Ööfotograafe võlub ööde salapära ja vaikus

Kui enamus inimesi veedab pimeda aja koduseinte vahel, siis ööfotograafid ootavad pimedat, et siis kodust välja minna ning tähti, virmalisi ja öist maastikut kaamerasse püüda. Loovgraaf uuris kahelt ööfotograafilt, miks on öö parem päevast.

***

Liina töötab
logistikakoordinaatorina
Selveris

Liina Prohhorov (33) Tallinnast on 1800-liikmelise Facebooki grupi “Öös on fotograafe” administraator. Fotograafia on teda kõnetanud juba lapsest peale, ent oma esimese peegelkaamera soetas ta 2014. aasta suve alguses. Sama aasta augustis pildistas ta esimest korda virmalisi. Kuigi ta guugeldas käigupealt, milliseid sätteid üldse kasutada, tulid esimesed pildid hästi välja ja nii läks ta varsti jälle virmalisi jahtima. Esimese hooga panustas ta suuresti valgusmaalingutele, mis tähendas pimedas öös taskulambi, terasvilla või väikeste LED-lambikestega objektide vormimist ja värvimist. Tuhin möödus aga kiirelt, kui ta ühel õhtul peapõrutuse sai. Nimelt keerutas Liina isetehtud trossi otsas erivärvilisi lambikesi ning sõõri tekitamisel põrutas sellega endale vastu pead. Täna tegeleb ta maastikufotograafiaga ning püüab alati leida midagi sellist, mida Eestis öisel ajal veel tabatud ei ole. Fotokotis on tal kaks kaamerat: Sony a7RI ja tema truu kaaslane Sigma Art 20mm f1.4 objektiiv ning Canon 5D mark III. Ta teeb pildid RAW failis ja kasutab töötluseks Lightroomi ja Photoshopi.

Ain on Jäneda mõisa
külalistemajas adminisraator

Ain Paloson (53) Järvamaalt on samuti ööfotograafiaga tegelenud viis aastat. Nooruspõlves, filmiajastul pildistas ta palju ja teenis sellega töö kõrvalt lisaraha. Üheksakümnendatel, siis kui kõik endale seebikarbi ostsid ja fotograafideks hakkasid, jäi see hobi kuidagi soiku. Siis sai ka pere loodud ja tekkisid n-ö maisemad tegevused, kuigi eks kõik tähtsamad sündmused said ikka mälestuseks jäädvustatud. 2014. aasta algul tekkis Ainil aga mõte, et võiks osta endale ka digipeegelkaamera. Nii ostiski ta kõige odavama kasutatud Olympuse komplekti, sest polnud teada, kas ta seda üldse kasutama hakkab. Juhtus aga nii, et pildistamine hakkaski talle jälle meeldima. Varsti sai ta aru, et Olympus enam peegelkaameraid edasi ei arenda ja nii vahetas ta selle Canoni vastu välja. Kuna Ain elab kohas, kus valgusreostus peaaegu puudub, siis proovis temagi virmalisi pildile saada, mis ka välja tuli. Ööpildistamisel on ta nüüd enamasti kasutanud Canon 5D MK III. Öösel pildistab Ain Linnuteed ja virmalisi, kuigi neid viimaseid on viimastel aastatel väga harva, sest päike on oma aktiivsuselt madalseisus. Suvel pildistab ta helkivaid ööpilvi ja kõike muud huvitavat. Ain on saanud Looduse Aasta Foto 2017 maastikupiltide kategoorias Looduse Omnibussi eriauhinna ning esikoha Reisidiilide korraldatud fotokonkursil “Minu eriline reisihetk” (2018). Ta teeb pildid RAW failis ja kasutab töötluseks peamiselt Lightroomi.

***

Miks sind just ööfotograafia võlub?

Liina: See on miski, mida ma ei oska väga hästi sõnadesse panna. Alguses meeldis mulle tohutult jäädvustada midagi, mida Eesti ööst veel keegi jäädvustanud ei olnud. Ehk siis oli soov tulemuse nimel pingutada. Täna on põhjuseks see tunne, et seisad lihtsalt ülimas vaikuses ja oled olemas. Nauding ja tänutunne, et sul on võimalus sellest hetkest osa saada.

Ain: Öö on salapärane. Hoopis teine tunne on õues olla pimedal ajal. Kõik on teistmoodi, isegi hääled. Inimsilm ei näe pimedas hästi, värve peaaegu üldse mitte. Kaamera sensor suudab aga jäädvustada ka kõik selle, mida inimsilm hästi ei näe. 

Mis ajal sa tavaliselt väljas oled?

