Näitus “Bona fide. Sõnum kallile sõbrale“ tutvustab sajandivanuseid postkaarte

+1

 

MÕTTESÄHV küsib, kuidas miski alguse sai.


Kunstnik, kuraator ja galerist Kristel Schwede avas Tartus Ag47 galeriis näituse “Bona fide. Sõnum kallile sõbrale“, mis viib vaataja tagasi saja aasta tagusesse aega, kui lühisõnumeid ja teateid saadeti postkaartidel.

***

"Bona fide. Sõnum kallile sõbrale“

Kui sa kolimise käigus taasleidsid oma vanatädi postkaartide albumi, siis kas sul tekkis kohe idee näitus teha?

Näitus ja idee kujunesid väga sujuvalt. Jüri Tarkpea Ag47 galeriist helistas mulle, kui koostas 2021. aasta näituste kava. Kolimise käigus leitud postkaartide album avanes minu jaoks seekord uuest küljest, kultuuriloolise artefaktina. Sajandivanuste postkaartide ajalugu, klassikaliste kunstiteoste reprod ja kaartide saatjate siirad tekstid moodustasid põneva terviku ja avasid ukse kadunud maailma, mida soovisin teistega jagada.

Kui palju aega kulus ideest teostuseni?

Tehnilise teostuseni kulus kolm-neli kuud. Kuid albumi sisuga olen kursis olnud terve oma elu.

Näituse jaoks skannisid postkaardid arvutisse ja uurisid pildifailide negatiive. Kuidas see täpselt käis ja milliste avastusteni viis?

Soovisin, et näituse külastajad saaksid uurida postkaardi mõlemat poolt. Skaneerisin need ja lasin kõrvuti trükkida. Mul on juba mitu aastat kestnud kunstis “negatiivne” periood, uurin alati enda fotode negatiive. Näitusele valitud postkaardid olid maalide ja skulptuuride reproduktsioonid, mitte klassikalised fotod, kuid keerasin need uudishimust samuti negatiivi. Avanes uus põnev maailm! Piltide tekstuurid ja detailid tulid esile uudsel moel ja tekkis tunne, justkui oleks saja aasta tagusesse maailma saanud sisse piiluda. Mõned portreed nägid välja veidi röntgeni ülesvõtte moodi, kuid see lisas pildile omamoodi naiivset võlu. 

Millise tunde sinus postkaartide sõnumite lugemine tekitas? Ajad on muutunud ja käsitsi kirjutatakse aina vähem.

Esimene tunne oli, justkui reisiks ajamasinaga saja aasta tagusesse aega. Põnev oli osa saada lähedase sugulase elust. Kuid minu käekirja lugemise oskus on kindlasti kehvemaks muutunud, nutiseadmetes ja arvutites on ju selge joonega trükitekst. Tekstide sisse tekkisid lugedes lüngad ja osa sõnu jäi arusaamatuks. Samas lisasid need takistused salapära. Ega rännak sajandi taha peagi lihtne olema.

Mis sulle nende sõnumite lugemisel silma torkas, võrreldes tänapäevaga?

Mõne sõnumi tekst oli pidulikum ja jäigem, mis tekitas veidi võõristust. Kuid võib-olla olid need saadetud viisakusest, mitte südamest, siis ongi keelekasutus jäigem. Sõpradevahelised naljatlemised või suhete klaarimised austajaga mõjusid see-eest väga tänapäevaselt.

Näitus “Bona fide. Sõnum kallile sõbrale” on avatud Tartus Ag47 galeriis jaanuari lõpuni. Vaatajatelgi on põnev nuputada, mis postkaartidele kirjutatud on.

Share your thoughts

Scroll Up