Kunstnik ja DJ Tarrvi Laamann: mul peab kõigeks olema õige vaib

“Miks sa lood?”
“Eks ta ole selline vajadus kogu aeg leiutada, midagi paremaks teha. Enda elu ilusamaks teha. Sellepärast ma loon. Oleme kõik loodud looma.”

— Vestlus kunstnike liidu maja stuudiokorteris, juuli 2020

Mõned inimesed joonistavad kurbust, mõned tööd on kantud vihast. Kunstnik ja DJ Tarrvi Laamanni (46) loomingust õhkub aga elurõõmu, vabadust ja piirideta olekut. Tegu on loomingulise natuuriga, kes vajab maalimiseks muusat ja muusikat. Kõigeks peab olema õige vaib, kordab ta ühtaina, et kui see on paigast, siis midagi uut luua tal ei õnnestu.

Kohtume Tarrviga juuli keskpaigas tema väikeses umbes 20ruuduses stuudiokorteris Vabaduse väljaku kunstnike liidu majas. Ta suudab mind õige pea viia rahuliku kulgemise lainele ja tekitada tunde, et kuhugi ei ole kiiret. Intervjuu muutub koguni (maitse)elamuseks, kui saan mekkida tema tehtud tulist Jamaica-pärast kastet, Jamaica komme ning proovida esimest korda soolaga kohvi. Istume vastastikku madala puust laua taga, millel teeküünal ja ahvikujuline puust kommikauss. Ümberringi on palju valgust ja värvirikast loomingut, taustal mängib reggae-muusika. Riiulites on sadu kui mitte tuhandeid plaate, lisaks kõiksugu kaustikuid, diplome ja nipsasjakesi. Seinad ja seinaääred on täis Tarrvi allkirjaga maale ning toanurgas torkavad silma Amsterdami akrüülvärvid. Seina külge kinnitatud voodi on peidetud heleda kardina taha, aknast aga avaneb vaade päikeselisele Vabaduse väljakule. Räägime kunstist, muusikast, ideedest ja loomisest.

***

Sul on siin väga äge väike stuudiokorter.

Olen siin jah kõik hästi kompaktseks teinud, et asjad ära mahuks. Siin ongi kõik mu maised asjad ja natuke on neid veel Jamaical ka!

Kaua sa siin olnud oled?

Viis aastat, aga kandideerisin juba 20 aastat tagasi. Tuli kaua oodata.

Miks sa siis nii väga siia tahtsid?

Siin on väga väike rent ja see on sobiva asukohaga ehk tööruum slash (kaldkriips – toim) kontor, kus saan ka klientidega kohtuda.

Ja teisi kunstnikke on ka siin.

Teised kunstnikud on ka siin jah, aga ega ma eriti näe neid. Mõnel on nii teine vaib ka. See teine vaib kill’ib vahel minu vaibi. Mõni on hästi vihane kunstnik. Mina sellist energiat ei taha. Kuigi see on ka energia ja igasugune energia draivib.

“Soovid sa kohukest või banaani? Päikesekuivatatud tomateid? Kaneelirulle? Kreemisaiu?” uurib Tarrvi vahepeal. Valime kaneelirullid.

Sa oled selline easy-going ehk muretu ellusuhtumisega mees, kes reisib palju, elab suurema osa aastast Jamaical, peab seal baari, keerutab plaate ja teeb kunsti. Täitsa huvitav, kuidas sa suhtud näiteks siinsetesse konfliktidesse ja poliitilisse kemplusse.

Püüan poliitikat pigem eemalt vaadata, sest noh, poliitikud muudavad alati meelt. Neil on ju vaja ametit pidada ja laene maksta, mistõttu võidakse oma meelsust muuta.

Aga ikka hoiad siis end Eesti eluga kursis?

Hoian jah, vaatan kord nädalas “Aktuaalset kaamerat”!

Seda nädala kokkuvõtet?

