“Karmoškaaabitsa” autor, õpetaja ja helilooja Matis Leima: soovitan vahel kuulata ka sellist muusikat, mida me eriti ei armasta või suisa vihkame

Muusik ja helilooja Matis Leima (28) leidis tosin aastat tagasi enda jaoks seto kultuuri ning ühes sellega uue lemmikpilli karmoška. Nüüdseks on ta välja andnud karmoškaõpiku, mille järgi võib pilli mängimise selgeks saada igaüks. Kui karmoškamuusikaga on tal jalad põhjas, siis muu muusika osas ta alles kastab varvast vette. Teda huvitab küsimus, miks me peame üht muusikat teisest paremaks ja miks me ei viitsi tihti muusikasse süveneda.

Zetod – “Lätsi liina”

***

Paistab, et oled suur karmoška fänn. Mängid ise lisaks viiulile ja klaverile karmoškat, õpetad seda teistele ja oled andnud välja “Karmoškaaabitsa”. Miks sulle just see pill nii väga meeldib?

Ma olin suur karmoška fänn! See tähendab, et praegu on see lihtsalt töövahend tundide andmiseks ja esinemiseks ning harva sünnib ka mõni lugu. Ütleme nii, et veel viis aastat tagasi olid mul muusikalise eneseteostuse plaanid selle pilliga seoses palju suuremad. Tahtsin mängida, särada, pakkuda ülitugevat emotsiooni endale, mängukaaslastele ja kuulajatele. Nüüd, kui karmoškamuusikaga on jalad põhjas, olen sellega teiste huviliste teenistuses. Samas kui keegi teeks karmoškaga midagi sellist, mida ma kuulnud-näinud pole, oleksin muidugi suur kõrv, plaksutaksin kaasa. Ent tehakse kogu aeg ühte asja.

Matis mängib seto ansamblis Kiiora. Foto autor: Aivo Põlluäär

Minu suur eeskuju on Toomas Valk, kes tunneb end karmoškaga ikka ääretult koduselt. Mul on temalt endiselt palju õppida, kuid seegi stiil on ikkagi tuttav ja pakub vähem kui muu muusika. Pagan võtaks – kogu karmoškapalavik on G-duuris, aga helistikke on kokku 24! Teised stiilid kasutavad hoopis rikkalikumaid tämbreid ja helistikke iga uue looga. Ärge saage minust valesti aru, karmoška on väga-väga võluv ja nii pagana efektiivne vahend selle rolli täitmiseks, mis sellel on. Lihtsalt kümne aastaga on see fänni roll minus selgelt ammendunud, kuigi professionaalne ja pedagoogiline huvi jääb ning loomulikult minu võime inimesi selles maailmas suunata ja toetada.

Matis Leima – “Tantsulugu

Andsid oma Facebooki fännilehel teada, et kogud kokku kodumaist karmoškaloomingut.

“Karmoškaaabitsat” välja andes (2019. aasta kevadel – toim) oli hea mõte lisaks pärimusrepertuaarile ka autorilooming kokku koguda, kuna selle maht pole nii suur. Nüüd aga näen-kuulen asja loomulikku jätku ehk lugusid tehakse juurde ja kuna ma haldan YouTube’i ja Facebooki kanalit, mis kõiki neid lugusid tutvustab ja õpetab, siis miks mitte neid sinna edasi koondada! Andke endast märku!

Kui palju neid karmoškahuvilisi siis Eestis on?

Karmoškahuvilisi on Eestis palju. Ostetud karmoškade pealt võiks arvata, et ikka mõned tuhanded.

Karmoškaaabitsate” levik 16. aprilli seisuga.
Illos valts” – Muusika suurele armastusele

Kust neid pille üldse osta saab?

Kogu riiki katavad mõned muusikapoed ja eramüüjad, kes ongi selle viiruse superlevitajad. Mitmed mu sõbrad toovad neid pille ise Venemaalt. Kõige levinum mudel on praeguseks 21 viisinupuga Šuja või Tula tehase pill. Vene tehaste kvaliteet jätab soovida, väga sageli on hädad küljes. Professionaalsel kasutajal on vaja pilli eest korralikult hoolt kanda ja n-ö ülevaatusel käia. Samuti pole Venemaal kombeks mängida siin ülilevinud G-duuris, vaid ikka rohkemate dieesidega ehk pisut teravamakõlalistes helistikes. Siinse turu jaoks tehakse Venemaal pillid G-sse ümber. G-duuri karmoškad on levinud seepärast, et teiste instrumentide jaoks, millega koos musitseerida, on see hea lihtne helistik. Ka Eestis on mõned karmoškad valmistatud, aga massiliselt mitte. 

