumad ja sügavamad. Tema debüütsingel “Play You” ilmus 2019. aasta lõpus. Varasemalt on ta avaldanud kolm singlit sooloartistina ja ühe topeltsingli koostöös drum’n’bass produtsendi Insct’iga. Lisaks on Kristel tegelenud paljude hobidega – joonistamise, monteerimise, luuletamise, kirjutamise,  kodeerimise, pildistamise, jooksmise, ujumise, tantsimisega. Viimasega oleks ta ilmselt aktiivselt tegelema hakanud, kui tal oleks muusikakooli kõrvalt rohkem aega olnud. Praeguse elutempo juures ta enam nii palju asju teha ei jõua, kord kolme kuu tagant joonistab ja vahepeal võtab kaamera kätte. Monteerimise isu on ta “Rage” muusikavideoga mõneks ajaks ära täitnud ja tantsu laseb endast siis välja, kui saab üksinda kodus olla ja muusika valjuks keerata.

Foto autor: Liisa-Ingrid Kerson

Share your thoughts

Scroll Up