Liina: Defineerime kõigepealt, mis on öö. Öö saabub hetkel, kui päike on vajunud sinu vaatevälja mõistes horisondi taha. Suvel on Eesti öö hirmus lühike, mis tähendab, et välja minnakse kell 23 või hiljem ning paari tunni pärast tõuseb taas päike. Talvel aga võib vabalt juba kell 18 kottpimedas pilti teha ja kell 22 magama minna.

Ain: Olen rohkem õhtu- kui hommikuinimene ja sellepärast käin pildistamas enamasti õhtul hilja.

Valgus on fotograafias väga tähtis. Mida silmas pidada siis, kui päike on juba loojunud?

Liina: Öös on valgust. Olgu see siis looduslik ehk kuu ja tähed või tehislik. Küll aga tuleb rohkem pingutada, et seda valgust püüda ja seejuures seda hästi teha. Linnamaastikul on veidi lihtsam. Tehisvalgust on nii palju, et paari katsetusega saab juba aru, mismoodi kaamera käitub ja mida mingite seadetega muuta tuleks. Loomulik valgus on pehmem ja vajab veidi rohkem piiride kompimist.

Ain: Valgus on looduses alati olemas, ka pimedatel öödel. Et säriaeg on tunduvalt pikem kui päevasel ajal, tuleb kasutada statiivi, mõnikord ka lisavalgust – taskulampi või autotulesid. Enamasti tuleb teravustada manuaalselt. Eriti pimedatel öödel, kui ekraanil peaaegu midagi nähe ei ole, tuleb õige kadreering välja selgitada proovipilte tehes.

Kuidas sa tavaliselt öiseks fotosessiooniks ette valmistud?

Liina: Öisel ajal on mul alati lisaks kaasas taskulamp ja helkurvest. Taskulamp on tekitanud fotomaastikul vastuolulisi mõtteid. Ma ise eelistan sihtkohas seda mitte kasutada. Silmad harjuvad kiirelt öiste oludega ära ning kaamerat peaks piisavalt hästi tundma, et lisavalgust nuppude kasutamiseks mitte rakendada. Sihtkohta jõudmiseks on see tihti siiski vajalik. Helkurvesti kasutan siis, kui pildistan kuskil teepervel. Ma ei suuda aga kokku lugeda juhtumeid, kus mind on selle tõttu politseiga segi aetud! On ka olnud selline juhus, kus mind peeti salakütiks! Seni on siiski kõik positiivselt lõppenud. Vaimset ettevalmistust ei toimu. Lihtsalt vaatan, et vastavalt ilmale oleksid õiged riided ja varustus kaasas.

Ain: Alati tuleb kaamera akud laetuna hoida ning kaamera ja objektiivid peavad olema kättesaadavas kohas, sest kunagi ei tea, millal tekib tahtmine pilti teha. Kui äkitselt avastad, et virmalised on tulekul, siis tuleb koheselt tegutseda. Isegi siis võib juhtuda, et jääd hiljaks. Ettevalmistuse hulka võiks lugeda ka infoga kursis olemist ehk milline ilm on, kas on võimalikud virmalised, kuuvarjutus või midagi muud huvitavat taevas.

Kas sa vaatad jooksvalt, mida pildistada või on sul pildistama minnes juba kindel visioon olemas?

Liina: Loomulikult on meil enamusel olemas visioon sellest ühest ja ainsast fotost, mida kindlasti tahaks ära teha, kuid mis sõltub ilmastikutingimustest, aastaajast, kuuseisust jms. Pigem on nii, et kui tunne on õige ja tingimused ka, siis tuleb lihtsalt välja minna. Enne uksest väljumist on mul selge, kuhu ilmakaarde ma sõidan. Kui lähen virmalisi pildistama, siis suundun mere poole, kui linnuteed, siis linnamürast eemale. Ringi liikudes olen leidnud aja jooksul erinevaid objekte, mille olen üles märkinud, et kui nüüd õige öö on käes, siis tuleb minna.

Ain: Peaaegu iga kord on mul õue minnes juba kindel visioon olemas. Mõnikord tuleb seda muuta, sest tekivad uued mõtted.

Liigud kalli varustusega üksi pimedas. Kas ja kuidas sa ohutuse peale mõtled?

Liina: Öösel looduses liikudes pole inimlooma vaja karta. Liiguvad samasugused „hullud“ nagu sa ise. Metsloomadega on aga see lugu, et kohtumisel kohkuvad mõlemad. Taganeb see, kellele olukorra tõsidus kiiremini kohale jõuab. Ettevaatlik tasub olla koertega. Sa ei tea kunagi, kuidas neid on kasvatatud ja keda nad mingis olukorras kaitsta võivad. Vahepeal kandsin fotokotis kaasas loomadele mõeldud nn pipragaasi, mis kasutust siiski ei leidnud. Linnas on hirmud ilmselt veidi teistsugused.

