Blogija Henry Jakobson: minu loovus vajab seda, et keegi mind kiidaks

Kuidas saab paks mees hakkama kolme lapse ja aastaid magamata naisega? Nii kirjutab enda kohta tuntud blogija Henry Jakobson (39), kelle blogil “a mida henry teeb?” on tuhandeid jälgijaid. Ta ei salgagi, et teda kannustavad kiitused. Ja kui ta tunneb, et piltlikult öeldes kütus otsakorrale hakkab saama, loob ta ise jälgijatele võimalusi teda kiita. See aitab, sest kuigi ta teeb pealtnäha unistuste tööd – kirjutab lõbusaid seiku oma pereelust ja kõigil on lõbus –, ei ole see alati kerge.

***

Meesblogijaid ei ole just kuigi palju. Miks sinust ligi kaheksa aastat tagasi blogija sai?

Mulle on alati kirjutada meeldinud, aga pikki aastaid arvasin, et ma ei ole selles kuigi osav. Gümnaasiumis kooli vahetades võeti mind vastu humanitaarklassi, kus emakeele õpetaja nautis kõike muud kui minu kirjutiste lugemist. Nende aastatega sai selgeks, et kirjameest minust ei saa. Sain ka proovikirjandi hindeks ühe ja teise proovikirjandi hindeks ühe kahe miinusega! Õnneks ei olnud tema hinnata mu lõpukirjand ja seal sain ma tunduvalt parema tulemuse kui ootasin. Siiski järgmised 15 aastat ma enam ei kirjutanud põhimõtteliselt midagi, vaid oma sõpradele lühijutte, kui ma välismaal elasin. Kuid umbes seitse või kaheksa aastat tagasi vajas mu sõbranna paari paksu inimest, et tutvustada enda teenuseid ja mina olin üks neist, kes selles eksperimendis osales. Tingimuseks oli veebipäeviku pidamine ja sealt see kõik pihta hakkas.

Mis sa arvad, kas toona oli kergem blogimisega alustada kui oleks praegu või pigem mitte?

Ma ei näe mingit vahet. Meesblogijaid, kes seda suurelt teevad, võib ikka veel kokku lugeda ühe käe sõrmedel ja siis jäävad ka mõned sõrmed üle. Ma ju ei plaaninud kunagi blogida isadusest ega perest. Selle idee käis mulle kunagi välja Delfi, et ma sellest kirjutama hakkaks, sest nad said teada, et sain isaks ja neile meeldis minu stiil. Tundus kõige mõttetum teema üldse, millest rääkida, aga mõtlesin natuke kaugemale, et Delfis on ju lugejaid palju ja seega on see hea võimalus enamate inimesteni jõuda. Tegingi blogimisega proovi ja see sai põhimõtteliselt üle öö hitiks. Kunagi varem polnud Delfis jagatud iganädalaselt kellegi blogi portaali peamises uudisteplokis. Ei enne ega ka pärast. Ka naiste blogimaailmas ei ole suurt vahet, millal alustad. Suurim probleem on see, et mõned tahavad tähelepanu, aga samas kardavad tähelepanu saada. Ehk need, kes võiksid olla säravad tähed, hoiavad end teadlikult tagasi, sest äkki neid märgatakse. Ja need, kes teevad seda puhtalt tähelepanu pärast, ei saa seda tähelepanu, sest neil ei ole midagi pakkuda. Aga siiski mingi x-faktor peab olema, miks ühed toimetavad suurelt kõigi silme ees ja teine, kes kirjutab ka imehästi, jääbki oma pisikese auditooriumi ette.

Paljud alustavad ja löövad siis varsti käega. Mis on aidanud sinul blogimisel järjepidev olla?

See, et ma kirjutasin kellegi teise platvormil, kus olid mulle ootused. Mul ei olnud valikut, kas ma kirjutan või mitte, vaid iga nädal oodati reedeks uut postitust ja mina lubasin selle sinna toimetada. Ma ei saanud küll blogimise esimesel kahel aastal sentigi tasu, aga olin lubanud ja see on minu jaoks suuremgi kohustus. See näitas mulle ära, kui oluline on olla regulaarselt järjepidev.

Kirjutad humoorikalt ja muhedalt ning nagu näha, inimestele meeldib see. Kellelt sa oma huumorisoone ja lustakuse pärisid? 