Kust sa ise oma pilli said?

Minule tõi pilli jõuluvana 2009. aasta jõululaupäeval.

Matis oma uue pilliga 2009. aasta jõulude ajal.

Lõõtspille on nii palju erinevaid, kuidas karmoška teistest erineb?

Esiteks ja just esiteks on see umbes viis korda odavam, see on siis leviku põhjuseks. Teiseks teeb selle iga nupp sõltumata lõõtsa suunast ainult üht häält, mitte kaht, nagu muidu lõõtsade puhul. Erineb muidugi ka selle poolest, et karmoškaga saab minooris mängida, mis on miskipärast helilaadina inimestele imponeerivamgi kui mažoor. Pill on ka mõõtude poolest väike, mis pole samas lõõtspillide puhul kuigi haruldane. Eks ole ka selle tämber omapärane.

Matis Leima – “Aabitsakukk”

Oletame, et ma tahan ka õppida karmoškat mängima ja soetaksin su aabitsa, kuid eriti musikaalne ma ei ole, kas ma saaksin sellega hakkama?

Esiteks olgu öeldud, et kui ühe aabitsa läbilugemisega mänguoskus külge ei hakka, osta teine veel, siis peaks kindlasti hakkama! Aabits on mõeldud igal tasemel pillihuvilisele, seega saab sellega alustada muusikakauge iseõppija, aga ka proff leiab sealt häid näpunäiteid. Võtmeküsimused on süvenemine ja süsteemsus. Liiga paljud aabitsad on läinud inimestele, kes loodavad selle läbilehitsemisest mingit oskust juurde saada. Arengu tagab aga siiras entusiasm ja valmidus süsteemsuseks ja kannatlikkuseks. Olen ka seda näinud, et inimene ostab aabitsa, käib minu juures paaris tunnis ja jätkab siis omapäi, sest aabitsas on tegelikult kõik kirjas. Ja ongi. Aga see pole diagonaalis lugemine. Lisaks on ju juures täiesti tasuta videokursus YouTube’is, mis kõik raamatus räägitu füüsiliselt ette näitab. Muidugi on raske sealt midagi haarata, kui kujutlusvõimet üldse pole. Peab olema julgust raamatus kirjutatut ise järele proovida, võrrelda ja veel proovida ja veel proovida.

Tegelikult on igasugusel muusikal eluõigus, kui keegigi seda naudib, kas siis tegija või kuulajana. Ja seda kiputakse ära unustama.

Kui me jätame karmoška kõrvale ja räägime üldisemalt su loomingust, siis oled öelnud, et segad omavahel klassikalist, kaasaegset, akustilist ja elektroonilist muusikat. Räägi sellest pisut lähemalt.

Ma olen kõiki neid stiile koolides ja omal käel tundma ja viljelema õppinud ning see on mulle andnud laiema arusaama üldisest muusika fenomenist. Ükski neist ei paku mulle rohkem huvi kui teised kokku ja nii ma püüan leida nende ühisosi. Praegu keskendungi sellele, et mõista, miks peavad inimesed üht muusikat teisest paremaks ja väärtuslikumaks ning miks kuulatakse muusikat nii palju süvenemata, kuigi selle loojad teevad oma muusikat ikkagi selleks, et seda tähelepanu ja pühendumusega koheldaks. Sellest räägib minu lõputöö-etendus Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia elektroakustilise loomingu erialal.

Matis Leima – “Kasseti avamine”

Tegelikult on igasugusel muusikal eluõigus, kui keegigi seda naudib, kas siis tegija või kuulajana. Ja seda kiputakse ära unustama. Inimesed ei ütle otse halvasti, aga salamisi ujub meie lemmiklaulude nimekirja see, mida me oleme sunnitud keskkonnast paratamatult kõige rohkem vastu võtma. Retroraadiojaamad vaid sellel fenomenil – mere exposure effect’il (kokkupuute efekt – toim) – püsivadki. Meile kõigile oleks aga päris värskendav ja vajalik minna kontserdile või lihtsalt internetti ja kuulata seda stiili või esitajat, keda me eriti ei armasta või suisa vihkame. Kuulata avatud meelega, milles see seisneb ja mida sel muusikal meile öelda on. Ja kui vastuseis sellele on tugev, siis on kindlasti üht-teist õpetlikku kaasa võtta. 

