Anna-Kaisa Oidermaa: kõige rohkem toetavad meid siiski sisukad suhted

Järgmine kord, kui sa kohvi jood ja samal ajal näiteks nutitelefonis aega parajaks teed, mõtle, ehk saaksid selle aja kinkida hoopis mõnele oma sõbrale. Sellise sõnumiga kutsub vaimse tervise eestseisja MTÜ Peaasjad Eesti inimesi üles üksteisele vähemalt veerand tundi päevas vahetut tähelepanu jagama, sest juba veerand tundi segamatut suhtlust lähedase inimesega parandab vaimset tervist. Psühholoog ja vaimse tervise portaali Peaasi.ee tegevjuht Anna-Kaisa Oidermaa rääkis, miks selline kampaania loodud sai ja mis seis meil selle suhtlemisega ikkagi on.


Kui ma “Püsime koos“ kampaaniast raadiost kuulsin, üllatas mind esmalt, kas me tõesti ei leia enam üksteise jaoks 15 minutitki. Kuid tegelikult räägitaksegi ju üha rohkem sellest, kuidas nutiaega ja -suhtlust on rohkem ja tähenduslikke silmast silma suhteid vähem. Ka mina ise olen seda kogemas. Mind on pannud mõtlema sotsiaalpsühholoogia professor Sherry Turkle sõnad, kuidas need väikesed seadmed meie taskustes on psühholoogiliselt nii võimsad, et nad muudavad meie olemust. Me tahame küll olla üksteisega, kuid samal ajal tahame olla ka mujal. Koosolekute ajal lugeda e-kirju, kohvikus perega olles vaadata uudiseid. Turkle’i sõnul meeldib inimestele kontroll selle üle, kuhu nad oma tähelepanu pööravad. Sellisest rööprähklemisest ja päriselt kohalolekust tuli meil juttu ka Anna-Kaisa Oidermaaga.

***

Kuidas teil tekkis idee „Püsime koos“ kampaaniaks?

Juba kevadel oli näha, et väga paljud inimesed on tavalisest rohkem pinges. Palju oli muutusi ja ebatavalisi olukordi, millega tuli kohaneda. Kuna pinged ei ole sellest ajast peale päriselt taandunud ja paljude raskused hakkavad alles nüüd nägu näitama, on päris suur vajadus vaimse tervise toe järele. Samal ajal teame, et kõige esimesena ja kõige meelsamini räägitakse oma muredest just lähedastele, pereliikmetele ja sõpradele. On nii oluline, et praegusel ajal ekstra üksteisele jagamatut tähelepanu ja aega kingiksime, suhteid tugevdaksime, märkaksime, kui lähedane vajab tuge, ja oskaksime koos ka positiivseid emotsioone oma ellu juurde tuua.

Kas oleme tõesti jõudnud sinna, et me ei leia päevas isegi veerand tundi sisukaks suhtluseks?

Need, kes seda nii ehk naa teevad, võivad endale kohe pika pai teha – see on väga oluline nii vaimse kui ka füüsilise heaolu jaoks. Aga tõesti olukorras, kus on miljon pisiasja, millega justkui peab igapäevaselt tegelema ja nutimaailm on väga mõnus ja käepärane viis pingete maandamiseks, on hea meelde tuletada, et tegelikult on siiski suhted need, mis meid kõige rohkem toetavad. Ja kui neisse n-ö investeerida, siis on meil kõigil mõnusam olla. Selline väike meeldetuletus, paistab, et kulub tänasesse päeva ära.

Kui suur probleem see teie hinnangul meie ühiskonnas on, et nutimaailma kõrvalt leitakse n-ö pärissuhtluseks vähem aega?

Arvaks, et seda võib igaüks ise hinnata enda viimase aja tegemistele peale vaadates. Kas on piisavalt olnud aega ja vaimset ruumi, et mõelda sellele, kuidas mu lähedastel läheb, ja kas võiks neile oma aega kinkida. Vahel on ka nii, et justkui veedame aega koos, aga rööprähkleme samal ajal mitmes suunas ega ole päriselt kohal, mõtleme töömõtteid, oleme ekraanides. Kuigi näiliselt oleme kogu aeg kursis sellega, mida teised teevad, näiteks läbi sotsiaalmeedia, siis on leitud, et suhete kvaliteet võib sellest hoopis kannatada. Kui näen kellegi postitusest, mida ta õhtul sõi, tekib tunne, et tean juba, mis elu ta elab ega hakkagi teda rohkem torkima ja uurima, mis talle praegu päriselt tähtis on. Me ei ole kunagi varem nii palju üksteisega kontaktis olnud – ei ole saanud tööpäeva sees näha, mida täpselt meie laps või kaasa teeb –, kuid veebisuhtluses läheb paratamatult osa olulisest infost kaotsi. Kvantiteet on tõusnud, aga kvaliteet mitte.