Ain: Enamasti pildistan looduses, kus öösel pole teisi inimesi. Õnneks ühtegi ohtlikku olukorda pole ette tulnud.

Kui sa öösel väljas oled, siis kuidas su päevad välja näevad? Unised?

Liina: Sõltuvalt järgmisest päevast tuleb endale väga selgelt teadvustada, millal koju minna. On aga olnud ka öid, kus ma lihtsalt ei suuda end sundida koju minema. Mõnetunnised uinakud enne päevatööle minemist panevad paraja põntsu. Kui pean kella 8 tööl olema, siis kell 14 olen olnud peaaegu kontaktivõimetu. Magamatus on nagu räige pohmakas. Nendel hommikutel aitab kohv hädast välja.

Ain: Enamasti ei ole ma väga kaua õues. Käin ka mõnikord öösiti tööl, sellepärast pole mu organismile kaua üleval olemine võõras. Eks siis tuleb hommikul kauem magada või mõni teine öö varem magama minna.

Fotograafia on väga populaarne ala ja sotsiaalmeedia järgi tundub ka ööfotograafia Eestis ja mujal maailmas popp olevat. Kas ja kuidas sa püüad teistest ööpildistajatest erineda?

Liina: See on ülimalt raske küsimus. Ilmselt suurim erinevus tuleneb sellest, et olen tänaseni olnud niipalju laisk, et ma ei tee komposiitpilte, mis on siis mitme pildi kokku sulatamine järeltöötluses. Teisisõnu tuleb ühe kaadriga saavutada see pilt, mida vaimusilmis näed ning kui tingimused pole õiged, siis tuleb uuesti tagasi minna. See on just see, mis motiveerib kaamerat taas kätte võtma ja välja minema. Tänasel päeval ei konkureeri ma kellegagi. Tegu on hobiga ja pildistan peamiselt endale.

Ain: Elan sellises kohas, kuhu ei ulatu ühegi teise maja tuled. Peaaegu täielikus pimeduses, vaid mõne asula kuma paistmas. Kahjuks ei ole seal aga ühtegi veekogu, mille peegeldust saaks ära kasutada. Eks vahel tekib tahtmine ka mõne veekogu ääres pildistada ja siis tuleb sinna spetsiaalselt sõita. Sellist plaani ei ole, et erineks nüüd teistest, aga eks igal piltnikul kujuneb pikapeale välja oma käekiri.

Kust sa pildistamiseks ideid saad ja inspiratsiooni kogud?

Liina: Eks aja jooksul on ikka tekkinud inimesed, kellele alt üles vaadata. Suuresti tulevad ideed maastikufotode vaatlusel ja analüüsil, et kuidas saaks seda Eesti tingimustes ja ööoludes teostada. Ideed tekivad ka lihtsalt looduses liikudes, kui näen mingeid huvitavaid nurki, mida saaks pildil silmatorkavalt ära kasutada.

Ain: Internetis on palju ööfotosid. Vahel vaatan neid ja mõtlen, kuidas need pildid tehtud on ja mida ma oleks teistmoodi teinud. Olen väga palju Youtube’ist õppinud.

Mida üks ööfotograaf teadma ja oskama peab, et olla hea ööfotograaf? Kas lisaks fototehnilistele oskustele võiks teada ka näiteks astronoomiast?

Liina: Hea on suhteline mõiste. Sa võid olla tehniliselt hea või sa võid olla emotsiooni edastamisel hea. Tihtipeale tehniliselt korrektsed fotod kõnetavad ainult neid, kes oskavadki hinnata vaid tehnilist poolt. Mulle väga meeldib Nasim Mansurov’i kirjeldus maastikufotost: Landscape photography is capturing an image that embodies the spirit of the outdoors. It carries a sense of being there to see something incredible. When viewers look at your work, their hearts should jump. You want them to feel the same emotions that you felt, standing in the middle of nature and bringing back something amazing. Ööfoto kohta käib see eriti hästi, sest suurem osa inimestest veedab pimeda aja koduseinte vahel ning neile ongi võimalik anda kõike seda läbi piltide edasi. Astronoomilised teadmised on igaühe oma otsus – mõni hakkabki pildistama, sest tahab kindlaid asju taevalaotuses püüda, teine teeb selle selgeks hiljem. Minu puhul kehtib üldse kolmas variant – teen selle selgeks, kui keegi küsib. Hea on, kui oled oma kaamerat tundma õppinud tasemel, kus saad seadeid muuta ilma konkreetselt peale vaatamata. Tunned oma statiivi ja selle eripärasid. Ja ka objektiivide käitumismustreid.

