Koomiksijoonistaja Anu Soojärv: viis minutit trammipeatuses või poejärjekorras võib viia väga toreda joonistuseni

Muuseumitöötaja Anu Soojärv (37) haaras paar aastat tagasi pärast pikka joonistamispausi taas pliiatsi, leidis endas uue hoo ja kire ning joonistab nüüd ajaviiteks lõbusaid omanäolisi koomikseid.

***

Teed Tallinna Ülikoolile koroonateemalisi koomikseid. Kust sa nende tegemiseks inspiratsiooni saad?

Inspiratsiooni saamiseks ma erilisi pingutusi ei tee. Ideed tekivad lihtsalt igapäevase argikulgemise käigus – uudiseid jälgides, inimesi vaadeldes, sõprade, tuttavate, sugulastega suheldes ja nõnda edasi.

Kui koroonakriisi praegu ei oleks, mida sa siis joonistaksid?

Siis joonistaksin kõike muud, mis parajasti kirgi kütab. Kas või liialt libedad tänavad või segane prügimajandus.

Miks just koomiksid?

Tegelikult ma joonistan muud ka. Näiteks praegu viibin maakodus, kus igal sammul keegi vidiseb, sädistab, laksutab, sahistab põõsas ja mulksub kraavis. Lisaks peavad naabrid kanu ja teisi pudulojuseid. Väga inspireeriv keskkond minu jaoks. Nii ma olengi siin olles katsetanud lindude joonistamist, üritanud värvilisi sulestikke ja põnevaid vorme edasi anda. Vahepeal olin seestunud eksootilistest viljadest ja kritseldasin pea iga päev granaatõunu, viigimarju, artišokke ja muid taolisi. Koomikseid meeldib mulle joonistada seepärast, et need saavad ruttu valmis. Küllap ma olen kärsitu. Mulle väga meeldib ka see visandlik ja hooletu kujutamisviis, mis töötab koomiksi kui žanri puhul hästi. Lisaks ütlevad koomiksid midagi, ironiseerivad mingi olukorra üle, on otsekohesed. Küllap on see minu viis arvamust avaldada.

Su koomiksitest leiab irooniat ja huumorit. Milline huumor sulle endale meeldib?

Pean huumorist väga lugu. Olen suur musta ja kiiksuga huumori austaja. Näiteks klassikud nagu Monthy Python, ‘Allo ‘Allo!, Absolutely Fabulous, The Office, The Simpsons jt on sarjad, mida hea sõnaga meenutan. Ja selline žanr nagu meem on minu jaoks üsna asendamatu meedium.

Naerad sa igapäevaelus palju?

Ma olen reeglina lõbus ja mulle meeldib nalja teha. Samas ei ole mind sugugi kerge naerma ajada ning südamest lõkerdada päris iga päev ei saa. Aga kui olen „minu inimeste“ seltskonnas, siis on teinekord raske pidama saada.

Suudad enda üle ka naerda?

Jah. Mida vanemaks saan, seda rohkem seda suudan.

Kas oled nõus selle suhtumisega, et elu ei peaks liialt tõsiselt võtma?

Eks kõik oleneb olukorrast. Teinekord maksab ikkagi asjaolusid tõsiselt võtta. Aga üldjoontes olen nõus, et pole tarvis elu peale liialt kramplikult vaadata ega nii-öelda üle mõelda. Sageli ongi asjad lihtsamad kui need tunduvad.

Kuidas sa joonistamiseni jõudsid?