Kuidas võiks olukorda parandada? Kas näiteks sotsiaalmeedias vähemaktiivne olla, et tuttavatel-sõpradel tekiks jälle huvi minu tegemiste vastu ja ka vastupidi, et mina ei ole siis enam nii palju kursis teiste tegemistega? Päris lahkuda sotsiaalmeediast tundub keeruline, sest elu käib ju seal ikka edasi. Ka väga palju tööalast suhtlust on sinna kolinud. Tundub raske ja üksildane end sellest täielikult lahutada.

Jah, see ilma- ja väljajäämise tunne võib tekkida küll ja reaalselt võibki olla sotsiaalmeedia ka töökeskkond või -vahend. Nii nagu iga asjaga, võiks ka sotsiaalmeedia puhul oma mõõtu tunda ning läbi mõelda plussid ja miinused. Kui tunned, et sotsiaalmeedia teeb ärevamaks või kurvemaks, võiks oma digihügieeni küll üle vaadata. Samas osa inimesi tunneb end just veebi vahendusel avameelsemana ja neil on seal vabam suhelda. Nagu kõiges muus, on siin samuti individuaalseid erinevusi. Oma päris sõprade ja oluliste inimestega peab aga ikkagi kokku saama, sest emotsionaalne laeng sellest on hoopis midagi muud kui laike jagades. Isolatsiooni ajal kevadel kirjeldasid paljud, et lausa füüsiliselt oli tunda seda igatsusvalu lähedaste suhtes, kellega ei olnud võimalik kokku saada. Isegi teismelised ütlesid, et neil on kõrini ekraani taga olemisest ja tahaks päriselu asju teha.

Mida te soovitate aga inimesele, kel justkui on sõpru, aga nagu ei ole ka, sest neil sõpradel on kogu aeg kiire? Üks hetk see inimene ei uurigi enam oma sõpradelt, kas võiks ehk kokku saada ja ta jääb üksi. 

Hingeline üksildus on väga raske tunne. Üksildus on tänapäeva maailmas oluliseks terviseriskiks. Üksildased surevad enneaegselt, tõusnud on tõenäosus erinevatele südame- ja hingehaigustele. Tegemist on ühiskonnale piisavalt suure kuluga, et Inglismaal seati mingi hetk ametisse suisa üksilduse minister. Üksildasena tunnevad end nii vanemad inimesed, kel jääb sotsiaalseid kontakte vähemaks, kui ka nooremad, kes kardavad seltskonnast kõrvale jääda. Kõikidel tunnetel, mis evolutsioonis ellu on jäänud, on meile aga mingi sõnum või põhjus, miks nad eksisteerivad. Üksildustunne on konkreetne märk sellest, et nüüd on aeg otsida inimlikke kontakte ja teistega koos olla. Võiks mõelda läbi, kes see oleks, kellega vähegi võiks kontakti otsida ja otse öelda, et tunned end üksilasena ja vajad seltsi. Eks see on kindlasti eneseületus, aga siin ei ole koht valehäbi jaoks. Kõik võivad end vahel nii tunda ja teinekord piisab väga vähesest, et tunda end taas teistega ühenduses olevana.

Kampaania “Püsime koos” bingo.

Kas sotsiaalmeedia võib süvendada ühiskonnas üksildustunnet?

Jällegi ütleks, et nii ja naa. Muidugi kui mõelda, et elus ongi domineerivaks vaid pinnapealne sotsiaalmeedia suhtlus, siis see võib õõnsa tunde tekitada. Samas, kui sul on huvid, eelistused või mõttemaailm, mida sa ei jaga just paljude inimestega, võid leida endale südamesõbra ka teiselt poolt maailma. See on kahtlemata suur väärtus.

Olete Peaasi.ee lehel ette andnud isegi teemad, millest selle 15 minuti jooksul rääkida võiks.

Kui mõned mõtted või näited on ees, mida kas või poolnaljaga kasutada, hakkab mõte paremini lendama. Muidugi on palju väga osavaid suhtlejaid, kes itsitavad pihku selle peale, kui öeldakse, et küsi ikka, kuidas teisel päriselt läheb. Samas oleme neid näiteid ka pisut mänguliselt tahtnud välja pakkuda, sest ka suhtluses on hea mängida ja loovalt lähenda. Suhtlemine on oskus, mida igaüks saab just läbi praktika lihvida. Igaühele ei ole seda oskust n-ö kaasa antud, kuid alati on võimalus harjutada ja juurde õppida.

Sellest räägitakse üha rohkem, et pikki sügavaid vestlusi jääb vähemaks. Ometi on need olulised, et inimene saaks tunda, et keegi päriselt hoolib ja huvitub. Kuidas tuua oma ellu (tagasi) rohkem tähenduslikke suhteid?

