Viis kuud ja üle 150 akvarellimaali. Miks võttis talupidajast kolme lapse ema Moonika Luhamaa eesmärgiks iga päev maalida?

Kolme väikse lapse ema Moonika Luhamaa (31) peab Mulgimaal talu vabapidamisel kanade, kolmekümnepealise lambakarja, suure aiamaa ja hiiglaslike lillepeenardega ning kajastab taluelu ka sotsiaalmeedias. Tegemist rohkem kui küll, ent see pole siiski veel kõik. Viis kuud tagasi esitas ta endale väljakutse teha iga päev üks akvarellimaal ning praeguseks on tal arhiivikarpi kogunenud juba üle 150 töö.

Moonika maalib köögilaua taga, mis tema sõnul pole küll parim variant, kuid ajab asja ära. Praegu meeldib talle kasutada rohkem türkiis- ja indigosinist, mistõttu on ka viimasel ajal rohkem mereteemalisi pilte valminud.

***

Sul on kolm last, üks neist alles beebi, ja terve talumajapidamine. Lisaks oled esitanud endale väljakutse iga päev maalida. Ja mitte lihtsalt maalida, vaid iga päev üks maal otsast lõpuni valmis teha. Kuidas sa küll jõuad?

Kes teeb, see jõuab, öeldakse selle kohta vist. Tegelikult on see üks korralik ajaplaneerimine küll ja iga päev päris kõike ei jõuagi. Meil on välja kujunenud, et loomadega tegeleb rohkem elukaaslane ja aiapidamisega mina. See päris kiire aiahooaeg on alles algamas, nii et praegust aega võib võtta kui soojendust ja harjutamist.

Kuidas sa ikkagi sellele mõttele tulid, et võiks iga päev midagi uut maalida?

Eelmise aasta lõpu poole tundsin, et akvarellidega maalimine on miski, millega ma tegeleda tahaks ja see tunne läks iga päevaga aina tugevamaks. Varem mulle vesivärvid tegelikult ei meeldinud ja olid kodus vaid laste pärast. Novembri keskel otsustasin aga üle väga pika aja ka ise pintsli kätte võtta ja õige pea ostsin endale korralikud akvarellid. Tahtsin oma oskustega uuele tasemele jõuda, seda enam, et akvarelle olin varem kasutanud vaid kunagi ammu kunstiõpetuse tunnis. Kunst on mu hobi olnud lapsepõlvest saati, kuid ma pole kunagi tegelenud sellega piisavalt kaua järjest, et arengut näha. Tegelikult ma ei kavatsenudki iga päev maalima hakata, kuid kuidagi juhtus nii, et sattusin hoogu ja tahtsin muudkui juurde õppida ja katsetada. Ideid oli nii palju, et märkamatult haarasingi iga päev värvid ja asusin maalima. Detsembris otsustasin, et hakkan sellega teadlikult tegelema. Eelkõige, et arendada oma oskusi, kuid ka selleks, et näha, kas ja mis uksed tänu sellele avanevad.

Ja mitte ükski päev ei ole vahele jäänud?

Mitte ainuski. Ma pole küll endale otseselt kohustuseks teinud, et pean iga päev maalima, kuid siiani tekitab iga uus päev pigem elevust.

Mis ajal päevast sa tavaliselt maalid ja kui kaua ühe pildi tegemine umbes aega võtab?

Enamasti maalin hommikuti pärast hommikusööki. Ideaalis magab beebi siis oma esimest und ja kaks vanemat last mängivad omaette. Reaalsus on muidugi tihti vastupidine. Tahaksin tegelikult veelgi varem maalida, ajal, mil kõik teised veel magavad, kuid hetkel pole see pesamuna pärast võimalik. Aja osas oleneb kõik maali detailsusest, paberi suurusest, aga ka päevast. Mõnikord saan maalida segamatult, teinekord pean jälle iga natukese aja tagant kellegi murede või soovidega tegelema. Viimasel ajal olen hakanud väiksemas formaadis pilte tegema ja sellisel juhul läheb keskmiselt poolteist tundi, kuid on ka töid, mis on võtnud üle nelja tunni. Päris suures formaadis töid olen siiani teinud vaid mõne üksiku.

Ei ole ju nii, et lihtsalt võtad selle aja ja maalid. Sa pead ka mõtlema, mida maalida. Kas mõtted tekivad sul muude tegemiste käigus ja sa juba tead hommikul paberit võttes, mida sinna teed, või pigem tuleb kõik spontaanselt, et lihtsalt hakkad tegema ja vaatad, mis välja tuleb?

Enamasti tekivad iseenesest ja elust enesest. Mul on peas pikk nimekiri ideedest, mis oma aega ootavad. Olen osalenud ka mitmetes Instagrami väljakutsetes, kus antakse igaks nädalaks kindel teema. Vahel, kui ükski ideedest ei tundu sobivat, vaatan inspiratsiooni saamiseks ringi Pinterestis või Unsplash’i lehel. Üldiselt mõtlen juba eelmine päev välja, mida järgmine hommik maalida võiks, siis läheb kogu protsess kiiremini ja sujuvamalt. Kui on vaja midagi ette joonistada, siis sellegi töö teen eelmisel õhtul ära, nii et hommikul saan kohe värvima asuda. 

