Hobifotograaf Nele Inglist: pildistamine peab jääma ainult minu tujude otsustada

Ajalooharidusega hobifotograaf Nele Inglist (30) tahab läbi käia kõik Eesti linnad ja üles pildistada nende linnade kõige huvitavamad majad ja uksed, et need siis silmapaistvate fotokollaažidena ajalukku jäädvustada.

Lasnamäe trellikoolkonnad

***

Fotograafias on minu arvates üsna raske leida sellist oma uut vaatenurka ja lähenemist. Sina aga torkad silma hästi omanäoliste fotodega. Kuidas sa selliste värviliste kollaažideni jõudsid?

Pildistamine minu jaoks on alati olnud sundimatu tegevus. Nii tekkis ka kollaažide tegemine täiesti sundimatult ja juhuslikult. Fotokollaaž pole muidugi midagi uut, aga ise seostasin varem seda sõna pigem füüsiliselt välja lõigatud piltide kokku liimimisega. Peale esimesi digitaalselt tehtud kollaaže tahtsin terveid maju niimoodi ühele pildile seada. Veidi siis uurisin, kas ja kuidas seda tehtud on. Need pildid, mis tol hetkel leidsin, olid veidi teise stiili ja eesmärgiga ja enamasti välismaalt. Mõtlesin, et katsetaks selliseid kompotilaadseid pilte kohaliku keskkonnaga. Esimesed tulid päris kipakad, aga samas tõmbas mind kõik see kirevus ja maru efekt, mis hoonete korraga nägemisel tekkis. Üks hetk hakkas see tegevus lumepallina veerema ja nüüd tundub, et on täiesti kontrolli kaotanud. Huvist on saanud täielik hasart neid kollaaže kogu aeg teha!

Mäletan hästi su fotoprojekti aastast 2017, kui Lasnamäe keldripoodide hääbuvat elu jäädvustasid ja selle kõik ühele pildile panid. See kõnetas mind, sest olen ise ka Lasnamäe tüdruk ja neist keldripoodidest palju kordi mööda käinud. Mõtlesin siis, et oi kui hea idee need üles pildistada! Ilmselt oled ise ka neist palju kordi mööda kõndinud. Kas idee sündiski ühel neist kordadest?

See teeb hästi palju rõõmu, kui need pildid kedagi kõnetavad. Keldripood oli minu lapsepõlves ikka väga väärtuslike toiduainete nagu kommide, jäätise, limonaadi ja saiakeste allikas! Sellest muidugi ka see nostalgia ja kollaaži idee. Minu kooliteele jäi näiteks üks lemmikloomapood, kuid sõbranna maja kõrval oli põhiline koht, kus ühel pool keldrit oli pood ja teisel pool videolaenutus. Kui ma keldripoode 2017. aastal pildistasin, siis ma ei osanudki neid mingiks magalarajoonide iseärasuseks pidada, sest neid on ju tegelikult igal pool. Ka kesklinnas, vanalinnast rääkimata! Ma ei mõelnud, et pildistaks keldripoode kui mingit hääbuvat asja. Pigem just üllatusin, et üsna paljud neist on alles. Ja kes ütleb, et selline keldripoodide aeg ei võiks taas tulla? Kindlasti jookseksid paljud hea meelega sussides ja sassis juustega oma maja alla keldripoodi leiva, õlle ja juustu järele. Kas see majanduslikult reaalne on, on iseasi, aga fantaseerida ju võib.

Oled pildistanud ka Lasnamäe rõdusid. Mis sind nende juures köidab?

