Eesti vanaemadest ja vanaisadest kirjutanud Pamela Maran: mingi hetk tundsin, et olen kõrghoone ees, mis mulle peale kukub ja ma ei saa selle peatamiseks midagi teha

“Mida tähendab loomingulisus sinu jaoks?”
“/…/Mina püüan kinni infot ja muundan selle sõnadeks. See on minu loomingulisus. Mõni püüab kätte naudinguid ja muudab selle toiduks. Mõni püüab kätte jõudu ja muudab selle sportlikuks võimekuseks. Kõik on looming. Ka poemüüja, kes leiab viise, kuidas klientidele hea tuju luua, on loominguline/…/”

Kirjutaja ja kirjastaja, joogaõpetaja ning väikese tütre ema Pamela Maran (32) on viimase kolme aastaga pannud kahte raamatusse ja pea tuhandele leheküljele kirja Eesti vanaemade ja vanaisade lood. Ta on näinud vanu naisi ja mehi nutmas, kui nood rääkisid talle sõjakoledustest ja kannatustest, ta on õppinud rohkem andestama ja armastama, kuna kuulis lugusid käest lastud armastusest. Viimast, vanaisade raamatut kirjutades mattus ta pikkadeks kuudeks kuhugi hinge pimedusse, kus kadus motivatsioon ja ind jätkata. Uue jõu eneses leidis ta kevadel, kui jättis pooleks aastaks kõik muu ja ainult kirjutas. Nüüd isadepäeval esitleski ta oma mahukat raamatut Eesti vanaisadest, kellest nii mõnigi on saanud sel pikal teekonnal tema sõbraks.

Kui kuulsin Pamela Maranist, kes oli kirjutanud raamatu Eesti vanaemadest ja kes oli parajasti kirjutamas raamatut vanaisadest, tekitas see minus kohe suurt põnevust. Mõtlesin, miks on noor naine otsustanud mitu aastat oma elust pühenduda vanemate inimestega kohtumiseks, et panna kirja nende lood. Ja milline empaatia peab olema, et elada täielikult teise inimese lugudesse sisse. Olen ise kogenud, kui raske see emotsionaalselt on. Aga mina ei ole kirjutanud raamatut, mis nõuab veel erakordset meele- ja sihikindlust, kaastunnet ja empaatiat. Muidugi kirjutajana huvitas mind ka kirjutamisprotsess ise ja ehk on seegi Loovgraafi lugejatele põnev.

Pamela Maran. Foto autor: Sergei Zjuganov

Rõõmustan iga päev mingi väikese asja pärast. Näiteks avastasin hiljuti, et linnapardid tulevad mu tahaaeda ööbima ja see oli minu jaoks pikalt mõistatus, kuhu nad ööseks kaovad. Ilus on vaadata seda parve lendamas, kui neid nüüd hommikul kollitamas käin.
Ma ei ole väga kurvastaja, küll aga haavuja. Haavun ja võtan väga südamesse, kui inimesed teevad sõnadega haiget. 
Ärritun, kui mu äsja võetud kutsikas pärast pikka õuetiiru esimese asjana kodus põrandale pissib ja lisaks laseb meeletult haisva junni ning teeb seejuures näo, et talle pole kohale jõudnud, et neid asju aetakse õues.

***

Andsid äsja välja raamatu Eesti vanaisadest ning paar aastat tagasi ilmus sul raamat Eesti vanaemadest. Miks sa võtsid enda südameasjaks just Eesti vanaemade ja vanaisade lugude jutustamise?

Mu ema rääkis, et ma olin juba teismelisena rääkinud, et oleks põnev kirja panna vanemate inimeste lugusid ja niimoodi ringi rännata. Pean ütlema, et mul sellist mälupilti pole. Aga vanade teadmiste säilitamise idee oli mul südamesopis juba kümmekond aastat tagasi, kui elasin vanas talumajas. Kui viis aastat tagasi mu ainus vanaema suri, siis natukese aja pärast sain selle tõuke pühenduda põlvkonnale, kes on üsna varsti jäädavalt kadunud. Juhan Liiv on öelnud, et kes minevikku ei mäleta, see elab tulevikuta. Mul on tunne, et selles on mingi sügavam mõte. Mõte sellest, kuidas möödunut austades loome väärtuslikumat tulevikku. 

