Britt Ernewein: sisemisi kriitikuid saab vaigistada ainult tegutsedes

+5

[—] Kuidas sa oma laste loomingulisust julgustad?”
“Alustuseks ei suru ma neid kunagi mingitesse raamidesse. Kui laps joonistab seitsme jalaga lehma, siis jumala eest – olgu seitsme jalaga lehm. Liigubki kiiremini. Ma ei kaaguta kõrval, et päike olgu kollane, muru roheline ja kassil neli käppa. Ma tahaks eeldada, et need teadmised tekivad neil päriselus ühel hetkel nii või naa. [—]

Juba kümme aastat ühes pisikeses Prantsusmaa linnakeses elav nelja lapse ema, pereblogija ja vabakutseline ajakirjanik Britt Ernewein (30) leiab, et praegusel ajal võrreldakse end tihti teistega ning paljudel on ka ideaalikultus ehk kõike soovitakse teha võimalikult hästi ja kohe. Nii jääb aga ka palju tegemata, mistõttu tuleks lihtsalt kuskilt alustada, minna vooluga kaasa ja vaadata, kuhu välja jõuab.

Britt elab küll Prantsusmaal ega plaani Eestisse elama naasta, kuid tal on palju eestikeelse blogi lugejaid ja Instagrami fänne, kes elavad kaasa tema pere tegemistele. Samuti kirjutab ta artikleid Eesti ajakirjadele. Kuna Brittil on neli last (7-, 5-, 3-, 1-aastane) ja palju huvisid, tundusid huvitavad tema mõtisklused enda elukorralduse, blogimise, sotsiaalmeedia, loovuse ja ideede teemadel. Kõigest sellest juttu tuligi.

Rõõmustan, kui saan hakkama millegagi, mida pidasin keeruliseks või võimatuks.
Kurvastan, kui mu lapsed on mingil põhjusel õnnetud.
Ärritun, kui näen ebaõiglust või tajun, et inimesed üritavad jagatava info abil teistega manipuleerida.

***

Sa oled nüüdseks bloginud tosin aastat. Mis on sind selle juures hoidnud?

Mäletan hästi, kuidas teismeline Britt tegi oma esimese blogi. Sellise nagu teismelistel ikka, kus sisu on suuresti laulusõnadesse krüpteeritud ja poeetiline vaid kirjutajale endale. Selline segu maailmavalust, ängistusest ja “ma tean kõike kõige paremini” värgist. Ma nüüd ei teagi, keda peaks tänama, et tol hetkel sotsiaalmeedia veel popp ei olnud. Korrapäraselt hakkasin igatahes blogima Prantsusmaale kolides ehk aastal 2011. Või noh, kas just korrapäraselt, aga kindlasti eesmärgipäraselt – oli ju vaja mingi märk maha jätta ja anda lähedastele võimalus natukenegi aimu saada, mis toimub. Kuigi eks väga palju jäi ka kirjutamata ja tihedamaks muutus see blogimine alles paar aastat hiljem. Eks mul ole selle aja jooksul olnud muidugi erinevaid perioode. Mõnel päeval olen teinud kaks postitust, mõnikord aga ühe postituse kuus. Päris unustustehõlma pole veebikodu aga kunagi vajunud, sest mu jaoks on kirjutamine terapeutiline. Kui ma pikalt ei kirjuta, siis sõnad ja emotsioonid kogunevad mu sisse ja moodustavad sellise karvapalli nagu kassidel noh. Seega mind hoiabki ilmselt blogimise juures füüsiline vajadus.

Oled sa nende aastate jooksul ka vahel kahelnud, et kas ikka peaks enda ja oma pere elust kirjutama?

