Kunstnik Liis Koger: neid kommentaare, et seda oskab iga laps teha, tuleb süle ja seljaga

Abstraktset kunsti viljelev kunstnik Liis Koger (30) ütleb, et kui tahta tänapäeval kunsti tehes ära elada, tuleb end intensiivselt reklaamida ja mitte selle pärast häbi tunda.

Liis Koger. Foto autor: Ruudu Rahumaru

***

Kas sul tekib enne idee ja siis hakkad maalima või vastupidi, et enne teed maali valmis ja siis võib sellele tähenduse juurde mõelda?

Vahel harva on mingi kindel idee. Enamasti tingivad ikkagi keskkond ja sisetunne selle, kuidas pilt alguse saab ja milline see tuleb. Mulle meeldib maalida värskes õhus, kus saan inspiratsiooni sellest, mida parajasti näen. Siis ma maalin otse ja harva teen midagi hiljem ümber. Tubases keskkonnas aga tuleb kõik mu seest ja panen rohkem rõhku värvide mängule. Enamasti hakkavad asjad mu jaoks välja joonistuma tegemise käigus, teravdan ühte kohta ja hägustan teist. Kõik algab udust ja selgineb kristalliks, nagu ütleb Gibran (kirjanik Khalil Gibran – toim). Ei oleks mõtet midagi üks ühele teha, sest see on saavutamatu ja nii ei annaks ma kunstile midagi juurde. See peab tulema läbi minu ja olema originaalne.

Kirjelda pisut seda tubast keskkonda, kus su maalid sünnivad.

Tubanegi keskkond on alati erinev. Üldiselt on mul praeguseks juba omajagu ateljeesid olnud. Hetkel on Tartus selline moodne neljatoaline korter, hästi avar ja valgusküllane. Maalid kuivavad sageli saunas. Pigem on hästi oluline meeleseisund, milles midagi valmistama hakata. Nagu öeldakse, halva tujuga ei saa head toitu teha. Seega on oluline kõigepealt iseendaga tegeleda, et saaks luua midagi, mis vääriks jagamist ja mida tahaks maailma juurde tuua.

Kas need maalid, mis valmivad emotsiooni ajel, jäävad ka sulle endale vahel mõistatuseks või annad kõigile oma teostele tähenduse?

Kindlasti on paljud mu pildid minu enda jaoks siiani mõistatused. Aga kas pildil peab üldse mingi seletus olema? Olen olnud hämmastuses, kui imeline mõni mu maal on. Millised värvide mängud ja lõpptulemus. Kuid palju on ka jama olnud. Võiks öelda, et pooleks. Loodetavasti need suurepärased teosed korvavad siiski keskpärased. Kahjuks on nii, et ükski kunstnik ei saa luua ainult meistriteoseid – kuskile vahele peab mahtuma ka õpiprotsess ja areng. Samas tänapäeva maailmas ei saa sedagi ainult endale hoida. Mõne pildi hinne on neli, aga pilt on samas valmis – seda ei ole võimalik edasi teha ja ei ole mõtet ka üle maalida. Aga ju on needki millegi jaoks vajalikud.

Kui palju sul seda ette tuleb, et maal on justkui valmis, aga mingi aja pärast vaatad, et ei ole ikka päris see

Olen üldiselt väga kriitiline ja mõnda maali teinud isegi seitse aastat. Seejuures, mida kauem teha, seda parem tulemus tuleb. Lõpuks on üksteise vastu surutud mitme sentimeetri ulatuses tähendusrikkaid värvikihte ja nende vahel peituvad saladused. Küllap vaataja tajub seda energiat. Enamasti võib siiski ka kergema vaevaga lummava töö saada ja polegi seda higilõhna juurde vaja. Pildid on erinevad nagu päevad ja nende saatused on erinevad nagu elud. Neil on oma eluteed.

Olen olnud hämmastuses, kui imeline mõni mu maal on. Millised värvide mängud ja lõpptulemus. Kuid palju on ka jama olnud.

Oled mõnda maali teinud koguni seitse aastat. Kui palju aega sul keskmiselt ühe maali tegemiseks kulub?

Ühe teose loomiseks võib minna pool tundi kuni kümme aastat, aga tavaliselt umbes kaks kuud. Mul on muidugi alati palju maale korraga töös, ikka päris palju… Kuna ma teen neid kogu aeg edasi, siis ei saakski teistmoodi. Pilt peab vahepeal kuivama. Kasutan õlivärve, sest muidu läheb kõik n-ö poriseks ja ei saa enam puhtalt edasi teha. Tegelikult see kõik on ka suhteline muidugi. Iga teose tegemiseks läheb täpselt nii kaua aega, kui ma elanud olen. Kõik loetud raamatud, kõik mida ma näen ja kogen, on mu maalides, sellest ei ole pääsu. Kunstnik peab olema väga ettevaatlik, millega ta end seob ja mida endasse laseb. Sest karta on, et see kõik pääseb välja. Ja tegelikult on iga inimesega nii, lihtsalt kunstnikud justkui paljundavad oma kogemusi. Ja eks nad on tundlikumad ka… Vastutustundlik peaks olema. 

