Anna Lutter: mulle väga meeldivad tagasilöögid, sest need kõik on mind edasi viinud

Käsitööentusiast ja elustiiliettevõtja Anna Lutter (28) kasvatab kaht poega, kavandab ja õmbleb sisustuselemente, koolitab teisi käsitööhuvilisi, õpetab koolis käsitööd ja kodundust ning blogib. Ühesõnaga, tegeleb kõige sellega, mis talle südamelähedane. Anna innustab teisigi oma unistuste poole püüdlema, kuigi tihti öeldakse talle selle peale, et mis tal viga rääkida, tal on ju kõik olemas. Ent ka tema on kuskilt alustanud ja kõvasti tööd teinud, et jõuda oma unistusteni.

***

Alustame algusest. Kuidas sai sinust loomevallas tegutsev ettevõtja ja õpetaja?

Kui ma oma lapsepõlvele tagasi mõtlen, siis ma olin huvitatud õmblemisest, meisterdamisest ja pildistamisest. Teismelisena ma aga ei tajunud, et selliste asjadega võiks päriselt tegeleda, sest arvasin, et kõigile meeldib ju õmmelda ja pildistada. Mõtlesin tükk aega, mida ikkagi õppima minna. Kaalusin ajakirjandust, kuid mu eesti keele tunnetus on null. Õppisin küll grammatikat juurde, aga see ei tulnud iseenesest. Mõtlesin siis, et äkki see pole ikka minu teema. Seejärel arvasin, et sisekujundus on päris äge! Väiksena tõstsin muudkui oma tuba ringi ja ehitasin papist mööblit. Aga seal on ju matemaatikat vaja ja mingi matageenius ma nüüd küll ei olnud. (Naerab) Seega heitsin ka selle mõtte peast. Lõpuklassis mõtlesin rohkem sellele, et tegelikult olen ma ju kogu aeg meisterdanud. Kui ma enda tehtud riideid kandsin, siis klassikaaslased ikka imestasid, et vau, ise tegid selle! Siis saingi aru, et see võib-olla ikka ei ole päris tavaline asi, mis kõigile meeldib. Otsustasin minna Tallinna ülikooli käsitööd ja kodundust õppima. Ja peale seda tuli automaatselt magister haridusteaduste valdkonnas. Vahepeal tulid raamatu-, ajakirja- ja blogiprojektid ning edasi läks kõik kuidagi loomulikult.

On ju teada, et väga paljud esimesed ettevõtted põruvad. Sul on kaks ettevõtet, mis igati toimivad. Ilmselt väiksemid või suuremaid tagasilööke on sul ikka olnud?

Oi, neid on täiega olnud! Samas ma ei oska ühtegi näidet tuua, sest ma mõtlen iga kord, et see oli täiega õige, et nii läks, sest see omakorda viis millegi heani. Ma ei mõtle, et issand jumal, pidi see koroonakriis tulema, äri täiesti nullis, vaid ma võtan seda nii, et mul oligi veidi puhkust vaja. Olen saanud selgeks mõelda, kuidas oma ettevõttega edasi minna ja tegevust tugevdada nii, et kui järgmine kriis tuleb, olen tugevam. Tegelikult mulle meeldivad kriisid või sellised tormid selles mõttes, et on huvitav vaadata, kuidas inimesed reageerivad ja millistele loovatele lahendustele tulevad. Tänapäeva loovusteooriate kohaselt peavad sul mingid piirid ees olema, mingi kast, aga samas on tore, kui see kast on seest tühi. Minu meelest oli see kriis piltlikult öeldes väga hea kast, mille sees mõelda. Mulle väga meeldivad tagasilöögid, sest need kõik on mind edasi viinud.

Väga positiivne suhtumine! Pealtnäha tundub, et sul tuleb kõik mängleva kerglusega. Ma kujutan ette, et tegelikult teed sa kohutavalt palju tööd, et kõigega n-ö joone peal olla.