Kui me räägime sellest tänasest blogist, mille arhiiviga olen liitnud ka varasemad, siis alustasin seda teadmisega, et seda loevad ema, isa ja paar sõbrannat. Kõik. Blogimine polnud mingi suurte ringkondade asi ja üleüldiselt tundus võimalus, et mu argielukirjeldused jõuaksid sellest umbes viie-kuue inimese ringist kaugemale, pigem utoopilisena. Aga noh, pükse kandvad naised olid ju ka kunagises ühiskonnas utoopia! Nii hakkasin märkama, et blogi luges ühes päevas sada inimest, 500 inimest, 1000 inimest, 5000 inimest. See muutus tuli vaikselt, aga samas äkitselt, ja valetaksin palju, kui ütleksin, et see ei hirmutanud. Hirmutas väga. Kõige rohkem hirmutas vist just see esimene verstapost – sada. Tuhande juures olin olukorraga piisavalt harjunud, et 5000 enam nii verest välja ei löönud. Üritan mitte mõelda stiilis “oleks ma teadnud, siis oleks teinud nii ja naa” – see ei aita midagi. Võin muidugi öelda, et kui ma oleks teadnud, et ühel hetkel on mu perest lugemas viie inimese asemel üle viie tuhande, siis oleksin alustanud teisiti. Oleksin jätnud vaid hüüdnimed, oleksin valinud teised pildid (ehk vältinud näopiltide jagamist). Oleksin seda ja teist. Samas ei saa öelda, et ma tehtud valikuid oluliselt kahetseks. Usun siiralt, et olen internetis teinud siiski pigem häid valikuid. Jah, kas lastest pilte avaldada või mitte, on väga suur väitlusteema, aga ma ei näe selles halba, kui pildid on valitud ka laste huve arvestades. Samuti olen hoidnud väga tugevat piiri laste väga isiklike asjade kirjasõnas mainimisega ja üritan keskenduda rohkem sellele, milline olen mina emana, mitte millised on nemad lastena.

Enamik Britti blogi lugejatest on Eestis ja see distants on tema jaoks väga oluline. Eestis elades ei suudaks ega tahaks ta oma pere tegemisi reaalajas jagada ja sellisel juhul oleks mängus ka näopiltide mittejagamine, et lapsed ei saaks avalikes kohtades soovimatut tähelepanu. Niimoodi eemalt on kuidagi turvalisem ja lihtsam.

Paljud alustavad ja löövad siis käega. Põhjuseks sageli negatiivsed kommentaarid, mis igasuguse tahtmise blogida ära võtavad. Kas sa oled kokku puutunud solvavate kommentaaridega?

Olen väga tundlik ja seetõttu aastate jooksul ilmselt üsna mitu ämbrit täis nutnud. Esimesed säärased kommentaarid on mul väga selgelt meeles ja nende peale ma ka mõneks ajaks blogi sulgesin. Mul kulus veidi aega, et söandaksin taas midagi jagada. Eks neid kommentaare tuleb aeg-ajalt ikka.

Kuidas sa nendega toime oled tulnud ja endale ikkagi kindlaks jäänud?

See võttis aastaid, et õppida nendega toime tulema. Aga eks siinkohal ongi oluline see, et nagu ütlesin, siis olen pehmikute eestkõneleja. Lõpuks sain aru, et on väga oluline kohe alguses mõista, kas inimene avaldab oma arvamust või soovib lihtsalt haiget teha. Enamasti soovitakse viimast. Muidugi toonitatakse seejuures, et avaldatakse vaid enda tagasihoidlikku arvamust ja ega jumala eest midagi halba soovita, aga see on selline kõige puhtam võltsvagadus. Enamasti tahetakse lihtsalt torgata ja mõnuga. Väga oluline on ka aru saada, et mitte keegi ei meeldi kõikidele ja kõik tõlgendavad loetut-nähtut tuginedes enda isiklikele kogemustele. Sa võid midagi kirja panna ja mõelda üht, aga see ei tähenda, et kõik loeksid sealt välja sama asja. Sa võid arvata, et jätad ühe mulje, aga tegelikult jätad teise. Mida varem sa mõistad, et sa ei saa kontrollida, mida inimesed sinust arvavad ja mida varem sa sellega lepid, seda kergem sul on. See-eest ei hakka ma kunagi olema nõus sellega, et konkreetse kiusuga peab lihtsalt leppima. Üks asi on teha oma hinges rahu sellega, et on inimesi, kellele sa ei istu, teine asi on lubada inimestel valimatult sülge pritsida, levitada kuulujutte ja valesid. Alati öeldakse neile, keda internetis rünnatakse, et “ära tee välja”, “saa üle”. Kas ei võiks hoopis netitrollidele öelda “ole vait!”?

Kui nad vaid siis ka oleks! Põhjusi, miks midagi pooleli jäetakse või üldse ei alustatagi, on muidugi mitmeid. Mida ütleksid neile, kes on mõelnud pikemat aega blogima hakata või blogimisega taas alustada – või siis tegelikult ükskõik millega –, kuid ei saa kuidagi algust tehtud, sest nende sisemine kriitik on liiga valju ja pidurdab?