Kiiora – Püdsäjüräjidõ pido “Rääräüsä” plaadiesitluskontserdil Obinitsas

Nii ja millist muusikat sina viimati selliselt kuulasid?

Õhutan inimesi seda tegema teiseks kuna see on arendav ja esiteks, kuna mul endal on ses osas väga palju vaja areneda. Ma heidan uut muusikat liiga kergekäeliselt kõrvale ja süvenen vähe, aga need korrad, kui pühendumine on õnnestunud, on alati äärmiselt avardavad. Uuele muusikale ei tohiks panna liiga palju kohustust olla kohe väga meelde- ja kummitamajääv, sest siis jäävad teised emotsioonid ja protsessid helikunstis varju. Näiteks on lugude järjestus albumis üks oluline kihistus, mis lugude läbisegi mängimise režiimil kuidagi esile ei pääse.

Leidsin su loomingust teose “Ööbiku uksed”, mille puhul oled salvestanud uste helisid. Kust sul tuli mõte oma muusikas uksi kasutada?

Vanaema maja uste helid on mu kõrvus olnud nii kaua kui mäletan. Ühel hetkel adusin, et ka need on kaduvad ja nii võtsin päästetööna ette nende minu jaoks väga tähendusrikaste häälte salvestamise. Nii tähendusrikkad on need vaid mu lähema pere ringis. Aga et neist ka laiemale üldsusele kasu oleks, komponeerisin need sämplid rütmiliseks muusikaks. Sest nii saab!

Matis Leima – “Ööbiku uksed”

Sa vist eksperimenteerid palju?

Jumal tänatud! Selleks on mind sundinud heliloominguõpingud. Ilma nendeta kirjutaksin endistviisi ühes helistikus klassikalise helikeelega palasid klaverile. Needki on tohutult köitvad, aga ma ei tahaks ainult seda teha ja mõista osata. Nüüd mõistan ka päris ise ja sunnita eksperimenteerimise hädavajalikkust ja samas tasakaalu otsimist end tõestanud võtete ja katsetuste vahel.

Oled teinud nüüd mitu virtuaalkontserti, kus mängid kaks ja pool tundi järjest katkematult lühikesi muusikapalu.

Mul tuli juba aastate eest idee mängida seto karguseid palju ja järjest ning vaadata, kui kaugele jõuan. Kuna kodukontsert oli tehtud, aga soov mingil viisil oma tegevusega inimeste meelt lahutada alles, siis võtsingi selle vana idee ja tegin laiema joonega ära.

Kuidas virtuaalkontsert tavakontserdist erineb? Istud oma toas ja mängid omaette nii, et teiselpool ekraani sind vaadatakse, aga sina vaatajaid ei näe…

Kuni suudan kommentaariumit või chat’i jälgida, siis suurt vahet ei ole. Virtuaalkontserdil lobisetakse palju rohkem kui tavakontserdil ja see on tore, kuna see toimub kirjalikult. Närv on ikka sees, kava peab olema läbimõeldud ning enda ja lava välimus hea. Ja kes teab, mis publikul üldse seljas on, kui üldse on. Inimesed ei pea kuhugi sõitma ja seega on mõnevõrra kergem publikut kokku saada. Mu kahe ülekandega on läinud ikka väga hästi. Inimestel on veel huvi uute sündmuste vastu ja kogu meeleolu on väga toetav. Toetatakse ka piletiostuga, mis pole vähetähtis. Loodan vaid, et selliste ürituste korraldajad suudavad jääda kõrgekvaliteediliseks ja omanäoliseks, et vältida üleküllastust.

Sul on kohe tulemas ka sinu esimene virtuaalne autoriõhtu, kus mängid ette oma loomingu põnevamad palad.

