Aleksandra Puks: loon, sest muudmoodi lihtsalt ei saa
“Miks sa lood?”
“Arvan, et igaüks meist loob midagi. Olgu see siis mõtestatult või mitte. Vaatasin hiljuti Ilmar Raagi Omakultuuriakadeemia loengut. Seal mainis ta üht oma õppejõudu, kes oli öelnud, et kui vähegi võimalik, siis ärge tehke filmi, aga kui muudmoodi ei saa, siis noh, tehke. Ja siis ma mõtlesin, et nii ongi. See on sisemine tung. Muudmoodi lihtsalt ei saa.“
Aleksandra Puks (28), kirjanikunimega Aleksandra A. T. avaldas äsja oma kolmanda luulekogu armastusest. Kurvad, melanhoolsed ja lootusetud seigad on tema elus tänu luulele saanud mingisuguse tabamatu võlu. “Armastus on see, kui ma tulen koju ja sina ootad mind,” ütles ta kord oma abikaasa poole vaadates, ja nii arvab ta siiani.
Aleksandra oli mulle varem Instagramis silma jäänud peamiselt oma fotograafiahuviga, mistõttu oli seda suurem üllatus, kui ta mulle oma (kolmanda!) luulekogu saatis. Luuletaja ja fotograaf… põnev kombinatsioon. Igapäevaselt tegeleb ta aga hoopis ürituste korraldamisega. Teemasid, mille üle arutleda oli seega küll ja veel! Kutsusin ka lugejaid üles temalt küsimusi küsima, mis saavad samuti intervjuus vastatud. Mõtisklesime Aleksandraga luuletamise, fotograafia, aga loomulikult ka ideede ja loomise teemadel.
Rõõmustan, kui olen saanud kellelegi teisele rõõmu valmistada.
Kurvastan, kui mõtlen abivajajatele ja mõistan, et ma ei saa kõiki aidata.
Ärritun, kui virisetakse, aga ei pakuta lahendusi.
***
Su äsja ilmunud kolmas luulekogu algab järgmiste ridadega:
„on öeldud
et mu luule on
nagu halvasti
eesti keelde tõlgitud
veel halvem
venekeelne tekst
pole vist paremat kirjeldust
minu identiteedile
halb eestlane
veel halvem venelane“
Kas sulle on tõesti nii öeldud?
Nii on tõesti öeldud. Ma ei mäleta kes, aga see oli esimese luulekogu kohta. Sellest ütlusest saingi selleks luuletuseks inspiratsiooni. Eks see rahvusliku identiteedi dilemma kimbutas mind nooruses pikka aega. Mõlema kultuuriruumi tundmine, aga samas mitte ühelegi poolele täielikult kuulumine. Enam ma sellele kuigi palju ei mõtle. Võib-olla tuleb see vanusega, aga võib-olla olen aru saanud, et tegelikult polegi see nii oluline.
Ütled ühes luuletuses, et ainsad armastuslood, mis sind kõnetavad, on murtud südamest. Kas sa oled elus palju kordi armastuses pettunud olnud?
Tegelikult mitte. Eks need kurvameelsemad luuletused on sündinud päris südamevalust, mis kohati siiani mulle mõju avaldavad ning millest ikka ja jälle kirjutan. Kuid armastusega on mul vedanud ning nüüd olen suunanud oma kirjutamise just sellele.
Doris Kareva on ühes oma luuletuses öelnud, et armastus on hele elevant. Kuidas sina armastust kirjeldaksid?
Küsimust, mis on armastus, küsiti minult esimest korda teise luulekogu esitlusel. Seal vaatasin siis oma abikaasa poole ja ütlesin, et armastus on see, kui ma tulen koju ja sina ootad mind. Arvan siiani samamoodi.
Kas oma tunnete väljakirjutamine on sulle justkui teraapia eest?
Kindlasti. Nii see kõik algas. Mingi hetk tundsin, et mu sees on nii palju ja see lausa karjub väljatulemise järele. Kurvad, melanhoolsed ja lootusetud seigad mu elus on saanud tänu luulele mingisuguse tabamatu võlu. Ja tänu sellele näen ma ka neid olukordi uues valguses, mis omakorda aitab mul edasi liikuda.
Hea huumor mõjub samuti vabastavalt. Kui oluline huumor sinu jaoks on?
Minu leebele loomingule on kontrastiks must huumor. Ei möödu päeva, kui ma siiralt millegi või enda üle ei naeraks. Seega jah, huumor on väga suur osa mu igapäevaelust.
Kui kaua sa enne oma esimese luulekogu väljaandmist 2014. aastal luuletanud olid?