Ei, täiesti lampi. Tegelikult ükskõik, mis päeval sa seda vaatad, laias pildis on kõik sama. Arvan, et iga päev ei olegi vaja uudiseid jälgida, sest see tekitab stressi. Õnnetus õnnetuse otsa! Alateadlikult hakkad juba asjade pärast stressama. Töötasin 15 aastat lennufirmas (Estonian Air – toim), kus tegelesin vigade otsimisega. Kui töölt ära tulin, otsisin veel tükk aega igalt poolt vigu. Üldiselt on nii, et kui olen Jamaical, siis on vaib hea, aga mõnda aega Eestis olles muutub vaib jälle kehvemaks. Keskkond ikka täiega mõjutab. Minu tööriist on minu vaib ja pean väga jälgima, et see oleks paigas.

Tarrvi näitab intervjuu käigus oma maale ja välja prinditud töid. Tema loomingut on palju mõjutanud Jamaica kultuur, sealne lopsakas loodus ja eriti reggae-muusika. Ent inspiratsiooni on ta saanud ka näiteks Aafrikast, Kaliforniast, Kuubalt, Indiast ja Itaaliast. Eesti kaasaegse kunsti ringkondades levib isegi väljend “tarrvinism”, mis tähendab Tarrvile omast maalikeelt. Lisaks õli- ja akrüülvärvidele kasutab ta puulõiketrükki, mangolehti ja ajaleheväljalõikeid.

Kas see vaib on kogu aeg sinus olnud?

Kogu aeg, salamisi. Sellega on nii, et kuulad näiteks lemmikmuusikat ja tuju läheb heaks. Või kui mõni oluline inimene ütleb hästi, siis vaib jälle tõuseb.

Mainisid, et olid 15 aastat lennufirmas ja tulid siis ära. Miks?

Masu tuli peale ja kõik koondati. Ja väga hea oli, et tuli peale – sain vabaks. Liinitöö ikkagi. Samal ajal tegelesin juba kunstiga ka natuke.

Kui raske oli toona oma asja hakata ajama?

Ühiskonna surve oli ja on ka praegu muidugi suur. Näed vana koolivenda, kes küsib, mis teed. No kunstnik olen. Aa, no aga millega muidu tegeled, küsib ta siis kohe otsa. Ikka kellast kellani töö ja pangalaenud on peamine. Kunstnikuna on muidugi keeruline, pead arvestama aasta lõikes. Näiteks saad korraga kümme tonni, aga see tuleb aasta peale laiali jaotada. Võib-olla ma päris iga nädal ei mängiks pidudel plaate, kui mul oleks rohkem raha. Võib-olla teeksin seda paar korda kuus. (Naerab.) Kõik töötab tegelikult ühe tervikuna ja kõik asjad on omavahel seotud. Maalidega toetan reggae värki, reggae‘ga maalide värki ja reisimist. Nüüd hakkasin kastet tegema!

“See on nagu loomeprojekt. Sa ei ole sellist maitset mitte kunagi varem tundnud!” ütleb Tarrvi krapsti püsti tõustes ja kuhugi teise ruumi ära kadudes. “Eestis ei ole ükski firma sellise maitsega asja teinud! Toon kohe juustu, võid sellega proovida!” hõikab ta. “Nuusutama pead ka enne!”
Tarrvi tuleb tagasi läbipaistva purgiga, milles on tema enda tehtud kaste 18 komponendiga. Habanerod, kahte sorti tšillit, ingver, küüslauk, muskaatpähkel, tüümian, pruun suhkur ja palju muud. Vürtsi lõhnad löövad kohe ninna. Panen siis törtsu juustuviilule. Oi kui hea! Oi kuis suu tulitab!
Küsin kohe, kust ta sellise kastme tegemiseks idee sai.
“Jällegi olukord. Elu viis selleni. Osa inimesi, kes on mu reisidel käinud (Tarrvi on Amazonas Reiside Jamaica reisijuht – toim), tahtsid, et tooksin ka Eestisse sellist Jamaica-pärast kastet. Ühe päevaga müüsin 40 purki.”

Kas sa oled alati tundnud, et oled loominguline hing?