Nendest Lasnamäe trellidest sündiski esimene kollaaži katsetus. Pae turu kõrval jäi silma üks hästi peene nikerdusega aknatrell, no vapsee kunstiteos! Veidi eemal oli jälle tavaline türmi stiilis trell, siis jälle veidi nägusama mustriga taies. Ei tea, kas tuhande aasta pärast kraabivad arheoloogid kultuurkihi alt need trellid üles ja kui mingil põhjusel erilist kirjalikku materjali meie toimetamistest järel pole, hakkab mingi hirmus analüüs pihta nagu tänapäeval? Et ei tea, mida need mustrid küll tähendada võivad? Kas arvatakse ka, et mida keerulisem trellindus, seda jõukam suguvõsa? Ja mis kullahunnikud seal paneelmaja korterites küll olla võisid? Ning muidugi saab keegi oma doktoritöö kirjutada teemal Lasnamäe 20. – 21. sajandi trellikunsti koolkonnad. Pildistaks need praegu üles ja küsiks, millise trellikoolkonna järgija keegi on? Sellised erialasest kretinismist mõjutatud naljad tulid mul kõik pähe jalutuskäigul. Hiljem tuli kollaaž Pae ja Katleri kandi trellidest ning erinevat värvi rõdudest. Lasnamägi on äge kurioosne kant, samas igal rajoonil on ka oma nägu. Pae ongi selline sõna otseses mõttes paekarva – majad sellised beežid-hallid. Katleri jällegi hästi värvikirev, just need rõdud ja trepikodade välisfassaadid. Enamus kollaaže ongi alanud mingi imeliku uitmõttena, et kui ennast natukenegi muigama ajab, siis lähen pildistan üles.

Ideed tekivadki sul siis midagi põnevat märgates ja ka uitmõtetena?

Ma ei oskagi täpselt vastata sellele, kuidas mingi idee tekib. Juhuslikkus nagu ei kõlba vastuseks, sest see on selline ebamäärane asi, millel pole tähendust. Kui ütlen, et inspireerivad ajalugu, inimesed ja keskkond, siis need on ikka sellised üldised igavad terminid ja küsitakse, kus see asja tuum siis on. Kus on see mingi inspireeriv liivatera, mis silma lendab. Ideed tulevad mu jaoks elu kõrvalproduktina, jooksvalt. Mulle meeldibki pildistajana olla selline suvaline, naivistlik ja kipakas.

Sulle meeldib palju ringi rännata ja pildistadagi maju ja uksi. Mille järgi sa valid need majad ja uksed, mida pildistada?

Peamine kriteerium on ikkagi see, mida ma selle kollaažiga illustreerida soovin. Kas näiteks mingi linna kivi- või puumaju, vanalinna osa või kesklinna. Loomulikult ei jõua kõik hooned lõpuks pildile, aga üritan ikkagi teha sellise võimalikult realistliku valimi. Mõnikord on isegi natuke kurb, kui keegi ütleb, et oi tema maja polegi. Mis puutub ustesse, siis nende pildistamine tekkis majade pildistamise kõrvaltegevusena. See uste pildistamine on selline hästi nunnu asi, aga veidi tavaline. Kõik teavad klassikalist “The Doors of Dublin kollaaži ja eks siis plahvataski selline ülemaailmne uste fotografeerimise hullus. Ka Tallinna ustest on väga äge pilt tehtud. Nende uste ja ka akendega on aga selline veider lugu, et suva see klišeelikkus! Eestis ongi lihtsalt palju väga vingeid nikerdustega vanu ja uusi uksi ning mina tahan neid korraga näidata.

Enamik inimesi ilmselt kõnnib hoonetest lihtsalt mööda ega pööra detailidele suuremat tähelepanu. Sina aga märkad.

Kindlasti paljud märkavad, kuid lihtsalt ei väljenda seda sellisel viisil. Eks inimesed ikka teavad, mis nende kodukandis ilusat või koledat on. Võib öelda, et minu huvi on erialast mõjutatud. Õppisin ülikoolis ajalugu ja mind köidab, kuidas meid ümbritsev tehiskeskkond kujunenud on. Kuidas mingi hoone või linnaosa inimeste vajaduste, võimete, oskuste, tujude, ajastu kultuuri ja kommetega, teineteise hävitamise või ühendamisega käsikäes või vastuolus tekkinud on. Rohmakast keskaegsest kaupmehemajast 19. sajandi puitpitsvillani, hruštšovkast post-postmodernismini ja kogu see vahepealne. Kõik on mingil põhjusel valminud looming ja loomingul on alati lugu. Linnade ja hoonete lood on inimajalooga nii iseenesestmõistetavalt läbi põimunud, et kuidagi lollakas tundub seda eraldi rõhutada.