Sisemised kriitikud on alati need kõige valjemad. Kahjuks. Vaigistada saab neid ainult tegutsedes. Ma saan aru, et eriti praegusel ajal tuleb enese võrdlemine teistega väga kergelt ja paljudel on ka ideaalikultus, kus soovitakse kohe kõike teha võimalikult hästi. Aga niiviisi jääb ju nii palju asju tegemata! Kuskilt tuleb lihtsalt alustada, minna vooluga kaasa ja vaadata, kuhu välja jõuad.

Kas see, et sul on suur jälgijaskond, survestab sind kuidagi ka rohkem kirjutama ja sotsiaalmeedias nähtav olema või teed seda ikkagi omas tempos ja siis, kui parajasti aega ja tahtmist on?

Oi, mind on väga raske survestada. Oleks hea, kui oleks kergem, aga noh, jälle need oleksid-poleksid. Mul käib kõik ikka omas tempos. Muidugi ma tean, et on kindel kogukond inimesi, kes elab kaasa ja ma tõesti tunnen, nagu nad oleksidki mu internetisõbrad, aga häda on vast alustuseks juba selles, et tegelikult annan endast ka oma pärissõpradele märku pigem kaootiliselt. Pigem tekitab see mõnikord minus küsimust, et mis sisu ma jagama peaks. Tahes tahtmata tekib üsna tihti tunne, et sotsiaalmeediat võiks ju ära kasutada millegi hea ja vajaliku jaoks. Tõmmata tähelepanu olulistele teemadele selmet näidata oma ahjuvõileibu. Sotsiaalmeedia pinnapealsus on teema, mis mind üsna tihti endaga pahuksisse viib. Suuresti olen selle enda jaoks lahendanud kaastööga ajakirjades ehk siis kirjutan artikleid enda ja teiste jaoks olulistel teemadel ning seejärel kasutan enda sotsiaalmeediaplatvorme nendele artiklitele tähelepanu tõmbamiseks. Olen sel aastal võtnud eesmärgiks lisaks olulistele teemadele ka tabuteemade kajastamise oma artiklites. Eks näis, kuidas läheb!

Milliseid tabuteemasid sa mõtled ja miks see sulle oluline on?

Mulle jääb aina enam silma, et on teemasid, mis on inimestele olulised ja millest nad tahaksid rohkem teada, aga infot lihtsalt ei ole. Ei ole, sest keegi ei söanda kirjutada, keegi ei söanda rääkida. Asjad, mis puudutavad niivõrd paljusid, aga mille puhul sõna võtmine võrdub mingil põhjusel justkui tunnistamisega, nagu oldaks läbi kukkunud või saamatud või-või-või. Vahet pole, kas räägime sünnitusjärgsest depressioonist – milles pole ju midagi häbenemisväärset, tegu on haigusega! –, ja sellega kaasnevate mõtetega või näiteks kas või menstruatsioonist. Naistel on niivõrd palju küsimusi ja muresid ja nad tunnevad end üksi, kuigi pole seda teps mitte. Võib-olla üritan astuda liialt suurtesse kingadesse, aga tunnen, et saan aidata. Kas või natukene. Et saan leida inimesed, kes on nõus rääkima ja panema enda lood kirja. Ja tänu neile lugudele tunnevad teised end vähem üksinda.

Sa kirjutad kuus päris palju blogipostitusi ja artikleid ajakirjadesse. Kas sul on laste kõrvalt välja kujunenud oma loominguline rutiin, mil sa kirjutad või tegutsed pigem spontaanselt?

Ma olen väga suur ärevik, kes armastab rutiini, sest see lohutab mind. Teadmine, et iga päev on kindlal ajal kindlad asjad, on minu jaoks vabastav, teiste jaoks võib-olla ahistav. Kummaline, eks. Aga see rutiiniarmastus ei kandu üle mu hobidele või tööle. Sest kirjutamiseks end sundida on minu jaoks väga keeruline. See on võimalik, aga kui pole õige hetk, siis ei tule ka õiget asja. Mul on juhtunud natuke liiga palju seda, et kõik tingimused on loodud – lapsed on hoida antud, kodu on puhas, kohvitass arvuti kõrval ja… ja siis ma lihtsalt olen mitu tundi ja ei kirjuta midagi, sest pole õige hetk. Ja siis võib juhtuda, et ümber on ainult kisa ja kära ja keegi tirib kellegi juukseid ja kaos noh! Ja just siis tuleb mul äkitselt õige tunne peale. Muidugi selline olukord pole kirjutamiseks ideaalne, nii et siis tuleb see õige tunne lihtsalt võimalikult hästi “purki panna”, mis minu puhul tähendab kas paberile või telefoni võimalikult paljude märksõnade kirjutamist, mille abil hiljem see tunne purgist välja lasta ja kirjutada, kui aeg sobivam on.