See on 24/7 töö. Kui mul und ei tule, siis mõtlen samuti, mida järgmisena teha. See ettevõtlus on nagu elustiil, ka mu pere on sellesse kaasatud. Nad on leppinud, et selline ma olen. (Naerab) Võib-olla ma olen natuke selline overachiever (nn ülesaavutaja – toim), et tahan kõike teha, kõike proovida. Vahepeal mõtlen, et peaks koolituse võtma ja õppima, kuidas end tagasi tõmmata. Samas arvan, et seni, kuni ma läbi ei põle, masendusse ei lange ja pereelu ei kannata, on see kõik okei. Ma oskan ka lõuna ajal magada, kui vaja. Hommikuti ka. Kui tahan, lükkan äratuskella edasi ja magan kauem.

Anna elab kolmetoalises korteris Kurtnas.

Kaks last, kaks ettevõtet, õpetajatöö, blogi, sotsiaalmeediakanalite haldamine see kõik nõuab oskuslikku ajaplaneerimist. Lükkad küll vahel äratuskella edasi, aga on sul siiski mingi päevaplaan, mida järgid?

Päevakava mul ei ole, sest iga päev on nii erinev. Muidugi, kui on vaja parasjagu koolis õpetada, siis see on püha ja ülejäänud toimetused klapitan sinna ümber. Üldiselt olen vägagi ööinimene ja tihti juhtub, et teen midagi kella kahe või kolmeni öösel, kuid siis ma ka magan kauem. Lõuna ajal magan ka! Ja kindlasti alati prioritiseerin oma tegevusi – nii võib mõni kohustus lõpuks isegi ära langeda! Samuti püüan päeva jooksul e-kirjadele ja sõnumitele mitte vastata, vaid võtan selle jaoks ekstra aja! 

Oled sa kunagi kõhelnud ka, näiteks väga suure koorma all, et ei tea, kas tasub ikka nii jätkata ja äkki peaks kuidagi suunda muutma?

Eks ettevõtja elu ole üks pidev kõhklemine. Kas või see Kuudi (peo- ja koolituskeskus – toim) avamine, mis erinevalt tootmisest nõudis suuremat investeeringut. Mõtlesin, et kes see siia metsa sisse ikka heegeldama tahab tulla! Muidugi ma ka kõhklen, aga samas kui ei proovi, ei saa ka kunagi teada, mis sellest välja oleks tulnud. Seega tuleks kaaluda suuremad riskid ära, oma aeg ja investeering, ja kui tunned, et oled valmis selleks riskiks, siis anna aga minna. Ettevõtjaks saamine eeldab suurt soovi ja riskivalmidust. Muide, see mõte Kuudist oli mul tegelikult peas juba umbes kümme aastat enne, kui selle teoks tegin. Kindlasti on mul peas veel mõtteid, mille puhul ootan õiget hetke.

Koolituskeskuse Kuudi ehitamine eelmisel aastal.

Tihtipeale head ideed küpsevadki kaua aega kuskil sisimas, aga vahel tuleb mõni idee ka täiesti ootamatult pähe, näiteks duši all või nõusid pestes. On sul nii olnud?

Kindlasti! Enamasti tekivad mul ideed ajal, mil ma teen midagi, mis suurt mõtlemist ei nõua, näiteks tikin öökulle. See tuleb juba nii loomulikult, et ma lihtsalt teen seda, otseselt ei keskendu ja samal ajal pea töötab. Kuid see kott, mille emadepäevaks tegin, selle puhul võis tunduda, et see tuli kuidagi paugust, kuigi tegelikult kestis tooteprotsess mitu aastat. Isadepäeva toode oli mul juba olemas ja selle pealt nägin, kuidas inimesed vajavad kingitust, mis on mõtestatud, aga ka praktilise väärtusega. Hakkasin siis süsteemselt mõtlema, milline võiks emadepäeva toode olla. Leidsin, et kott leiaks kindlasti kasutust. Sõnumi puhul aga mängisin lihtsalt sõnadega. Lõpuks pakkus mu isa selle välja, et „Emal on peres kandev jõud”. Tundsin kohe, et see ongi see, muutsin vaid sõna ema nimetavasse käändesse.

Su blogi lugedes jääb mulje, et sult küsitakse liiga palju seda, kust sa inspiratsiooni saad ja kust ideed tulevad, kuid pean siiski küsima, kuidas sa näiteks nende öökullide tegemiseni jõudsid? Mulle nii meeldivad need!