Kui te veel mu õde tunneksite! Ma olen talle korduvalt rääkinud, et me võiks midagi koos luua ja tema omakorda on veendumusel, et ma võiks oma annet kasutada palju enamaks kui pereblogis meelelahutuse pakkumiseks. Ma arvan, et see on osa minu kaitsemehhanismist osata enda üle nalja teha ja olla kiire taibuga. Niivõrd, kuivõrd kiire, sest 99 protsenti ajast, kui ma üritan naljakas olla, tuleb mul kaks minutit hiljem palju parem mõte ja siis ma kirun ennast, miks ma seda ei kasutanud. Olen aru saanud, et peaaegu kõik asjad, mis mind vihale ja närvi ajavad, tunduvad hiljem naljakad. Seega, ma pean olema puhanud ja heas tujus, et igasugustele jamadele mitte reageerida, vaid need meelde jätta, et selle situatsiooni koomikat hinnata.

Ütle nüüd, mida tähendab Vottafank? Oled sellenimelise grupigi Facebookis teinud.

Hea küsimus. Vottafank on mu tütre kõige esimene ropp sõna. Seni ka ainuke. Vähemalt ta arvab, et see on ropp sõna. Kõik mu lapsed on siiani olnud nii rikkumata, et vottafank on kõige ropum asi, mis nad öelnud on. Aga tegelikult see ei ole ju roppus. Tegelikult on see sõna täiesti süütu, lihtsalt see kõlab natuke selliselt ropult. Igal juhul tuli mul selle sõnaga selline äratundmine, et kui ma kunagi midagi looma hakkan, siis saab sellest minu kaubamärk, sest see on miski, mida sa ütled, kui laps su autovõtmed potti uputab, aga sa ei taha tema ees ropendada. See on miski, mida sa ütled, kui terve maailm pannakse lukku, aga sa oled pool aastat oma kannika implantaate oodanud. Ehk see on selline mässumeelne sõna, mida kasutad siis, kui sa ei kavatsegi olukorraga leppida.

Sul on Facebookis üle 25 000 jälgija. Kas sa tunned vahel sellist survet ka, et peaks nüüd kindlasti midagi kirjutama, oodatakse ju! Või kõhkled mõne postituse puhul, et kas see ikka läheb kellelegi korda? 

Asi ei ole ainult inimeste ootustes, vaid Facebook ei halasta ja mida kaootilisemalt sa postitad, seda kehvema leviga su järgmised postitused on. Inimestel on tõesti ka mingi ootus, aga see on miski, mille ma olen endale valinud. Absoluutselt on mul asju, mille jagamisel ma mõtlen, kas see kedagi üldse huvitab. Kui mul on selline kahtlus, et ei huvita, siis ma ei postita ka seda. Ent märgin selle mõtte üles ja kaalun teadlikult, kas kunagi hiljem kasutada. Kui seda õiget tunnet ei teki, siis ma ei postita.

Siin töölaua taga sünnivad Henry kirjutised.

Facebooki laigid teevad osa inimesi ärevaks. Mõni ei julgegi (enam) midagi jagada, sest äkki ei saa piisavalt laike. Mida sina neist laikidest arvad? 

Mu blogipostitused ja videod saavad alati palju vähem laike kui päevakillud või pildid, sest need juhivad inimesed Facebookist eemale. Või ka näiteks video puhul ei ole see emotsioon kohene, nagu on pildiga, ja selleks ajaks kui video läbi on, on sellele reageerimine ammu unustatud. Ma ei aja laike taga niivõrd enesetunde kergitamiseks – kuigi pean tõdema, et neil on võime seda teha –, vaid postituse levikuvõimaluste suurendamiseks. Ehk siis ma ei põe, kui laike vähe on, aga olen väga rõõmus, kui neid palju on.

Mitu korda sa oma postituse enne läbi loed, kui ära avaldad?  

Ühe. Maksimum kaks. Ma tean, et on neid, kes teevad mustandeid ja siis mustandist veel mustandi. Siis jätavad selle seisma ja järgmine päev loevad uuesti, annavad partnerile lugeda ja nii edasi. Kuigi mul on mingid ideed ja ma mõtlen, millist närvi mingi postitus võiks inimestel puudutada, siis tegelikult on nende peamine eesmärk pakkuda kuus minutit mitteigavat lugemist, mille järel võiks inimeste meeleolu olla natukene parem kui enne lugema asumist.