Sul tekivad siis vahel head mõtted kisa-kära sees. Kas su paremad ideed ongi tekkinud pigem juhuslikult melu sees ja igapäevategevusi tehes või võtad vahel selleks ka eraldi aja, näiteks õue jalutama minnes, et pead tuulutada ja ideedele tulla?

Ideed tulevad siis, kui nad ise tahavad. Mõningaid ajan ise taga, mõned tulevad täitsa ise ja vaikselt. Artiklite jaoks olen veidi süstemaatilisem ja umbes iga kahe-kolme kuu tagant istun maha ja teen endaga ajurünnaku, mil panen kirja kõik teemad, mis on mu jaoks olulised või huvitavad ja mille puhul tunnen, et tahaks ka teiste jaoks kirjutada. Aga enda loomingulise eneseväljenduse jaoks tulevad ideed täiesti suvalistel hetkedel. Mõnikord mõnda laulu kuulates – oh, kui oluline on see, et sõnad midagi tähendaksid, oleksid mõttega, jutustaksid lugu –, või siis mingit reisisaadet vaadates, lugedes, lihtsalt lesides.

Kui tihti sa siis võtad aega, et lihtsalt lesida ja molutada, et vaim puhata saaks?

Hehe, tead, ma olen praegu oma viimase kolme aasta suurimas molutamisfaasis, ise ka ei usu! Ma pole kolm nädalat teinud grammigi tööd ega midagi muud kasulikku. Olen hoopis raamatuid lugenud ja raisanud liiga palju unetunde sellele, et oma vannituppa erinevaid tapeete fotošoppida. Arvan, et pea kaks aastat kestnud stress renoveerimise osas sai nüüd suure pingelangusega lõpu ja ma lihtsalt vaikselt taastun sellest praegu. Aga kui rääkida ajast, mil ma veidi normaalsema kodanikuna funktsioneerin, siis jah, puhkamine ja omaette olemine on mu jaoks väga vajalikud. Olen tegelikult üsna erakliku loomuga, nii et vajan päevas vähemalt üht tundi, mil mu ümber pole mitte kedagi, muidu lähen natuke sõlme. Üldiselt lõõgastungi lugedes või siis ka jalutades. Viimasega on muidugi see häda, et sihitult jalutada mulle ei meeldi, peab mingi kindel siht olema.

Sa oled tegelikult suur lugemisentusiast, aga veel ka fotohuviline ja nagu mainisid – parajasti renoveerite maja, mille arengutega ka oma jälgijaid eraldi Instagrami kontol kursis hoiad. Oled sotsiaalmeedias üpris aktiivne. Kas sa vahel tunned, et sotsiaalmeedias tegutsemine võtab liiga palju aega ära?

Minult küsitakse seda päris tihti, aga tegelikult usun, et olen sotsiaalmeedias siiski keskmisest vähem. Kui meilboks välja jätta, siis ei jookse mul telefoni ühtki teadet selle kohta, kui keegi messengeri kirjutab ega ka uusi kirju Instagramis. Ekraaniaeg kipub mul viimasel ajal olema küll suurem, kui tunnistada tahaks. Kuid siia ei puutu üldse sotsiaalmeediakontod, vaid lihtsalt mu enda huvi saada erinevate asjade kohta rohkem teada, näiteks kammin inspiratsiooni saamiseks läbi välismaiseid sisustusveebe. Sotsiaalmeediaga on mul tegelikult väga vabas vormis suhe. Ma ei ole blogija, ma ei ole sisulooja. Olen lihtsalt keegi, kellel on blogi ja kes aeg-ajalt oma Instagrami kontodele postitab. Ja nendel kahel variandil on vahe. Ma ei sõltu oma kontodest. Ei vaimsel tasandil ega rahaliselt. See annab mulle vabaduse postitada ja olla aktiivne nii, nagu ise soovin. Mõnikord rohkem, mõnikord vähem. Jah, muidugi olen aeg-ajalt ka mõned koostööd vastu võtnud, aga seda siiski võttes arvesse põhimõtet “less is more”.