Millist tunnet sa tahad inimestes oma maalidega tekitada?

Pilt ei tohiks edasi anda rusuvat emotsiooni ja masendavat sõnumit, vaid sellega peaks olema hea koos olla. 

Kas vahel on nii ka, et seisad näiteks bussipeatuses, näed midagi ja tekib selline kindel teadmine, et täna õhtul teen just selliste ja selliste värvidega maali? Või kuidas sul ideed tavaliselt tekivad?

Ma ei sõida bussiga, aga bussipeatustest mööda jalutades tekkis vanasti luuleridu, mis tuli siis kohe kirja panna. Maalimõtteid pole veel tekkinud, aga võib-olla jääb see au veel mõnele seni kohtamata peatusele. Kui see tung aga tekib, et nüüd peab maalima, siis ei saa seda raisku lasta. On selge, et kaotus, mis tegemata maaliga kaasneb, on hiigelsuur! Seda tunnet, millega pilt oleks valminud, ei saa enam kunagi tagasi. Kui tunne peale tuleb, tuleb kohe teha. Sellega võib muidugi ümbritsevat maailma segadusse ajada, aga küllap saab iga kunstnik sellest aru. Siin ei loe ühiskondlikud viisakusreeglid.

Kuidas sa neid viisakusreegleid rikkunud oled?

Otseselt ei olegi vist rikkunud, aga paljudel üritustel olen küll käimata jätnud, kuna olen sel ajal soovinud tööd teha.

Mõnele võib abstraktset kunsti vaadates tunduda, et mis see siis ära ei ole, igaüks saab sellise asjaga hakkama saada. Oled sa sellise suhtumisega kokku puutunud?

Oi, neid kommentaare, et seda oskab iga laps teha, tuleb ikka süle ja seljaga.

Foto autor: Ruudu Rahumaru

Kas sellised kommentaarid solvavad sind?

Need ei heiduta mind enam üldse. See näitab inimeste enda rumalust. Ma ei ütle, et minu kunst peab meeldima ja kui ei meeldi, siis pole inimene intelligentne. Lihtsalt arukad inimesed ei pritsi tavaliselt selliseid kommentaare, et seda või teist saab teha igaüks. Tavaliselt kuulutavad seda inimesed, kes ise midagi ei tee.

Mis sa arvad, kas abstraktne kunst võib inimestele äkki harjumatu olla?

Võib küll. Meil ei ole ju moodsa kunsti muuseumit, mis oleks täis abstraktse kunsti klassikat. Meie kaasaegse kunsti muuseum näitab pigem radiaatoreid ja muud sellist installatiivset. Vähesed on tegelikult kokku puutunud hea abstraktse kunstiga. Ses mõttes ma olen täiesti vanamoodne, et juba 60ndatel tehti sellist kunsti, mida ma viljelen. Kuid inimestele tundub see millegipärast uuena. Ei ole üldse uus. Need sihid ja sõnumid ja igavikulised tõed on ajas olnud üsna muutumatud. Küll on muutunud veidi keel, millega sõnumeid edastatakse, ja samamoodi on ka iga kunstniku käekiri iselaadne. 

Kas sinu arvates võiks siis Eestis olla rohkem kohti, kus abstraktset kunsti tutvustatakse?

Ma arvan, et tänapäeval ei ole see ilmtingimata oluline. See oleneb eesmärgist. Kui neid kohti oleks, oleks see nauditav. Kindlasti on puudu teatud tüüpi galeriidest, nagu välismaal mõned eragaleriid. Aga kui on siht ise luua ja oma teoseid näidata, siis tuleb teadvustada, et see on väga raske töö, kuid võimalik. On võimalik võtta täielik vastutus iseendaga hakkamasaamise eest, kasutades selleks sotsiaalmeedia kanaleid. Tänapäeval ei pea ootama, et mõni galerist sinu poole pöörduks ja kord kvartalis toimuvate müükide eest 35-50% võtaks. Igasugune vigisemine tuleneb sellest, kui inimene asetab end ohvrirolli ega suuda seada eesmärke ja nende nimel tegutseda.

Ma ei ütle, et minu kunst peab meeldima ja kui ei meeldi, siis pole inimene intelligentne. Lihtsalt arukad inimesed ei pritsi tavaliselt selliseid kommentaare, et seda või teist saab teha igaüks.

Oled lõpetanud maalieriala ja tegutsed professionaalina. Kuidas sa halva kunsti ära tunned? Et näed mõnda abstraktset maali ja saad kohe aru, et see on küll võhiku tehtud…

Kahjuks minu jaoks on tõesti paljud pildid tühjad selles mõttes, et nad on lihtsalt maalitud. Minu jaoks on hea kunsti taga hingejõud. Olenemata sellest, mis sinna lõuendile täpselt kantud on. See on sisuliselt energia tajumine.