Vanaisade raamat oli jätk vanaemade raamatule, aga kas sa mäletad seda hetke, kui sul tekkis idee kirjutada raamat vanaemadest?

Täpset ideehetke ei mäleta, aga mäletan selgelt, kuidas töötasin veel AQVA spaa turundusjuhi kohal, sõime koos raamatupidaja Marjega lõunat ja rääkisin talle, et mul on selline idee. Ma usun, et see oli minu jaoks mõnes mõttes pöördeline hetk, sest jagasin seda ideed esimest korda ning Marje vaimustus ja head sõnad tekitasid muidu ebakindlale minule julguse seda mõtet edasi veeretada. Seega, ärge tehke kunagi mitte ühtegi ideed maha, vaid laske inimestel unistada suurelt! 

Sa said sellelt kohtumiselt julguse mõtet edasi veeretada, aga kust sa said toona julguse ja kindluse oma ideega lõpuni minna?

Algne idee oli pisut teine. Tahtsin rohkem vanarahvatarkusi ja vanu retsepte kirja panna. Juba teisel intervjuul sain aga aru, et ilma inimese enda loota jääb kõik lahjaks. Lõpuks need nipid kahvatusidki inimeste elulugude kõrval. Ehk siis algsest plaanist teha väike koka- ja nipiraamat sai ajapikku meeletult mahukas teos. Kui oleksin algusest peale teadnud, mis sellest tuleb, siis ma ilmselt oleksingi natukene kartnud ka! Loomulikult on väga oluline lähedaste tugi ja mul on alati olnud teekonnal neid, kes hoiavad pöialt, elavad kaasa ja taovad mind maast üles, kui ma ära kipun vajuma, kuid samas lubavad mul ka oimetuna olla, kui ma olen päriselt väsinud. Olen oma väikese siseringi eest hullupööra tänulik. 

Miks on need lood, mida sa oma raamatutes jutustad, olulised?

Sest neid räägivad inimesed ise. Ajalooõpikuist võib lugeda fakte ja daatumeid, aga mitte inimeste suhtumist ja hingelisi üleelamisi. Sündmuste tegelik suurus ja raskus jõuab meile paremini pärale, kui me teame, kuidas inimene neid läbi elas. Suur vahe on selles, kas teame, et Eestis tapeti tuhandeid metsavendi või siis loeme metsavennast, kes 16-aastaselt pidi, relv käes, metsa minema, keda tulistati pähe, keda reedeti, kes vangistati, keda piinati, kes vangilaagris oli. Läbi inimese loo jõuab ajalugu paremini pärale ja see on oluline, et me valusamaid seiku ei peaks kordama. Et me õpiksime olema suuremad, paremad ja targemad.  

Räägitakse põlvkondade vahelisest lõhest ja sellest, kuidas noored ja vanad üksteisest üha kaugenevad. Suheldakse küll, aga suhtlus on tihti pinnapealne. Kuidas näed seda sina, kes sa oled suhelnud nüüd paljude vanemate inimestega üle Eesti?

Ma nägin tegelikult mitmel pool, kui tihedalt eakad suhtlevad laste ja lapselastega. Nägin sellist sidet, mis mind ennastki heas mõttes kadedaks tegi. Mõnel pool elasid vanavanemad laste ja lapselastega isegi ühel õuel. See on täiesti loomulik, et me elame erineva minevikukogemuse ja teadmistega. Meil ei saagi olla 80-aastaseid tehnokratte või 20-aastaseid ehalkäijaid ja külapidude organisaatoreid, kes ei tea midagi Facebookist. Küsimus on perekondade hingelises läheduses ja see seisab iga indiviidi enda taga. Minu lähenemine juurtele ja perekonnale algas suuresti läbi selle kolm aastat kestnud teekonna. Aga ka läbi pideva mõtestamise, milles seisneb elu sügavam mõte ja mis on sügavama rahulolu tuum. Meil ei ole lõhet ühiskonna tasandil. See saab olla vaid inimese enda sees. Kui minu sees oli ka varem pragu peresuhetes, siis nüüd on see kokku kasvamas. Ja mitte seetõttu, et ühiskond on midagi teinud või sotsiaalministeerium tegi hea kampaania, vaid seetõttu, et ma olen seda lõhet enda sees ise lappinud.

Mis sind nende lugude tegemisel kõige enam rabas või südamesse läks?