Teisalt mõtlen ka nii, et isegi see inimese loodud tehiskeskkond on minu jaoks samamoodi osa loodusest – kivi, klaas ja metall on ju tegelikult loodus. Jõle mõte, aga omal moel on isegi plastik seda. Samas me ei lähe metsa ja mõtle, et vot kus sipelgas on endale paneelika ehitanud, fui! Linn tekitab inimestes stressi. Selle müra ja prügi keskel on mul endal samamoodi aeg-ajalt tunne, et tahaks eemale. Aga minu jaoks pole negatiivse emotsiooni tekitaja hoonete massi nägemine. Mulle meeldib sellist mõttelaadi endas harjutada. Ma ei mõtle päris probleemide ees silma kinni pigistamist, vaid ebaolulise tõttu vähem närvi minemist. Võib-olla on siis rohkem jõudu minna närvi oluliste probleemide peale ja midagi kasulikku ära teha? Selles suhtes pean pildistamist ka terapeutiliseks tegevuseks. See paneb mind nägema linnakeskkonda enda ümber sisukamalt, mitte lihtsalt ühtlase häiriva taustana.

Oled fotokollaaže teinud näiteks Tartu, Võru, Narva, Rakvere, Tallinna majadest. On sul plaanis kõik Eesti linnad läbi käia?

Muinsuskaitseamet jagab Nele kollaaže ka oma sotsiaalmeedias ja palub jälgijatel arvata, mis linnaga tegu on. Siin pildil on Võru majad.

Jah, ilma naljata, esimest korda elus tegin plaani. Tegin lausa Exceli tabeli linnadest, kuhu tahaksin sõita, kuidas sinna jõuda, kuhu uuesti kindlasti minna ja mida seal pildistada. Vaatasin, kuhu bussid sõidavad, mis kell ja kus ööbida saaks. See oli umbes kaks nädalat enne eriolukorra algust. Iroonia oli laes. Nende kollaažide tegemine on seega praegu pausi peal. Aga pole hullu, ma pole veel lootust kaotanud, et kunagi mõne plaani ka täide viin. Võib-olla isegi näituse.

See oleks tore! Su kollaažid on üldiselt rõõmsavärvilised ja positiivsed. Kas see ütleb su iseloomu kohta ka nii mõndagi?

Ma vist olen veidi selline, kes tahaks hästi palju korraga väljendada – mul on raske mõelda asjadest kas musta või valgena. Ehk on mul endal ka selline kollaažilaadne mõtlemine ning palju asju visuaalselt ühepajatoiduks kokku suruda tundub hea viis enda väljendamiseks. See värvilisus tuleb ise, sest need linnajaod ja majad ongi ju tegelikult kokkupanduna kirevad ja muidugi teeb see värvikus meele rõõmsaks. Ise tunnen, et vaadates ka teisi enda fotosid, mitte ainult kollaaže, võib üsna hea ettekujutuse saada, mis minu elus ja mõtetes toimub. Suhteliselt reetlikud pildid. Nende kollaažide meisterdamine aga ütleb samuti midagi minu iseloomu kohta. Tahaks kogu aeg kuskil ringi käia. Vaieldamatult parim moment on see, kui viskan asjad seljakotti ja lähen rongi peale.

Oled selline üksiku hundi tüüpi rändaja?

Jah, mulle väga meeldib üksinda ringi käia ja mõnes mõttes olengi selline “kass, kes kõnnib omapäi” tüüpi natuur. See samas ei tähenda, et ma ei naudiks seltskonda ja suhtlemist. Arvan, et see kord nii, kord naa iseloom on vanematelt saadud – üks on pigem ekstravert, teine introvert. Aga mul on häid sõpru, kes mõnikord viitsivad kaasa jalutada või kellega teed ristuvad, kui olen kuhugi kolama minemas või kuskilt tulemas. Pildistamas käin enamasti siiski omaette ja kuulan klappidest samal ajal lõbusaid raadiosaateid.

