Katrina Kolk arutleb kunsti tuleviku üle

KUNSTNIK KUNSTNIKUGA rubriigis vestleb kunstnik ja kultuuriteadlane Santa Zukker Eesti kunstnikega nii päevakohastel, kultuurialastel kui ka kunstiga laiemalt seotud teemadel.

Esimeses intervjuus viib kunstnik Katrina Kolk lugejaid lähemale kunstimaailma rikkusele kunstniku enda pilgu läbi, samuti kirjeldab ta oma välismaal õppimise kogemust ning arutleb kunsti tuleviku üle.

Katrina Kolk on lõpetanud Kõrgema Kunstikooli Pallas maali- ja maalingute restaureerimise disaini erialal. Omandanud vabade kunstide kaasaegse kunsti magistrikraadi Eesti Kunstiakadeemias, täiendanud end Castilla-La Mancha ülikoolis Hispaanias ja Porto ülikoolis Portugalis. Alates 2020. aastast on ta Eesti Maalikunstnike ja Tartu Kunstnike Liidu liige. Tema tööde ja näituste loeteluga tutvu siin.

Santa Zukker õpib Tallinna ülikoolis viimasel kursusel kultuuriteadust. Ta on õppinud Orest Kormašovi käe all BFM-i kunstiklassides. Tema loomingus on läbiv teema looduse ja maa kujutamine läbi müstilise narratiivi. Santa on oma töid eksponeerinud Staapli 3 galeriis, Eduard Vilde muuseumis, Nõmme kultuurikeskuses ja Uue Kunsti Muuseumis. Tema töödega tutvu siin.

***

Katrina, palun räägi endast ja oma huvitavast välismaal õppimise kogemusest.

Alustasin oma Erasmuse välisvahetust Eesti Kunstiakadeemia kaudu Castilla-La Mancha Ülikoolis Hispaanias Cuencas. See oli üsnagi huvitav kogemus, kuna Cuenca on üks hästi väike mägimaastikule rajatud linnake, mis on isoleeritud mägedega. Samas oli see päris hea koht kunsti eksperimenteerimiseks, kuna kohalikus koolis anti hästi palju vabadust katsetamiseks ja seal oli palju tehnilisi võimalusi. Näiteks kui Eesti Kunstiakadeemias (EKA) oli meil kõigi kursuste magistrantide peale kasutada üks väike ARSi ruum, kus pidevalt arutleti, kus keegi maalib ja kui palju kellelgi ruumi on – sest paljud tegid suuri maale, mis omakorda palju ruumi võttis –, siis Cuencas oli mul kooliateljees oma suur maalinurk, mis oli täitsa võrreldav korraliku installatsioonide ruumiga kuskil suures muuseumis. Nii et sai isegi seinal ja põrandal olevate installatsioonidega eksperimenteerida, mida EKAs oli raske teha, kuna ruumi oli vähe. Mäletan, kuidas ma käisin osakonna lähedalt kottidega kive ja puuokse toomas, kuna tahtsin nendest ateljees üht sellist ruumiinstallatsiooni moodustada. Sellist luksust, et tood kohalikult mäelt otse materjali, linnas ikka ei kohta. Selles mõttes oli Cuenca oma mägimaastikuga paljusid võimalusi pakkuv koht. Keeruliseks tegi paljudele Hispaanias õppimise see, et paljud õppejõud ei rääkinud inglise keelt. Minul oli muidugi väike eelis, sest olin varem käinud Hispaanias Malagal keelt ja kultuuri õppimas. Olin ju eelnevalt iseseisvalt Malagal ühe kohaliku seinamaalingu konkursi võitnud ja ka Pallases bakalaureuses koolikaaslastega hotellimaalinguid teinud. Tänu oma eelnevale kogemusele Hispaanias oli mul kindlasti tunduvalt lihtsam näiteks nii praktilistes kui teoreetilistes loengutes osaleda ning ka kohalike uusmeedia tudengitega koos üht sellist omamoodi ironiseerivat fake-uudiste programmi filmida. Minu jaoks olid väga toredad kohalikud kursusevennad, kes alati aitasid asju selgitada, kui mõni sõna kohe meelde ei tulnud või kui midagi segaseks jäi. Selle koha pealt on hispaanlased väga abivalmid. Neile meeldib väga, kui oled avatud nende keelt õppima ja seda koos nendega praktiseerima. Hästi tore oli ka see, et kohapeal oli palju õpilasi ka mujalt riikidest, mis võimaldas üsna kiiresti moodustada sellise laheda sotsiaalse suhtlusringi. Käisime näiteks koos Valencias, kus oli võimalik näha suurimaid kunstigaleriisid ja -muuseume ning kohalikku tänavakunsti. Cuencas oli ka väga korralik kaasaegse kunsti kollektsioon, isegi Warholi (ameerika popkunstnik Andy Warhol – toim) sai nähtud. Minu jaoks oli väga huvitav avastus, et Cuencas on üks esimesi Hispaanias asutatud abstraktse kunsti kollektsiooniga muuseumeid, kus oli väga hea väljapanek hispaania kunstnikest ja abstraktsiooni teerajajatest nagu Fernando Zóbel ja Antonio Saura. Nii väike linn nagu Cuenca on suutnud hoiustada nii palju kaasaegse kunsti klassikat. Mind ennast inspireerisid näiteks väga Hispaania kunsti pop-klassikud nagu Eduardo Arroyo, Equipo Crónica, Juan Genovés, Luis Gordillo ja Darío Villalba. Equipo Crónica kollektiivi tööd mõjusid veel eriti kaasaegselt, et mine ja võta ja pane kuhugi tänavale ja me leiame kohe oma kaasaegse sotsiaalkriitilise seose selliste poliittemaatiliste võimuprobleemidega. Kuna Madrid ka kaugel polnud, sai läbi käidud veel Prada ja Reina Sofia väljapanekud, mis on kindlasti maailmatasemel muuseumid ja inspireerivad oma mitmekülgse näituse valiku poolest. Ja Madridi tänavakunst – see on ikka superlahe ja meeletu eeskuju kõigi oma mitmekülgsete muuseumide, stiilide ning kohalike projektide ja kunstikommuunidega. Ja see värvikirkus, mida võib leida näiteks Hispaania tänavakunstnike Okuda ja Boa Mistura töödest… Väga võimas! Kooliekskursioonidel sai ka Bilbao Guggenheimi külastatud, mis on üks kuulsaimaid muuseume Euroopas. Mul on kindlasti palju häid mälestusi Hispaaniast.

