Banaanileivaärist mööbli tuunimise ja T-särkide disainimiseni: “Väikeste lastega kodusolek on selle kõik võimalikuks teinud”

Varem õpetajana töötanud Helena Saavik (28) ajas esimese lapse kõrvalt banaanileivaäri ning leidis teise lapse kõrvalt vana mööbli tuunimise, mida ta nüüd suure kirega teeb. Mõtted ja ideed tal aga juba otsa ei saa. Nii nagu paljud kodused emad, unistab ka tema sellest, et ei peaks enam palgatööle naasma.

***

Leidsin su Instagramist Iseloov nime alt ja mulle jäid silma su hubased kodused pildid, tuunitud kapid ja vahvad õpetusvideod. Nimetad end ise interjöörientusiastiks. Maailmas on nii palju asju, millega võiks tegeleda. Miks sulle just mööblit meeldib tuunida?

Kolisime detsembris oma esimesse päriskoju ja kuna raha nappis, siis pidin ise sealset mööblit tuunima hakkama. Mulle meeldib tegelikult igasuguseid uusi asju teha. Mööbli tuunimine on lihtsalt uus ja põnev. Selline mõnus nokitsemise tegevus. See on ka hea võimalus näha, milleks ma võimeline olen.

Oled mõne tuunitud kapi ka juba maha müünud. Kust sul tuli see idee, et võiks rohkem kappe tuunida ja proovida neid ka müüa?

Krabasin kirbukalt ühe kapi kaasa, mis tegelikult meile üldse ei sobinud, aga selleks, et mees lubaks uue osta, pidin vanast enne kuidagi lahti saama. See oligi see moment, kus mõtlesin, et võiks selle ära tuunida ja maha müüa.

Kirbukalt kaasa haaratud kapp tuunitud kujul.

Sa ei ole ju seda kuskil õppinud. Oled kõik omal käel järele uurinud ja proovinud. Kuidas sa oma stiili valinud oled ja kas sa hangidki vanu kappe kirbukatelt?

Olen jah palju Youtube’ist õppinud. Näiteks “Fusion Mineral Paint” enda lehel on palju videoid. See on see värv, mida ma kasutan mööbli tuunimiseks. Kappe saan igalt poolt Facebookist, kirbukatelt, tuttavatelt. See, kuidas ma seda kappi teen, sõltub palju kapi võimalustest. Näiteks sellest, millises olukorras see on ja mida sellega üldse teha annab. Vahel istub kapp mitu kuud meil kodus enne, kui mul tuleb see õige mõte, mida sellega teha. Ideid otsin ka Pinterestist.

Selle kapi andis Helenale üks tema tuttav tasuta. Tavaliselt tuunib ta kappe lastetoas, aga kuna see on hea pisike kapp, tegeles ta sellega söögilaua peal sel ajal, kui lapsed magasid. Kõiki vahendeid hoiab ta kapis ja korvides. “Tõeline sasipesa. Seda sinist värvi on muide siiani söögilaual,” ütleb Helena. “Ja kuna kapp oli muidu lihtsalt liiga igav, siis lisasin sellele meie esimese korteri köögitapeedi jääke,” kirjeldab ta selle kapi “tuunimislugu”.
Kõik kapi tuunimiseks vajalikud vahendid ühel pildil.
Helenal on tihti ka ehituspoodi asja.

Kodu kujundamine võib olla paras väljakutse. Kõik see interjööri valik ja… Üleüldse on interjööri disain kuum teema praegu. Mainisid Pinteresti, aga kust sa veel ideid saad ja inspiratsiooni kogud?

Ma proovin teha asju ikka enda moodi, jääda enda sisetundele kindlaks. Meie kodu on vist pigem natuke teistsugune, kui see, mis hetkel moes on. Pigem tume ja värviline. Sisutusajakirju ja -blogisid ma ei loe, küll aga surfan aeg-ajalt Instagramis või Pinterestis. Mulle meeldivad igasugused vanad asjad. Raske on seletada, kust ideed ja inspiratsioon tulevad. Näiteks teen ka nii, et kui on uus kapp, siis otsin Pinterestist sarnase kapi pilte ja kuidagi nii need ideed tulevad.

Juhtub sul vahel äpardusi ka?

Ikka juhtub äpardusi ka. Mõnda kappi olen mitu korda uuesti ja uuesti teinud. Seda enamasti sellepärast, et mul puudub kogemus ja teadmised. Õnneks samasse pange ma mitu korda ei astu.

Kui sa oled pidanud kõik ümber tegema, üha uuesti ja uuesti alustama, siis mida sa mõelnud oled? Kas oled vahel kahelnud ka, et äkki ei peaks üldse sellega edasi tegelema või võtad ebaõnnestumisi kui protsessi loomulikku osa?

