Podcast’i “Armastusest” saatejuht Elina Naan: kui sa teed neid asju, mis ei ole mõeldud sulle tegemiseks, siis elu annab sellest kuidagi märku

Kuu Ruumi looja ja luulekogu “Lukuga päevik” autor Elina Naan (35) on koos näitleja Veiko Tubinaga (37) viimasel kahel aastal salvestanud kümneid ja kümneid tunde vestlusi armastusest, mis võib saja aasta pärast olla kuldaväärt materjal ajaloolastele. Nad on võtnud missiooniks kõnelda sellest suurest ebamäärasest tundest, mis on kõikjal meie ümber, kuid millest tegelikult kuigi avameelselt ei räägita. Armastust on püüdnud kirjeldada kõige suuremad sõnaseadjad ja see on tihti loomingu suurim tõukejõud. Igaühel on oma arvamus armastusest või selle puudumisest ja kõigile seostub selle sõnaga midagi – olgu selleks liblikad kõhus või kibemagus valu. Podcast’is “Armastusest” selgub, kuidas see teema Eesti inimesi puudutab ja millised tunded sellest rääkides meid valdavad.

Homme, 5. juulil toimub “Armastusest” avalik salvestus Hiiumaal Kalanas Kadaka suvekohvikus. Külla tuleb Tõnu Õnnepalu, kes loeb katkendeid oma uuest raamatust. Elina on juba mõnda aega paradiisisaarel Hiiumaal olnud ja vastas ka minu küsimustele sealsete metsade rüpest häälsõnumitega.

Rõõmustan, kui olen kohal endas. Kui saan aru, et ma ei taha olla mitte kusagil mujal kui selles hetkes ja olemises ja tundes, kus ma praegu olen.
Kurvastan, kui avastan end tundmas teiste kurbust.
Ärritun, kui saan aru, et ma ei ole oma keskme eest hoolitsenud. Et iga päeva virvarris on läinud meelest hoolitseda oma tasakaalu eest.

***

Elina, oled juba mõnda aega teinud menukat podcast’i “Armastusest”. Miks just armastusest?

Armastusest sellepärast, et tunneme, et tehakse küll igasuguseid nišikaid, näiteks IT, looduse või väikelaste teemalisi podcast’e, ent armastus on ju midagi sellist, mis meid kõiki puudutab. Vahet ei ole, kes sa oma elualalt oled. Armastus on midagi nii universaalset, et seda ei saa kuidagi ära lõigata kellegi küljest. Kuigi see puudutab meid kõiki, siis huvitaval kombel arutatakse selle üle väga vähe. Seega mõtlesimegi, et võtame selle rolli ja katsetame, kuidas ja mis tundega me oskame selle teema sisse vaadata, jagades ühtlasi erinevate inimeste mõtisklusi. Armastus meie jaoks ei ole alati suhted või armastuse kogemine, vaid selle alla läheb inimlikkus, meie lood.

Mida tähendab armastus sinu jaoks?

Armastus minu jaoks on kohalolek iseendas. Ja rõõm olemisest. Rõõm sellest, et teen seda, mida ma tahan teha. Et ma loon, et ma olen olemas ja et ma olen vastu võetud sellisena, nagu ma olen. Armastus ei ela väljaspool meid, ent vajab tihtilugu kellegi teise armsa peegeldust.

Kuidas teil tekkis idee panna podcast’i nimeks selline lihtne, ilus ja mõjuv nimi – “Armastusest”?

See sõna on kuidagi nii tugev ja inimesed ei julge seda väga kasutada. Teadsime, et tahame rääkida armastusest ja mõtlesime veel erinevaid sõnu, mis võiks saatele nimeks sobida, kuid jõudsime ikka ja jälle tagasi selleni, et meil ei ole midagi varjata – me peame ütlema, et see on armastusest, me teame, et see kohutab mingisugused inimesed eemale, tekitab eelarvamusi, aga meie arvates tuleks sellest rääkida õige nime all.

Elina leiab, et tavalised hetked on need kõige erilisemad. Viimase saate salvestas ta looduses, avades Mari Ojasaarega loomisprotsesse ja vesteldes muidugi armastusest.