Minu esimesed päris katsetused luule kirjutamisel olid 15-aastaselt. Alguses leidsin end kirjutamas miniatuure ja lühijutte. Üle kümne aasta tagasi, 2008. aastal Viljandi omaloomingu võistlusel soovitas aga žüriiliige Alvar Loog, kellest on nüüd saanud mulle hea sõber ja minu luulekogude toimetaja, kätt harjutada luule kirjutamisega. Ta kinkis mulle fs’i (kodanikunimega Indrek Mesikepp – toim) luulekogu “Valgete kaantega raamat”, mis on mu senist loomingut väga palju mõjutanud.
Kes veel sind inspireerinud on või kes on sinu eeskujud?
Betti Alver, Charles Bukowski, Triin Soomets, Triin Tasuja… oh, neid on palju! Eeskujudeks on kindlasti mu ema ja isa, kellel oli minu meelest kõige ilusam armastus.
Kui tihti ja millise järjepidevusega sa luuletusi kirjutad?
Olen pühapäevaluuletaja ja nii on mul olnud perioode, kui olen kirjutanud päevas kümme luuletust ja siis neli kuud mitte ühtegi.
Kas sul on kujunenud välja oma kindel koht, kus sa neid kirjutad? Ja kas sa kirjutad pigem arvutisse või käsitsi või äkki hoopis käigupealt telefoni?
Nüüd Viljandis elades kirjutan tavaliselt voodis, läpakas süles. Kui ma veel Tallinnas elasin, siis kasutasin palju ühistransporti ja peamiselt kirjutasingi luuletusi bussis või trammis telefoni.
Kas sa muudad oma luuletusi tihti või on need enamasti nii, nagu algselt sündisid?
Tavaliselt on nii, et kui luuletus on kirjutatud, siis hakkan seda analüüsima. Analüüsin iga sõna. Kui palju kaalu tal on, kui palju ta mõtte edastamisele kaasa aitab. Ja mis juhtub, kui see üldse ära võtta. Võrreldes minu esimest ja kolmandat luulekogu, on vahe ikka märkimisväärne, seda just sõnade arvude poolest.
Kuidas sa julgustaksid neid, kes samamoodi tahaks enda luulekogu avaldada, aga miski hoiab tagasi?
Kui me Alvariga minu teist luulekogu kokku panime, siis ütles ta mulle midagi sellist, et selle väljaandmine annab sulle palju, aga kas ka maailmale. See mõte on minuga kaua aega kaasas käinud, et tegelikult loomine on ikkagi endale või siis endast millegi välja saamine. Mõte, et seda tuleks kellegi teise jaoks teha, ei vii edasi. Ütlen seega julgustuseks, et mõelge, mis on kõige hullem, mis juhtuda saab. Kui kõige hullem olukord mõttes läbi mängida, siis ei tundu see üldse nii hull ega hoia ka enam tagasi.
Mis on need esimesed sammud, mis tuleks astuda, kui kogunenud on juba üksjagu luuletusi ja tahaks nüüd luulekogu välja anda?
Kulkasse (Eesti Kultuurkapital – toim) taotlus saata või näiteks Hooandja kaudu rahastus leida. Tänu Hooandjale sündisid ka minu kaks esimest luulekogu.
Sa tegeled lisaks ka fotograafiaga. Näen su portfooliost, et kondad tänavail ja suunad tihti kaamera taevasse. Lisaks teed portreepilte ja stuudiopildistamisi. Kui keeruline on praegu fotograafina tegutseda? Konkurents on ju meeletu!
Fotograafia on olnud mu elus kauem kui luule ja ma ei ole võtnud eraldi eesmärgiks, et sellest peab minu töö saama. Muidugi ma jälgin palju fotograafe ja nende loomingut, kuid ma ei muretse konkurentsi pärast. Asjad juhtuvad põhjusega ja nii ka need inimesed, kes on sattunud ja satuvad mu kaamera ette.
Kas pildistamisel tekib vahel ideid ka luuletamiseks?
Esimese ja teise luulekogu kujundasin ma ise ja kasutasin palju ka enda tehtud pilte. Mõlemad kaanefotod olid mul tehtud mõeldes luulekogudele.
Kuidas sul tavaliselt head ideed tekivad? Kas pigem tundub sulle, et ootamatult või pikema aja jooksul nende juurde ikka ja jälle tagasi jõudes?
