IT-maailmast kunstimaailma sisenenud galerist Daisy Inslermann: ei tohi alla anda enne, kui leiad selle oma asja

“Mulle meeldib see mõte, et tõuka end lihtsalt sisse ja vaata, mis saab.”
“Jah, nii ongi. See kasvatab tohutult. Arvan, et kui on selline tunne, et sa ei kasva enam ja oled surnud punktis, siis tuleb midagi ette võtta. Ei tohiks alla anda enne, kui leiad selle oma asja.”

— Vestlus Solarise galeriis, juuli 2020

Daisy Inslermann (34) kohtus paar aastat tagasi töö käigus Fahle galerii galeristi Meelis Tammemägiga (42) ning nende vahel tekkis kohe säde. Armastusest teineteise ja kunsti vastu hakkas neis mõlemas ajapikku kasvama soov luua ühine galerii. See unistus ongi nüüd täitunud juba mitu kuud tegutseb Solarise keskuse lõunatiivas nende asutatud galerii, mille eesmärk on tõsta pjedestaalile kaasaegne maalikunst.

Kui me mõnda galeriid külastame, siis vaevalt et esimese asjana selle galerii või galeristide lugude peale mõtleme, vaid meie tähelepanu haarab ikka näitus ise. Kui ma juuni lõpus äsja avatud Solarise galeriid külastasin, astusin sinna sisse nagu igasse teise galeriisse ja jalutasin kohe maalide juurde. Mariia Bonchuk, Julia Valtanen, Tarrvi Laamann kõigi nende värvikirevaid teoseid võis korraga seinal näha. Galerii üks asutajatest Meelis astus mulle ligi ja hakkas nende tausta avama. Siis sain jutule teise asutaja Daisyga, kes rääkis kõigest nii hingestatult, et nauditav oli kuulata. Oli tunda, et mängus on indu ja kirge. Mulle jäi ka mulje, et Meelis ja Daisy on paar ja nii hakkas mind huvitama nende lugu. Ühel juulikuisel päeval läksingi galeriisse tagasi. All pool on meie vestlus Daisyga.


Rõõmustan, kui saan inimeste õnnetundele kuidagi kaasa aidata.
Kurvastan, kui inimesed teevad üksteisele ja keskkonnale enda ümber haiget.
Ärritun, kui ignorantsus on võimu taga.

***

Te peate Meelisega galeriid ja olete ka elukaaslased. Kuidas te kohtusite?

See oli kaks aastat tagasi, kui töötasin veel IT-sektoris personalivaldkonnas. Tahtsin Proeksperdis töötajatele korraldada sellist erilisemat koolitust ja teadsin, et Tallinnas Linnahalli juures tegutseb väike Kultuurikuur, kus tehakse näitusi ja kunstiüritusi. Läksin siis sinna kohale, kuid seal ei olnud kedagi. Helistasin ja sattusin Meelise otsa, kes kutsus mind Fahle galeriisse. Rääkisin oma ideest ja Meelis korraldaski meile üliägeda koolituse. Jäin temaga edasi suhtlema ja mingi hetk hakkasin üha rohkem galeriis kohapeal käima.

Ja tulid töölt ära?

Jah, ma olin tegelikult juba läbi põlenud. Tahtsin, et ma ei peaks enam iial kontoritööle minema ja sellest ajast olemegi Meelisega kõiges koos. Kunstivaldkonda sisenemine oli minu jaoks väga suur ja äge elumuutus.

Kui palju sa enne olid kunstiga kokku puutunud?

Olen tegelikult õppinud Hillar Tatari juures maalikunsti, aga olin siis hästi noor ja pigem olen ikka olnud kantud pere survest, et peab midagi asjalikku õppima, ikka IT-d või muud sellist. Nii üritasingi sel teel püsida, kuid mingi hetk põlesin täiesti läbi. Sain aru, et see ei ole ikkagi see, mida ma tahan.

Ja Meelisega kohtudes ja tänu temale avastasid, et kunstimaailm ikkagi paelub?