Need, muide, sündisid täiesti juhuslikult. Tegin oma sõbranna lapsele katsikuks ühe öökullikujulise padja, kuhu tikkisin lapse nime, kaalu ja sünnikuupäeva. Ühed, kes sõbranna juures patja nägid, esitasid mulle tellimuse. Varsti tuli neid tellimusi nii palju, et pakiautomaadiga saatmine muutus tüütuks ja lõin e-poe.

Oled ilmselt päris palju ka omal käel õppinud. Kodulehe tegemist, sotsiaalmeediakanalite haldamist, kogu see turunduse pool.

Olen küll, aga see kõik huvitab mind väga. Kuulan väga palju podcast’e. Jälgin, kuidas suured ettevõtted reklaami teevad. Nad on ju eksperdid ja oskavad. Aga eks selle kõige vastu peab ikkagi huvi olema, muidu on marukeeruline.

Mainisid podcast’e. Mida või keda sa veel jälgid, näiteks Pinterestis, Youtube’is või Instagramis?

Ma olen tegelikult väga halb sotsiaalmeedia kasutaja, kuna mul lihtsalt ei ole selleks aega. Põhimõtteliselt jälgin vaid paari tuttavat ja paari ettevõtet. Pinterest on küll töövahendiks.

Kui sa meenutad päris algust, siis kas sul oli kodulehte ja sotsiaalmeediakanaleid üles ehitades kohe selge, mis stiilis sa neid teha tahad või on see aja jooksul kujunenud?

Selline minimalistlik stiil on algusest peale olnud. See annab mingid piirid ja ei pea palju punnitama. Teistele soovitan, et vaadake neid lehti, mis meeldivad ja proovige näiteks oma kolmest lemmiklehest midagi kokku kombineerida. Tingimata ei peagi kõike ise välja mõtlema. Otsige ja leidke inspiratsiooni.

Tänapäeval on turul päris palju igasuguseid tegijaid. Mis sa arvad, kas praegu on raske oma asjaga alustada või tänu sotsiaalmeediakanalitele pigem just kerge?

Ma arvan, et kui sa teed seda, mida sulle päriselt meeldib teha ja milles sa täiega sees oled, siis inimesed märkavad seda. Märkavad, et teed südamega. On ka nii olnud, et kui ma räägin kellelegi, et hakka tegema, siis kiputakse ütlema, et mis sul viga rääkida, sul on ju kõik olemas. Aga kas mul seitse aastat tagasi oli midagi? Olin 21-aastane, töötasin Humanas ja teenisin miinimumpalka. Mul oli siis täpselt sama tunne, et blogijaid ja käsitöö tegijaid on Eestis juba nii palju, et elu sees ei mahu ma sinna ära. Tahan seda öelda, et kõik on ju alustanud nullist ja neil on olnud täpselt samad küsimused ja kõhklused, et aga turg on ju juba täidetud.

Annale on alati meeldinud õmmelda.

Kas sa ütleksidki siis neile, kes tahaksid ka oma asja teha, aga kahtlevad ja kõhklevad, et kõik on võimalik, kui asja südamega teha?

Just! Mul on jäänud mulje, et inimesed kipuvad üle mõtlema ja teiste arvamust pelgama. Tegelikult vahet ju ei ole, mida teised arvavad. Mul oli ka kunagi nii, et jube piinlik – 19-aastane ja heegeldab! Samas mulle tundub, et maailm on kuidagi palju tolerantsemaks muutunud. Et õpilased, kel on oma erihuvid ja kes ei ole seetõttu võib-olla nii popid ega hängi niisama ringi, on ikkagi aktsepteeritud. Liiga palju muretsetakse ja kardetakse läbi kukkuda. Mina arvan ikka, et aga proovi ära! Kui ei proovi, ei saagi ju teada.  

Olen täpselt sama meelt. Muide, organisatsioonipsühholoog Adam Grant on oma raamatus „Originaalsus“ välja toonud, et ühes valdkonnas end turvaliselt tundes on meil vabadus teises originaalne olla. Et tegelikult loovgeeniused ei võtagi uisapäisa riske, vaid alustavad tihti oma hobiga palgatöö kõrvalt ja siis vaatavad, kuidas õnnestub. Mis sa arvad sellest? Sul on ju lisaks ettevõtlusele kindel sissetulek õpetajatöö näol.

