Sõnu ei tohi kasutada: Eesti fotograafid peavad pildilisi isolatsioonidialooge

MÕTTESÄHV küsib, kuidas miski alguse sai.

Paljud fotograafid on kriisi tõttu kaotanud oma töö ja motivatsiooni. Ärgitamaks neid siiski kaamerat haarama, kutsus Fotomuuseum fotograafe pidama omavahel pildilist dialoogi. Projekti kutsusid ellu Annika Haas ja Johanna Rannula.

Annika, kuidas sündis projekt “Isolatsioonidialoogid”?

See sündis Fotomuuseumis ühe näituse ülesehituse ideest. Nimelt esitlevad Venemaalt Eestisse elama asunud Alena Shminke ja USA fotograaf Mike Ross juunis Fotomuuseumis oma ekspositisiooni fotodialoogidest, mida nad omavahel pidasid. Alena otsis sotsiaalmeedia kaudu omale visuaalset vestluspartnerit, kuid mitme kunstnikuga tal see asi alguses ei õnnestunud. Seejärel võttis temaga ühendust Mike Ross suure lombi tagant. Asi hakkas kohe alguses sujuma. Teisalt oli “Isolatsioonidialoogide” mõtte teostamise taganttõukajaks muidugi praegune kummastav eriolukorrast tingitud aeg, millega kohanemine on mõnele tulnud kergemalt, mõnele raskemalt. Enamus fotograafiaalal töötavaid inimesi on kaotanud oma töö, paljud on kaotanud motivatsiooni üldse pildistada. Et visuaalseid inimesi ärgitada ikkagi oma kaamerat haarama, pakkusimegi Fotomuuseumiga välja oma väljundi pildiliste kahekõnede näol.

Kui kaua läks ideest teostuseni?

Mõttest teostuseni ehk esimeste kunstnikevaheliste fotovestluste startimiseni kulus umbes nädal. Sõnu kasutada ei tohi, kogu suhtlus käib partnerite vahel fotopõhiselt. Päris valmis saab lehekülg eriolukorra lõppemisega, olles senikaua kui elusorganism pidevas muutumises. Just eriolukorra tunnetuse pildiline kajastamine on ka veebilehe eesmärk. Selle aasta lõpus loodame “Isolatsioonidialoogid” saada ka kaante vahele raamatuks ning näituseks Fotomuuseumis. 

Enamus fotograafiaalal töötavaid inimesi on kaotanud oma töö, paljud on kaotanud motivatsiooni üldse pildistada.

Kuidas fotograafid kaasa tulid?

Kutsete saatmine fotograafidele projektis osalemiseks läks ladusalt, ideest vaimustuti ja haarati kohe kinni. Väga vahva on osalevate fotograafide käest saada tagasisidet. Ollakse inspireeritud selle protsessi vaimsusest – sellest, kuidas mõttetegevus partneri fotovastust saades virgub, kuidas tekib loomiskirg. Näha on, et oma vastused paarilisele mõeldakse hoolega läbi. Mõnikord võetakse selle vormistamiseks lausa mitu päeva, oodatakse õiget ilma või õiget tuju. Valesid vastuseid siin ometi pole. Siin ei peeta võistlust, vaid otsitakse omavahelist sünergiat ja seda on ilus neis dialoogides leida. Ka ise fotokunstnik Johanna Rannulaga dialoogi pidades märkan, kuidas kogu protsess erineb oluliselt pildistamisest näiteks kohustuslikus korras töösituatsioonis. Mõtlemine on kõige olulisem märksõna, mis digiajastu fotograafias kipub tihti ununema. Ja muidugi ka tunnetus, kuidas tuttava või lausa võõra fotograafi visuaalset mõtet tabada ja enese jaoks lahti seletada. Mitmed paarid, kes dialooge peavad, pole omavahel elus kunagi kohtunud, kuid see võib viia ootamatute tulemusteni, avades kahe teineteise jaoks täiesti tundmatu inimese sisemaailma, läbielamisi ja maailmatunnetust. 

Fotomuuseumi “Isolatsioonidialoogid” jätkuvad 17. maini ja kõigil on nende kujunemisele võimalik kaasa elada fotomuuseumi kodulehel: http://dialoogid.fotomuuseum.ee/. Praeguseks on kahekõnes 124 fotograafi.