Annika Kiidron: lihtsalt tegemise pärast pole küll mõtet midagi siia ilma juurde luua

Moeuurija ja -looja Annika Kiidron julgeb raamidest välja mõelda ja suurelt unistada. Riided, mida tuleb vaadata 3D-prillidega? Miks mitte! Vanadest turvavöödest rõivakollektsioon? Pole probleemi! Tulevikus tahaks ta veel kümne meetri pikkused modellid Emajõele kõndima panna ja leiutada kombinesooni, mis aitaks kaelast allapoole halvatutel iseseisvalt liikuda.

***

Osaled praegu taaskasutusteemalisel kunstinäitusel “Anna uus elu” turvavöödest tehtud riietega. Kust sul tuli idee just turvavöid kasutada?

Idee minikollektsiooni „Buckle UP!“ jaoks tuli aastaid tagasi kõrgemas kunstikoolis Pallas, kus pidime arendama uusi tooteid mahakantud materjalist. Mina katsetasin kõikvõimalikul moel turvavöö materjali, sest mulle tundub, et meie argipäevas on liiga palju tekstiile, mille olemasolu enda ümber me isegi ei märka. Turvavöö on sellisest materjalist, mis oma elueal kasutamisega läbi ei kulu, sellest saab jääk hoopis muul põhjusel. Proovisin seda värvida, pleegitada, trükkida, lagundada, harutada. Hindasin päikese-, vee-, kemikaalide-, hõõrdumis- ja muid kahjusid materjalile. Selgus, et antud materjal – webbing –, mida valmistatakse polüestrist, nailonist ja polüpropüleenist või nende segudest, on nii tugev, et seda on väga raske kahjustada. Ehk see materjal ei idane, ei mädane.

Ühtpidi peabki turvavarustus vastupidav olema ja mitte alla vankuma, kuid keskkonna mõttes on tegu materjaliga, mis jääb siia planeedile palju kauemaks kui meie. Kuna materjal peab edukalt vastu torkele, väändumisele, tõmbamisele ja murdumisele, leidsingi, et sellest oleks hea valmistada näiteks seljakotte, arvutikotte, aiamööbli detaile, tööriiete osi, nagu põlvekohad või muud sellist, ja isegi jalatsitaldu. Kuna ma olen moe uurimisele pühendunud tekstiilikunstnik, siis rõivad olid minu esimene valik ja just selle materjali püsivus oli see, mis pani mind uusi väljundeid otsima.

Turvavööd oled saanud autoromulast. Kas igaüks võib autoromulasse minna ja sealt juppe korjata?

Autoromulad on tänapäeval siiski tegutsevad ettevõtted, mis kauplevad varuosade ja autodetailidega. Seetõttu tuli ka turvavööde eest maksta. Mitte just väga palju, kuid siiski. Tavaliselt on need juba autodest eemaldatud. Sain turvavööd ettevõttest, mis samuti taaskasutab neid, kuid et tõsta raskeid esemeid, nagu näiteks mootorid ja autokered. Turvavööst saab jääk koos autovrakiga, kuid see muutub tihti kasutamiskõlbmatuks ka pärast avariid.

Kui palju üks autoromulast saadud turvavöö siiski maksis?

Ühe turvavöö hind oli vist kümme senti.

Palju sa neid oma kollektsioonis kokku oled kasutanud?

Minikollektsioon sisaldab umbes sada turvavööd.

Näitus „Anna uus elu“ saab nüüd maikuus läbi. Mis saab nendest riietest pärast näitust?

Näitusest huvitub veel galeriisid nii Eestist kui ka välismaalt.

Päris igapäevaselt kandmiseks need riided vist siiski mõeldud ei ole. Mis sulle moeloojana oluline on, kas ahhaa-efekt, praktilisus või mõlemad?

Olen moeuurija ja tekstiilikunstnik, mis tähendab, et kõik, mis ma teen, pole automaatselt kandmiseks mõeldud. Ma ei tee alati ready-to-wear riideid. Sotsiaalkriitilise kunstnikuna on minu ülesanne tuua valgust teemadele, mida inimesed ei oska või ei taha näha. Katsetan pidevalt rõivatööstuse jaoks uute materjalide ja ideedega. Minu kollektsioonid sisaldavad tihti sadade või isegi tuhandete tundide pikkust uurimustööd ja nendega kaasas käiv kirjalik osa on sama oluline, kui mitte olulisemgi. Rõivas ei pea olema alati selline, nagu me harjunud oleme. Ka meie igapäevastele riietele saaks anda palju rohkem olulisi omadusi ja võimeid. Näiteks vajadusel toetada tugisammast või hõlbustada kopsude tööd.