Olen sellega igati nõus. Tunnen vahel õpetajatöö puhul, et nii palju on teha ja vahel õpilased ei viitsi, mis pole kuigi inspireeriv, et äkki jätaks üldse selle õpetajatöö ja läheks vaid oma ettevõtetega edasi. Ent praegu kriisi ajal tunnen, et see on kõige õigem otsus üldse, et olen jätkanud. Õpetajapalga eest saavad kaetud kommunaalmaksed ja toit ning see annab mulle sellise vabaduse, et võingi oma ettevõtte kasumit investeerida, võtta riske, proovida midagi uut. Kui on vähegi võimalust, siis mina soovitan küll esialgu palgatöö kõrvalt proovida. Ilmselgelt on see raske ja võtab palju aega, aga samas ei tehta ilmselt siis nii tormakaid otsuseid. Vaadatakse, mõeldakse rohkem.

Pojad ja elukaaslane on samuti ettevõtlusse kaasatud.

Õpetajatööst veel rääkides, siis sa paned käsitöö ja kodunduse tunnis päris palju rõhku loovusele. Mina oma kooliajast ei mäleta, et loovust kui sellist mõnes koolitunnis rõhutatud oleks.

Eks see kõik ole õpetajas kinni. Ainekava on küll ees, kuid õpetaja saab palju ka omamoodi teha. Mind väga huvitab see loovuse teema. Käsitöö ei olegi tegelikult muud kui loovus. Minu eesmärk õpetamisel ei ole see, et iga laps peab kilomeetrite viisi kuduma, vaid et õpilased saaks lisaks aimu, mis vahe on näiteks heegeldamisel ja kudumisel ning kuidas tooteprotsessid käivad. Hindan seda, kuidas õpilased oma tööle lähenevad.

See, et sa oled ise eeskujuks ja õpetad, et heegeldamise või kudumisega võib tulevikus reaalselt leiba teenida, on väga lahe. Püüad käsitööõpetust ettevõtlusega siduda.

See sobib hästi selle ideest teostuseni protsessiga. Loovuses on veel hästi oluline ka jagamise etapp. Et jagad oma tööd ja saad tagasisidet. Kui see ära kaob, võib kaduda ka isu seda teha. Minu õpilased peavad alati oma tööst pildi tegema ja seda teistega jagama.

Kas lastele meeldib siis midagi oma kätega teha, luua?

Jah, mingit vastumeelsust küll ei ole.

Kuidas sina seda näed, kas loovmõtlemist ja kogu seda poolt on hakatud koolides ainetesse rohkem sisse põimima?

Näen küll, et osa erakoole püüab näiteks disainmõtlemise lähenemist süvendada. Samas haridussüsteemi muutmine on väga aeglane protsess. Mõni noor õpetaja võib olla väga entusiastlik, et teeme kõik ümber, aga tegelikult võib minna aastakümneid enne, kui midagi muutub.

Aga kas sinu arvates võiks loovat lähenemist koolides rohkem olla, olgu siis see muutumisprotsess nii pikk kui tahes?

See on ühelt poolt hästi oluline, kuid teisalt ei saa sa olla loov, kui sul puuduvad teadmised. Ma võin öelda, et ole nüüd hästi loov ja tee makramee seinakaunistus, aga kui sul puuduvad teadmised, kuidas makramee sõlmi teha või arvutusoskused, et kui mitu sõlme 25 sentimeetri pikkusele pulgale läheb ja kui pikad nöörijupid tuleb selleks võtta, siis sul on loovuse kasutamiseks algtingimused täitmata. Sellepärast väärtustan õpetajaid, kes traditsioonilisel viisil jätkavad teadmiste ja faktide edastamist. Mul on hea meel, et tean ringi pindala valemit peast ja ma ei pea igat asja guugeldama. Olen küll kuulnud seda, et saame ju kõike guugeldada, aga kui elu muutub kiireks, siis on ikka baasteadmised ja faktipõhisus olulised.