Kui ma tahaks ka abstraktse kunstiga läbi lüüa, siis mida ma nüüd ja kohe tegema peaksin?

Instagrami konto. Ja kodulehe, kui sul seda veel ei ole.

Mulle on internetis kolades jäänud mulje, et abstraktne kunst on praegu maailmas päris popp ja tundub, et sel alal on ikkagi raske silma paista.

Minu arust ei ole raske silma paista, lausa vastupidi – tänapäeval on ju sotsiaalmeedia ja kõik tuuakse koju kätte. See on imeline. Kui tahad kunstnik olla, tuleb ajaga kaasas käia ja neid vahendeid ära kasutada. Kui tahta kunsti tehes ära elada, tuleb intensiivselt oma asju promoda ja mitte selle pärast häbi tunda. Isegi kõige paremad brändid teevad oma asjadele reklaami, sest tänapäeval ei müü hea toode ennast enam ise. Aeg-ajalt võib muidugi müüa ka, aga kui tahta stabiilset ja korralikku sissetulekut, siis tuleb ikka vaeva näha. Kuid eks see ole igas valdkonnas nii, tegu on ju ettevõtlusega. Lihtsalt peabki hästi erinevaid valdkondi imehästi valdama ja mida ei oska, seda tuleb juurde õppida.

Kuidas sa oma tööle hinna määrad?

Hinna määrab eeskätt minu maalide keskmine hind. Kuid on siiski hind, millest ma pole nõus alla laskma, sest minu jaoks on pilt rohkem väärt. Ka haridus on oluline. Minu arvates on normaalne, et ülikoolis maalikunsti õppinu saab oma töö eest rohkem palka, sest ta on sellele oma elust mitu aastat kulutanud. Samuti on oluline aktiivne näitustegevus. Oleks ka loomulik, et eakam kunstnik teenib rohkem. Viimaks mõjutab hinda ka olukord maailmas – kui kõik langetavad hindu, tuleb ka endal seda teha. Samas ei tahaks ju seda survet, et pead mitu pilti müüma, et ühe kuu üür maksta. Tänapäeval need asjad kahjuks väga tasakaalus ei ole – vanasti sai vist ühe pildi müügi eest hulga kauem aega ära elada.

Foto autor: Ruudu Rahumaru

Kas tunned tihti seda survet, et pidevalt on vaja uusi teoseid luua? Kas see mitte ei pärsi loomingulisust?

Eks probleemi koht on surve varieeruvus. Kui ma täna mõtlen, et seda survet ei ole, kuna pilte on piisavalt, siis pärast kümne töö müüki – tegin kevadoksjoni –, tundub küll, et peaks kõvasti juurde tegema, kuna just kevadel on tärganud inimestes soov oma koju soojust tuua ning tulemas on ka näitus Viimsi Püha Jaakobi kirikus. See surve ei ole siiski halvas mõttes surve. Sunni pealt ei sünni ühtki head tööd.

Mille kallal sa praegu töötad?

Just täna valmis uus maal “Colours Of Spring”. Väga ilus, kollane!

Miks sa ikkagi lood? Kas sa teisiti ei oska?

Ei oska jah. Ilmselt ma hakkaksin siis lollusi tegema, kui ma ei maaliks ega kirjutaks. Või ei teeks midagi muud loomingulist. Tuleb ju väljendada kuidagi midagi, kui tung nii tugev on.

Kui sa ei oleks kunstnik, kes sa siis oleksid?

Vot see on küll keeruline küsimus. Läksin tegelikult Tartu ülikooli psühholoogiat õppima, kuid vahetasin eriala, et siis kätega kuidagi seda tunnetuslikku-tervendavat tööd teha. Olen ka ema ja palju teisi nimi-, omadus- ja tegevussõnu sinna juurde, mil ei ole tegelikult väiksem roll. Kaks peamist fookust on siiski kunst ja emadus ning teen mõlemat täie pühendumusega.

Kas sa oled pigem unistaja või kahe jalaga maa peal?

Minus on need kaks oivaliselt ühendunud, sellepärast ma suudangi olla samal ajal edukas ja kunstnik. Kindlasti saaks aga paremini olla n-ö kahe jalaga maa peal. See on küll keeruline, kuid igapäevaelu küsimustes olen ma ikka väga eesmärgipärane ja strateegiline, distsiplineeritud ja järgin päevakava. Unistada jõuan ma aga sellegipoolest!


Liis Koger on maalikunstnik ja luuletaja. Ta on õppinud Tartu Ülikoolis psühholoogiat ja teoloogiat ning lõpetanud maali eriala. Tema maalid kuuluvad galerii- ja erakollektsioonidesse ning ta müüb neid pooleks eestlastele ja välismaalastele. Ta on osalenud näitustel Jaapanis, New Yorkis, Pariisis, Berliinis ning tema personaalnäitused on üleval olnud Saksamaal, Itaalias ja Šveitsis. Tal on kaks last.

Share your thoughts

Scroll Up