Tagasiside andmine on üks suuremaid kingitusi, mida kellelegi teha saab

Vahel piisab ühest sõnast või lausest, et kedagi tegudele tõugata ja anda julgust mugavustsoonist väljumiseks.

***

Ainuüksi sõnapaar “väga lahe!” (kui seda tõsiselt mõelda) oma tuttavale, sõbrale või pereliikmele, kes kaalub millegi uue alustamist või on äsja uuega alustanud, võib anda talle meeletu tõuke. Või võhivõõrale. Uskuge, võhivõõras on veel eriti rõõmus, kui teda märgatakse! Seal ei ole mingit kallutatust, on vaid puhas rõõm nähtust või kogetust.

On ju selge, et iga uue tegemine nõuab julgust ja enesekindlust, kuid sageli valdavad meid siis kahtlused ja kõhklused. Ka millegagi pikemat aega jätkamine võib muuta ebakindlaks. Tekivad küsimused, kas ma teen ikka õiget asja ja kas mu tegevus on üldse mõttekas. Kui me neil momentidel tagasisidet ei saa või pole seda ammu saanud, võib olemine kõhedaks muutuda. Võib-olla tahaks isegi käega lüüa. Olgu see siis kas või halb tagasiside, muidugi mitte õelusest, vaid nii konstruktiivne kriitika kui võimalik, siis ka see on vajalik. Kriitika viib ju edasi. Ainus, mis edasi ei vii, on vaikus. Tunne, et teed tühja ja mitte kellelegi ei lähe korda. Me ju kõik vajame tunnustust ja tunnet, et me kuulume kuhugi ja meid vajatakse. Tähtsaim on eneseusk, aga vähesed suudavad läbi lüüa ainult eneseusuga. Nii, et mitte keegi teine neisse ei usu.

Tagasisidet on vaja pidevalt, et hoida motivatsiooni ja edasi areneda. Mõelgem näiteks ettevõtete tagasisideküsitlustele. Innovatsioon ja areng on kõige olulisemad üldse, ükskõik, mis äriga tegu on. Kuidas muidu ettevõte edasi saab liikuda ja innovatiivne olla, kui selle juhid ja töötajad paigal seisavad? Tagasiside näitab meile, mida me juba õigesti teeme ja kuidas me edasi võiksime minna, et veelgi paremaks saada. Meie vajame seda ja täpselt niisamuti vajavad seda ka teised. Seega mõtleme nüüd, millal me viimati kedagi kiitsime või tema tegemistesse süvenesime, et selle üle mõelda ja ausat tagasisidet anda.

Kujutame ette, et reklaamindust õppiv 21-aastane Robert unistab salamisi fotograafi ametist. Ta teab, et see on väga popp ala, kus on raske läbi lüüa, kuid proovib siiski. Ta teeb oma kodulehe ja sotsiaalmeediakontod, kus hakkab pilte ka teistega jagama. Möödub kolm kuud ja ta tegeleb sellega endiselt, sest talle tõesti meeldib fotograafia. Samas ei ole ta mitte mingisugust tagasisidet saanud. Tal on vahepeal isegi piinlik oma asju üles panna, sest kas need on tõesti nii kehvad, igavad? Tema enda arust on need lahedad – loodus ja inimeste portreed. Ta jälgib ka teisi fotograafe, hindab, millist avalikku tagasisidet saavad nemad. Kui keegi saab palju kiitvaid kommentaare, võrdleb ta kohe ennast temaga ja langeb masendusse. Ta küll rõhutab endale pidevalt, et teeb seda enda jaoks, aga keegi võiks ometi märgata või midagi öelda. Ja ega ta julge otse küsida ka, äkki saabki laita. Möödub veel kolm kuud ja Robert otsustab loobuda. Müüb oma fotovarustuse ja keskendub reklaamindusele. Kunagi hiljem selgub erinevate jutuajamiste käigus, et tema tuttavatele-sõpradele väga meeldis, mis ta tegi ja nad imestasid, miks ta lõpetas. Oleks nad seda siis varem öelnud, mõtles Robert endamisi.

Öeldakse küll, et tee seda, mida sulle teha meeldib ja teiste arvamus ei ole oluline, kuid ma arvan, et see kehtib pigem sellisel juhul, kui keegi lihtsalt halvustab või õelutseb. Tegelikult on ju pea kõik, mis me teeme, seotud ka teiste inimestega. Me ikka loodame, et kellelegi veel meeldib see, mis me teeme. Tahame olla kasulikud, aidates oma tegevusega kedagi või midagi paremaks muuta või pakkudes mingit kogemust. Kui kellelegi meie tegevus ei meeldi, tahame teada, miks ning kas ja mida muuta võiks. Eranditeks on näiteks sahtlisse kirjutatud luuletused või panipaika maalitud maalid, mis on meile endale teraapiaks ja mida me tahamegi endale hoida.