Joonistanud olen nii kaua kui end mäletan. Mina ja mu vanaisa, kes oli samuti hea käega, istusime pimedatel õhtutel laua taga ja muudkui joonistasime. Mäletan ruuduliste kaustikute virnu, millest varasemad olid täis vanaisa joonistatud hobuseid, hooneid, inimesi, kanu, koeri ja kõrval ilutsesid minu lopergused peajalgsed. Mida aeg edasi, seda rohkem hakkasid ka minu peajalgsed vanaisa piltide kõrval meenutama hobuseid, hooneid, inimesi, kanu ja koeri. Siis vanaisa suri, aga mina joonistasin edasi. Kuni ühel hetkel enam ei joonistanud. Aastaid ei tahtnud kriipsugi tõmmata. Paar aastat tagasi hakkasin juhuse tahtel jälle arglikult kritseldama ning pärast mõningaid katsetusi ja otsinguid kujunes ka praegune koomiksistiil. Nüüd, 37-aastasena on nii, et mida edasi, seda rohkem tahan joonistada. Kirg selle vastu on nähtavasti tagasi tulnud.

Millise juhuse tahtel sa jälle joonistama hakkasid?

Asusin tööle oma tuttava disainipoekeses. Ühel hetkel hakkasin sinna müügiks magneteid joonistama. Need osutusid päris popiks ja tegin neid veel ning postkaarte ka. Ja nii see läks!

Kui ma tahaks ka koomikseid joonistama õppida, siis millest ma alustama peaksin?

Nii öelda lahtiste silmade-kõrvadega ringi toimetamine tundub hea algus. Inimesi ja nende tegutsemist on väga põnev kõrvalt jälgida. Viis minutit trammipeatuses või poejärjekorras võib viia väga toreda joonistuseni.

Selleks peaksin ma joonistada oskama, aga ei oska. Kuidas ma võiksin seda omal käel õppida?

Ma ei ole kunstikoolis käinud ja isegi EKAs õnnestus mul studeerida erialal, kus joonistamist ning maali sai imevähe. Nii ei ole ma klassikalise joonistusõpetusega ülemäära kokku puutunud ega oska antud küsimust ka asjatundliku vastusega kostitada. Ent usun, kui akadeemiline joonistamine välja arvata, et joonistamise puhul on väga oluline „kududa“ oma pildi sisse emotsioon, panna sinna mingi iva, mis kõnetab, mis joonistuse ellu äratab. Olgu selleks ivaks siis mõni teravmeesus, põnev käekiri, ootamatu lahendus värvi või vormi osas või mis tahes. Usun, et joonistama on võimalik õppida, aga sellesinase ivaga on juba keerulisem. Kui mina peaksin kedagi joonistama õpetama, suunaksin õpilased esmalt ikkagi vaatama, jälgima, kujutatavat enesest läbi laskma ja osadeks lahti võtma. Ja hiljem saab joonistust alati kõpitseda tehniliste tööriistadega – kuidas elemente paigutada, et kompositsioon toimiks, kuidas rõhutada olulist, kuidas kasutada värve ja nõnda edasi.

Filmides on ikka stseenid, kuidas paberile kirjutatakse või joonistatakse, aga autor ei ole tulemusega rahul, võtab siis paberi, kortsutab selle kokku, viskab prügikasti ja alustab uuesti. On sul ka nii olnud?

Kui mõte tuleb, visandan selle üles ja joonistan seejärel markeriga üle. Kokku kortsutamist läheb üsna harva vaja. Mul on veel see kavalus, et kui olen pildi valmis joonistanud, tõstan selle arvutisse ning vajadusel liigutan kujutisi Photoshopis ringi nagu väikeseid malendeid. Selline figuuridega mängimine ja nende paika sättimine on samuti üks põnev tegevus joonistusprotsessi juures.

Anu happy place Portugal

Kas annad kunagi oma koomiksiraamatu välja?

See on hetkel veel vastuseta küsimus.


Kui Anu Soojärv parajasti ei joonista, siis on ta tööl muuseumis. Vanad asjad on tema sõnul sama põnevad ja kõnekad kui inimesedki. Kui ta aga ei joonista ega ole muuseumis, siis ta ilmselt pildistab või kirjutab sahtlisse. Taskus on tal diplom Eesti Kunstiakadeemia muinsuskaitse ja konserveerimise osakonnast. Temalt on töid tellinud Tallinna Ülikool, Sirp ja Eesti Inimõiguste Keskus.

Share your thoughts

Scroll Up