Hiljuti kirjutasid, et pead nutisõltuvust üheks suuremaks probleemiks praegusel ajal. Kas sa püüad kuidagi oma nutiaega reguleerida peale selle, et ei lase teavitusi telefoni joosta?

Proovin praegu ekraaniaega vähendada ja luua mingisugust rutiini, kus hommikul enne kümmet telefoni ei vaataks ja samamoodi mitte pärast õhtul kella kaheksat. Eks paistab, kuis läheb!

Veel üks oluline ja paljuräägitud teema on laste nutiaja piiramine. Kuidas teie peres sellega on?

Laste puhul on väga lihtne – neil lihtsalt polegi nutiaega. Nad oskavad telefoni käsitleda sel määral, et alustavad videokõnet ja helistavad. Kõige vanem laps oskab ka arvutit käsitleda, kuid midagi teha ma tal seal oluliselt pole veel lasknud, korra kuus ehk mõnda matemaatikamängu läbida. Aga ma ei näe, miks ta peaks neid arvutis tegema, kui poed on täis lastele mõeldud nuputamisvihikuid. Isiklikku telefoni ühelgi lapsel pole ja niipea ka ei tule. Siin muidugi aitab kaasa ka see, et Prantsusmaal ongi seitsme-kaheksa-aastane telefoniga laps pigem haruldus, kuna selles vanuses lapsed reeglina üksi kodus pole, üksi kooli ei lähe ega tule sealt saatjata koju. Nii et lastega on meil nutivabadus. Telekaaega on neil küll. Kui hommikusöögi ja muude hommikuste toimingute ning koolimineku vahele peaks aega jääma, siis tohivad nad veidi telekat vaadata. Samamoodi on pool tundi lubatud pärastlõunal ja nädalas vaatame tihtipeale ka ühe täispika multifilmi. Selline päris okei tasakaal.

Tundub, et teie peres on tähtis roll mängudel ja muudel käelistel tegevustel. Kuidas sa oma laste loomingulisust julgustad?

Alustuseks ei suru ma neid kunagi mingitesse raamidesse. Kui laps joonistab seitsme jalaga lehma, siis jumala eest – olgu seitsme jalaga lehm. Liigubki kiiremini. Ma ei kaaguta kõrval, et päike olgu kollane, muru roheline ja kassil neli käppa. Ma tahaks eeldada, et need teadmised tekivad neil päriselus ühel hetkel nii või naa. Väga oluline roll on ka mängul. Ma siiralt ei arva, et laste aeg peaks olema pidevalt sisustatud või nendega tuleks kogu aeg koos mängida. Usun, et just igavus on see, mis loob kõige ägedamad mängud. Lapsed ei vaja tegelikult üldse palju. Mu kaks vanemat tütart mängisid üks päev tühjal terrassil kaks tundi saepuru ja kahe oksaga. Olgu igaks sajaks juhuks öeldud, et meil on kodus ikka mänguasju ka. Igavust kurtvale lapsele on muidugi hea kerge ekraan ette pista, aga see toimib vaid lühiajalise lahendusena ja lõpuks on kujutlusvõimega pigem kehvasti. Seega üritangi neid utsitada looma oma mänge võimalikult vähesest ja nagu ennegi öeldud – tundma igavust ja seda probleemi iseseisvalt lahendama.

Britti jaoks tähendab loomingulisus võimet luua nullist. Võtta sõnad ja vormida nendest paberile maailm, kuhu lugeja kaob, kus tegelased joonistuvad nii selgelt silme ette. Võimet võtta tühi lõuend ja luua sinna lugu, mis end vaataja silme ees avab, ja mida kauem seda vaadata, seda rohkem kihte on näha. Ehk loomingulisus on võime võtta midagi tavalist ja suuta see muuta millekski eriliseks, millekski, mis jutustab oma loo.

Laste kujutlusvõime võib olla piiritu. Kuidas sinu lapsed sind oma kujutlusvõimega üllatanud on?

Siinkohal ütlen, et õnneks (!) pole mind keegi siiani üllatanud. Kui, siis vaid äärmiselt positiivses mõttes oma imetoredate joonistustega. Aga muidu olen väga üllatunud, et juba on kasvamas neljas laps ja siiani ei ole keegi hakkama saanud millegi sellisega, mida aastate pärast nende pulmas kõnet pidades mainida võiks. Seinad on jäänud kunstiteostest puutumata, üksteise juukseid pole lõigatud. Kui üldse midagi, siis meenub, et kõige noorem tütar tegi vannitoavalamust oma lõuendi, kuhu kõik erinevad hambapastad (siiruviiruline, roosa, roheline, sinine) tühjaks pigistas. Vot jah, see oli küll väga loominguline ettevõtmine.

