Tagasiside andmine on üks suuremaid kingitusi, mida kellelegi teha saab

Kas teil on olnud nii, et teete midagi ja parajasti just kõhklete endas, kui siis äkki mõni sõber või võõras võtab ühendust ja ütleb, et kuule, nii ägedat asja teed?! Ja saate sellise mõnusa tõuke edasiminekuks?

***

Tänases kiires ja mürarohkes maailmas on üks suuremaid komplimente ja kingitusi, kui keegi päriselt võtab selle aja, et süveneda ja anda tagasisidet. Mõni hea sõna ja tunnustus või väärt nõu võib heliseda kõrvus päevi ning meenuda veel aastaid hiljem.

Iga uue tegemine nõuab julgust ja enesekindlust, kuid sageli valdavad meid just siis kahtlused ja kõhklused. Ka millegagi pikemat aega jätkamine võib muuta ebakindlaks. Tekivad küsimused, kas teeme ikka õiget asja ja kas meie tegevus on üldse mõttekas. Kui me neil momentidel tagasisidet ei saa või pole seda ammu saanud, võivad kahtlused süveneda. Võib-olla tahaks isegi käega lüüa. Ka kehvapoolne tagasiside (kuid ikkagi konstruktiivne kriitika!) on vajalik. Kriitika viib ju edasi. Ainus, mis edasi ei vii, on vaikus. Tunne, et teeme tühja ja mitte kellelegi ei lähe korda. Me kõik vajame ju tunnet, et kuulume kuhugi ja meid märgatakse. Tähtsaim on eneseusk, aga vähesed suudavad läbi lüüa ainult eneseusuga. Nii, et mitte keegi teine neisse ei usu.

Tagasisidet on vaja pidevalt, et hoida motivatsiooni ja areneda edasi. Mõelgem näiteks ettevõtete tagasisideküsitlustele. Innovatsioon ja areng on kõige olulisemad, ükskõik, mis äriga on tegu. Kuidas muidu ettevõte edasi saab liikuda ja innovatiivne olla, kui selle juhid ja töötajad paigal seisavad? Tagasiside näitab meile, mida me juba õigesti teeme ja kuidas edasi võiksime minna, et veelgi paremaks saada. Meie vajame seda ja täpselt niisamuti vajavad seda ka teised.

Kujutame ette, et reklaamindust õppiv 21-aastane Robert unistab salamisi fotograafiametist. Ta teab, et see on väga popp ala, kus on raske läbi lüüa, kuid proovib siiski. Teeb oma kodulehe ja sotsiaalmeediakontod, kus hakkab pilte teistega jagama. Möödub kolm kuud ja ta ei ole peale mõne paarisõnalise kommentaari tagasisidet saanud. Tal on vahepeal isegi piinlik oma asju üles panna, sest kas need on tõesti nii kehvad, igavad? Tema enda arust on need lahedad – loodus ja inimeste portreed. Ta jälgib ka teisi fotograafe ja hindab, millist avalikku tagasisidet saavad nemad. Kui keegi saab palju kiitvaid kommentaare, võrdleb ta kohe ennast temaga ja hakkab kogu oma tegevuses kahtlema. Ta küll rõhutab endale pidevalt, et teeb seda enda jaoks, aga keegi võiks ometi märgata või midagi öelda. Ja ega ta julge otse küsida ka, äkki saabki laita. Möödub veel kolm kuud ja Robert otsustab loobuda. Müüb oma fotovarustuse ja keskendub reklaamindusele. Kunagi hiljem selgub erinevate jutuajamiste käigus, et tema tuttavatele-sõpradele väga meeldis, mida ta tegi ja suisa imestati, miks ta lõpetas. “Oleks nad seda siis varem öelnud,” mõtles Robert endamisi.

Öeldakse küll, et tee seda, mida sulle teha meeldib ja teiste arvamus ei ole oluline, kuid ma arvan, et see kehtib pigem juhul, kui keegi lihtsalt halvustab või õelutseb. Tegelikult on ju pea kõik, mida me teeme, seotud ka teiste inimestega. Me tahame enamasti oma tegevusega luua väärtust ja loodame, et see õnnestub. Eranditeks sahtlisse kirjutatud luuletused või panipaika maalitud maalid.

Ainus, mis edasi ei vii, on vaikus. Tunne, et teeme tühja ja mitte kellelegi ei lähe korda.

Vestlusest käsitöö ja kodunduse õpetaja Anna Lutteriga selgus, et tema laseb oma õpilastel tehtud töödest alati pildi teha ja seda teistega jagada, et nad saaks tagasisidet. “Kui see (tagasiside – toim) ära kaob, võib kaduda ka isu seda teha,” märkis ta. Anna läheneb oma tundidele alati loominguliselt ja püüab neid reaalse eluga siduda. Seob käsitööd ettevõtlusega ja mängib läbi ideest teostuseni protsessi. Minu meelest väga hea lähenemine.

Kujutame ette, et 40-aastane Maarika unistab raamatupidaja töö jätmisest, et õppida lilleseadmist ja asuda tööle floristina. Tema unistus on avada kunagi oma lillepood. Paar tuttavat on teda julgustanud, et muidugi, tee ära! Tema sõbranna aga on pigem skeptiline. Maarika tugineb oma otsustes järgmisele:
– enda soov ja unistus
– sugulase sõnad: “Väga lahe, tee muidugi ära, miks mitte!”
– elukaaslase sõnad: “Sa oled alati kõigega hakkama saanud, mille ette oled võtnud.”
– õe sõnad: “Ma olen näinud, milliseid lillekimpe sa emale põllulilledest teed ja need on imelised!”
– sõbranna sõnad: “Ma ei tea, sul on nii kindel töökoht ja hakata nüüd midagi uut õppima ja töökohta vahetama, ise 40 ja mis amet see lilleseadja amet üldse on…”
Maarika on kahevahel. Kuigi ta on oma mõttele rohkem positiivset tagasisidet saanud ja toetub kõige enam just õe sõnadele, et tal on lilleseadmine alati hästi välja tulnud, kummitab teda ikkagi sõbranna öeldu. Kas tõesti maksab ja võib-olla ma kukun läbi…
On pühapäev, kui ta paneb Facebooki üles pildi lillekimbust, mille emale emadepäevaks tegi. Ta ei saa märkimisväärset tagasisidet, vaid ühe kommentaari, et ilus kimp on. Kuni talle kirjutab klassiõde ja ütleb järgmist: “Olen ikka aeg-ajalt näinud su lillekimpe ja need on tõesti nii ilusad ja helged, väga lahe!”
See annab Maarikale viimase tõuke. Juba mitu inimest on tema lillekimpe kiitnud ja talle nii väga meeldiks, kui ta saaks hommikust õhtuni lilli seada. Nii otsustabki ta floristiks õppida.

Seega sekkugem ja öelgem mõni hea sõna, kui meile midagi meeldib. Kas või võhivõõrale. Ärgem imetlegem salamisi, sest me ei tea kunagi, kui paljud hoiavad neid sõnu iseendale ja kui palju jõuab tegelikult tegijani endani. Võib-olla on just need meie sõnad veel puudu, et teine inimene edasiviiva tõuke saaks. Positiivset leiab alati. Näiteks seegi, et keegi midagi oma elus muudab või millegi uuega alustab, on juba suur julgustükk ja tubli saavutus.

Foto: Unsplash