Jah, karmoškaloomingu kõrvale midagi, millega tegelikult olen järjepidevalt tegelenud umbes 15 aastat. Annan aru, kuhu olen muusika loomise ja mõtestamisega oma heliloojateel jõudnud. Aina kaugemale väga traditsioonilistest kõladest viis mind suur huvi arvutiga toimetada. Kõiksugu programmid noodistamiseks, montaažiks, heli-, video- ja fototöötluseks, ülekanneteks ja muuks selliseks annavad meeletu vabaduse ise luua ja oma ideid päriselt järele proovida. Liiatigi on see mu erialane töövahend ülikoolis ja vabadus kommunikeerida karmoškamaailma sellest huvitatutele. Jätkan kindlasti oma sotsiaalmeedia kanalitel aktiivsemalt karmoška ja eelkõige muu muusika mõtestamist läbi oma tegemiste ja kogemuste. Olgu need siis otsesaated või eelsalvestatud põhjalikumad videod. Nagu ma eespool mainisin, tahaksin rohkem pühenduda muusika kuulamisele. Minu autoriõhtu on avaürituseks muusika kuulamise õhtute sarjas, mida püüan pärast eriolukorra lõppu regulaarselt ette võtta. Seltskonnaga on lihtsam rasket asja nagu pühendumine teha ja pärast on jagatud rõõm või muud emotsioonid muusikast kaks korda suuremad!

Zetod – “Vot tak” (16+ bit remix)

Kui suur publik su senistest virtuaalkontserditest osa on võtnud?

Esimesel kontserdil, kui ma ei osanud veel kvaliteetset heligi edastada, oli umbes kakssada inimest, teisel kontserdil poole vähem. Eks näis, mis saab autoriõhtul, mis vajab veelgi rohkem süvenemist ja toimub ajal, kui virtuaalkontsert pole enam midagi erutavat. Siiski saan kinnitada, et minu saate sisu polegi taustaks mõeldud ja on väga läbimõeldud. Mõeldud nii intellektuaalselt kui ka emotsionaalselt nautimiseks!

Milliseid virtuaalkontserte sa ise nüüd viimasel ajal vaadanud oled?   

Siit-sealt klippe, et mõista, mis vormis, mis kvaliteedis ja kuidas tehakse. Me oleme üks neist peredest, kellele kriis pole mingit lisaaega toonud, pigem vastupidi. Mu elukaaslane oli juba aasta enne kriisi lapsepuhkusel ja mina õppisin ülikoolis, mille graafik oli suuresti enda plaanida. Nüüd lihtsalt teen tunde veebis, mille kogemuse sain ka esmalt paari aasta eest. Ka meie pooleteiseaastane poeg tahab väga palju tähelepanu. Ja me tahame seda talle ka anda, nii et kui õhtul natuke aega iseendale jääb, siis vaatame ehk mõne dokfilmi ja juba tulebki prioriteet ehk uni, ilma milleta läheb kogu päevane tegevus vett vedama. 

Kuidas sa oma loomingu viie sõnaga kokku võtaksid? 

Just seda sa otsinud oledki.

Matis Leima – “Vihmane Tartu”

Kes on su muusikaline eeskuju?

Ühte erialasse ja elukutsesse kinnijäämine on märksa vähem viljakas kui selle täiendamine kõrvalvooludega. Olen lõpetanud ka Tartu Ülikooli ajalooteaduskonna ning tahaksin õppida veel matemaatikat. Ühiskonna ja aja laiem tajumine võimaldab muusikaga rohkem väärtust luua ja ses osas on mu eeskujuks maailma ajaloo laiema haardega tegijad – Michelangelost ja Leonardost Elon Muskini.


Matis Leima on lõpetanud Georg Otsa nimelise Tallinna Muusikakooli kompositsiooni erialal ja on õppinud viiulit, klaverit, trompetit ning omal käel karmoškat. Ta on olnud erinevates laste- ja noortelaagrites pilliõpetaja, juhendanud ansambleid koosmängu ja arranžeerimise alal ning on praegu õpetaja Tartu eramuusikakoolis Helivõlu. Naasnud ajateenistusest Kaitseväe Orkestri juures, lõpetas Matis õpingud Tartu Ülikoolis ajaloo erialal cum laude ning jätkab nüüd elektroakustilise kompositsiooni õppimist Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias. Matis mängib seto folkansamblites Kiiora ja Zetod.

Share your thoughts