Just, see on nii teistmoodi maailm. Kui võrdlen seda IT-maailmaga, siis seal oli kõik minu jaoks hästi pealiskaudne. Olin nagu kuskil karbis, kõik käis kellast kellani. Täna on suhted inimestega palju personaalsemad ja isiklikumad. Näen kunstnikke ja teisi loomeinimesi oma kallite sõpradena. Käime üksteise juures õhtusöökidel. Hoopis teine maailm. See on see isiklikkus, mis minu jaoks IT-maailmas täiesti puudus.

Meelis ja Daisy Solarise galerii avapeol. Foto autor: Mats Õun/Pealinn

Nii et selline kannapööre ja sulandumine teise keskkonda on täiesti võimalik.

On võimalik, aga see ei ole lihtne. Huvitav on aga see, et kui ma muidu vihkasin üheksast viieni tööd, siis siin võin ka 12 tundi jutti töötada ja ma naudin seda.

keerulisem, ent hinge rahuldavam elu

Järelikult on õige asi.

Ma ei oleks tõesti osanud mõni aasta tagasi seda kõike ette kujutada. Varem mõtlesin kogu aeg, et ma ei saa ju töölt ära tulla. Ma ei saa teha seda, mida tahan, sest mida ma teen ilma rahata! Ent õnnelike juhuste tahtel olen täna siin ja elan väga palju keerulisemat, aga ka kindlasti hinge rahuldavamat elu. Tegelikult iga inimene saab teha seda, et ei vindu vana koha peal, vaid võtta vastu otsuse, tõmmata plaaster kiiresti maha ja õppida ujuma.

Mulle meeldib see mõte, et tõuka end lihtsalt sisse ja vaata, mis saab.

Jah, nii ongi. See kasvatab tohutult. Arvan, et kui on selline tunne, et sa ei kasva enam ja oled surnud punktis, siis tuleb midagi ette võtta. Ei tohiks alla anda enne, kui leiad selle oma asja.

Tihti kiputakse mugavustsooni jääma ja sealt on raske välja tulla.

Seda küll. Olen küll ka varem, kui olen tundnud, et olen kuhugi liiga kauaks jäänud, teinud kardinaalse muutuse. Vist neli korda. Aga arvan, et nüüd on hoopis teine asi, sest varem tagusin ikka sama rauda. Sama vorm, sama valdkond. Kusjuures, ma olin juba päris kibestunud. Olen muidu selline rõõmsameelne, aga enne läbipõlemist muutusin kurvaks ja tusaseks, kritiseerisin kõike. Üks hetk mõtlesin, et appi, see ei ole ju mina! Mis toimub!

Ja seejärel püüdsid midagi muuta.

Jah, poleks iial arvanud, et see kõik võimalik on. Üks hetk olen läbi põlenud ja siis nii.

Daisy oma uue sõbraga: juulikuus käis ta koos Meelisega Itaalias ja tõi sealt koju Bebeli.

Päris vinge on midagi uut nullist alustada. Kuidas te just Solarise galeriini jõudsite?

Selle galeriiga oli nii, et meis mõlemas kasvas soov üks galerii täiesti ise luua. Kuna Fahle on üüripind, siis ei ole see ikka päris oma ja mõjutatavaid osapooli on mitmeid. Kõigepealt käisime Põhjala tehases, ent sealne arenduse ajakava polnud meile päris sobilik. Mingi hetk helistati sealt ikkagi, et neil on hoopis teine pind Solarises pakkuda. Vaatasime, et see on väga hea koht ja hakkasimegi asja ajama.

kui on kirg, sobib ka purgisupp

Ja kõik enda säästud läksid sisse?

Kõik finantsid läksid. Oleme vahepeal ka ainult purgisuppi söönud, aga see on jumala okei, sest see on meie kirg. Solaris õnneks aitas ka veidi rahaliselt.

Aga piletiraha te ei küsi, kuidas te teenima hakkate?