Oli palju lugusid, mis võtsid silma märjaks ja kus pidin vaeva nägema, et ise mitte kaasa nutta. Oli raske näha mehi ja naisi nutmas, kuulates kannatustest, mida meie põlvkond pole kunagi ligilähedaseltki tunda saanud. Olen empaatiline inimene ja elan teiste inimeste tundeid enda sees sügavalt läbi. Pärast vanaemade raamatut nägin mingi periood sõda ja pommitamisi unes. See ei olnud hingeliselt kerge teekond. Iga kohtumine läks hinge, iga sõna jäi alateadvusesse. Kõigest sellest kokku moodustub kogemus, mida ma ei saa sõnadesse panna. Võin kirjeldada üksikuid seiku, aga need ei anna kuidagi edasi tõde, mida igaüks kas või raamatut lugedes kogeb.

Pidid end iga kord teise inimese lainele viima, süvenema ja end tervete elulugudega kurssi viima. Kui raske see sulle emotsionaalselt oli?

See oli emotsionaalselt väga, väga raske. Seetõttu ma tegelikult ei tahtnud vanaisade raamatut teha. Ma olin emotsionaalselt läbi. Kuna telesaates sai see lubadus sisuliselt välja pressitud, mida ma rahulikult kodus mõtiskledes poleks teinud, siis läksin vastumeelselt lubadust täitma. Pärast paari kuud intervjueerimist langesin pimedusse. Olin umbes pool aastat hinge pimedas öös. Ma ei tundnud enam ühtegi emotsiooni, minus puudus motivatsioon, mõtted eilsest või huvi järgneva vastu. Ma ei nimeta seda depressiooniks, kuigi kogu see olemisviis võib seda meenutada. Minus ei olnud ka kurbust. Aga ma teadsin kogu aeg, et see kogemus muudab mind. See oli ainus valgus selles perioodis, et see muudab mind. Kui see kestis kuust kuusse, siis oli ka aeg-ajalt viha, et see üle ei lähe, aga kuna mul polnud vihaks pikemalt jaksu, siis ma vegeteerisin jõuetult diivanil edasi. Alles pärast kaheksat kuud kestnud pausi tundsin taas jaksu ja jõudu, et tagasi teele asuda. Seekord astusin ka teises olemisviisis. Otsisin teistsuguseid lugusid, teistsuguseid tüüpe, kirjutasin uutmoodi. Seepärast tuli ka kogu vanaisade raamat minu hinnangul teises tonaalsuses kui vanaemade oma. 

Kas sul oli vahepeal kirjutamise ajal ka tunne, et ei teagi kuidas edasi ja kas üldse peaks?

Jah, neid tundeid oli pidevalt. Eriti alguses, kui olin ikka hullult palju tööd ära teinud ja sain aru, et olin jõudnud umbes viis protsenti kogu mahust valmis. See oli agoonia, et issand, kes selle valmis peaks saama! Mingil hetkel tundsin, et olen kõrghoone ees, mis mulle peale kukub ja ma ei saa midagi teha, et seda peatada. Aga nagu mu raamatus kõnelenud treenerist vanaisa Jüri Kalmus ütles – pead edasi rühkima! Seejuures ma võin ohkida, ägada, vihastuda, saamatust tunda, vihmaussi kombel väänelda, aga natukese aja pärast lähed jälle edasi. Siis ägad jälle… ja lähed jälle edasi. “See on niiiii raske” ja “see on nii äge” võivad käia käsikäes. 

Pidid kohtumistel olema sada protsenti kohal ja kuulama, mis tundub olevat tänapäeva maailmas aina keerulisem. Kuidas sina seda oskad – kuulata?

Ma usun, et inimene peegeldab meile seda, mida meie oleme. Ma olen avatud ja minu jaoks ei ole teemasid, millest rääkida ei saaks. Ilmselt on kuulaja jaoks oluline ka see, et ta on mõistetud ja talle elatakse kaasa. Mäletan üht intervjuud, mida ma isegi andsin ühele kogenud ajakirjanikule. Tundsin terve intervjuu jooksul, et ta ei mõista vähimatki, millest ma räägin. Kui ma rääkisin südamega tegutsemisest või kirest, siis ta pilk oli selline, et kedagi pole kodus! Ilmselt on ka siin küsimus empaatias, kaasaelamisvõimes. Kõik inimesed ei peagi teise inimese tundeid mõistma. Mul on see kaasasündinud oskus, mis närvisüsteemi tihti küllalt pingule tõmbab, aga olen sellegipoolest tänulik selle eest. Kui ma elasin täielikult ja totaalselt inimese loosse sisse, nähes pilte, kuhu ta mind viis, tundes tundeid, mida ta ise tundis, siis ilmselt tekib sellega jutustaja jaoks turvaline keskkond, kus ennast täielikult avada. 