Kas sa ennast pead loominguliseks inimeseks?

See on küsimus, mille üle olen pool elu pead vaevanud. Ühest küljest nagu pean, teisest aga üldse mitte. Kas kirjutamine on igal sajal juhul loominguline tegevus? Kas siin pole tegelikult lihtsalt mängus eneseväljendusoskus ja keeletaju? On suur vahe, kas kirjutada ilukirjandust või panna kirja enda mõtted ja teiste kogemused. Esimene vajab kujutlusvõimet ja seda niinimetatud loomingulisust, teine aga head kirjakeelt. Esimene muidugi ka, aga teise puhul saab ka ilma loomingulisuseta. Samas kui on alasid, kus ilma loomingulise olemuseta ei saa. Muidugi tekib mul palju-palju ideid. Ka ilukirjanduslikke. Ometi pole ma siiani ühegagi neist lõpuni läinud, sest mingi blokk tuleb ette. Olen tegelikult väga mõistuseinimene, mind huvitavad erinevad analüüsid ja statistikad. Seega olengi end väga pikalt tundnud eksinult teadmata, kuhu ma siis täpselt kuulun. Kui sa paned mind laua taha istuma, annad paberi, pliiatsid ja palud mul joonistada, siis saad tunni aja pärast tagasi valge paberi. Sest ma lihtsalt ei oska. Samas võibki siin loomingulisust ehk lahterdada erinevate elualade kaupa? Ehk siis ma usun, et inimesel võib kujutlusvõime töötada suurepäraselt ühes valdkonnas, aga olla olematu teises. Loomingulisus ei ole seega minu jaoks omadus, mis kandub üle absoluutselt kõigele, mida inimene teeb. Võin kirjutada viie minutiga luuletuse (iseasi kui hea), aga võin viis tundi seista külmkapi ees ja mõelda, mida süüa.

Britt tõdeb, et tal on väga hea tugivõrgustik, mistõttu ei ole ta viimase seitsme aasta jooksul kordagi pidanud tundma, et tal on vaja oma aega, aga seda ei ole võimalik saada. Mõistagi on ta selle üle väga tänulik, sest sugugi mitte kõikidel ei ole nii. Tema abikaasal on peresõbralik töögraafik ning alates esimese lapse beebiajast on neil jaotatud mähkmevahetused, öised ärkamised ja kõik muu. Samuti on lastel väga lähedane suhe oma vanavanematega, kes nad kord nädalas enda juurde võtavad.

Sa naeratad ja naerad palju ning tundub, et oled väga positiivne inimene. Kas sa oled alati selline olnud või oled pidanud endaga selles vallas tööd tegema?

Ma üritan lihtsalt a-la-ti leida midagi head. Ka kõige halvemates situatsioonides. Mis muidugi ei tähenda, et ma ei lubaks endal vihastada, kurvastada või lihtsalt nutta. Luban ja palju. Aga ma ei leia, et negatiivsele keskendumine teeks midagi muud peale selle, et tuju läheb veel kehvemaks. Muidugi üdini optimistlik ma tegelikult pole. Kuigi internetis võin tunduda paraja rõõmurullina, siis päriselus on neid tahke rohkem ja ma ise iseloomustaks end pigem kergelt sarkastilisena. Positiivsust on juurde tulnud ajaga. Kui tavaliselt muutuvad inimesed ajaga vaid küünilisemaks, siis mina olin varem väga küüniline, kuid mida aeg edasi, seda rohkem sellest lahti saan.

Kuidas sa ikkagi oled leidnud need oma asjad, mille juurde oled jäänud? Oled sa elus palju asju proovinud ja palju ka välistanud või pigem oled proovinud ja saanud kohe aru, et see meeldib ja sobib ja jäänudki selle juurde?

