Kunstnik Ursula Aavasalu: aina vähem nähakse pilvedes loomi

Mõni vaatab keraamik ja kunstnik Ursula Aavasalu (44) töid ja imestab, mis aineid ta küll tarbib. Aavasalule teeb see muidugi nalja, sest ta ei tarbi isegi alkoholi mitte. „Mis siis veel juhtuks, kui ma aineid tarbiks!“

Haapsalu kunstikool pani su joonistused virtuaalnäitusele (klikka peale!), mis kannab nime „Intro-V“. Näituse kirjeldusest loen välja, et oled introvert?

Just, absoluutselt. Kohutavalt piinlik on seda öelda, aga ma ei kannata küll kuidagi kriisi ajal, vaid mulle sobib see. Saan rahulikult omi asju teha. Sellist asja, et olen kodus ja lähen igavusest hulluks… No tõesti noh, täiesti võõras mure. Nüüd oligi rohkem vaba aega, et joonistada ja mõned vanemad tööd ära lõpetada.

Näitusel on siis pigem viimase aja joonistused?

Mõni üksik on vanem, aga pigem räägime viimaste kuude töödest jah.

Millest su pildid kõnelevad peale selle, et need on introverdi tehtud?

Oi, ma ei teagi. Mul käib kõik väga lihtsalt – võtan tüki paberit, vahel näiteks arve tagumise külje või reklaamlehe, ja hakkan sodima. Ma lihtsalt pean sodima, teist varianti ei ole. Hakkan otsast tegema ja tuleb see, mis tuleb. Võib-olla mõni psühholoog nokiks mu joonistustest välja mingisuguseid huvitavaid allhoovusi, aga tegelikult tulevad kõik need mõtted sellest, millega ma iga päev kokku puutun. Raamatutest, filmidest, vahel päriselust. Ideid on tegelikult kõik kohad täis. Mõned ideed on ka unenägudest.

Mingisugust kindlat sõnumit su tööd seega ei kanna?

Kindlasti mitte jah. Keraamikaga on mul küll nii olnud, et võib-olla on mul mingi sõnum, aga oma joonistustest ei loeks ma liiga palju välja. Mõni küsib küll, et mis aineid ma tarbin, aga ma ei tarbi isegi alkoholi mitte. Mis siis veel juhtuks, kui ma aineid tarbiks! (Naerab.) Ütleme nii, et mingid asjad tahavad välja tulla ja las nad siis tulevad. Mul tekivad paberile mingid tegelased, mingid maailmad, aga see on lihtsalt sellepärast, et olen joonistamisega nii kaua tegelenud. Kui ei tegele, siis tekivad mesimummud, lilled ja liblikad. See on sama asi, ma ei näe väga erinevust.

Võtame näiteks selle joonistuse, kus pealuud ripuvad puude küljes, kus on silmakesed ja tondid ja… Kuidas see joonistus sündis?

See on see natuke värviline, eks… No sellega on lugu väga lihtne. Oli üks paberitükk, kuhu oli mingist teisest asjast natuke värvi jäänud. Minul on küll see… Vaata, olen elu aeg kunstiõpetajana töötanud ja märganud, et tänapäeval jääb loomingulisust järjest vähemaks. Aina vähem nähakse pilvedes loomi. Näiteks, kui ma näen mingit värviplekki, siis suudan kohe kümme asja välja mõelda, mille moodi see on. Vaatan pilvi ja näen seal elevante. Selle paberitükiga oli samamoodi, et värv oli peal ja kui ma paberit keerutasin, nägin kohe metsa. Kuna tegu on minuga, siis oli ka selge, et seal pildil peavad pealuud rippuma. (Naerab.)

Loomingulised inimesed ütlevad ikka, et see on nagu mingi haigus, millest ei saa lahti, et sund on peal…

On-on, on jah.

Peas keerleb palju mõtteid, mis väljapääsu otsivad? Või kuidas sa seda sundi ikkagi tunned?