Kas nende lugude tegemisel selgus ka mingisugune selline õnne valem, et kuidas elada ikkagi pikk elu õnnelikult?

Armasta rohkem, viibi rohkem perega, muretse vähem, riski, haara võimalustest! Need olid põhilised märksõnad.

tekst kohe arvutisse

Ma teen pimetrükki. Saan umbes 95 protsenti jutust kohe arvutisse. Lisaks käib diktofon, et saaksin hiljem üle kuulata inimese tooni, millega ta midagi rääkis. Vahel saan need asjad ka märksõnaga pimetrükil kirja panna, näiteks “silmad läksid vesiseks”, “pööras pilgu mujale”. Tahtsin, et lood oleksid võimalikult autentsed ja tuleks välja see, kuidas inimene päriselt ja reaalselt oli. Kui ta torises, siis panin ka nii, et torises, ühmas, vältis vastamist, hakkas viina jooma.

intervjuud, kaheksa kuud pausi ja siis kirjutamine

Eelmisel suvel üles võetud intervjuud jäid mul sisult ootama selle aasta märtsi, kuna uinusin oma pimeduses nii kaua. Seetõttu oli nendest märksõnadest ja diktofonist väga palju kasu. Parim variant on jätta kohtumise ja kirjutamise vahele minimaalselt aega, et elamused oleksid värskelt meeles. Paraku see alati ei õnnestunud, sest ma lihtsalt vajasin aega, et end kirjutamiseks kokku võtta. 

mitte ühtegi puhkepäeva

Sisuliselt märtsist kuni septembri lõpuni ei olnud mul ühtegi vaba päeva. Teadsin trükitähtaega ja oma tempot, millega liikuma pidin. Üks päev intervjuudeks ja kaks päeva ühe loo kirjutamiseks. Ühel päeval kirjutasin pool lugu, teisel päeval teise poole. Mõne päeva pärast vaatasin üle ja silusin. Mõni lugu sai ka päevaga valmis ja samas oli ka 10-15leheküljelisi lugusid, millega läks rohkem aega. Kindel oli aga see, et ühtegi puhkepäeva ma endale lubada ei saanud. Ma pole kolm aastat Eestimaa suve näinud. 2018. aastal olid vanaemade intervjuud, 2019. aastal vanaisade intervjuud, 2020. aastal intervjuud ja kirjutamised. Ootan huviga oma esimest vaba suve – juhhuu!

Kuidas sa suutsid kirjutamise oma igapäevaellu siduda?

Siin tsiteeriksin jälle Kalmust, et keegi ei küsi, kas saate, jõuate või üldse tahate, te olete siin ja nüüd lihtsalt peate. Nii oligi. Ma teadsin, et ma pean ja pole vahet, mis ilm, tuju või soov on – ma pidin. Aga küll ma aelesin oma arvuti taga ja surfasin mõttetult ringi, lükates Microsoft Wordi avamist pidevalt edasi. Vahel venis see päris mitme tunni pikkuseks agooniaks. Ilma selle aelemiseta oleks raamat varemgi valmis saanud! Aga muud elu mul sel perioodil ei olnud. Oli ainult raamat. Ütlesin sõpradele, et ma ei saa kuhugi tulla. Ütlesin tütrele, et ei saa talle praegu piisavalt pühenduda. Ütlesin oma sassis kodule, et koristan, kui raamat valmis saab.

Oled sa arvutanud, kui palju töötunde sul neisse raamatutesse läinud on?

