Galerii Positiiv kuraator, galerist ja fotoajakirja Positiiv peatoimetaja Kristel Schwede mõtiskleb ajakirja sügisnumbris selle üle, kuidas hoida loomisrõõmu, mis näikse kõigis lastes olevat, ent täiskasvanuna kipub kuhugi kaduma. Ühtlasi ilmusid ajakirjas valitud pildid Loovgraafi virtuaalnäituselt “Koht, kus ma loon”.

Kuulamine viib mõistmiseni ja mõistmine paremate lahendusteni 🌾 Kas sul on oma kuulaja või oled sa ise see kuulaja?

Et siin ilmas hästi toimida, on vaja häid suhteid. Millegipärast kogen ise ja kuulen aina enam, kuidas suhteid on raske hoida. Nähakse üha harvem, tuntakse end aina rohkem üksi lastega ja muudes tegemistes.

Loomine on ilus tegevus – kuidas ühel hetkel ei ole midagi ja teisel hetkel on tekkinud juba midagi käega katsutavat või silmaga nähtavat. Ja mis kõige toredam, loovus on nakkav! Lakkamatuid inspiratsioonilaineid!

Vahel võib tuska tekitada ka ideede rohkus, mitte ideede puudus. Nii nagu liiga palju valikuid ei tarvitse hea olla. Peas on korraga palju ideid, aga aega nende teostamiseks justkui ei ole.

Mida iganes rõõm kellegi jaoks tähendab. On see siis võimalus olla elus ja terve, uudishimulik ja elevil, võimalus luua enda elu, aidata teisi, pidev eesmärkide saavutamine või hoopis midagi muud.

Näidates sügavat empaatiat teiste inimeste vastu, asendub nende kaitseenergia positiivse energiaga, ja nii saame olla loovamad probleemide lahendamisel (Stephen R. Covey (1932-2012), Ameerika juhtimiskonsultant ja raamatu “Väga efektiivse inimese 7 harjumust” autor).

Ükskõik, millega me parajasti ka ei tegele või tegeleda tahaks, ikka võib ette tulla perioode, mil hoog raugeb. Võime siis isegi eemalduda ja istutada endale pähe mõtteid, mis hakkavad meid tagasi hoidma, eriti, mis puudutab ideid ja millegi arendamist. Kuid lõpuks on need vaid mõtted meie peas ja ainult meie võimuses on, kuidas me nendega tegeleme.

Maailmas on kaunikesti palju positiivseid enesesisendusi ja mõtteteri, mis võivad olla kellelegi abiks või meeldetuletuseks, kuid mis võivad olla ka lihtsalt mingid sõnad ja laused paljude seas, kellegi järjekordne õpetus, kuidas tuleb oma elu elada, veel üks klišee.

Miks me võiksime leida selle miski(d), millest hoolime nii palju, et tahame ka pärast tagasilööke edasi minna? Usun, et oleme nii ise rahulolevamad, aga ühtlasi lisame sellega väärtust ka teiste inimeste ellu.

Nii nagu me ei saa taime kasvu tagant sundida, vajab ka loovus aega. 

Enamasti võtavad head asjad aega, ent kärsitus on lihtne tekkima. Kui tuleme mõnele heale ideele või jõuame arusaamale, mida oma elus muuta, siis võime tahta kõike ja KOHE ja kiiresti. Aga samal ajal tahame ka, et täidaksime oma eesmärke ja viiksime ideid ellu võimalikult hästi. 

Edu Akadeemia korraldatud ülipopulaarsel veebiseminaril “Kuidas kasutada oma aju loovuse algoritme?” rääkis psühholoog ja ajuteadlane Jaan Aru, et meie kõikide ajus on algoritmid, mis võimaldavad meil olla innovatiivsed. Samuti jagas ta kasulikke nippe, kuidas loovust arendada.

Vahel võib to-do listi ainus ülesanne olla puhkamine. Ja see ei tähenda, et me ei oleks tublid või produktiivsed. Vastupidi, puhkamine ja aja mahavõtmine on olulised, et saaksime olla enda vastu lahkemad ja seega produktiivsemad.