Üks võimalus on nagu ikka eesmärkide seadmise puhul – otsustada, et see on mulle piisavalt oluline ning seejärel seada endale mõni mõõdetav ja saavutatav siht, see ellu viia ja pärast hinnata, kas toimis. Võibki ka 15 minutist alustada ja alustada vestlust kohe mõne sisulise teemaga, uurida, mis päriselt teise jaoks oluline on. Kuulamisoskus on ka väga oluline asi, mida harjutada. Väga tihti kohtab vestlustes pigem paralleelseid monolooge, kus kumbki räägib sellest, mis talle hetkel oluline tundub. Nagu ristuvad sirged, mis reaalselt kunagi kokku ei saagi ja nii ei teki ka tõelist dialoogi. Dialoogi puhul on tähtis teise aktsepteerimine ja arvestamine, et tal on oma maailmapilt ja me ei pea enda oma talle peale suruma. Olulised on teisest lugupidamine ja huvi selle vastu, kuidas teine asju näeb, juurde küsimine ja mingis mõttes ka ennustamatusega leppimine, sest me ei teagi, kuhu meie vestlus välja peab viima, aga vähemasti teeme seda koos. Tõeline dialoog on tegelikult juba terapeutilise toimega.

Millist tagasisidet te kampaaniale saanud olete? 

Kuigi alguses plaanisime oktoobrikuuga piirduda, siis praegu mõtleme koospüsimisest pikemalt kõnelda. Need, kes praeguseks on 15 minuti väljakutset teinud või kaaluvad selle ette võtta, on südame soojemaks saanud küll.

Nüüd üldisemalt küsides – olete oma südameasjaks võtnud eestlaste vaimse tervise parandamise. Kui katkised me oleme?

Ma ei tea, kuidas sellele vastata. Psühholoogina ei saa lähtuda tegelikult eeldusest, et n-ö normaalne olek on terve ja täiuslik olemine. Pigem on tähtis see, kuidas me oma haigetsaamisi, haavu ja arme turgutame ning kuidas me enda ja teiste hingehaavadesse suhtume. Vaevalt, et keegi suudab läbi elu minna nii, et tal ühtegi olulist haigetsaamist või kriisi ei ole. Ometi suhtume nendesse raskustesse liiga tihti kui ebanormaalsesse, millessegi, mis on häbiväärne ja mida peab seetõttu varjama. Seetõttu ongi Peaasjas meie jaoks oluline see, et vähem oleks häbi ja rohkem oskusi-teadmisi enda ja teiste toetamiseks.

Kuidas te Peaasjas ideid genereerite ja kampaaniaid välja töötate? Kas ideed tulevad mõnest teisest riigist sarnasest organisatsioonist, meediast või kusagilt mujalt?

Eks me ikka vaatame, mis mujal tehakse ja mis meil toimub. Elu on meid ka väga ägedate koostööpartnerite ja kaasamõtlejatega kokku viinud. See ideede väljamõtlemine ja katsetamine on ühelt poolt väga motiveeriv ja inspireeriv protsess olnud, kuid palju on ka ebamäärasusega toimetulekut, et kuidas vaimse tervise teemad meie ühiskonnas valgustatud saavad ja kas me kõnetame. Samuti praktiline pool – kas peame ühe kampaaniaga kõik välja panema või siis tuleb neid veel, kas rahastajad meie tegevusi ka edaspidi toetavad ning kas vaimse tervise väärtustamine kasvab.

Te olete psühholoog ja veate mahukat vaimse tervise portaali, tegeledes päevast päeva vaimse tervise küsimustega. Kuidas te ise oma lähedaste jaoks selle kõige kõrvalt aega leiate? Nii et kogu aeg ei peaks närviliselt e-kirju vaatama ja kedagi ootele jätma.

Psühholoogidelgi on rahulikumaid ja stressirohkemaid aegu. Eks ma annan endast parima, aga lähedased on küll mulle juba 15 minuti ja suhete tugevdamise tähtsust omalt poolt meelde tuletanud ja see on nii armas tagasiside mitmes mõttes. Nii hea on, kui keegi ütleb, et oleme rohkem koos ja sa oled mulle oluline.

Kliiniline psühholoog Anna-Kaisa Oidermaa läks omal ajal psühholoogiat õppima eelkõige huvist inimeseks olemise vastu. Tema eriliseks südameasjaks on just noorte vaimne tervis, mistõttu lükkas ta koos oma kolleegi, psühhiaater Ere Vasliga käima vaimse tervise portaali Peaasi.ee, mis on viimastel aastatel olnud tema põhitöö. Aastaid tagasi töötas ta psühhiaatriakliiniku esmaste psühhooside osakonnas. Peaasi.ee lehel jagatakse infot nii vaimse tervise hoidmise kui ka häirete kohta, samuti pakutakse e-nõustamist, kus inimene saab probleemist kirjutada, küsimusi esitada ning spetsialistiga arutada, mida peaks oma olukorras tegema. 

Share your thoughts

Scroll Up