Me ei ole ka toetusi saanud, mistõttu hakkasime tegema väikeseid lisaprojekte. Ka näiteks koolitusi. Eelmine aasta tegime suure koolituse Uusmaa Kinnisvara töötajatele, kellele rääkisime kunstimaastikust ja kus kohapeal ka maaliti. Inimesed ei ole tavaliselt kunstile nii lähedal, mistõttu oldi sellest täiesti ekstaasis. Galeriiga on veel igasuguseid plaane. Kohvik tuleb ja kõiksugu üritused. Siin võiks olla kõik see, mis avardab inimeste silmi. Mingist hetkest peaks sellest galeriist saama meie peamine tuluallikas.

Kuidas teil muidu see koostöö sujus? Kodus koos, tööl koos. Ja mitte ainult, vaid olitegi 24/7 koos, ehitasite oma unistust üles.

Meelis on ikkagi galerist ja mina õpin temalt. Samas on mul tugev visuaalne taju ja maitse. Meil on pigem nii, et kui Meelis küsib, mis arvan, siis ma ütlen, et ei, kindlasti mitte. (Naerab.) See kunsti valimine tuleb meil kuidagi hästi loomulikult. Kakleme pigem mingite muude asjade, aga mitte kunsti pärast. Näiteks Excelite pärast. Ma olen Excelite usku! Koos oleme ikka jõhkralt vaeva näinud, et see galerii siia saada. Töötasime siin järjest pool aastat, koroona ajal, ehitasime kõike üles. Nüüd tuleb tiimi kasvatada ja veel paremaks teha. Meelis töötab nagu segane, ei söö ka. Vahel on tal selline hullupilk ees, vaatab viis minutit maali ja ütleb, et viis sentimeetrit tuleb paremale nihutada. (Naerab.)

Romantilisi filme vaadates on mulle galeristi amet alati sellise võluvana tundunud. Oma galerii ja võimalus olla päevad läbi kunstis ja kunstiga.

See on tõesti äge!

Kuidas te oma artiste valite?

See on täiesti tunnetuslik. Usume mõlemad, et elu toob meieni mingisugused teed ja inimesed mingi põhjusega. Me ei võta neid, kel on suuremad müüginumbrid, kindlasti mitte, vaid see on täiesti tunnetuslik. Meie eesmärk on kunstnikke aidata ja maailmale tutvustada. Ehitame tegelikult ka kunstiplatvormi või andmebaasi, millega üritame kunstiteoseid üle maailma oma platvormile saada. Alustame Lõuna-Ameerikast, kus käime läbi kõik kunstnikud ja galeriid. Järgmisel aastal lähme Eesti ja Läti kunstnikega Ladina-Ameerika kunstimessile ZONAMACO Mehhikos, kuhu tulevad kunstnikud üle maailma kohale. Eelmisel aastal viisime nende teosed Californiasse, kus saime aru, et Eesti kunstil on USA turul täiesti oma koht. Nad ise teevad seal ikka väga kommertsasja. Eesti kunstil on aga hoopis teine sügavus, teised värvid ja tunnetus.

Kui palju mõjutab seda, mida me Solarise galeriis nägema hakkame, su enda maitse?

Kindlasti väga palju. Abstraktne kunst on alati olnud lemmik ja mul on hea meel, et olen saanud kohtuda hästi andekate abstraktse kunsti esindajatega, seal hulgas näiteks Liis Kogeriga, kes on hästi huvitav. Suured lemmikud on veel Laurentsius ja Mauri Gross.

abstraktset kunsti saab igaüks kogeda omamoodi

Mis sind ikkagi abstraktse kunsti puhul võlub?

Seda saab tõlgendada. Kui on selline hästi konkreetsete visuaalidega kunst, siis minu arvates on see palju rohkem vaatajale ette kirjutatud. Abstraktne on aga selline hästi tunnetuslik. Seisan maali ees ja mul tekib see minu tunne, mida keegi ei saa minult ära võtta. Igaüks saab kunstiteost ise kogeda, omamoodi.

Foto autor: Tiiu Rinaldo

Siin galeriis ei hakka me ju siiski ainult abstraktset kunsti nägema?