Seitse küsimust ideede kohta

Tundub, et sulle meeldib maalida loomi, loodust, lilli… See kõik on ju sul seal talus olemas. Ilmselt su kodu on samuti inspiratsiooniks?

On kindlasti jah. Tegelikult on väga raske öelda, kust täpselt inspiratsioon tekib. Sageli tulevad parimad ideed hoopis nõusid pestes või koristades. 

Moonika hobiks on ka oma hiiglasliku lillepeenra eest hoolitsemine, lilled on inspiratsiooniks maalideski.
Aasta tagasi oli Moonikal üle tuhande kana, nüüd on neid näljaste rebaste tõttu vähem.

Sa ütlesid, et kunst on olnud su hobi lapsepõlvest saati. Kas oled seda kuskil õppinud või oled kõik omal käel omandanud?

Kõik omal käel. Tänapäeval on ju hästi lihtne internetist ükskõik mida õppida. Olen väga palju teadmisi saanud Youtube’ist. Nüüd katsetan ja proovin ise, kuid aeg-ajalt meeldib siiani erinevate kunstnike videoid vaadata.

Näiteks milliste kunstnike?

Louise De Masi (Austraalia akvarellikunstnik – toim) on kunstnik, kellelt olen ilmselt kõige rohkem akvarellide kohta õppinud. 

Minu arvutuste järgi on sul juba üle 150 pildi. Kuidas ja kus sa neid hoiad? Ja mis neist üldse edasi saab?

Hoian neid suures arhiivikarbis, mis hakkabki nüüd juba täis saama. Üks hetk võtan end kätte ja skännin parimad tööd arvutisse ja siis vaatan, mis neist edasi saab. Praegu ilmselt ostan teise karbi juurde ja jätkan karpides hoiustamist, kuni mõni parem idee tekib. 

Kas oled mõelnud, mis ajani sa sellega jätkad või vaatad jooksvalt?

Kindlat eesmärki pole, kuid loodan, et see saab harjumuseks, ilma milleta enam elada ei saa ega tahagi.

Miks sulle on oluline midagi uut luua ja loominguline olla?

See on mulle justkui meditatsiooni eest, mis aitab igapäevase kiire eluga toime tulla ja mõtteid korrastada. Üks mu unistustest on töötada loominguliselt, viia läbi näiteks töötube või kunstiringe. Või siis reaalselt müüagi oma maale ja korraldada näitusi. Soovin juurde õppida ka kunsti- ja värviteraapiat ning neid teadmisi oma töös rakendada. Tahan, et sellest saaks mu elukutse ja tooks mulle arvestatava sissetuleku. Tean ka, et pean selleks veel palju harjutama ja arenema ning leidma selle õige tee, tänu millele oma unistused täide viia.

Kuidas sa oma loomingut kirjeldaksid?

See on pidevas arengus. Mul pole veel päris äratuntavat stiili ja praegu tunnen, et ei tahagi seda. Mulle meeldib katsetada ja maalida seda, mida ise parajasti tahan, olgu selleks siis realistlikud või mitterealistlikud lilled, maagilised metsapildid loomadega või abstraktsed meremaalid.

Kas sa soovitad teistele kunstihuvilistele ka sellist projekti?

Kindlasti soovitan! Kui loomine iga päev päevaplaani ei mahu, siis vähemalt kolm kuni neli korda nädalas võiks seda kindlasti teha. Olen nüüdseks umbes viis kuud iga päev maalinud ja võin julgelt öelda, et mu areng on olnud selle üpris lühikese ajaga märkimisväärne, vähemalt mu enda jaoks.

Kuidas see, et sa end iga päev loominguliselt väljendad, on sind emana muutnud?

Raske vastata, võib-olla niipalju, et julgustan ka lapsi rohkem loomingulised olema ning oma kujutlusvõimet kasutama. Lapsed näevad kõrvalt, et mitte kõik ei tule alati kergelt ja kui tahad milleski osav olla, tuleb selleks järjepidevalt harjutada. 

Moonika mõtleb tavaliselt juba eelmisel päeval välja, mida järgmine päev maalib ja kui selleks on näiteks mõni loom, siis joonistab selle hariliku pliiatsiga varem valmis. Seda teeb ta tavaliselt laste- või elutoas põrandal istudes, kui lapsed ümberringi tegutsevad. Pildil vaatab Moonika poeg Marko põnevusega, mida ema teeb.

Minu meelest on laste kasvatamine ka üsna loominguline tegevus. Eriti, kui sul neid kolm on.

On küll jah. Raamatutarkused tulevad küll kasuks, aga ainult nende järgi lapsi kasvatada ei saa. Iga laps on erinev, ka sama pere lapsed, seega tuleb neile kõigile ka erinevalt läheneda. Mis ühele lapsele sobib ideaalselt, ei pruugi teisele üldse sobida. Igav igatahes ei hakka. 


Moonika Luhamaa on õppinud Mereakadeemias meteoroloogia erialal, kuid töötanud sel alal pole. Pärast kooli reisis ta ringi ja peagi sündisid järjest lapsed. Tal on kolm poega, kõige vanem viieaastane, siis kolmeaastane ja kõige väiksem kümme kuud vana. Talle on alati joonistada meeldinud. Nooremana kasutas ta enamasti pliiatseid, teismelisena lisandusid akrüülvärvid ja 30-aastaselt avastas ta akvarellid.

Share your thoughts

Scroll Up