Enamasti keskendub loovuse loomuse uurimine sellele, kuidas uusi ideid ja tooteid luuakse, hoopis vähem räägitakse aga sellest, kuidas ühiskond uuendusi vastu võtab.

Loovgraafi hiljutises küsitluses pea sajast vastanust 90 protsenti tõdes, et sotsiaalmeedia on nende loovust pärssinud. Loovgraaf pani Peaasi.ee abiga kokku mõned soovitused, kuidas sotsiaalmeediast võita, mitte seal (iseennast) kaotada. Et seal tegutsemine ei pärsiks loovust, rööviks liialt aega ega paneks ennast halvasti tundma.

Kunstnik Erik Johansson on öelnud, et kõik lapsed on loovad, neis on mängulisust ja soovi avastada, nende maailmas on kõik võimalik. Suureks saades arendame oma oskusi – loeme, kirjutame, arvutame, treenime lihaseid, kohaneme täiskasvanueluga –, kuid mis sageli unarusse jääb, on kujutlusvõime, mis on ka nagu lihas ja tahab treenimist. See vajab aega ja ruumi, et kasvada ja areneda.

Kui mõte ei liigu, häid ideid ja lahendusi on kuidagi raske leida või peas valitsevad kahtlused oma tegemiste ja loomingu suhtes, aitab ehk mõni neist mõtetest indu tagasi saada. Mõnusaid mõttepause ja siis tegudele!

Tänases kiires ja mürarohkes maailmas on üks suuremaid komplimente ja kingitusi, kui keegi päriselt võtab selle aja, et süveneda ja anda tagasisidet. Mõni hea sõna ja tunnustus või väärt nõu võib heliseda kõrvus päevi ning meenuda veel aastaid hiljem.

40 intervjuud, kümmekond veebinäitust, lisaks mitmed mõttesähvid ning kaasautorite mõtted ja mõtisklused. Kevadel esimesi intervjuusid tehes ei arvanud ma, et võiksin aasta lõpus nii vahvat kollaaži jagada.

“Mäng ideedega on see, mis teeb meid inimesteks,” ütleb Tartu Ülikooli arvutiteaduse instituudi vanemteadur Jaan Aru TEDxTallinnSalon ettekandes.

Kardetakse mingit müstilist koletist nimega Teiste Arvamus või Ebaõnnestumine. Aga mis on siis kõige hullem, mis juhtuda saab? Taas ühe kogemuse võrra rikkamaks saada?

Andsin erinevate elualade inimestele ette kolm pilti pilvedest ja palusin neil allkirjad mõelda. Tundub, et kujutlusvõime ja loovus said tõesti valla päästetud, sest tulemused tulid väga erinevad.

Minult on ikka küsitud, kuidas ja millal ma neid intervjuusid teen, kui käia väga kuskil ei saa, kodus on pooleaastane beebi ja kihlatu on tihtipeale ära. Mõtlesin siis, et avan pisut tausta, kuidas ma lugusid kirjutan ja kust mina ideid saan.

Paljudel meist käib päeva jooksul peast läbi lugematul hulgal mõtteid ja ideid, millest suurem osa muidugi reaalsuseks ei saa, ent igaks juhuks oleks hea nii mõnigi neist üles märkida. Mooduseid selleks on tänapäeval palju. Uurisin erinevate elualade inimestelt, kuhu ja kas üldse nad oma ideed üles märgivad.

Elus tuleb ikka ette olukordi, kus mõte kinni jookseb, olgu see siis koduses majapidamises, tööl või näiteks esinemisel. Küsisin erinevate elualade inimestelt, mida nad teevad, kui neil mõte kinni jookseb. 

Osalesin eile sünnipäeval, kus oli mitukümmend külalist. Kuidas see võimalik on, imestate? See ei olnudki päris tavaline sünnipäev, vaid e-sünnipäev. Minu esimene selline kogemus.

Jõuluaeg oli minu jaoks pikka aega stressitekitav, sest nii kui detsembri teine pool saabus, tuli hakata jälle mingisuguseid asju kokku ostma. Mõni aasta tagasi leidsin enda jaoks aga sobiva lahenduse: ühendasin jõulukingid ja oma hobid.