Influencer on vist raske olla. Näiteks, ükskõik, keda või mida sa kiidad, kohe arvatakse, et teed reklaami. Samas peab ju reklaami ka tegema, sest teenid blogimisega siiski elatist.

Eks see ole normaalne. Kui teleris reklaamipaus tuleb, hädaldatakse ka. Kellelegi ei meeldi reklaam. Ega ma teekski, kui Eestis elaks 40 miljonit inimest ja bännerreklaamid mu pere ära toidaks. Aga ei ela ja ei toida. Kui inimesed reaalselt neil klikiks, siis saaks ka hakkama, aga inimesed ei kliki neil ja ainult näitamine eeldab massi, et see kasu tooks. Sellepärast peabki näiteks Youtube’i videotes alati üles kutsuma, et pane laik ja subscribe – nupud on seal olemas, aga neist pole kasu, kui sa ei ütle, et vajutage. Üles kutsuda reklaamidel klikkima on aga keelatud ja sel võivad olla kurvad tagajärjed. Seega, kui sa tahad blogiga elatist teenida, pead ka koostööde peale mõtlema. Loomulikult ei ole koostööd sada protsenti ausad, sest kui sa ostad ise midagi, siis keskendud puudustele, kuna hindad seda raha, mis sul sellele kulus. Kui sa teed koostööd ja ise oma raha välja ei käi, keskendud positiivsele. Mõlemad arvamused on ausad, sest sa ei mõtle neid argumente välja, lihtsalt lähtepunkt on erinev.

Jagad päevast päeva oma pere tegemisi. Kas see on teinekord mõnele pereliikmeist ka vastukarva?

Mul on kasvavad lapsed ja pean arvestama, et kõik, mis ma ütlen, jääb internetti üles. Nii nagu ma manitsen neid avalikus kohas viisakalt käituma ja teistega arvestama, ei pane ma ka blogisse piinlikku sisu, mis neile häbi võiks põhjustada. Nad isegi ei tea, et ma mingit blogi pean ja seega ei saa ma nende usaldust kuritarvitada. Sama käib ka kõigi teiste kohta, kellest ma blogis räägin. Ma tajun päris hästi ära, kui kaugele ma nende tögamise ja naljadega minna võin, et inimesed ei solvuks. Olen seda piiri päris hästi hoida suutnud.

Tundub, et teed kõige ägedamat tööd üldse! Kirjutad oma pere lõbusamatest seikadest ja kõigil on lõbus. Kas vahel on siiski keerulisemaid momente ka, mis selle tööga kaasneb?

Eks ikka. Kuna ma ei tee aktiivset müügitööd, et otsida koostööpartnereid, siis on perioode, kus sisse lööb ebakindlus, kuna käive on all. Tavaliselt on halvimad kuud juuni, juuli, jaanuar ja veebruar, sest suvel kõik puhkavad ja talvel taastuvad kõik jõuluhullusest. Kuigi see on mu sissetulek, siis ma ei näe blogimist tööna. Ma näen seda kui moodust, kuidas ühendada kõike seda, mis mulle meeldib ja selle eest tasu saada. Sellepärast ei kestagi või eristu kuidagi need, kes hakkavad blogima kaasnevate hüvede tõttu. Ma ei ole seda kunagi teinud, et raha teenida. See lihtsalt ise arenes selliseks, sest inimestele meeldis see, mis ma teen.

Sulle on kirjutamisel inspiratsiooniks muidugi su pere ja tihti on ajendiks kellegi sõna või tegu. On sul ka nii olnud, et pesed näiteks nõusid või teed trenni ja siis kargab pähe, et voh, järgmisena võiks sellest kirjutada? Või ka muus osas, kuidas sul ideed tekivad?

Mind tabavad inspiratsioonipuhangud täiesti ootamatutes situatsioonides ja ei ole mingit head rituaali, et neid esile kutsuda. Oleks hea, kui oleks. Eriti siin Covid-19 ajal on inspiratsioon kõige raskemini leitav varandus, sest mitte midagi ei toimu. Kuid need on vinged hetked, kui miski pähe kargab, hetkega olen elevuses ja see kestab vahel ainult hetke. Suurim viga, mis ma sellisel hetkel teha võin ja sageli teengi, on otsus, et ma jätan selle mõtte meelde. Kui ma oma mõtet kohe kirja ei pane, on see kümne minuti pärast universiumis uut pead otsimas ja ma võin pingutada palju tahes, see ei tule tagasi.