Käsitlesid oma magistritöös loovust ja oled seda teemat põhjalikult uurinud. Kui sul peaks loominguline blokk tulema, kas sa rakendad siis mingeid loovustehnikaid või mida sa siis teed ja teistelegi soovitad?

Ma olen hästi visuaalne inimene ja oma töö jaoks panin kokku ühe sellise loovuse joonise, mille sees on kuvatud ka loovusblokid ja iga kord kui siis tekib selline olukord, et ma ei oska, ma ei taha, ma ei saa, siis tean, et okei, ma olen hetkel selles kohas, see läheb kohe üle. Ja see on küll aidanud mind kõikidest läbipõlemistest ja masendushoogudest mitte lihtsalt välja tulla, vaid nendesse minemist täielikult vältida. 

Kokkuvõttes tundub, et sa elad oma unistuste elu.

Elan kindlasti oma unistuste elu. Tegelikult olen ma igas oma elu hetkes mõelnud, et see on täiega äge elu! Ma ei saa aru, kuidas saab üldse muudmoodi elada. Kuidas saab öelda, et ei ela. Ma teen kõik selleks, et oleks nii, nagu ma tahan. Samas paigale ei saa ka jääda. Ilmselgelt tuleb unistada ja areneda. See on pidev protsess.

Kas sul on ka mingi tagavaraplaan, oletame, kui sa ühel hetkel siiski tunned, et enam ei taha ja teeks elus täieliku kannapöörde?

Mul ei ole sellist plaani, sest tunnen, et saan areneda. Näiteks alustasin toodetega ja siis tundsin, et koolitused oleks ägedad ja hakkasingi neid tegema. Samas kui ma tunnen, et ei taha enam tooteid teha, saan alati loobuda. Oleks ma oma brändi nimeks öökull või diivanipadi pannud, siis ei oleks ma ilmselt saanud Kuuti nii lihtsalt teha, aga kuna bränd on mu enda nimi, siis on võimalusi palju. Tegelikult see brändi nimeks oma nime valimine oli mulle alguses väga raske. Mõtlesin, et mis bränd see mu oma nimi on ja tundsin vastutust, et mõtle kui keegi oma tootega rahul ei ole ja minu nimi on peal. Palju kergem olnuks panna ettevõtte nimeks näiteks pliiatsiteritaja! (Naerab)

ÕPETUS: TEE ISE MÄRKMETAHVEL

On sul juhtunud seda, et keegi pole su tootega rahul? Või oled sa kunagi kehva tagasisidet või halbu kommentaare saanud? See võib päris hinge minna ja mingi hetk võib olla raske edasi minna.

Jah, ikka on. Kuigi väga harva õnneks! Eks alguses, kui ma kuskil üheksa aastat tagasi blogima hakkasin ja keegi oma arvamust kommentaarides avaldas, siis olin kohe nädal aega rivist väljas. Üks asi on, et harjud ära ja ei võta enam südamesse kõike. Teine asi on see, et olen selle kindlasti enda jaoks rohkem lahti mõtestanud, et mulle ei lähe päriselt enam väga korda, kui keegi arvab, et ma midagi valesti teen. Peaasi, et mul endal ja minu perel ja sõpradel hästi tore on!


Anna Lutter on lõpetanud Kurtna kooli ja Saku gümnaasiumi. Bakalaureusekraadi omandas ta Tallinna Ülikoolis käsitöö ja kodunduse erialal ning samas ülikoolis on tal ka magister cum laude haridusteaduste valdkonnas. Tal on kaks poega, elukaaslane ja kass. Ta on välja andnud kolm raamatut. Anna õpetab oma kodukohas Kurtna koolis käsitööd ja kodundust, informaatikat, inimeseõpetust ja meediat. Tema elustiiliettevõte – annalutter – tegeleb käsitööna valmistatud sisutsuselementide tootmisega. Ühel hetkel tundis ta, et inimesed soovivad tema käest ka teenust saada – nad tahavad ise õppida ja proovida, kuidas mütsi või kotti teha saab. Ise kogeda, kuidas see masinaga õmblemine ikkagi käib. Nii otsustas ta mullu ellu kutsuda ka peo- ja koolituskeskuse Kuudi. Kõigele lisaks kajastab ta oma tegemisi Instagramis ja blogis.

Share your thoughts

Scroll Up