Enamus ideid tekib tugevatest emotsioonidest, mida parasjagu läbi või üle elan. Ehk siis elust enesest. Mõnikord on nii, et mingi rida tuleb pähe ja panen selle kirja. Mitu nädalat hiljem naasen selle juurde ja kirjutan selle ümber. Niimoodi juhtus ka siis, kui mu seitsmeaastane koer Misha mullu oktoobris suri. Minu viimased sõnad talle olid: “Sa oled tubli poiss.” See rida kummitas mind ja sellest sündis selline luuletus:
sa oled kõikjal – siin ja seal
hoiad mu tegudel silma peal
oled mu mõtetes, kerana süles
ilmsi – igas nurgas ja unes
sa oled kõikjal – nüüd ja praegu
ka pärast seda pikka unenägu
jään hästi vaikseks, täitsa kuss
ning sosistan: sa oled tubli poiss
Aleksandra abikaasa praeguseks lahkunud lemmiku Mishaga
Mulle meeldib see mõte, et ühes valdkonnas end turvaliselt tundes on meil vabadus teises originaalne olla. Sa tegeled peamiselt ikkagi ürituste korraldamisega. Ütlesid küll, et sa ei ole mõelnud fotograafiast kui tööst, aga kas luuletamisest või ka pildistamisest võiks ikkagi kunagi su põhisissetulekuallikas saada?
See oleks muidugi ülimalt äge ja vahva, kuid nõuab väga palju tööd, enesedisipliini ja arengut. Saan öelda, et töö selles suunas käib. Täiendan end pidevalt, nii palju kui võimalik ja igal rindel. Olen näiteks lõpetanud Tallinna Majanduskooli sotsiaalmeedia spetsialisti eriala, mis on mulle andnud oskusi ennast turundada ja tänu selle erialale lõin ka nullist oma kodulehe. Samuti olen läbinud raamatupidamisekursused, mis aitaksid mul oma ettevõttes ka seda rolli täita.
Kas tuleb ka neljas luulekogu?
Pärast teise luulekogu väljaandmist mõtlesin, et see jääb viimaseks. Nüüd tuli kolmas ja mõtlen samamoodi. Äkki siis ikkagi tuleb neljas ka! (Naerab.)
Mida tähendab sinu jaoks loomingulisus?
Seoste loomine ja leidmine seal, kus need esmapilgul loogiliselt peale vaadates puuduvad.
Miks sa lood?
Arvan, et igaüks meist loob midagi. Olgu see siis mõtestatult või mitte. Vaatasin hiljuti Ilmar Raagi Omakultuuriakadeemia loengut. Seal mainis ta üht oma õppejõudu, kes oli öelnud, et kui vähegi võimalik, siis ärge tehke filmi, aga kui muudmoodi ei saa, siis noh, tehke. Ja siis ma mõtlesin, et nii ongi. See on sisemine tung. Muudmoodi lihtsalt ei saa.
Aleksandra avastas suvel malemängu ning on viimasel poolel aastal vähemalt ühe mängu päevas teinud. See andis talle indu ka ise malelaud teha. Ta soetas taaskasutuskeskusest kulunud laua, millest on nüüdseks saanud peamine atraktsioon tema peres.
Nüüd mõned lugejate küsimused, mida ma ei ole veel ära küsinud. Millal sul on tunne, et luuletus on valmis?
Tavaliselt siis, kui analüüsimine on läbi. Siis julgen ka neid avaldada. Muidugi, kui luulekogu avaldamiseks läheb, siis tuleb mitu toimetamiskuuri, mil luuletused justkui uue hingamise saavad. Luuletus vist polegi kunagi päris valmis.
Kui pikk protsess oli oma luulekogu väljaandmine?
Esimese puhul läks kolm kuud, teise puhul pool aastat ja kolmandaga aasta. Väga palju oleneb sellest, mitu inimest protsessi juures on. Kahe esimese puhul tegin seda Alvariga, nüüd kolmanda puhul tegi kujunduse Kaja Kruus. Ka see oli eraldi protsess, mida ei saa tagant kiirustada. Palju valikuid, palju katsetamisi.
Kas armastusluule tuleb valust või armust? Kust see tuleb?
Täpselt nii, valust ja armust ta tulebki. (Naeratab.)
Kui kallis on ühe luulekogu avaldamine?
Oleneb formaadist, lehekülgede arvust ja kas kasutada õhukesi või tugevaid kaani. Viimane luulekogu läks maksma 1080 eurot.
Aleksandra Puks on välja andnud kolm luulekogu, esimese 2014. aastal (’’Armastus vaikib mind maha’’), teise 2016. aastal (“Minu armastusest jätkub meile mõlemale?”) ning kolmanda 2020. aasta lõpus (“See peab olema armastus”). Ta on Viljandi Linnaraamatukogu omaloominguvõistluse luule kategooria laureaat, Poetry Slami laureaat ning saanud Jaan Oksa preemia. Armastus foto- ja videograafia vastu tekkis tal juba lapsepõlves, kui tema naabritüdruk sai oma esimese videokaamera. Nii mõtlesid nad välja erinevaid stsenaariume, võtsid sõbrad kampa näitlejateks ja monteerisid lühifilme sel ajal kõige kättesaadavamas programmis – Windows Movie Maker’is. Oma esimese digikaamera sai ta viiendas klassis ning enda ja sõprade jäädvustamine sai tema elu igapäevaosaks.