Tuttav olukord! Räägi, mis sind veel peale pere elus inspireerib?

Kogemused, inimesed, kes eristuvad muust massist, julged ideed, soov luua midagi, mida ma seni teinud pole. Üks asi, mis aga mul mõtted alati käima tõmbab, on positiivne tagasiside. Minu loovus vajab seda, et keegi mind kiidaks. Aeg-ajalt inimesed kirjutavad mulle ja räägivad mulle ilusaid asju ja see motiveerib mind tohutult. Ma loon ise vahepeal, kui tunnen, et kütus on otsakorral, lugejatele võimalusi rääkida, mis neile minu juures meeldib. See aitab ka veidi. Pole päris nagu enda initsiatiivil, aga asi seegi.

Kui ma tahaks ka blogijaks saada, siis mida sa mulle soovitad? Millest ma alustama peaksin?

Lihtsalt alusta. Ära uuri, mida inimesed lugeda tahavad, vaid kirjuta sellest, mis sulle endale huvitav on. Samas ka pane end kolmandasse isikusse ja küsi endalt, et kui keegi võõras kirjutaks seda juttu ja sina peaksid seda nüüd lugema, siis kas sa saaks aru, millest ta räägib ja kas see võiks olla sulle huvitav? Kirjuta endale huvitavatel teemadel ja nii, et ka teistel oleks huvitav lugeda. Ja ole regulaarne, mis iganes see regulaarsus on. Kord nädalas kindlal päeval on hea algus.

Oled kirjutanud raamatu “Isa blogi. Esimene aasta”. Kas sellele tuleb järg?

Ei plaani sellele järge, kuid kirjutan hetkel raamatut enda elu ühest kõige märgilisemast ajast, kuidas minust sai mees. Või noh, midagi sinnakanti. Ma lahkusin kodust 21-aastaselt ja kolisin Iirimaale. Olin täielik memmekas. Ma polnud kunagi kodust ära olnud kauem kui paar ööd. Ma polnud elus kordagi pesu pesnud, naist ebasündsas olekus näinud ja minu inglise keel oli nagu oli. Ma olin vaesest perest, polnud musta ega asiaati lähedalt näinud ja nüüd siis olin Dublini hotellis portjee, kus töötas kokku ei tea mitukümmend rahvust, geid ammu kapid unustanud, perverdid kollektiivis nillimas, rassistid omi ideid pähe süstimas, narkootikumid iga nurga peal ja mitte kellelgi polnud aimu ka, kus see Eesti asub. Selline kogemuste raamat, milles kirjeldan asju, mida enamus inimesi maha salgaks, aga mina otsustasin raamatusse panna.

Ja millal see raamat ilmavalgust näeb?

Ma olen üles visanud lubaduse, et selle aasta jooksul. Seega selle aasta jooksul.

Tegeled veel suitsetamisest loobumise terapeudina. Kas oled ise suur suitsetaja olnud?

Ma olin kõige suurem suitsetaja üldse. Tõmbasin 13 aastat ja viimastel aastatel kaks kuni kolm pakki päevas. Just seetõttu, et Allen Carri meetod minu puhul “imena” toimis, oligi põhjus, miks ma võtsin selle enda peale, et Eestis inimesi samamoodi aidata. Olen terapeudina kümme aastat tegutsenud ja see meetod toimib suurepäraselt. Kõiki kahjuks aidata ei saa, aga õnneks väga suurt enamust saan.


Henry Jakobson on abielus kolme lapse isa, kes elab Tartu külje all. Ta alustas blogimist 2012. aastal, kui kirjutas oma teekonnast tervislikuma minani. 2014. aastal sündis tal poeg ning ta hakkas paralleelselt pidama ka isablogi, millest 2016. aastal sündis raamat “Isa blogi. Esimene aasta”. 2015. aastal sai ta lisaks veel kaksikute isaks. Ta on saanud blogimise eest mitmeid auhindu, sh aasta parima blogi (2017) ja aasta parima pere- ja beebiblogi (2016) auhinna. Lisaks on ta suitsetamisest loobumise terapeut, esindades Eestis suitsetajate abistamiseks Allen Carri meetodit.

Share your thoughts

Scroll Up