Olen. Argitööd tehes tundsin ka, et olen loominguline hing ja selline kellast kellani töö vangistab mind. Aga suutsin mõnuga kogu selle mölluga kaasa minna. Iga kuu palk tiksus, et maksta auto- ja majalaenud. Ühtlasi tekitasin endale selle imeliku hirmu, et äkki ma kaotan selle koha ja kuidas ma siis hakkama saan. Mingis mõttes mul vedas, et masu tuli ja mind poolvägisi minema sunniti. Alguses oli stress muidugi väga suur, sest kogu see süsteem oli nii pähe istunud.

Tegelikult on ju väga lihtne langeda rutiini kuni mugavustsoonini välja nii, et teed mingit asja lihtsalt sellepärast, et oled harjunud seda tegema.

Ongi, selline mõnus laisk värk, et kord aastas puhkad ja kõik on bumbumbum.

Aga mis põhjusel sa Eestist ära läksid? Liiga palju negatiivsust, mis vaibi alla tõmbas?

Osalt jah, kuid see on minu Eesti, see on see, mida mina tunnen ja kuidas mina näen seda enda maailmana. Juba lapsest saati mäletan, et siin on kogu aeg mingi probleem olnud valitsuse või naabritega. Stressitase on pidevalt üleval. Kohvikus naljalt naeratust vastu ei saa, et tere tulemast ja aitäh. Selliseid asju nagu ei ole. Jamaical ei ole ka kõik alati rõõmsad, seal on samuti probleeme ja muresid, ent inimesed ei taha nii elada ja võtavad midagi ette. Nad tahavad olla õnnelikud. Eestis aga on nagu selline halvas supis marineerimine. Siin on minu jaoks kõik teistmoodi.

Ometi tuled sa igal aastal siia tagasi ja oled mitu kuud siin.

Jah, mul on siin mõnus staap. Siin on mu 16-aastane tütar ja ema ja isa on ka siin. Tahan neid näha. Naine on mul aga jamaicalane ega ole kunagi Jamaicalt väljas käinud. Muide, sel aastal abiellusin!

Oi, palju õnne! Aga kas ta Eestit tahaks näha?

Kunagi tuleb ta kindlasti siia ka, kuid elamise mõtet küll ei ole praegu.

Mis sind Jamaica puhul veel paelub?

Eks ikka see kultuur. Ma ei ole seal sooja pärast. Võiksin olla ükskõik kus mere ääres palmide all, kuid just Jamaica kultuur on äge. See on ainuke saar, mille rahvamuusikat reggae‘t igaüks teab. Saarel on 40 mangosorti ja banaanihooaeg kestab aasta läbi! Kõik kasvab ja õitseb kogu aeg. Loodus kasvab ja inimesed samamoodi – kasvavad ja õitsevad pidevalt. Jamaicalased ütlevad happy life ehk õnnelik elu peab olema.

Kas sa tunned, et oled õnnelik?

Jah.

Mis on sinu jaoks õnn?

Õnn on minu jaoks see, kui ma saan teha seda, mida ma tahan teha. Mõnele meeldib olla närviline. Kiiresti liigutada ja aktiivselt puhata, nii et mäest üles ja alla, higistan, pärast kätekõverdused, sauna ja veel kord higistan. Mõnele meeldib nii. Mulle meeldib, kui on vahepeal rahulik.

Sa mainisid vabadust teha seda, mida sulle teha meeldib. Kuidas sa aga suhtud valikute paljususse? Kas hästi palju valikuvõimalusi on pigem hea või halb?

Mulle väga meeldib, et on vabadus ja saab minna Eestist välja. See on äge. Iga inimene tahab tegelikult olla vaba. Parem on valida kahe halva vahel, kui et keegi valib sinu eest. Valikuid on muidugi tõesti palju. Ka minul on kogu aeg igasuguseid ideid ja kõike teha ei jõua. Ideed ja projektid peavad aga pidevalt olemas olema. Ja hea on, kui kümnest projektist kaks hästi välja tulevad.