Ain: Selgeks tuleb õppida manuaalrežiimis pildistamine, mõned pildiprogrammid ja valgustemperatuuri tähendus. Astrofotograafia on üks ööfotograafia osa. Astronoomiaalased teadmised on kindlasti kasuks öösel pildistamisel, kui soovitakse tähistaevast pildile saada.

Kas ja kuidas on ööfotografiat tehes võimalik ära elada nii, et midagi muud tegema ei pea?

Liina: Ilmselt ei oma tähtsust, kas ööpilt või tavaline pilt. Kui fotosessioone ei tee, siis püsivat sissetulekut ainult pildimüügist ei tule. Selleks on vaja pakkuda lisaväärtusi – koolitusi, digiraamatuid, Youtube’i õpetusi. Kasuks tulevad ka sponsorid.

Ain: Palgale lisa on selle hobiga võimalik küll teenida, aga kas päriselt ka ära elada, seda ei oskagi ma öelda. Võimalik, et isegi oleks, kui müüa pilte internetis, korraldada näitusmüüke ja koolitusi.

Kui ma tahaks ka ööfotograafiaga tegelema hakata, siis mida ma kohe ja nüüd tegema peaks? Kas mul on selleks kindlasti profikaamerat vaja või saan ka nutitelefoniga?

Liina: Nutitelefonid on küll toredad asjad ja iga uue mudeliga ööpildistamise võimekused paranevad, kuid nutitelefon ei ole siiski selleks loodud. Süües kasvab isu. Kui ööfoto on hingelähedane, siis tasub vaadata korralikku peegelkaamerat või hübriidi. Ei pea olema tipptasemel kaamera – ise alustasin ka kunagi poolkaader kaamera ja kit-objektiiviga. Üks hetk tundsin, et soovin hämaral ajal rohkem kätte saada ja täiendasin varustust. Kõigepealt tuleks aga selgeks teha, kas öös uitamine on üldse sinu jaoks. Kui ikka väga pelgad, siis tundide viisi kuskil põlluservas või mererannas ei seisa. Kõikidele alustajatele soovin julget pealehakkamist. Ja kui tekib küsimusi, siis meie väike ööhuviliste kommuun tuleb jõu ja nõuga appi.

Ain: Kui on soovi ööfotograafiaga tegelema hakata, siis soovitaks osta või laenata soodsam hübriid- või peegelkaamera ja statiiv ning veeta paar nädalavahetust öist loodust pildistades. Augustiks, siis kui ööd hakkavad jälle pimedamaks muutuma, peaks olema selge, kas ikka on tõsine soov ööfotograafiaga tegeleda. Selleks ajaks on ka mingi arusaam, millist tehnikat oleks vaja endale muretseda. Ööfotograafia on ka öiste tänavate pildistamine, sellega saavad juba paremad telefonid peaaegu hakkama, aga tähistaevaga veel mitte.

Millise nipi te annaksite neile, kes juba tegelevad ööfotograafiaga ja tahaks selles paremad olla?

Liina: See pole küll nipp, vaid pigem soovitus ärge kartke kompida oma tehnika piire. Kõik pildid ei pea olema müravabad ja üliklantsitud. Vaadake, kui palju saate tähti pildile, kui viite oma ISO taseme sammu või kaks mugavustsoonist kaugemale.

Ain: Ega siin teoorias midagi keerulist olegi. Vaadake maailma parimaid ööpilte ja tehke ise veel natuke paremaid. Mõelge raamidest välja, katsetage, õppige.

Mis on sinu kõige ägedam mälestus seoses ööfotograafiaga?

Liina: Kõige meeldejäävam hetk viimaste aastate jooksul paneb mind siiani muigama. Oli üks nendest öödest, kus lubati eestlastele virmalisi. Rühmade kaupa olid inimesed väljas. Olin õhtuks pillid kotti pannud ja liikusin rannast tagasi kodu poole. Juba kaugelt vaatasin, et põhjaranniku lemmikpuu juures on rohkelt punaseid vilkuvaid tulukesi ehk siis kaamerate tulesid ning otsustasin lihtsalt peatuda ja kaks minutit huvilistega juttu rääkida. Ilma ennast tutvustamata. Koju jõudes oli aga Facebooki grupis juba kirjutatud, et Liina, kas sina rääkisid meiega juttu?! Ma ei tea kuidas, aga inimesed, kellega me pole kunagi kohtunud, tundsid mu ööpimeduses ära.

Ain: Kõige ägedam mälestus on esmakordne üksi öine rabaskäik. Peaaegu täielik pimedus, tähistaevas, udu, öised loodushääled… 


Share your thoughts

Scroll Up