Katrina on ka osav tänava- ja seinakunstnik.

Sa õppisid ka Portugalis – mis sulle sellest ajast enim meelde jäi? Noortel kunstnikel oleks seda huvitav teada.

Järgmise semestri sain Portugalis veeta ning otsustasin Porto ülikooli minna, kus mul olid samuti üsna vabad käed. Seal rääkisid õppejõud juba inglise keelt. Üldsegi portugallased erinevalt hispaanlastest räägivad pigem välismaalastega inglise keeles kui portugali keeles. Minu jaoks oli Portugalis kõige suuremaks kultuurišokiks, et portugallased pole üldse nii ekstravertsed kui hispaanlased. Kui Hispaanias on täitsa tavaline, et juba pärast paari päeva tuleb keegi sinuga rääkima, isegi, kui oled täielik introvert, siis Portugalis oli hoopis vastupidi. Inimesed hoidsid rohkem oma gruppidesse ja tegid oma asja. Kuna Porto ülikoolis oli umbes sama probleem mis ARSis, et ruumi oli ateljees vähe, otsustasin maalida seal klassis, mis parasjagu vaba oli. Kuna olin Hispaania kogemusest juba õppinud, et suurte raamidega tööde vedamine postiga on hästi kallis ja keeruline, siis otsustasin seekord, et maalin ainult kokkurullitava lõuendi peale. Ja nii ma siis kodu ja kooli vahelt kogu aeg seda rulli vedasingi. Seda võib vaadata ka kui omamoodi kunstiperfomance’it. Muudkui mängisin nende rullidega ja otsisin koolihoovis kohta, kuidas neid eksponeerida, ja muudkui pildistasin neid. See oli omamoodi huvitav raamist välja tulev kogemus, sest kui maalil ikkagi alusraami pole, siis muutub see ka nagu omamoodi installatsiooni elemendiks ja pakub samuti omamoodi katsumust. Kursuse lõpus sain rulle ka kohalikul osakonna näitusel eksponeeritud. Aga Portugalis hakkas mind maalist rohkem kõnetama keraamika ja mosaiik. Keraamika on tegelikult üldse väga hinnatud meedium Portugalis, mida näiteks väga agaralt kasutatakse ka Portugali tänavakunstis. Väga ilus näide on Locomotiva kunstiprojekt “quiem es, porto”, mis tõlkes tähendab “kes sa oled, Porto”, kus siis kunstnikud koos kohalikega said keraamiliste plaatidega kujundada ühe vana hoone Portos nii, et iga inimene kujundas ühe plaadi, mille siis kunstnikud pärast koos seinale plaatisid. See idee, et kohalikud inimesed saavad ise oma käe külge panna selle keskkonna kujundamisele, kus nad elavad, annab inimestele tunde, et nad on osa sellest linnast. Väga ilus on ka Joana Vasconcelos (Steak ‘n’ Shake), mis kaugelt vaadates võib ära petta, et tegemist on maalinguga, aga lähedale minnes saab aru, et see on keraamiline plaat. Selles osas oli Portugal kindlasti inspireeriv, et ta pani mind täiesti teises meediumis mõtlema. Ise ma veetsingi suurema osa ajast seal keraamika- ja mosaiigiklassis betoonist miniskulptuure ja mooduleid valmistamas või soopõhisel temaatikal pisikeraamikat moodustamas, millest siis hiljem kujunesid sellised koha- või õueinstallatsioonid, mida siis sai ka koolihoovis sai ka eksponeeritud. Ma pean sellist kooli ajal katsetamist väga oluliseks, kuna kool on selline turvaline koht, kus antakse eksimis-, läbimõtlemis- ja katsetamisvõimalust ning paju ruumi idee arenguks. Lõpuks kui ma tagasi tulin, siis minu kolmas isikunäitus moodustuski nendest eksperimentidest ja töödest, mis ma välisvahetuses genereerisin.