Kuidas sul ideed tekivad? Kas reisimine annab ikka ja jälle uusi ideid või tulevad kõige paremad ideed pähe rutiinseid tegevusi tehes?

Nad kuidagi tekivad nagu seemned. Muidu nagu ei märkagi neid seemneid, aga kui kasvama hakkavad, siis ideed tulevad. Ma ei tea, kust need seemned tulevad, kuid peab olema hea vaib ja soodne pinnas, et ideed tulla saaks. Kui stress on peal, ei pruugi neid tulla. Kõik meeled peavad töötama ja südames peab olema hea tunne, et saaksin luua. Kui naisega on probleemid või keegi ütleb halvasti, siis on tuju halb ja ma ei saa maalida.

Sa oled siis kunstnik, kes paneb head emotsioonid lõuendile?

Head jah. Mulle ei meeldi lõuendile oksendada! (Naerab.)

Kas sinu naine on sinu muusa?

Jah, kindlasti on ta minu muusa. Lausa nii kõva muusa, et olen mõelnud teda korduvalt maalida, aga kogun veel hoogu. (Naerab.)

Et ideed saaks tulla, peab olema ka aega mõtelda.

Noh, just, aga ikka arvatakse, et kunstiinimesed on muiduleivasööjad. Joovad kogu aeg veini ja midagi kasulikku ei tee. Mõnikord on nii, et keegi helistab ja küsib, mis teen. Ütlen, et istun kodus ja mõtlen. Siis tuleb vastu, et mis mõttes ma lihtsalt niisama istun, hakaku ma siis midagi tegema. Sellest ongi väga raske aru saada, et mõtlemine on ka tegevus. On vaja mõelda, et tekiks midagi uut. Paljud ärimehed ütlevad, et kogu see loominguline pool on jamps, ainult numbrid loevad. Ent numbrite taga on ju ideed.

Tarrvi pakub mulle Paulig Arabica kohvi ning küsib, kas tahan päti- või kannukohvi. Pätikohv olevat tema soovitusel magusam ja maitsvam.
Jamaical juuakse kohvi vähese soolaga, mis toovat maitse paremini esile. Nii nagu lisatakse magusale pannkoogile näpuotsatäie soola. Mulle tundub see väga võõras, kuid proovin ära! Üllataval kombel maitseb kohvi soolaga väga hästi.
Sama asi olevat maasikatoormoosiga, et kui talvel sügavkülmutatud marjadest moosi teha, siis pisut tšillit hulka lisades maitseb see nagu suvine moos.
Uurin, kas Jamaical on kohvikultuur hinnas.
“Jah ja ei. Jamaica on hästi globaalne riik, seal joovad paljud Nescafe’d, aga kõik maailma parimad kohvid on ka olemas. See muidugi maksab ja igapäevaselt igal pool neid ei ole.”

Miks sa ikkagi lood?

Eks ta ole selline vajadus kogu aeg leiutada, midagi paremaks teha. Enda elu ilusamaks teha. Sellepärast ma loon. Oleme kõik loodud looma.

Kas sa loomeinimesena oled kindel selles, mida sa teed? Või kuulud nende hulka, kes ei ole alati oma tulemusega rahul? On isegi neid, kes naudivad loomeprotsessi, aga lõpuks põlastavad oma loodut.

Mina olen alati rahul. Muidugi, alati leiab mingeid momente, aga neid jääbki leidma. Seda täiuslikkust. Mõnikord küll on ka nii, et mul ei ole midagi enam öelda ja keeran töö teistpidi, et selle juurde hiljem tagasi tulla.

Vaatan su töid ja sul on ikka väga äratuntav käekiri. Kuidas sa selleni jõudsid?

Seal üleval, vaata, on 2003. aasta pilt! (Osutab ukse kohal rippuvale maalile.) Eks see käekiri ole ikka ajas muutunud ja ei ole praegugi alati sama. Vaib ise dikteerib.

Kuidas kunsti tegemine sinu jaoks ajas muutunud on?