Kuidas te leiate oma podcast’i teemasid, mida arutada? Ja kuidas te saateks ette valmistute?

Kui me alustasime, siis olime palju põhjalikumad ja mõtlesime kõik enne läbi. Pidime ju kuhugi liikuma ja looma mingisuguse loogilise struktuuri. Arvan, et täna tuleb see kõik palju rohkem intuitsiooni ja usalduse pealt. Tihtipeale muidugi arutame enne läbi. Meil on mõned inimesed mõtteis, keda oleme ammu saatesse tahtnud. Vaatame, kus me ise liigume ja kus me oma eludes parajasti oleme. Hästi palju kuulatame Veikoga teineteist ja usaldame, et kui üks meist tahab üksinda saadet teha, siis nii saab. See on kuulatamine ja elu usaldamine. Samuti arvestame, et kui kui üks saatekülaline on olnud ühtemoodi, siis võib-olla järgmiseks episoodiks püüame leida kellegi, kes on natuke teistmoodi.

Kus sul kõige paremad ideed tulevad? Nii saadeteks kui ka üldse mõtete kirjapanekuks? Tekivad need pigem looduses, trenni tehes või näiteks enne uinumist?

Kõige rohkem tekib neid ikkagi looduses. Teetseremooniatel või neil hetkedel, kus ma võtan selle aja, et olla omaette. Pean aeg-ajalt omaette olemist väga tähtsaks. Kui ma oma mõtisklusteks kuhugi maha istun, siis võtan tihti märkmiku enda lähedusse ja luban mõtetel endani jõuda. Igaüks on kursis sellega, et kui proovida olla mõteteta, siis mõtted hakkavad ise ligi tulema. Kui ma looduses trenni teen, on mul alati märkmik kaasas. Teen kolm seeriat kõhulihaseid või kätekõverdusi ära ja siis järsku tuleb mingi mõnus mõte, mis on vaja kirja panna.

Tundub, et Elinal on palju fänne, sest ta ütleb välja seda, mida paljud mõtlevad, kuid öelda ei julge.

Elinale meeldib muidugi raamatuid lugeda. Kui ta Veikoga tutvus, selgus peagi, et neil on ka ühine lemmikraamat – Tõnu Õnnepalu “Paradiis”.

Paljud inimesed kardavad oma mõtetega üksi olla. Miks on sinu arvates oluline vahel oma mõtetega üksi olla?

Ma isiklikult tunnen, et saan selliselt endaga rohkem ühendust. Olen parem ema, parem kaaslane ja parem sõber, kui olen saanud pisut üksi olla ja end koguda. Arvan, et see on igal inimesel loomulik vajadus. Isegi, kui see on vaid paar tundi päevas. Paraku saavad väga paljud, eriti noored emad, üksiolemist vähe kogeda. Suhetes on samamoodi, et ollakse tihti ninapidi koos. Arvan, et selleks, et saaksime enda välja tugevdada ja et me väljad ei oleks üleliia mõjutatud, peaksime saama vahel üksi olla. Siis on ka suhetes teineteise puhul jälle palju rohkem avastamist, värskust.

Sinu esimene luulekogu “Lukuga päevik” kujunes väga populaarseks. Kas sa pead luuletades või ka muid mõtteid kirja pannes olema looduses või inspireerib sind ka inimeste seas olek? Ehk kirjelda palun pisut oma loomeprotsessi.

Arvan, et see on pigem midagi sellist, et olen kas midagi kogenud, näinud või tajunud ja siis on minuni jõudnud mingisugune selgus, mis tuleb lihtsalt ära tabada. Sel juhul pean selgeks tegema, kuidas seda selgust väljendada. On see siis sõnade keel või tantsimine või mingi muu viis, kuidas neid tundeid endast välja saada. Ent kui see miski taipamine, mida ei saa enda sisse jätta, tahab minust sõnade keeles välja tulla, siis ei ole vahet, kus ma parajasti olen. Võin ka Tallinna kesklinna tänavail maha kükitada ja kirjutada mingid read kuskile. See lihtsalt voolab siis üle ääre ning minu asi on see kinni püüda ja paberile saada. Olen kogenud ka seda, et kui neid mõtteid kohe üles ei kirjuta, siis nad vupsavad minema. Isegi, kui arvad, et need jäävad meelde, siis tegelikult ei jää. Need on sellised nagu täpsed hetke download’id ja minu asi on need üles märkida.

