“Mida tähendab loomingulisus sinu jaoks?”
“See on sügavus. Mõttemaailma ja tunnete keel. Hingepeegeldus. Avastamine. Armumine.”

Luuletaja ja näitleja Anne-Mai Tevahi (31) on õppinud tänapäevases kiires maailmas aega maha võtma. Kaotama end pikkadesse jalutuskäikudesse, märkama asfaldile langenud puulehti, istuma pargipingil, et kirjutada üles kogu ilu ja valu, mida ta enda ümber märkab või mis temani muudmoodi jõuab. Ta on õppinud aega maha võtma ja jäädvustama seda tunnet, mis tema sees äkitselt tekib ja millest sünnivad soojad luuleread või mõtted järgmise näidendi jaoks. Ta on õppinud looma segajateta.

Kuulsin Anne-Maist kevadel, kui tegin intervjuu tema kolleegi, “Must JaAm” kaasasutaja ja näitleja Janno Puusepaga. Ka hiljem on Janno soovitanud mul Anne-Maiga loomise üle mõtiskleda. Kuigi ma ei olnud teda kunagi näinud, tundus ta mulle huvitav ja sügav ning tema luule kõnetas mind. Võtsingi Anne-Maiga ühendust nüüd, sügisel, mis on minu jaoks kõige romantilisem aastaaeg, ja nagu selgus, inspireerib ka Anne-Maid kõige enam. Palusin tal mõtiskleda oma loomingu, ideede ja loomise üle.

Anne-Mai Tevahi. Foto autor: Andero Kalju

Rõõmustan, kui hommik algab tassi sooja kohviga.
Kurvastan, kui näen kurbust.
Ärritun, kui kõik ei tule kohe välja nii nagu tahaksin.

***

…ja nii ta tuleb, igal aastal oma lõhnaga, oma tuulte ja päikesega – nii algab su luuletus, mille sa sügise alguse puhul Facebooki postitasid. Kuidas need read sündisid?

Need sündisid jalutades sügise alguspäeval. Täpselt selline see päev oligi – päikeseline ja lehelõhnaline varahommik. Tuul keerutas mööda asfalti lehti…

Sa siis ei ole tänaval ninapidi nutitelefonis ega eksle mõtetega minevikus või tulevikus, vaid oled siin ja praegu. Sa siis märkad.

Nutitamine pole väga minu teema tõesti. Maailm ja inimesed jäävad niimoodi märkamata. See on olnud pikk õppeprotsess – olla hetkes, siin ja praegu. Küll aga kuulan ma muusikat oma nutitelefonist jalutuskäikude ajal.

Aja mahavõtmine eluvirvarris on oskus, mida tuleb õppida ja milles meist vähesed on head. Nii, et midagi ei kripelda, näpud ei sügele ja mõte kusagil kaugel ei uita. Kuidas seda hetkesolemise kunsti siiski õppida? Millest alustada?

Siia sobivad hästi Vana-Rooma luuletaja Horatiuse sõnad “Carpe Diem” ehk püüa päeva. Loeb see, mis on täna, sest minevikku ei saa muuta ja tulevikku veel ei tea. Loeb ainult hetk ja nagu Artur Alliksaare luuleridagi ütleb – on ainult hetk, milles viibime praegu. Looming on õpetanud mind palju hetke nautima. 

Kuidas sinust luuletaja sai?

Mul ei olnud kunagi plaani luuletajaks hakata. Looming oma luuleridadega on ise minu juurde end seadnud ja tee leidnud. Kirjutan siis, kui tunne peale tuleb. Mingid mõtted ja sõnad põimuvad ja nii minu luuletused sünnivadki.

Räägi palun mõni lugu seoses oma luulega. Kuidas veel mõni sinu luuletus tekkinud on?

Alles hiljuti istusin pargis ja jälgisin loodust, inimesi, ümbrust ning järsku tulid read. Kirjutasin need üles. Istusin siis veel natuke ja jalutasin koju.

***
Rõskus lööb vastu
Nägu
Kui otsin su varju
Vanaks ja väsinuks
Kuivetunud linn
Sel õhtul
Kui ootasin sind
Tuul on vaikinud
Ja õhk seiskub
Sinu lõhna pole
Enam
Aga on sügis
Näeb naeratavaid nägusi
Üks neist mu enda oma
Kui sinule mõte peatub

***

Oled välja andnud luulekogu „Puudutatav“. Kuidas said su luuletused ühel hetkel raamatuks?

Olin selleks ajaks (luulekogu ilmus 2018. aastal – toim) kirjutanud väga palju luuletusi ja tekste. Ka laulusõnu. Tuttavad ja isegi võõrad inimesed tulid üritustel otse küsima, kas raamatut ei saaks, et luuletusi uuesti lugeda. Terve hulk inimesi on selle taga. Neid, kes minusse uskusid ja julgustasid ning neid, kes kogu protsessi juures toimetasid. Olen ääretult tänulik, et minu ümber sellised inimesed on.

seljakotis on alati pliiats ja märkmik

Kas sul tekivad luuleread igal ajal või on päästikuks mingi kindel keskkond, ilm, tunne?