Sotsiaalse läbinähtavuse küsimus kunstis on kindlasti üks fookus, kuid kui rääkida sellest, mis ei muutu, siis kindel on see, et seni, kuni inimene on seksuaalne olend, jääb maitsekalt maalitud õrnalt erootiline ja seksuaalne aktimaal kunstis alati omale kohale.

Kas kunst on piirideülene? Kas välismaal olid võrdluses Eestiga mingid ühisosad?

Kindlasti leiab igas kultuuris oma ühisosa. Võib öelda, et igas kultuuris vajavad mingid teemad lahendamist loomingu kaudu. Näiteks on naise roll ühiskonnas pea igas kultuuris kunstiväljal püsivalt arutluse all. Tõsi, see kuidas me seda vaatleme, võib vastavalt kultuurile, uskumustele ja religioonile olla erinev, kuid usun, et inimhing oma olemuselt on universaalne ja inimesega seotud sotsiaalsed teemad leiavad alati oma ühisosa eri kultuuride kunstis.

Kui me tahame arutada täna, et milline võiks olla kunsti tulevik, vaatame kõigepealt minevikku, ja kuna päevakohane on rääkida koroonamaailma kontekstis, siis Katrina, ma tean, et sa uurisid natuke selle kohta, kuidas Hispaania gripp mõjutas kunstimaailma.

Minu uurimus Hispaania pandeemia kohta viis funktsionaalse disaini ja Bauhausi sünnini. Gripipandeemia lõppes paljude kunstnike jaoks kas hullumajas või haiglas, kuna elu oligi tollal keeruline ja paljuski seetõttu ka tollane kunstnik väljendas sellist inimeste psühholoogilist seisundit ja omaaegset õudust. Need kunstnikud, kes oma elutee haigla vahel lõpetasid, väljendasid seda, mida nad seal kohapeal kogesid. Edvard Munch on endast maalinud mitu autoportreed Hispaania grippi kogedes. Ja kui mõelda autoportree peale, siis see on väga isiklik ja aus žanr, kuna lubab väga otseselt vaadelda inimese otsest seisundit või emotsiooni. Et kindlasti oli tollastele kunstnikele inimese vaimne seisund väga tähtis. Teisalt said kindlasti oluliseks ka lähedased inimesed. Näiteks Egon Schile väljendas maali kaudu muret oma naise ja sündimata lapse pärast, keda ta oma ühes viimases maalis kujutab. Kahjuks ajalugu näitas, et see mure oligi reaalne – nii kunstnik kui tema rase naine surid omal ajal Hispaania grippi, nii traagiline kui see pole. Tolleaegne pandeemia mõjutas kindlasti ka majanduslikku seisundit ja selle taustal kauakestnud ühiskonda räsinud maailmasõda, kus siis paljud loomeinimesed ja haritud inimesed surma said. Kindel on see, et need loomeinimesed, kes neist õudustest pääsesid, hakkasid otsima lahendusi ühiskonnaga seotud hügieeni ja puhtuse temaatikale. Nad nägid, et vana maailmakord ei toimi enam. Teiseks oli vaja kooli, kus neid lahendustele fokusseerunud loojaid koolitada. Nii et Bauhaus ja minimalistlik koolkond sündis praktilisest vajadusest. Nähti, et väga vähese, aga toimivaga saab ka jätkusuutlikult elada. Mingis mõttes on praegune olukord kohati sarnane, sest ajal, mil meie vabadus ja tegemised on piiratud, otsitakse samuti lahendusi. Näiteks, kuidas luua jätkusuutlikumat, puhtamat ja rõõmsamat keskkonda. Järjest rohkem väärtustatakse reaalseid väärtusi ning probleemidele lahendusi pakkuvaid loojaid. Empaatilisus on tähtis, praktilisi ja digitaalseid oskusi hinnatakse, ja sealt kaugemale jääb võib-olla lihtsalt selline showcase idea looming.