Teed paljude inspireerivate inimestega intervjuusid. Mida selline intervjuude tegemine ja armastusest kõnelemine sulle endale pakub?

Arvan, et üks mu ülesandeid siin elus on olla lugude jutustada. Lugude jutustaja saab aga olla siis, kui neid lugusid kuulata. Mulle meeldib väga uute või siis juba tuttavate inimestega kohtuda, kuid formaadis, kus me salvestame vestlusi ja samas unustame ära selle, et neid salvestame. Enamasti ongi meie vestlused väga lihtsad ja loomulikud. Keegi ei ole selles krambis, et nüüd see läheb salve ja jääb eluks ajaks kuskile failina üles. Need on alati sellised loomulikud mõnusad kohtumised. Minu jaoks ongi see maagiline, kuidas nii põnevalt saavad salvestatud sellised hetked, mis loovad ennast kohapeal. 99 protsendil juhtudest ei lepi me oma külalistega kokku, mis teemadel räägime, sest laseme sel kohtumisel olla selline, nagu ta selles hetkes sünnib.

Paljutsiteeritud read Elina luulekogust “Lukuga päevik” Tallinnas Telliskivis.

Oled ikka rõhutanud, kui tähtis on inimesi päriselt kuulata. Kuidas ja kui palju võtad sina aega oma lähedaste jaoks, et neid päriselt kuulata? Sulgi on palju tegemist, kuidas siis seada prioriteete ja luua seda täielikku kohalolu?

Elu on õpetanud, et kui ei küsita, siis pigem ära vasta. Ehk kui sa ei küsi minult, siis mul ei ole õigust sulle midagi sinu kohta öelda. See on suur vastutus tunnetada ära, mida millal jagada. Mul on elu jooksul tekkinud väga lähedane inimeste ring, kellega saabki kõigest rääkida. Nautida kirjandust, tseremoniaalset ruumi, pidutseda, lapsi kasvatada, reisida, rääkida loodusest ja lihtsalt olla mina ise. Teisalt on kindlasti ka pere või sugulaste ringis mingeid inimesi, kellele ma tundun utoopilise tegelasena. Usun siiralt, et igasugusteks kohtumisteks on oma aeg, isegi kui see on perekonnasiseselt, et keegi tunneks kelleski ära selle imelise võluri. Seda kõike ei saa peale sundida, aga ma kindlasti ei oskaks kellegi teise pärast olla keegi, kes ma ei ole. Mis ei tähenda, et ma ei austaks kellegi teise reegleid ja tundeid, kui ma astun nende ruumi sisse.

Kuidas sa end inimesena kirjeldaksid?

Teen seda, mida ma tahan teha. Võib-olla see iseloomustabki mind kõige enam, et ma tihti kuulatan, mis on see, mis tegemist vajab. Loojana ka. Kui ma tahan kirjutada, siis ma kirjutan. Kui tahan luua mingeid muid kunste, väljendada end maalimisega, teha teetseremooniaid või viia läbi teraapiaid looduses, peegeldades inimestele nende olemust, et nad leiaksid end üles, siis ma kuulatangi, kus ma parajasti olen ja mida mul jagada on. Arvan, et nii saame iseenda vastu kõige ausamad olla ja inspireerida teisi sellega, et oleme lihtsalt meie ise.

Sellest iseendaks olemisest. Oled väga julge ja räägid asjadest nii, nagu nad on. Kuidas sa oled saanud selle julguse või enesekindluse olla sina ise, nii siiras, nii aus, rääkida sellest, mida sa päriselt tunned ja käia oma teed? Oled ise öelnud, et oma tunnetest rääkimine pole justkui trendikas tänapäeval, sest ikka püütakse näida tugevana.