Näiteks milliseid?

Üldiselt on Raadio 2 programm alati heaks seltsiks! Kuulan näiteks “Meloturniiri” või “Rahva oma kaitset”.

Pead sa end loominguliseks inimeseks?

Ma ei oska seda adekvaatselt hinnata. Eks kõik inimesed ole loomingulised isemoodi. Asi, mida ma enda puhul veidi loominguliseks pean, on vajadus n-ö tavalised asjad enda jaoks põnevaks mõelda. Mingi huvitava nurga alt, mõne nalja või veidra idee läbi. See on kuidagi lapsena omandatud mõtteviis vanematelt ja eriti vennalt. Karta on, et aja jooksul on see mõtlemine ainult süvenenud. Kasu on sellest niipalju, et kui vahepeal tunned, et elu on käkk, siis on tore, kui on selline emotsionaalne ventiil, mille kaudu õhku välja lasta. Mul on seetõttu palju kergem suhelda selliste inimestega, kes on vajadusel asjalikud, aga ei karda vahepeal ajada mingit tölbakat juttu ega teha nalja. Selliste omainimeste seltskond on parim, siis on kohe sünergia platsis. Ei pea kõik alati olema selline ratsionaalne ja tõsine. Arvan, et kui mitte loomingulisus, siis vähemalt selline ebatõsisus väljendub minu piltides küll.

Tihti on ka nii, et Nelel tekib mingi mõte, kuid seda ei saa pildistada ja seega ta hoopis joonistab selle mõtte pildile juurde.

Kirjelda veel pisut seda fotokollaažide tegemise protsessi. Kui kaua või mitu korda sa neid pilte enne omavahel kokku sätid, kui ise rahule jääd?

See protsess ei erinegi väga füüsilisest kollaaži valmistamisest. Lõikan majad ükshaaval fotodest välja ja tõstan puhtale lehele. Eks seda sättimist ole palju, et hooned sujuvalt jookseksid ja mingeid poolikuid nurki või valgeid laike ei jääks. Loomulikult on see tekkiv muster sõltuv sellest, kuidas pildi kokku panen ja muidugi mõtlen ka selle tunde peale, mis ühes või teises linnas jalutades tekkis. Mõnikord näeb kollaaži toonist ka ilmastiku “tuju”. Kollaaži kokkupanekuks kulub mul enamasti üks, loodetavasti vihmane, pühapäev koos kohvi ja Kirju Koera kommidega.

Kas sa kasutad kollaažide tegemiseks kõige tavalisemat Photoshopi või mingit muud programmi?

Tavaline Photoshop, aga varem sain hakkama ka vabavara Gimp’iga.

Töölauda kui sellist Nelel ei ole, on aga multifunktsionaalne köögilaud.

Tegeled fotograafiaga hobikorras. Kas oled kaalunud ka sellega tõsisemalt tegelemist?

Kunagi kaalusin, kuid ilmselt jäi tahtmisest puudu. Kiitus neile, kes on ise tahtnud ja suutnud õppida nii et pildid on vapustavalt professionaalsed. Üldsegi mitte kibedas mõttes kadestan neid inimesi selle suutlikkuse pärast. Mind häirib, kui mu elus on hästi palju sellist pean tegema elementi. Ma tahan kangekaelselt, et pildistamine jääks ainult minu tujude otsustada. Kui peaks tekkima idee juba valminud kujutisi kellegi soovil millelegi trükkida, siis selle vastu pole mul midagi, aga tellimuse peale on veidi keeruline neid nullist teha. Seega ainus, mida tahan tõsisemalt võtta, on kollaažide kvaliteet. Mind innustavad mõte ja protsess, mis panevad ees jooksu, ja kvaliteet jääb tihti kuhugi pronksikohale.

Seega praegust ametit sa fotograafia nimel ilmselt ei hülga. Mida sa soovitaksid aga algajale pildistamishuvilisele, kes tahaks samuti oma nišši leida?

