Maari Soekovi näitus "Avasta/Avarda"

Maari Soekov

Olen maalikunstnik ja illustraator. Minu meediumiteks on põhiliselt akrüül- ja õlivärvid, värvilised pliiatsid ning iPad. Lemmiktööriistadeks on kujunenud must akrüültint ja hästi terava otsaga sulepea – selline, mida tindipotti kastetakse.

Mu loominguline inspiratsioon tuleb enamasti ringi uitamisest, lõputu huviga lõpplaias maailmas ringi vaatamisest. Ma näen, tunnen, kuulen, maitsen, avastan, avardan, naeran, kardan, jooksen, ujun, laulan ja lõpuks joonistan või kirjutan selle kõik üles. Looming aitab mul maailma superveidrat olemasolu ja iseenda personaalset mütoloogiat lahti mõtestada.

Olen joonistanud nii kaua kui mäletan. Kunstnikuks saamine on olnud minu jaoks üsna lineaarne protsess. Muidugi on olnud kõvasti kahtlusi, et appikene, kas ma ikka olen piisavalt kunstnik, et end kunstnikuks nimetada? No ausalt, kas kedagi üldse huvitab, et ma päevad läbi rebaseid ja puid joonistan? Oi ei, mis siis saab, kui ma ei suuda luua sellist kunsti, mis kaasaegse kunsti muuseumisse kõlbaks?

Kõik need ja mustmiljon teist küsimust on tulnud ja läinud, kuid ainus, mis alles jääb, on ikkagi ja alati lihtsalt looming. Mingi sõnulseletamatu konstant, mida ei saa ükski jõud mu elust välja juurutada.

 

Kuidas mu argipäev välja näeb? Olen üsna paadunud tegutseja – kui ma ei saa ringi asjatada ja luua, laulda, viite eri raamatut korraga lugeda, luuletada, rahmeldada, omaette loominguga tegeleda, looduses liikuda või sõpradega ringi seigelda, siis lendan ilmselt suure pauguga lihtsalt õhku.

Nii et ma liigun maailmas, avades endas ühtaegu igapäevast sisemist kirge, õrnust, teravust.

Ateljees istudes töötan kõiki oma mõtteid täiesti ebasüstemaatiliselt läbi. Lihtsustatult lähenedes on mul kaks kunstnikuolemust. Üks on pühendunud klienditööle, teine minu enda isiklikele reflektsioonidele. Esimene on mõistlik, viisakas, vastutulelik, paindlik ja kuidagi paratamatult natuke vähem loominguline. Paljud kunstnikud, kes seda loevad, kindlasti mõistavad – kui kunstnikule jätta töötamiseks vabad käed, on tulemus tihtilugu parem, kui siis, kui kunstniku tööl kullipilku peal hoitakse.

Luues iseendale olen pühendunud ainult värvidele ja varjudele, kompositsioonile ning sellele tundele, mis mu seest välja tahab saada. Ma ei mõtle sellisel loomise hetkel eriti vaatajale (sorry, vaataja!), aga olen lõpmata rõõmus, et see mu kosmosesädeluses hõljuvast kunstnikuajust paberile välja voolav looming teisigi kõnetab.

Tunnen iga päev nagu hoiaksin esimest korda pliiatsit käes – nii palju on veel õppida. Ma pole kaugeltki küps ja ei loo peaaegu kunagi sellist kunsti nagu tahaksin luua. Küll aga tunnen luues metsikult suurt ja täiuslikku rahulolu. Mu suurim soov kunstnikuna on saada tõeliseks Meistriks.

Fotod: Ekvilibrist Fotograafia

 

Scroll Up