Milline võib olla tulevik? Kas digitaliseerimine muudab kunsti? Kas see muudab seda, kuidas me kunsti vaatame, naudime? Millist kunsti sina eelistad nautida? Kas galeriis ja veebigaleriis saab sama tunde?

Ma sõnastaks ümber ja ütleks, et digitaaliseerimine on juba muutnud kunsti, ja see on endaga kindlasti kaasa toonud uued suunad ja žanrid kunstis. Üks suurim neist on post-internetikunst, mis on kindlasti meie ajastule väga omane, kuna sotsiaalmeediat ja digiplatvorme kasutame me kõik. Nii on see ühtlasi ka kunst, mis kõige tõenäolisemalt ka suure hulgani jõuab, kuna tänapäeval on ju palju digitaalseid viise, kuidas digiloomingut jagada, olgu selleks siis virtuaalreaalsus, animatsioon või digitaalne maal või hoopiski fake-dokumentatsioon ja libauudised. Kusjuures viimaseid loevad inimesed veel suure huviga ja räägivad edasi. Idee on ju selles, et kõike, mis internetis kuskil kirja on pandud ja millele on suur autoriteet juurde loodud, võetakse tõsiselt. Seetõttu on seda ka inimestele lihtne müüa ja ette sööta. Mingis mõttes on internet nagu mingisugune kiiresti ja hõlpsasti tarbitav vikipeedia, mida tänapäeval inimesed oma kiire tempo juures tarbivadki kiiresti ja mitmest paigast. See on ka loonud muidugi küsimuse, kas kõik, mis meile ette söödetakse, on ka tõsi. Sotsiaalse läbinähtavuse küsimus kunstis on kindlasti üks fookus, kuid kui rääkida sellest, mis ei muutu, siis kindel on see, et seni, kuni inimene on seksuaalne olend, jääb maitsekalt maalitud õrnalt erootiline ja seksuaalne aktimaal kunstis alati omale kohale. Olgu see siis digitaalselt maalitud või pintslitõmmetega, galeriis nähtav või kuskil ekraanil, kaunist keha kunstis naudib kindlasti igaüks, kuna see on miski, mis on meile juba füsioloogiliselt sisse kodeeritud, et see pakub naudinguid. Tuletan meelde, et Maslowi püramiidi üks inimese põhivajadusi on seksuaalne rahuldamine ja just sellele aktimaal mängibki. Kokkuvõttes on inimese nauding paljuski seotud meie hierarhiliste vajaduste ja meeltega. Tõsi, on ka palju teoseid, mille olemust ekraan ei saa edasi anda, eriti mis mängivad juba ruumimõõtmetega ja kuhu saamegi siseneda mingite teiste meeltega kui ainult nägemine. Aga kui muuseumis näitust teha ei saa, siis tuleb vaadata alternatiivseid pindu, kust inimene paratamatult läbi käib. Näiteks tänav kui läbikäidav avalik ruum on alati olnud üks alternatiiv näitusepinnaks, nii et need kunstnikud, kes juba on sinna end jäädvustanud, neile on see püsiv galerii. Nüüdsel ajal, kui inimesed on sunnitud rohkem looduses ja väljas roheluse keskel liikuma, võib vaadata ka maastikku kui näitusepinda. Oleks huvitav, kui kunstnikud hakkaksid taas metsamaastikku kui potentsiaali vaatama, sest usun, et landart’il on praeguses olukorras palju potentsiaali. Minule endale on igasugune kunst huvitav, kuid kõige vabastavam on kindlasti tänavakunst ja selline värvikeskne kunst, kuna see tuletab mulle alati meelde Hispaania elumeelsust, ja sinna alla lähevad ka aktid.