Huvitav küsimus, aga ei tea. Üle paari tuhande kindlasti. Arvutan tööaja hulka ka sõitmiseid Kihnu, Vormsile, Hiiumaale, Saaremaale, Valka ja nii edasi. Unepeatused metsavahel, kui järgmise intervjuuni jäi liiga palju aega. Nii mõnelegi kohtumisele sai mindud turvavöö jälg näos. Kogu Eestimaa on risti-rästi läbi sõidetud. Kes on kirjutajad, siis neile ehk huvitav info, et vanaemade raamat oli 820 000 tähemärki ja vanaisade oma 1 100 000 tähemärki. Ainuüksi “ajölrajljfaölj” wordi tagudes läheb päris kaua aega, et seda numbrit saavutada! Ma isegi veel imestan, kuidas mõistetavat teksti niimoodi kirjutades selle summa täis sai. Ausalt. Ma arvan, et mul oli mingi muu vaim sees, kes selle töö tegi. See ei olnud mina. 

Oletame nüüd, et mul on samuti mingi teema südamel, mille tahaksin kirja panna, ehk isegi raamatuks kirjutada, aga raamatuid kirjutatakse ju isegi palju ja ei ole ma ka mingi kirjanik. Mida sa mulle soovitaksid, millest ma alustama peaksin?

Lugesin kunagi mitmeid raamatuid kirjutamisest ja kõigi nende läbiv ja põhiline nõuanne oli, et lihtsalt kirjuta. Ma näen su küsimustest, et sa oled tegelikult kirjutaja. Ei pea rääkima tiitlist “kirjanik”. Mina ei ole ennast kunagi kirjanikuks kutsunud ja kui näete kuskil sellist tiitlit, siis on teised selliselt nimetanud. See võtab ära vastutuse justkui peaksin mingile normile vastama. Ma ei ole kirjanik. Ma lihtsalt kirjutan. Kogu komme. Ma kirjutaksin ka siis, kui keegi ei loeks mu kirjutisi. Mul on arvutisügavustes õige mitmeid käsikirju, mis ilmselt kunagi ilmavalgust ei näe. Aga ma ei kirjutanud neid ka ainuüksi avaldamise, vaid protsessi pärast. Lihtsalt kirjuta. Küll muu loksub aja jooksul paika. 

Sa oled kirjutanud mitmeid raamatuid ja sul on enda väike kirjastus. Miks sa lood?

See on minu hinge kutsumus. Olen olnud looja lapseeast saati. Kirjutasin luuletusi enne kooli, lavastasin naabrilastega näidendeid, mõtlesin välja uusi mänge, mille reeglid olid tihti keerulisemad kui “Troonide mängu” stsenaarium. See on lihtsalt minu olemise viis. Mõni on tegutseja, jooksja, tormaja. Mõni on suurepärane suhtleja, teine aga korralooja, kolmas osava käega. Kui järgid oma hingekutset, siis kaob ära ka see miks-küsimus. Sa lihtsalt oled selles, mis sa oled. 

Mida tähendab loomingulisus sinu jaoks?

Ma usun, et meie kestad – kehad – on erinevate talentidega. Mul näiteks puudub täielikult käeline andekus või sportlik võimekus. See ei ole minu kestaga võimalik. See-eest on minu anne minu ajus – seoste loomine, märkamine, taiplikkus, sõnaline andekus. Kui hakkad järgima oma kesta annet ja saavutad pühendumuse, siis justkui see, mis on kuskil kõrgemal olemas, see nähtamatu, mis meid ümbritseb, saab sinu kehalise antenni abil kinni püütud ja materialiseerub. Mina püüan kinni infot ja muundan selle sõnadeks. See on minu loomingulisus. Mõni püüab kätte naudinguid ja muudab selle toiduks. Mõni püüab kätte jõudu ja muudab selle sportlikuks võimekuseks. Kõik on looming. Ka poemüüja, kes leiab viise, kuidas klientidele hea tuju luua, on loominguline. Mida rohkem me viibime mõistuse tasandil, mis pidevalt vadistab tühiseid mõtteid, seda vähem püüame seda infot kätte ja seda vähem on meis loomingulisust. Nii öeldes on looming omal moel ka armastus ja armastamine. 

Sa tegeled aktiivselt ka joogaga. Ma kujutan ette, kuidas jooga on aktiivsemal kirjutamisperioodil mõnusaks pingete maandajaks. 

Jooga on ühendus. Sisult sama asi, mida eelnevalt kirjeldasin – mõtetest kõrgemale tõusmine, kontakti saavutamine. See, mida enamik mõistab jooga all, on asana-pooside vehkimine. Kui puudub ühendus, siis pole vahet, kas teed asanaid või bodypumpi. Pärast seda hinge pimedat ööd pole ma tahtnud väga asanaid teha. Liigun sinna ilmselt varsti uuesti tagasi, aga viimasel ajal olen treeninud jõusaalis. Olen ka sealt leidnud ühendust ja jõudu, et meelemürast kõrgemale tõusta. 