Võrdleksin seda pigem nii. Vanasti, kui kodudes olid lauatelefonid, siis ilmselt enamikul inimestest oli nii, et telefoni kõrval oli telefoniraamat või märkmepaber, kuhu siis kritseldati. See on tegelikult sama asi. Mõni joonistab märkmikku südameid või kriipsujukusid, mina jällegi joonistan selliseid asju.

Taustaks mängib Netflix või teen tööasju või aitan lastel õppida. Kuskil alati midagi lällab.

Kas su käekotist leiaks praegu joonistamisvahendi ja paberi?  

Tintekas või pliiats on ikka kotis. Mul on tegelikult nii väike kott, et paber sinna küll ei mahu. Aga seda vedeleb igal pool! See on lausa uskumatu, kui palju seda igal pool vedeleb. Lähed näiteks koosolekule ja seal on paber või koolitusel. Mäletan üht koolitust, kus paberit siiski ei olnud, aga seal ma kasutasin papptaldrikut. Selline ilus ümmargune pilt tuli ja ilus sakiline äär. Väga hea sai, väga ilus! Kes otsib, see leiab. See on puhtalt loomingulisuse küsimus. Paberit on ju kõik kohad täis.

Joonistad siis erinevatele paberitele, aga peamiselt tintekaga?

Jah, tintekaga. Mulle meeldivad sellised tintekad, mida saab suuruse järgi valida. Värvilised joonistused aga on tehtud kõige tavalisemate laste vildikate või guaššvärvidega. Ma ei viitsi väga maalida, sest see nõuab sellist, noh, pead ikka asja püsti panema ega saa vahepeal koosolekule minna või lastele putru keeta. Joonistamisega on see ka hea, et sellega ei solva kedagi. Koosolekul vaatavad kõik, et teed lihtsalt märkmeid. Muidu teeksin keraamikat, aga mul ei ole hetkel töökoda. Nukke teen ka. Kogu garaaž on kõiksugu keraamikat, tehnikat ja joonistusi täis! Eks selle joonistamisega on nii, et olen seda kogu aeg teinud ja seda saab igal pool teha.

Kas sul on kodus joonistamiseks oma töönurk või joonistad kodus ka ükskõik kus? Pigem vaikuses või käib midagi taustaks?

Joonistamine minu jaoks on täiesti spontaanne asi. Ma ei pea selleks keskenduma ja mul ei ole mingit eraldi kohta selleks. Taustaks mängib Netflix või teen tööasju või aitan lastel õppida. Kuskil alati midagi lällab. Kui see ei ole telekas, siis on see arvuti, kui ei ole arvuti, on see raadio, kui ei ole raadio, on see lind või lapsed või midagi muud.

Oled öelnud, et kui seda näitusevõimalust poleks praegu tekkinud, ei olekski sa oma joonistusi kunagi näitusele pannud. Miks siis nii?

Ma ei oleks elu sees hakanud raha välja käima, et neid raamima hakata, sest see on lihtsalt nii kallis. Oligi väga super variant, et sain need panna välja nii, et ei pea raamima ja vaeva nägema. Ma tunnistan ausalt, et võin teha igasuguseid asju, aga ma ei oska neid asju turundada. Tänapäeval peab universaalne sõdur olema.


Ursula Aavasalu on õppinud kunstiõpetajaks ja tehnilist joonestamist ning hiljem end kõiksugu koolitustel täiendanud. Varem on ta näitustel osalenud peamiselt koos oma ema, endise Haapsalu kunstikooli direktori ja praeguse keraamikaõpetaja May Aavasaluga. Kunstipisiku sai ta lapsepõlves, kui ema ta kunstitundidesse kaasa võttis. Koos pidasid nad pea kümme aastat keraamikakoda Tigukass, kust võis leida nende skulptuure ja tarbekeraamikat. Hetkel otsivad nad uut töökoda.

1 Comment

Join the discussion and tell us your opinion.

Ursula Aavasalu "INTRO-V" – Haapsalu Kunstikoolreply
13/04/2020 at 09:07

[…] Loovgraaf kirjutas põhjalikult Ursula Aavasalu töödest, näitusest “Intro-V” ja kunstnikust endast. Artiklit saab lugeda siit.  […]

Leave a reply