Kõik kunstnikud on tegelikult omamoodi romantikud või siis baseeruvad sellel mõtlemisel, sest pole olemas kunstnikku, kes ei peaks end indiviidiks ja kes ei armastaks kord teistest eemalduda, et oma väljamõeldisi teostada.

Kui jällegi rääkida kunsti reproduktsioonist ja digitaliseerimisest, siis inglise muusikasotsioloog Simon Frith osutab raamatus “Heliefektid” autentsusmudelile, mis põhineb kogukonnal, juurtel ja traditsioonidel. Läbi selle üritas ta vastandada folkloormuusikat popmuusikale. Kas seda kriisi võib tuua ka tänapäeva ja kõrvutada kunsti selles kontekstis, kus võib-olla kunsti piirideülesuse kaudu võib see eelnimetatud romantismiaegne traditsioon kaduda, või on see hoopistükkis kadunud?

Ma arvan, et seni, kuni meil on ühiskonnas romantikuid, ei kao romantiline mõtlemine kuhugi. Küll tasuks meeles pidada, et kuna ajastud muutuvad, siis isegi, kui mingi mõtlemine peaks kaduma ja uuesti tärkama, ei tule see kunagi tagasi samal kujul. Ajalool on küll omadus end korrata, aga mitte kunagi samal kujul, vaid kuidagi teistsugusena. Vastandumine on lihtsalt kõige lihtsam viis, kuidas teisel kujul esineda, kuigi mingi sisu võib sama olla. Minu jaoks seisneb romantiku sisu eelkõige tema individualismis, ilustamises, väljamõeldistes ja omamoodi eemaldumises, kui võtta romantikud definitsiooniks. Kõik kunstnikud on tegelikult omamoodi romantikud või siis baseeruvad sellel mõtlemisel, sest pole olemas kunstnikku, kes ei peaks end indiviidiks ja kes ei armastaks kord teistest eemalduda, et oma väljamõeldisi teostada. Pealegi on igasugune kunst ilustav, isegi õõvastav kunst, sest muidu inimesed seda ei vaataks.

Walter Benjamin, kes oli 20. sajandi üks mõjukaimaid kultuuriuurijaid, on oma teoses “Kunstiteos tema massilise reproduktsiooni ajastul” arutlenud, kuidas inimese ja tehnoloogia kohtumine mõjutab kunstiteose staatust 20. sajandil, samuti, kas kunstiteose “aura” ja autentsuse mõju väheneb ning kas vaatajaga katkeb side. Ta toob välja, et fotograafia ei asenda kunstiteost, ning kui kopeerida masinatega kunstiteost, kaob tema aura ja väärtus. Mida rohkem seda teha ehk reprodutseerida, seda väiksem on selle väärtus.

Ma arvan, et kunstiteose väärtus on paljuski seotud ka sellega, mis eesmärki see teos püstitab või mis eesmärgi kunstnik teosele annab. Selle koha pealt on iga teos individuaalne vaatlus ja sellist ühest vastust on raske anda. Kuid digiajastul on kindlasti väärtusküsimus teisenenud ja väärtust loovad parameetrid muutunud. Kui tuua mängu kaasaegse kunsti põhimõtted, siis seni, kuni teos kedagi külmaks ei jäta, seni loob see väärtust, sest ka reaktsioon on väärtus. Ehk siis väärtuslik teos algatab diskussiooni.

Aitäh Katrina Kolk, et veetsid selle tunni minuga ja saime vestelda väga huvitavatel teemadel. Seniks soovin kõigile tervist ja järgmise lugemiseni!

Bibliograafia:
https://www.bbc.com/culture/article/20200514-how-art-has-depicted-plagues
Hispaania gripp ja kunst
https://time.com/5827561/1918-flu-art/
https://www.dailyartmagazine.com/plague-in-art-10-paintings-coronavirus/