Kas sa suudad jooga ajal end mõtetest vabastada või pigem kipub just siis igasuguseid ideid pähe tulema?

Mõtetest pole võimalik vabaneda. Kes seda väidab, valetab. Jooga, ühendumise eesmärk on hakata mõtete vaatlejaks, märkajaks. Sa pole enam see, kes on juhitud emotsioonidest, mõtetest, programmidest, vaid sa märkad neid. Jooga-asanad võivad aidata sellel teadlikkusel tekkida, aga sel juhul peaks olema õpetaja ka piisavalt pädev, kes oskab seda juhtida. On väga palju õpetajaid, kes aitavad väga ägedat fitnessi teha, aga joogast on asi kaugel.

Kuidas sinul siis head ideed tekivad?

Mul on kogu aeg ideid ja ma tulistan neid ka välja, et oh, kui äge oleks… Enamik neist sureb ja see on loomulik. Mõni ägedus jääb kauaks idanema ja tuleb ka ellu. Näiteks veebruaris tuleb Hiiumaal meditatsiooni- ja joogalaager, mida ma väga ootan ja mida olen pikalt mõlgutanud, et kas teha uuesti või mitte… Teen! 

Kes on sinu eeskujud?

Ma õpin igalt inimeselt midagi. Igaühelt! Meel on juba seadistatud märkama inimestes viiteid iseenda sisemaailmale. Eeskujuks pole ma kedagi võtnud. Ma ei oska hetkel isegi sõnastada, miks see pole õige, aga luban selle üle mõtiskleda. See on huvitav küsimus.
Aga mulle on rasketel hetkedel olnud abiks mentor Taist – Yogi Alex. Ja mida aeg edasi, seda rohkem olen hakanud austama ka oma esimesi teejuhte ja õpetajaid. Sügavalt austan ka ashtanga õpetajat Jocke Salokorpit. Armastan neid omal moel ja kaugustest olen neile tänulik. Jooga, ühendus, tähendab ka seda, et me ei pea viibima koos, et armastada. Mulle meenub India õpetaja Baburaj vastus küsimusele, kas ta meid, õpilasi, pärast meie lahkumist hakkab ka igatsema. Ta vastas, et ei hakka. Me kõik naersime, aga see vastus oli aus. Läbi jooga oleme alati ühenduses ja ei loe distants, mis meie vahel on – see on jooga. Kui me klammerdume ideesse, et armastamiseks on vaja füüsilist lähedust, suuri sõnu, vestluseid, siis ootab meie armastust ees üsna okkaline tee. See läks nüüd küsimusest kaugele, aga mul on tunne, et kellelgi on vaja seda lugeda!

Kas sa kirjutad kunagi veel mõne raamatu?

Jah! 

Pamela Maran on lõpetanud Tartu Ülikooli ajakirjanduse ja suhtekorralduse eriala 2010. aastal ning Tallinna Ülikooli Balti Filmi- ja Meediakooli televisiooni erialal 2017. aastal. Ta on õppinud joogatreeneriks Tais ja Indias ning kirjutanud raamatud “Eesti vanaisade lood ja salatarkused”, “Eesti vanaemade lood ja salatarkused”, lisaks varasematel aastatel raamatud “Hullult head valge suhkruta magustoidud”, “Hullult head valge suhkruta legendid” ja “Särav täht ja luuleline lammas”.
Kui Pamela oli vanaemade raamatu ära kirjutanud, siis vanaisadest ta kirjutada ei plaaninud, ent saates „Hannes Võrno 33 minutit“ 2019. aasta veebruaris n-ö pressis saatejuht Pamelalt välja lubaduse kirjutada raamat ka vanaisadest. Muide, ka kõik portreefotod raamatus on Pamela enda tehtud! Tal on ka oma väike kirjastus Kuldnööbike ja ta on väikse tütre ema.


1 Comment

Join the discussion and tell us your opinion.

Maarja-Liisreply
22/11/2020 at 15:18

Aitäh niivõrd põhjaliku ja inspireeriva loo eest! Läks mulle väga hinge. Ka pildid ja kujundus on nii kaunid ja annavad loole nii mõndagi juurde.

Leave a reply

Scroll Up