Mind inspireerib loodus. Aastaajad, õhtud, hommikud. Neis on peidus nii palju, kui ainult osata vaadata ja tunnetada. Võin ette võtta pikki jalutuskäike ja ennast sinna kaotada. Olen kirjutanud ka tellitud tekste, kuid siis tuleb tõesti aeg maha võtta. Istun kindlalt laua taha maha ja koondan end konkreetsesse töösse. Aga tavaliselt enne seda kogun endasse tundeid ja mõtteid, millest kirjutistes lähtun.

Kas mõni aastaaeg inspireerib sind kohe eriti?

Sügis.

Kus sul kõige paremad mõtted ja ideed tulevad? Kodus või koduteel, pargipingil, bussiaknast välja vaadates või kusagil mujal?

Igal pool. Piisab hetkeemotsioonist või mõnest pisikesest detailist – langev leht või taeva kohal lendav linnuparv. Mul tuleb tavaliselt mingi kujund. Mõte. Ja see sõnade virvarr hakkab keerlema ja keerlema, kuni sünnib luuletus. See tuleb täitsa ise. Näiteks autoroolis. Olen isegi peatuse teinud, et see mõte kirja panna, muidu läheb meelest ära.

Kas sa märgid oma mõtted ja ideed kohe kuhugi üles?

Jah, sest järgmisel hetkel on see meelest läinud. Ma ei tea peast peaaegu ühtegi enda luuletust. Seljakotis on mul alati märkmik ja pliiats, aga abiks on ka tänapäevane nutitelefon, kuhu kiirelt mõni rida kirja panna.

Kui tihti sa oma luulet muudad? Jääb see enamasti nii, nagu see algselt sündis või tuled sa oma luuletuste juurde ikka ja jälle tagasi?

Vähe muudan. Tulen küll ikka ja jälle tagasi, loen, püüan tunnetada… Neid, mis lõpuks alles jäävad, ehk veidi parendan, aga üldiselt jääb nii, nagu ma selle kirja olen pannud.

Kas sa pigem kipud luuletustesse panema oma valu või rõõmu?

Millegipärast on mu luuletustes tõepoolest palju valu ja seda rohkem kui rõõmu. Lugejad ja kuulajad on küsinud, et kuidas ma ise neid üha uuesti ja uuesti ette kanda suudan. Neis on kindlasti peidus ka minu igatsusi ja unistusi.

Millal sa viimati südamest naersid?

Ma ei mäletagi… Ilmselt ikka proovisaalis.

Anne-Mai kirjeldab oma luulet kui riimideta, pisut lendlevat ja pigem minimalistlikku mõtisklust. Talle meeldib lugeda. Kõike. Romaane, krimkasid, luulekogusid, eneseabiraamatuid. Ja filme vaatab ta peaaegu iga päev. Foto autor: Andero Kalju

Oled sa õnnelik, et saad praegusel ajal olla looja või oleksid seda pigem mõnel muul ajal olnud?

Mul on hea meel, et meie praegune ajastu võimaldab luua ja olla looja. Ja ma olen õnnelik, et saan just täna ja praegu seda teha. Kui ma saaksin, siis käiksin ära 20. sajandi alguses, kui luuletajatest suurkujud Marie Under ja Henrik Visnapuu tiibu sirutasid.

Kas arusaam luulest on sinu hinnangul praegusel ajal kuidagi hägustunud või mitte? Võib-olla n-ö vanakooli luule austajate arvates nimetatakse tänapäeval luuleks ka ridu, mis vähemasti vanasti luule alla ei liigitunud.

Arusaam luulest on kindlasti tänapäeval laialdasem kui varem. Neile, kes valdavalt vanema ajastu luulet loevad, on kindlasti võõras ja isegi vastuvõetamatu paljude tänapäeva luuletajate stiil ja lähenemine. Mulle meeldivad mõlemad. On hetki, kus vajan seda vanaaegset luulet, et saada inspiratsiooni ja kujutlust millestki ammusest. Ometi on ju meid ümbritsev kõik sama. Ikka sama loodus, sama taevas ja maa.

lähedaste toetus on andnud julguse

Kuidas sinu hinnangul praegu üldse luuletajatesse suhtutakse?

Praegu on selline vaba aeg. Kõik saavad teha, mida armastavad ja veidrused on isegi pigem lisaväärtus. Minu poole on siiani pigem hea pilguga vaadatud. Näen, et sõnad puudutavad. Ja ma ise naudin alati, kui kuskil luulet esitatakse. Sõnadel on minu jaoks väga suur vägi.

Kust tuleb sul see julgus ja kindlus oma luulet ka teistega jagada?

Lähedaste toetuse abiga. Ja ehk ka see, et enne luulekogu olid mu read jõudnud juba väga paljude kuulajateni, kellelt tuli palju head tagasisidet. Aga aega läks päris kaua, enne kui see julgus tuli. Ma ei teagi, kas hirm ja kõhklus praegugi päris üle on läinud. Ikka mõtled, kuidas lugeja sinu sõnadesse suhtub või end samastab.

Millest ma alustama peaksin, kui tunnen, et ka minu sees on mingid tunded, mida tahaksin luulevormis paberile panna?

