Argo Ideoni maalinäitus "Kõik, mis mulle meeldib"

2018. aasta algul ostsin Bangkoki kunstiturult kaks kohaliku autori maali. Need on toreda meeleoluga suured pildid. Üks on Maalehe ajakirjanikule sobivalt täis külaelu ja põllumajandusloomi elevantidest pühvliteni. Teisel on kujutatud laual istuv kass, kes nüüd vaatab mind hommikusöögi ajal.

Nende maalide leidmine, valimine, Eestisse saatmine ja raamimine oli paras logistiline ettevõtmine ja kokkuvõttes mitte väga odav. See viis mind arusaamale, et kunstikollektsionääri minust ei saa. Ajakirjaniku sissetulek ei peaks sellist harrastust vastu.

Edasi jõudsin aga mõtteni, et olen ju kooliajal joonistanud ja peaks ka ise mõne pildiga hakkama saama. Toona oli mul paks pruunide kaantega albumitäis joonistusi, millest kahjuks pole midagi säilinud. Vahepeal pole küll üle 25 aasta pintslit kätte võtnud, aga mis siis?

Kui esimese väikese linnavaate Facebooki riputasin, osteti see loetud minutitega ära. Nüüd, kaks aastat hiljem on valmis paarkümmend pilti ja Maalehes on paar illustratsiooni ilmunud. Osa pilte on jõudnud tuttavate või sotsmeedia kogukonna liikmete koduseinale ja paar tükki rännanud Eestist välja.

Kooliajaga võrreldes on tehniline progress hullult edasi kapanud. Praeguse Nõmme põhikooli kunstiklassis oli veidi guaššvärve ja joonistuspaber, seejärel praeguse Lilleküla gümnaasiumi kirjakunstiklassis must tušš ja vatman. Nüüd on pood kõiksuguseid värve ja maalimispindu täis, kuid leidub ka tarkusi täis veeb ja Youtube’i videod. Ja on Photoshop, mis aitab teha digitaalset eeltööd kavanditega. Olen kümneid ja kümneid tunde öösiti kõikvõimalikke maalimisvideosid vaadanud.

Olen kümneid ja kümneid tunde öösiti kõikvõimalikke maalimisvideosid vaadanud.

Enamik seda kaasaegset kunstielu, mis mind kõnetab, asubki digimaailmas. Sealsed autorid üllitavad väljatrükke või pildiraamatuid harva, mulle aga meeldib siiski teha päris pilte, mida saab ka seinale riputada.

Negatiivse poole pealt selgub, et n-ö traditsioonilise kunstiga seotud materjalid on kohutavalt kallid. Eriti õlivärvid ja seonduvad kemikaalid, kuid olen ka taibanud, et õlivärvidega maalimiseks kõlbabki ainult suvine hooaeg, mil saab aknaid pärani lahti pidada. Ülejäänud aasta vältel tuleb tarvitada leebemaid kemikaale ehk akrüülvärve. Need käituvad hoopis teistmoodi, kuid lõpptulemuses ei pruugi üldse olla erilist vahet.

Osadel piltidel on vaated mingitest paikadest, mis on meelde jäänud ja muljet avaldanud. Teistel näeb muud meeldivustega seonduvat temaatikat à la kaunid tütarlapsed, kassid ja/või pudel veini. Maalid on aja jooksul läinud suuremaks, mis aga tähendab, et nendega on ka eksponentsiaalselt rohkem tööd. Kui sa kulutad ühele pildile kuu või kaks aega, siis on selge, et neid aasta jooksul väga palju valmida ei saa. Plaane ja mõtteid on umbes kümneks aastaks ette.

Mis mulle väga hästi sobib, on olukord, et tühja maalimispinnaga oled sa vaid kahekesi ning see, mis lõpuks välja tuleb, sõltub ainuüksi sinust endast. Liiga palju esineb elus kõike sellist, kus valikuid on lõpuks väga vähe ja need on suuresti ette määratud olemasolevaga. Milline saab olema aga sinu järgmine pilt, ei otsusta keegi muu. Kui tulemus ei tundu piisavalt hea, saab alati pilti parandada või siis kõik puhtaks lüüa ja otsast alata.

Scroll Up