See on nii kahe otsaga asi, sest tegelikult olen lapsest saadik armastanud kirjutamist ja üleüldiselt eneseväljendust. Kirjandite kirjutamine oli koolis mu suureks kireks ja neljaga hinnatud kirjand pigem harv, mis viis tuju ikka väga alla. Keskkoolis lisandus suur teatrihuvi ja eks mind olegi alati sellised alad paelunud. Jooksvalt olen alati teadnud, et tahan suurena – mida iganes see tol hetkel mu jaoks ka ei tähendanud –, kirjutada. Kas kirjaniku või ajakirjanikuna. Aga sellest hoolimata ei teadnud ma veel kolm aastat tagasi, kes või mis ma olen või mida tegema peaks. Ma polnud kindel, kas kirjutan hästi, kas ma üldse midagi hästi oskan. Oli meeletult palju kahtlusi ja endaga võitlemist. Ja siis kuidagi sain mingi seina maha lammutatud ja hakkas vaikselt enesekindlus tekkima. Ma pole veel praegu ka täiesti kindel selles, kuhu poole ma omadega suundun, aga näen, et selle raja piirjooned on vaikselt hakanud välja joonistuma.

Mida sa selleks tegid, et sein maha lammutada ja enesekindlamaks saada?

Tead, kui ma nüüd täiesti aus olen, siis ei lammutanud seda seina vist isegi mitte mina ise. Mul oli pikalt olnud unistus kirjutada just ühte kindlasse ajakirja kaastöid, aga ma kuidagi ei arvanud, et ma oleks piisavalt hea või oskaks piisavalt huvitavaid teemasid valida ja nii see mõte lihtsalt tiksus kuklas ja oli. Kuniks siis tänu ühele väga armsale inimesele sain selle võimaluse ja sealt see sein langema hakkaski. Sain kuidagi kinnitust, et ma siiski oskan midagi. Ja kui mulle ühel hetkel pärast üht artiklit koduvägivallast vaatas postkastist vastu mitu kirja enda jaoks täiesti võõrastelt inimestelt ja kirjanikult, kelle üht raamatut teismelisena armastasin, siis ei jaksanud ma ära imestada. Nad kõik kirjutasid, et mulle öelda, kuidas lugu neid puudutas, kuidas nad on tänulikud, et selle kirja panin. See tagasiside lammutas veel pisike allesjäänud osa sellest seinast, mis üritas kõige kiuste püsti püsida. Hiljem on mulle kirjutanud inimesed, et on pikalt tahtnud oma lugu jagada ja tunnevad, et just mina oleksin selle jaoks õige inimene. Neid kirju lugedes tunnen, et järelikult ma ikkagi teen õiget asja ja suudan leida enesekindlust ka hetkedel, mil see korraks uuesti kaduda tahab.

põnevaid fakte Britti kohta

– Sõi esimese hamburgeri 18-aastaselt
– Ei talu kellade tiksumist, mistõttu tal kodus ka ühtki pole. Tema abikaasa pidi endale ostma digitaalse kella
– Tänu isapoolsetele Saaremaa juurtele ei ole suuteline “õ” ütlema. Või noh, ilmselt oleks, aga ta pole sellega kunagi tegelenud
– Tema üks jalg on teisest suurem, mis teeb jalanõude ostmise eriti “toredaks”
– Kartis väga erinevaid atraktsioone ja läks oma hirmu ületamiseks ühele, mis läheb väga kõrgele ja kus siis pea alaspidi riputakse ja siis see käib ringiratast aina suurema hooga. Tagajärjena kardab nii atraktsioone kui ka kõrgust, mida ta varem ei kartnud

Britt kolis Prantsusmaale 2011. aasta suvel, et võtta osa Euroopa Vabatahtliku Teenistuse projektist ning sinna ta ka jäi. Mõned üksikud blogipostitused on ta tõlkinud ka oma prantslasest abikaasale, kuid üldiselt ta seda ei tee, sest kirjutab pere argielust või oma mõttekäikudest, mis on nagunii abikaasale teada. Ta räägib puhtalt prantsuse keelt ja elab ühes pisikeses linnakeses Metzi ja Nancy vahel. Lastega räägib eesti keeles ja peab väga oluliseks neile Eesti kultuuri ja ajaloo õpetamist. Abikaasa räägib oma emakeeles ehk prantsuse keeles. Britt tunneb end Prantsusmaal kodusemalt kui Eestis, kuid sellegipoolest on tal eesti keele ja ühiskonnaga side väga hästi säilinud. Tal on siiski ka pisike unistus, et ühel hetkel, mitme-mitme aasta pärast, on neil võimalik omada kinnisvara ka Tallinnas.

Share your thoughts

Scroll Up