Ütlen ausalt, et osa kappe vedeleb endiselt kuuris. Ei suju lihtsalt. Aga mõndadesse jälle usun nii palju, et teen hambad ristis edasi. Ja tavaliselt on need siis ka ägedad tulnud. Palju olen muidugi kahelnud ka, et äkki on täielik käkerdis. Tegelikult on iga kapiga sama mure! (Naerab)

Kirjelda pisut oma kodust elukorraldust. Kuidas sa jõuad kahe väikse lapse kõrvalt sellise hobiga tegeleda, kus on vaja pidevalt mõelda, kuidas ja mida teha, hankida mööblit, siis seda tuunida ja samal ajal veel õpetusvideoid teha ja pilte sotsiaalmeediasse panna?

Kappide hankimisega seoses käin mehele jubedalt pinda. Mul endal ei ole isegi autojuhilube. Tuunin enamasti koos lastega ja videod panen kokku vaikselt magamistoas samal ajal, kui mees lastega tegeleb. Laste olemasolu ja nendega kodusolek on tegelikult selle kõik võimalikuks teinud. Mees on mul ka supertoetav.

Kuidas sa julgustaksid neid, kes tahaks ka millegi uue ja põnevaga alustada, aga mõtlevad, et seda on juba tehtud küll või et neid tegijaid on nii palju ja pole mõtet.

Esiteks võib alati kogukonnasiseselt mõelda. Kui sa tahad hakata leiba küpsetama, aga su kolm naabrit juba teevad seda, siis tõesti ei ole mõtet. Ent kui mõni asi on tehtud, kuid kuskil kaugemal või mingil teisel viisil, siis ikkagi sinu panus on olenevalt asjaoludest kas või sinu enda piirkonnas eriline. Päris nii ma ei arva, et kõik inimesed võivad kõike teha. Natuke peab kriitiline ka olema, kuid samas peab endasse uskuma. Kui ikka on selline tunne, et jube äge asi on, siis hakka vaikselt teiste peal proovima ja kui publikut on, siis mine aga edasi.

Miks sulle meeldib oma kätega uut luua? Mida see sulle pakub?

Olen pigem alati arvanud, et ma olen maitsetu ja andetu. Nii et see, mida ma praegu teen ja veel nii, et see ka teistele meeldib, pakub mulle mingit heakskiitu, et ma ei olegi maitsetu ega andetu! (Naerab) Muidu on ka see tegevus lahe, selline üllatav ja äge, et milleks ma võimeline olen.

Milliseid unistusi sul veel on?

Olen natuke seda tüüpi inimene, et teen midagi natuke aega ja siis liigun edasi. Enne kappe oli mul Pärnus kogukonnasiseselt banaanileivaäri, millel läks ka päris hästi. Seejärel tuli sisutustuhin peale, ent nüüd tahaks ka T-särke disainima hakata. Unistused on mul ebamäärased, kuid suured. Põhiline unistus on aga see, et ma ei peaks lapsepuhkuse järel tavatööle naasma.

Mulle tundub, et T-särkide kujundamine on praegu väga populaarne ja seda teevad paljud. Jõuan jälle selle küsimuseni, et kust võtad sina julguse oma ideega edasi minna, kui sarnast asja juba tehakse?

Mulle tundub, et mu idee on veel hetkel ainulaadne ja ma usun, et kui ma ruttu tegutsen, siis see ka õnnestub.

Helena disainitud T-särk.

Põnev! Ütlesid, et oled seda tüüpi inimene, et teed midagi natuke aega ja siis liigud edasi. Miks sa arvad, miks see nii on? Ehk sa ei ole veel seda päris õiget asja leidnud või oledki lihtsalt sellise püsimatu natuuriga?

Ma ei tea ise ka. Olen isegi mõelnud, miks ma selline olen. Kohati ei ole see ehk parim omadus. Äkki kunagi tuleb mingi õige asi… Aga üldiselt vist ikka olengi selline sahmija.

Oled õppinud hoopis pedagoogikat ja õpetajana ka töötanud. Miks sa omal ajal selle eriala valisid?

Valisin pedagoogika, sest mu vanemad ja teisedki peres on õpetajad. Ma ei teadnud toona, mida õppida ja tundus, et sellele erialale saan sisse.

Sinu puhul arvaks, et su elu moto on midagi sellist, et hakka pihta ja tee lihtsalt ära!

Siuke tegijate värk jah! (Naerab)


Pärnu elanik Helena Saavik on ühe- ja kolmeaastase lapse ema. Ta on Tallinna Ülikoolis õppinud pedagoogikat tervisekasvatuse suunal. Enne lapsi töötas ta ühe aasta Tallinna lasteaias ja ühe aasta Pärnu koolis õpetajana.

Share your thoughts

Scroll Up