Millist tagasisidet sa oma kollektsioonile saanud oled?

Tagasisidet on olnud palju. Nii mõnigi on öelnud, et tegelikult on jäätmejaamas nii palju tekstiile, mille päritolu me ei oska ette kujutadagi. Ka autolammutuses naersid härrad mu alguses välja, et oi neiu, sa oled küll valesse kohta tulnud tekstiile otsima, kuid lõpuks üheskoos nendega mööda halli kolades leidsime istmekatteid, vaipu, autokardinaid, turvavöösid ja polstreid.

Ka meie igapäevastele riietele saaks anda palju rohkem olulisi omadusi ja võimeid. Näiteks vajadusel toetada tugisammast või hõlbustada kopsude tööd.

Kust sa endas selle kindluse leidsid, et millegi nii teistsugusega välja tulla?

Kõik minu kollektsioonid on olnud n-ö teistsugused. Minu jaoks on oluline, et kõik, mis ma teen, oleks mingis mõttes uus panus moedisaini. Maailm on ilusaid asju täis. Silmini! Lihtsalt tegemise pärast pole küll mõtet midagi siia ilma juurde luua. Meie looming vajab rohkem kui iial varem läbimõtlemist. Toote disain, lugu, istuvus, materjalivalik, eluring, valmistamisel tekkiv jääk, põhjus, vajadus, kestvus, hooldamine – need on vaid mõned olulised küsimused toote loomise juures.

Kas sul on mõtteis mõni hull idee, mida sa tulevikus tahad kindlasti ära teha?

Mul ainult hullud ideed ongi! Samas moes on “hull” väga subjektiivne termin. Mõni idee lihtsalt vajab rohkem aega, raha, julgemat kandjat, võimsamat tarkvara- või materjaliarendust. Tahaks kümne meetri pikkused modellid Emajõele kõndima panna, tahaks disainida kosmoseülikonna teisele planeedile minekuks ja kombinesooni, mis aitaks kaelast allapoole halvatutel iseseisvalt liikuda. Need on vaid mõned ideed.

Foto autor: Martin Buschmann

Kust sa ikkagi inspiratsiooni saad oma ideedeks?

Kogun emotsioone, püüan olla pidevas vaimses liikumises, jälgin ümbritsevat, vaatan palju filme, püüan läbi töötada kõik erialased raamatud, mis vähegi kätte saan ja muidugi igasugused näitused tõmbavad mind magnetina. Usun, et moodi mõjutab kõik see, mis meie ümber toimub: poliitika, kultuur, tehnoloogia, olme. Üritan igapäevaselt leida aega kõige selle tarbimiseks, filtreerimiseks ja analüüsiks. Sealt tuleb ka inspiratsioon.

Kas vahel on nii ka, et mitte ühtegi ideed ei tule pähe?

Mul mõte lippab kogu aeg ees ja käed ei jõua kuidagi järgi. Olen end õpetanud ümbritsevat jälgima, märkan mustreid, värvipalette ja detaile kõiges, mis mind ümbritseb. Kõige tuusamad ideed võivad tulla väga ettearvamatutest kombinatsioonidest. Uurimustöö on see, mis hägusele ideele elu annab.

Kas paremad mõtted tulevad hommikul või õhtul?

Kõige paremad mõtted tulevad pärast võimsat emotsiooni.

Mis sa ütleksid neile, kel samuti hulljulged unistused, kuid nende teostamine jääb selle taha, et kardetakse teiste arvamust või lüüakse juba eos käega, et ah mis mina…

Unistada tulebki suurelt, kuid ainult unistused üksi ei tööta. Käed ja pea peavad pidevalt samas suunas töötama. Soovitan siiralt tegeleda alaga, mida südamest armastad, sest sellesse on lihtne oma ressursse panustada ja anda endast parim. Korralikult läbi töötatud idee, uurimustöö, katsetused, ritta seatud faktid ja tööplaan on need, mis su idee kaalukaks muudavad. Pealegi ei ole tegutsedes aega mõelda sellele, mida teised arvavad. Samas tuleb alati olla valmis ka selleks, et ideega töötades avastad, et see ei toimi, keegi on selle juba teostanud, teostamiseks on vaja suuremat meeskonda või muud sellist. See on loomulik protsess ja oma tegemiste suhtes peab oskama olla kriitiline.