Ma ise olen väga palju luulet lugenud, aga enda puhul tean, et ta lihtsalt tuleb. Aga jah, kindlasti on oluline lugemus.

Tänavapäeval on Instagram väga populaarne platvorm muu hulgas ka oma luule jagamiseks, ent sina seal aktiivne ei ole. Kas sul ei ole selleks aega või sa ei pea lihtsalt vajalikuks laiema publikuni jõuda?

Ma ei ole väga interneti ega rakenduste inimene. Olen veidi vanamoodne ja armastan käes hoida päris raamatut. Kasutan küll oma Facebooki kontot enda portfooliona. Need, kellel huvi, saavad seal mu tegemistel silma peal hoida.

Kuidas on tänane nutimaailm sinu loomist mõjutanud? Kas sa vahel kipud ka sinna sotsiaalmeedia, uudiste ja teiste inimeste tegemiste virvarri ära kaduma või see kõik ei mõjuta sind niimoodi?

Tänapäeva maailmas ilma internetita väga ei saa. See maastik on täis uudiseid, reklaami. Nii saan ka ise hoida inimesi kursis toimuvaga. Kõik on seal, info liigub kiiresti. Aga loomist see ei mõjuta, sest pole ennast sinna veel ära kaotanud.

Anne-Mai Lydia Koidulat etendamas. Foto autor: Andero Kalju

Lisaks tegeled sa näitlemisega MTÜs Must JaAm. Miks sa suurematel lavadel ei mängi?

Olen mänginud ka suurematel, aga pisikestel lavadel on oma võlu.

Mida näitlemine sulle pakub?

See annab võimaluse põgeneda ja võimaluse ennast avastada. Võimaluse mänguliselt läbi elu kulgeda.

Ma võtan su kaasa – lubad?
Näitan, et maailm on päriselt hea ja tore. Näitan, et on olemas inimesed, kes ei taha sulle halba, vaid armastavad sind täpselt sellisena nagu sa oled.
Tuled? Lähme!
Lavastus „Leivi“ on kaemus ühe väikese murtud ja eksinud leevikese sisemusse. Tema hinge ja ellu. Kas väikeseid leevikesi saab veel päästa? Kas üldse tohib sellist üüratut tegu ette võtta ilma, et õrna süütut olendit veel rohkem vigastaks?
„Leivi“ on siira armastuse lugu.
Lavastus “Leivi” on võitnud 2019/2020 hulgaliselt tunnustust ja auhindu. Anne-Mai sai Leivi rolli eest näitlejapreemia teatrifestivalidel Räpinas ja Haapsalus ning parima naispeaosatäitja tiitli teatrifestivalil Avinurmes.
Näitleja- ja lavastajapreemia sai ka Anne-Mai kolleeg Janno Puusepp, kellega intervjuud saab lugeda siit: Näitekirjanik: tavaliselt ma lihtsalt alustan kirjutamist ega tea ise ka, mis sealt välja tuleb

Tegeled ainult loominguliste aladega. Miks sa lood?

Hea küsimus! Ma tahaksin uskuda, et see on ikka kuskilt kaasa antud. See lihtsalt on minu sees. Nii kaua, kui ma ennast mäletan, olen alati luulet kirjutanud ja teatrit armastanud.

Mida tähendab loomingulisus sinu jaoks?

See on sügavus. Mõttemaailma ja tunnete keel. Hingepeegeldus. Avastamine. Armumine.

Miks sa teed praegu just seda, mida sa teed maailmas, kus on nii palju võimalusi? Kuidas sa tead, et see praegune on sulle parim ja oled leidnud endas selle sisemise rahu?

Nii nagu ma olen korduvalt kasutanud väljendit, et see on ise minu juurde tulnud, siis usun, et just see – looming –, ongi see, millega mina end väljendada saan ja oskan. Ennast ehitada. Sisemise rahu loomine on hoopis teine teema. Sellega peab eraldi tööd tegema. Tänapäevases pidevas liikuvas ja kiires maailmas on ärevust väga palju. Tuleb osata aega maha võtta. Olen tasapisi õppinud ka seda tegema.

“Tuulte süles”. Foto autor: Andero Kalju

Mis su edasised plaanid on?

Keskendun kindlasti näitlemisele. See on minu ala. Ja uueks luulekoguks juba ettevalmistused käivad.

Anne-Mai Tevahi on sündinud ja terve elu elanud Tartus. Ta on vabakutseline näitleja ja luuletaja ning õpetab noortele E Stuudios koori- ja tantsukoolis näitlemiskunsti. Nii kaua, kui ta ennast mäletab, on looming alati temaga olnud. “Mul on üliarmas poeg, kelle sinistesse silmadesse võib iga päev ära uppuda! Tema siirus ja usk headusesse aitavad mul mõnikord maailma hoopis paremini mõista kui ta parasjagu võib-olla tundub,” lisab ta veel enda kohta.
Sel kuul esietendub Rakvere kultuurikeskuses “Oad”, kus Anne-Mai on laval koos näitlejaga Robin Täpp.

Foto autor: Margarita Cortesi