Siia tuleb igasugust, tuleb fotokunsti, disaini. Sel aastal on siin Anna Kõuhkna, Raoul Kurvitz, Liisa Kruusmägi, Pia Martin. Järgmine aasta tuleb Bill Barminski ja loob siin oma papist maailma.

Kuidas te näiteks Bill Barminskiga jutule saite?

Meelis kirjutas Billile Instagrami, et tahaks kohtuda ja Bill oligi nõus. Meelis läks külla, jõid õlut, ajasid juttu. Nii, nagu see ikka käib. See on hoopis teistmoodi maailm. Meelis on fenomenaalne selle poolest, mis puudutab kiiksuga ja privaatseid kunstnikke. Ta saab alati nendega jutule.

Galeriisid on Eestis päris palju. Kas selles maailmas on tihe konkurents?

On, seda on tunda. Vahel ei ole läbisaamised nii lihtsad. Tajun täitsa sellist hõõrumist või rivaalitsemist. Kuigi võiksime rohkem koostööd teha, ajame ju ühist asja.

Galeristil peab lai silmaring olema, kuid mitte ainult – ka loovust on vaja, et näitust huvitav vaadata oleks. Seda eriti tänapäevaste võimaluste juures.

Näituse tegemine on kunst. Tahamegi teha igasuguseid installatsioone, minna natuke üle piiri, minna pisut hulluks. Arvan, et näituse tegemine on samamoodi teose loomine. Iga näitus on uus teos.

igatsus piirideta emotsiooni järele

Teil on siis palju ideid. Kuidas sul loovad mõtted tekivad?

Nendega on mul tegelikult keerulised lood. Olen oma 17aastase kontorikogemusega enda loovuse täiesti ära tapnud. Viimased tööd on seisnenud just selles, et luua kaosest protsessid ning struktuur ehk siis peaaegu loovuse vastaselt! (Naerab.) See on ka suur põhjus, miks kunstis osaleda soovin, sest mäletan, kui loominguline ma kunagi olin. Soovin seda piirideta emotsiooni tagasi. Seetõttu õpin ka taas maalimist. Olen juba kokku ehitanud kohvioakottidest lõuendi, selle ära kruntinud, et oleks juba algusest peale hoolimine teose vastu.

Daisy Inslermann on 17 aastat töötanud kontori keskkonnas, pool sellest müügivaldkonnas ja pool personalivaldkonnas. Sealt edasi liikus ta idufirmade maailma ning sealtmaalt tuligi stopp ja avanes uks uuel suunal. Daisy on õppinud Tartu Ülikoolis ajakirjandust ja kommunikatsioonijuhtimist ning nüüd hiljem on ta enda jaoks avastanud veebidisaini maailma. Selle arendamiseks õppis ta EKA avatud akadeemias just seda eriala. Ilmselt arendab ta veebidisaini ja video-animatsiooni osa veel edasigi. Daisy on korraldanud Eestis personalivaldkonna konverentsi #HRUTallinn ning käinud Venemaal, Ukrainas ja Valgevenes valdkonna konverentsidel spiikerina esinemas.
Kunsti osas peab ta kõige sügavamalt sisse tõmbavamaks kogemuseks seda, kui nad viisid eelmisel aastal seitse Eesti ja Läti kunstnikku (August Künnapu, Vilen Künnapu, Liisa Kruusmägi, Meriliis ‘MERU’ Rinne, Martin ‘QBA’ Kaares, Aleksejs Naumovs, Andris Vītoliņš) teost Californiasse näitusele. Siis sai ka autos magatud ja kõik oma rahadega üles seatud. Kogemus ehitada üles näitus täiesti tundmatus keskkonnas ilma konkreetse kindluse või seljataguseta oli tema sõnul hullumeelne ja äratas midagi sees. “Selline naljakas lindprii maiguga ettevõtmine oli see,” ütleb ta. Lisaks on Daisy päris palju tegelenud ka laulmisega ning minevikus õppinud tantsu ja näitlemist. Kõik see on andnud ilmselt baasi mitte karta uusi asju. Hetkel õpib ta omal käel maalimist ning osaleb ka selleteemalisel Tallinna ülikooli kursusel.

Share your thoughts

Scroll Up