Ütleksin väga primitiivselt, et mõtle selle peale, kuidas sa ise ümbritseva keskkonnaga suhestud ja mida sellest mõtled. Inimestest, loodusest, linnadest. Loe ja uuri, tunne uudishimu, vaata kriitiliselt, samas ürita mõista. Ja ära sellele nišile üldse ütle, et teda otsid! See jalutab siis ise sulle üks hetk vastu. Aga pigem siis, kui jalutad mööda oma rada, mitte kellegi teise oma. Mõnikord on see väga raske, sest teiste tehtu tundub palju huvitavam. Muidugi võib vaadata, mida teised teevad ja sellest innustust saada. Kuid veel huvitavam on uurida, kuidas inimesed ise oma toimetamisest räägivad, nii rõõmudest, õnnestumistest kui ka ummikusse jooksmisest. Mõistad siis, et voh ma tunnen ka selliseid asju! See annab kindlust edasi tegutseda, kui millegipärast on julgus asju enda moodi teha kõikuma löönud. Pean iseendalegi liigagi tihti neid põhimõtteid meelde tuletama.

Mida ütleksid siis neile, kes liiga palju endas kahtlevad?

Inimesed tõesti mõnikord ütlevad, et nad kardavad ka hobikorras pildistada, sest neil pole piisavalt head aparaati ja äkki keegi kritiseerib. Tsiteerides klassikuid: „Höövelpink on liiga väike ja kunst on liiga suur!“. Professionaalina on muidugi tehnika nii oskuste kui ka aparatuuri mõttes oluline, sest nii sina ise kui ka klient nõuavad kõrget kvaliteeti. Aga enda väljendusviisina? Kelle asi, mis tehnika on! Tikutopsiga võib ka pilti teha. Ma põdesin ka alguses oma digitaalse seebialuse pärast, kuid alati leiab viisi enda moodi äge pilt ka mingist pannist välja pigistada. Lisaks on igasuguseid vingeid, ka tasuta programme, mille abil saab fotodega kõiksugu trikke teha. Mõnikord tunduvad inimesed üllatunud, kui küsitakse, mis seeria kaamera mul on ja ma siis ütlen, et tavaline kaamera. Aga ma pildistangi ju omaenda isesorti tavalisi mõtteid.

Milline kaamera sul on?

Canon EOS 750D.

On sul kunagi ka mingeid fotoäpardusi juhtunud, näiteks saanud enda arvates superhea pildi, kuid siis avastanud, et seda polegi? Või kaotanud arvutis olulisi faile ära?

Väikseid äpardusi juhtub kogu aeg, aga need ununevad kiiresti. Suuremaid ja naljakamaid õnneks või kahjuks juhtunud ei ole. Paar aastat tagasi lendas sülearvuti põrandale koos suure hulga fotodega, milledest polnud backup’i tehtud. Sellest sai õppust võetud. Need äpardused, kui nii võib nimetada, on minu jaoks teistlaadi. Näiteks kui sõidan kuhugi pilti tegema ja poole päeva pealt tuleb päike välja. Teravate varjudega hooned ei jää ju kenad. Siis tuleb küll selline jabur tunne peale – ühelt poolt pettumus, samas rõõm ilusa ilmaga kuskil jalutamisest.


Nele Inglist on pärit Tallinnast Lasnamäelt. Ta on õppinud ajalugu ja töötab nüüd Tallinna Tehnikaülikooli muuseumis kuraatori ja koguhoidjana. Fotograafiaga on ta tegelenud aastast 2006, kui sai endale isikliku väikese kaamera. Kollaaže, millest artiklis juttu, hakkas ta tegema 2013. aastal. Lisaks meeldib talle pildistada raudteed ja ronge, ent neid ta pildistamise eesmärgil otsima ei lähe, vaid kui midagi sellist näeb, siis käsi tõuseb justkui automaatselt kaamera järele. 2020. aasta alguses avati Rakvere teatri kohvikus tema fotokollaažide näitus “Kaks vaatust korraga”.

Share your thoughts

Scroll Up