Soovitan siiralt tegeleda alaga, mida südamest armastad, sest sellesse on lihtne oma ressursse panustada ja anda endast parim.

Kui kerge või raske on sinu hinnangul praegu loomingulisel alal läbi lüüa?

Loomingulisel alal läbi lüüa on olnud alati raske, seda nii minevikus kui ka täna. Paljud tänapäeval hinnatud kunstnikud on elanud oma elueal absoluutses vaesuses ja viletsuses. Paljud on kannatanud ülekohut ja paljusid on peetud hulludeks. Tänapäeval, kui enam senikuulmatuid ideid hullusehooks ei peeta, on siiski loomisvalu jäänud samaks. Kui kasvatad eneses ideed ja vormid selle projektiks, tekib kõigega selline side, et teinekord mõjub isegi konstruktiivne kriitika isikliku solvanguna. Kes siis ikka tahab, et tema beebi kohta halvasti öeldakse! Lisaks majanduslik pool – alustava loomeinimesena tuleb kõik kulutused ise teha, pead leidma ressursse, et kõigega tegeleda. Tuleb teha karme valikuid.

Võitsid 2018. aastal ERKI Moeshow rõivakollektsiooniga, mida tuli 3D-prillidega vaadata. Tänavu astud samuti ERKI Moeshowl finalistina üles, küll virtuaalselt. Millega sa seekord üllatad?

Kollektsiooniga „Give Me My Fairytale“, mis on minu sees küpsenud juba mitu aastat. Tegemist on magistritöö praktilise osaga, mis on ood käsitööle ja tänuavaldus naistele (ja ka meestele) üle maailma, kes tikkimist kui elustiili, väljendusvahendit või ajaviitevormi on kalliks pidanud. Samuti on antud projekt ka päästeoperatsioon – anda eluvõimalus tekstiilikunstile, mis on oma hukku ootamas. Mulle on alati olnud oluline õppida ja edasi arendada vanu käsitöötehnikaid. Antud teema uurimiseks sain ma tõuke aastaid tagasi. Eelmise aastatuhande lõpus nn euroremondi populariseerimisega nägin tihti pealt, kuidas kõik, mis polnud selle aja mõistes moodne, lõkkesse visati. Olles kasvanud koos esivanematega, kellele käsitöö oli suur osa elust, ei mahtunud mulle pähe, kuidas kümneid, teinekord sadu töötunde nõudnud esemed inimestele nii vähe tähendasid.

Sa tegeled veel maalimise, graafilise disaini ja õmblemisega. Oled öelnud, et sa lihtsalt armastad loomist. Kust sa selle loomingupisiku ikkagi külge said?

Hakkasin vanavanaema õmblusmasinaga õmblema, kui ma olin kolmene – jalad ei ulatunud veel pedaalilegi. Võite ainult ette kujutada, kui palju ma olen läbi sõrmede õmmelnud, erinevaid ideid ja materjale katsetanud. Seesama Singeri õmblusmasin oligi minu lapsepõlve mängumaa. Kunsti- ja rätsepakoolid, disainiõpingud ja kõik muu sellega seonduv on tulnud samuti loomulikult. Ma olen väga uudishimulik ja armastan uute teadmiste omandamist.


Annika Kiidron on õppinud Tartu Kõrgemas Kunstikoolis tekstiili ja Iisreali Shenkari kolledžis multidistsiplinaarset disaini. Hetkel õpib ta Eesti Kunstiakadeemias disaini ja rakenduskunsti ning Tartu kunstikoolis 3D kunsti ja disaini. Lisaks on ta osalenud paljudel täienduskoolitustel. Alates 2018. aasta maist on ta Eesti Tekstiilikunstnike Liidu liige. Kiidron võitis 2018. aastal oma kollektsiooniga „It’s a trap?“ ERKI moeshow peaauhinna ning on selleaastane ERKI moeshow finalist. Ta on oma moekollektsioonidega osalenud arvukatel moenäitustel Eestis ja välismaal.

Share your thoughts

Scroll Up