Ainus, mis edasi ei vii, on vaikus. Tunne, et teed tühja ja mitte kellelegi ei lähe korda.

Tegin hiljuti intervjuu käsitöö ja kodunduse õpetaja Anna Lutteriga, kes ütles, et tema laseb oma õpilastel tehtud töödest alati pildi teha ja seda teistega jagada, et nad saaks tagasisidet. “Kui see ära kaob, võib kaduda ka isu seda teha,” märkis ta. Anna läheneb oma tundidele alati loominguliselt ja püüab neid reaalse eluga siduda. Seob käsitööd ettevõtlusega ja mängib läbi ideest teostuseni protsessi. Minu meelest väga tore lähenemine.

Kui ma oma elule tagasi vaatan, siis hea tagasiside on see, mis on mind ikka edasi kannustanud. Inimesed, kes on võtnud aega, et süveneda ja tagasisidet anda, tekitavad minus sooja tunde. Kui keegi ütleb hästi ja tunnustab, võib hea tuju kesta päevi ning vahel meenutan öeldut ka aastaid hiljem. Kui keegi ütleb halvasti, aga see on õigustatud, siis tekib kohe selline tunne, et ma tahan ja saan paremini teha! Ja see viib edasi. Usun, et tagasiside andmine on tõesti üks suuremaid kingitusi, mida kellelegi teha saab.

Kujutame ette, et 40-aastane Maarika unistab raamatupidaja töö jätmisest, et õppida lilleseadmist ja asuda tööle floristina. Tema unistus on avada kunagi oma lillepood. Paar tuttavat on teda julgustanud, et muidugi, tee ära! Tema sõbranna aga on pigem skeptiline. Maarika tugineb oma otsustes järgmisele:
– enda soov ja unistus
– sugulase sõnad: “Väga lahe, tee muidugi ära, miks mitte!”
– elukaaslase sõnad: “Sa oled alati kõigega hakkama saanud, mille ette oled võtnud.”
– õe sõnad: “Ma olen näinud, milliseid lillekimpe sa emale põllulilledest teed ja need on imelised!”
– sõbranna sõnad: “Ma ei tea, sul on nii kindel töökoht ja hakata nüüd midagi uut õppima ja töökohta vahetama, ise 40 ja mis amet see lilleseadja amet üldse on…”
Maarika on kahevahel. Kuigi ta on oma mõttele rohkem positiivset tagasisidet saanud ja toetub kõige enam just õe sõnadele, et tal on lilleseadmine alati hästi välja tulnud, kummitab teda ikkagi sõbranna öeldu. Kas tõesti maksab ja võib-olla ma kukun läbi…
On pühapäev, kui ta paneb Facebooki üles pildi lillekimbust, mille emale emadepäevaks tegi. Ta ei saa märkimisväärset tagasisidet, vaid ühe kommentaari, et ilus kimp on. Kuni talle kirjutab klassiõde ja ütleb järgmist: “Olen ikka aeg-ajalt näinud su lillekimpe ja need on tõesti nii ilusad ja helged, väga lahe!”
See annab Maarikale viimase tõuke. Juba mitu inimest on tema lillekimpe kiitnud ja talle nii väga meeldiks, kui ta saaks hommikust õhtuni lilli seada. Nii otsustabki ta floristiks õppida.

Kokkuvõttes ei saa muidugi eeldada, et see, mida sa teed, kõigile meeldib. Kohe kindlasti ei meeldi! Aga meile on vaja mingisugustki tõuget, et edasi minna. Olgu selleks tõukajaks siis tööandja, lähedane või võhivõõras. Sekkugem, öelgem mõni hea sõna, kui meile midagi meeldib. Kas või võhivõõrale. Tänapäeval on inimestega ühenduse võtmine ja tagasiside jätmine ju väga lihtne. Siinkohal toon kohe näite: Loovgraafile on kirjutanud päris mitu inimest, kellele on siiralt meeldinud kellegi looming. Olen tänusõnad edasi andnud ja rõõm kiitusi kuuldes on olnud suur. Leian, et häid sõnu ei tohikski vaid iseendale hoida. Me ei tea kunagi, kui paljud hoiavad neid sõnu iseendale ja kui palju jõuab tegijani endani. Võib-olla tema ei tea pooltki sellest, kui palju tegelikult tema töö korda läheb. Või kui näeme, et midagi võiks paremini olla, andkem nõu. Seda muidugi juhul, kui oleme antud vallas piisavalt kogenud. Või kui asi pole meie maitsele, püüdkem leida muid positiivseid aspekte. Näiteks seegi, et keegi midagi oma elus muudab või millegi uuega alustab, on juba suur julgustükk ja tubli saavutus!

Fotod: Unsplash

Share your thoughts

Scroll Up