Mõnusamaks. Ma ei karda enam kunsti. Ei ole pinget. Nooremana üritasin kogu aeg mingit oma kohta leida. Nüüd peab mul vaid hea tuju olema, et seda teha. Vahel maalin kolm kuud jutti ja siis kuu aega näiteks tegelen ainult muusikaga.

Kui sa oled kolm kuud jutti maalinud, siis mis on sulle selleks tõuke andnud?

Elu ise. Noh, muusika.

Vahepeal tulebki muuga tegeleda, et ideed saaks mõnda aega laagerduda.

Nii on jah.

Kuidas sul Eestis kunstimüügiga läheb? Ostetakse ikka?

Ikka ostetakse! Elutubadesse on ostetud ja hiljuti osteti kevadnäituselt (kunstnike liidu kevadnäitus – toim) mu töö ühte notaribüroosse. Hea summaga müüsin. Arvan, et see oli pakendi küsimus.

Pakendi küsimus?

Pakend loeb jah. See on psühholoogia, et kui paned asja kullatud raami, siis makstakse kohe kolm korda rohkem. Mina maalin nii, et mu kunstitöö ongi nagu juba pakendis – küljed on puhtad. Mõni kunstnik ei tee seda ja külgedelt on tööd kole vaadata. Jäetakse see väike detail tegemata ja väärtus kohe kolinal kukub.

Sa maalid rahva sees ja ees ning inimesed vahel lisavad ka su töödele elemente. Kui sa aga oma stuudios maalid, siis kas sul on kogu põrand lõuendit täis või maalid sa seina najal? Ehk kirjelda palun pisut oma tööprotsessi.

Mõnele kunstnikule meeldib räpakalt teha, aga mulle mitte. Kui räpakaks läheb, kisub kogu asi närviliseks. Mulle ei meeldi, kui kunst on väga stressirohke. Tegelikult, kui kunsti vaadata, siis saab aru, kuidas inimene mõtleb.

Abstraktse kunsti loojad kipuvad kokku puutuma selliste halvustavate kommentaaridega, et iga laps oskab seda teha. Kas sulle on midagi sarnast öeldud?

Jah ja sellisel juhul ma küsin vastu, miks sa ja su laps ei tee siis. Üritan maalida selliseid asju, mida nagu ei ole olemas ja mida on mõnus teha. Kogemata tulevad lilled, taimed ja linnud. Või et üks hetk vaatan, et on lind ja siis teine hetk on see hoopis midagi muud.

Keda sa teistest kunstnikest imetled või kelle käekäiku jälgid?

Väga ei jälgi kedagi, prooviks endagagi hakkama saada! (Naerab.) Tegelikult on van Gogh mulle alati sümpatiseerinud, need värvid ja impressionistlik lähenemine. Eesti omadest austan Leonhard Lapinit, kes oli mu magistritöö juhendaja. Oleme sellest ajast olnud head sõbrad ja omavahel töid vahetanud.

Tarrvi pakub Jamaica käsitöökomme, mis on tehtud pruunist suhkrust, kookosest ja ingverist, kuid mis on minu maitsele liialt nätsked.
Uurin, kas ta on suur magusasõber.
“Noorena sõin kõvasti rohkem magusat. Jamaical elades ma nii palju magusat ei söö, kuid seal on nagunii toidud magusamad. Näiteks soolase riisi sisse pannakse suhkrut.”

Kui nüüd pisut ka muusikast rääkida, siis sa oled pidudel reggae-plaate keerutanud juba aastast 1998! Kui keegi sind ka nimepidi ei tea, siis reggae– ja dancehall’i-teemalistest Bashment muusikaõhtutest ollakse vast ikka kuuldud. Samuti oled raadios DJ. Sa pead reggae-maailmas toimuvaga ikka väga kursis olema.

Kuulan iga kuu 200-300 uut reggae-laulu! Uusi lugusid tuleb nii palju peale, et kõiki ma läbi kuulata ei jõua. Vaatan artisti, produtsenti, kuulan kümme sekundit eest ja tagant ning järgmine! Tegelikult on veel kõik Eesti, Prantsusmaa, Portugali reggae’d otsa, aga näiteks Portugali reggae‘t ma raadios ei lase, sest ma ei saa sellest aru. Äkki on seal midagi solvavat.