Olen väiksest saati olnud teistsugune. Olen olnud liiga aus, küsinud küsimusi, mida justkui lapsed ei tohiks küsida. Teinud juttu teemadel, millest pole vaja rääkida. Olen praegu 35 ja meie vanavanemad on kõik pärit sellest emotsionaalselt surnud põlvkonnast, kes on n-ö sõjapuudutatud ja nende lapsed on nende sõjapuudutatud vanemate lapsed, kes on siis meie vanemad ja tulevad sellest põlvkonnast, kus lapsi kasvatati üldistades öeldult meetodil või meelsuses, et laps räägib, kui kana pissib. Olen selles mõttes olnud hästi halb laps oma emale, et pole sõna kuulanud ja pole mahtunud nendesse raamidesse, kuhu mind on püütud suruda. Võib-olla sellepärast ongi mul see iseenda tunnetus juba väiksest saati üsna tugev olnud. Ei ole olnud seda, et olen elanud vanemate meele järgi, vaid olen kogu aeg suhteliselt isepäine olnud. Ehk see on see mingi koht, mis on eelduseks julgeda käia oma teed. Mul on tunne, et see universum ja elu on seatud nii, et me ei saa eriti oma olemusele vastu astuda. Kui sa teed elus neid asju, mis ei ole mõeldud sulle tegemiseks, siis elu annab sellest kuidagi märku ja seab takistusi. Ükskõik, kas see on töö või see inimene, kellega sa koos oled. See on kuidagi selline tunnetus. Kui me peatume, et püsida hetkes, siis seda enam suureneb jõud, et asju ära teha.

Elina armastab teed ja sellepärast korraldab ta juba tükk aega teetseremooniaid, kus tullakse kokku ja juuakse koos erilisi teesid. Pildil olev kauss, millest ta teed joob, on tegelikult autentne Hiina riisikauss.

Milline su päev välja näeks, kui kõik oleks järsku võimalik?

Kõik ongi kogu aeg võimalik. See päev, mida ma täna elan Hiiumaal kämperis, on täpselt see, mida olen valinud. Ja ma olen nii tänulik, et see on võimalik. Kui ma järgmisel hetkel soovin muud võimalikkust, siis ma lihtsalt liigutan oma energiat, mõtteid ja iseennast selles suunas, et see saaks juhtuma. See võimalikkus ei ole väljaspool meid endid, vaid see loomine ja uskumine iseendasse on meie endi sees olemas.

Elina Naan on õppinud režissööriks ja sel alal ka seitse aastat töötanud, ent ta ei defineeri end juba ammu selle järgi, mida õppinud on. Nüüd viib ta läbi teetseremooniaid, kasvatab tütart ja kõneleb armastusest. Seda lugu, kuidas ta teetseremooniateni jõudis, on ta palju kordi rääkinud. Läks siis ükskord Tallinna vanalinnas teepoodi, et sõbrale midagi huvitavat kinkida ja jäi sinna pikemaks. Parajasti otsiti poodi teenindajat ja seda kuuldes pakkus ta eneselegi ootamatult iseennast välja. Mõistuse hääl ei lubanud režissööri ametit teenindaja ameti vastu vahetada, ent südame hääl sai võitu. Varsti lõi ta oma brändi Kuu Ruum Tallinnas Wismari tänaval, kus viib läbi teetseremooniaid ja mille alt müüb enda tehtud ehteid. Lisaks korraldab ta stuudio Kuu Ruumiga mitmeid naiste retriite ja laagreid. Vahel teeb ta fotosessioone ja kirjutab ajakirjadesse artikleid. Veiko Tubinaga kohtus ta 2018. aasta alguses, kui läks ühel üritusel tema juurde ja küsis enam-vähem midagi sellist, et mis inimene sa oled. Veiko pidas Elinat kohe n-ö enda inimeseks ja juba paari kuu pärast, 2018. aasta aprillis katsetasid nad oma saatega armastusest, mida veavad siiani. Samal aastal andis Elina välja oma esimese luulekogu “Lukuga päevik”, kuhu koondas kokku oma aastate jooksul kirjutatud mõtted. Elina juured on Lääne-Virumaal ja Viljandimaal. Kooliea veetis ta Kundas ja Rakveres.