Portugali reggae kõlab huvitavalt.

No on ju! On olemas ka näiteks Islandi reggae, mis on väga huvitav. Aga hea, kui ma jõuan kogu Jamaica reggae ära kuulata.

Millest reggae-laulud üldiselt kõnelevad? Millised on näiteks viimaste aastate laulude põhilised sõnumid?

Laias laastus lauldakse ikka samadest asjadest. Tavaliselt räägivad need elust. On sellised õnnelikud sõnumid, nagu armastussõnumid ja jumal ehk kõige vägevam ning ganjast ehk kuidas see aitab jõuda jumalani. Sõnad muutuvad ajas. Näiteks praegu on uus popp sõna chappa-chappa, mis tähendab raha teenima või tegelema millegagi, mis on äge. See on peaaegu igas laulus sees. 1970ndatel tekkis aga selline sõna nagu punani, mis tähendas naise suguelundit. Kümme aastat oli see sõna teema. See ei tähenda muidugi, et Jamaica oleks kuidagi naisi alandav. Vastupidi, Jamaica on naisi ülistav. Keel aga muutub kogu aeg ja nüüd on punani asemel hoopis pum pum ja porki.

Sa mängid nii Jamaical kui ka Eestis ja oskad kindlasti peokultuure võrrelda. Mida sa välja tooksid?

DJ seisukohalt on Jamaical minu jaoks huvitavam. Samaaegselt ka raskem, sest seal on sõnumid väga tähtsad ja kõiki lugusid teatakse hästi. Eestis ei ole väga vahet, mida ma mängin, sest laias laastus ei saada nagunii aru. Joomiskultuur on ka väga erinev. Eestis on inimesed kadedad. Tullakse peole ja ei ole raha, et sõbrale välja teha. Jamaical aga ostetakse pudel lauale. Jagamine on seal väga tähtis, väga-väga.

Kas sa oled seal tuntud pigem reggae DJ’ina või kunstnikuna või mõlemat?

Mõlemat. Enda arvates olen ma päris hea DJ ja kunstnik.

Tarrvi Laamann on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia graafika magistriõppe 2000. aastal ja täiendanud end Jaapanis ja Indias. Tarrvi on külalislektor Eesti Kunstiakadeemias ja Tartu Pallases ning Eesti Kunstnike Liidu liige alates 1994. aastast. Alates 1998. aastast on ta korraldanud Eestis reggae-kultuuri tutvustavaid üritusi “Bashment” ning 2003. aastast juhib (koos Ringo Ringvee ja Dice Rudyga) Raadio 2-s raadiosaadet “Bashment FM”. Ta on reisijuht Jamaica temaatilistel kultuuri- ja DJ-reisidel (lugeda saab siit.) ning välja andnud ka raamatu “Minu Jamaica. Pole probleemi!”.
Tarrvi on osalenud arvukatel näitustel. Näiteks praegu võib tema graafika ja maalinäitust “Jungle Mix” näha Rae kultuurikeskuses ning mullu oli Wabaduse kohvikus väljas Kuuba teemaline sari “Rannad”.
Tarrvit saab kuulata siin ning temaga sotsialiseeruda Instagramis ja Facebookis.

Jamaica on riik ja saar Kariibi meres. See piirneb põhjas Kuubaga ja idas Haiti saarega, kus asuvad Haiti ja Dominikaani Vabariik. Jamaica on konstitutsioonilise monarhiaga riik. Riigipea on Suurbritannia monarh (praegu Elizabeth II). Tema võim on põhiliselt sümboolne. Monarhi esindab saarel kindralkuberner, kellel on riigipea roll. Vabariigi pooldajate arv on Jamaical viimasel ajal kasvanud ja tundub, et lähitulevikus monarhiast loobutakse. Jamaica pindala on ligi 11 000 ruutkilomeetrit ning seal elab ligi kolm miljonit inimest.

Allikas: Vikipeedia