Katrin Loodus: loovalt rahast

Emadele suunatud enesearenguprogrammi Ema 2.0 looja ja edendaja Katrin Loodus (34) mõtiskleb selle üle, kuidas panna oma loodule hinnasilti külge.

Istun vaikselt köögilaua taga ja jälgin lume langemist. Nii rahulik ja malbe on see öö. Kõik magavad, kuid mina alles töötan. Pakin viimaseid jõulupakke oma esimese EMA 2.0 enesearengu programmi edukalt lõpetanud grupi emadele. Sätin pakid, milles on raamat julgest muutusest, üksteise peale virna ning avan arvuti, et veelkord kursuse tagasisidet lugeda.

Mõne aja pärast vaatan paberilehte kahe hinnanumbriga, mille olid tagasisidestanud needsamad inimesed, kes olid oma muutumisteekonna hiljuti läbinud. Võtan appi oma reaalainete lembese IT-tausta ning äriinfotehnoloogia magistri finantstarkused ja proovin leida ratsionaalset vastust küsimusele, mida kirjutada oma kire ja missioonitunde hinnalipikule. 

Ebamugavustunne hinna määramisel

Kaalun erinevaid argumente ja soovitusi, mida ettevõtluses kogenumad on minuga jaganud, ning veerin kõva häälega välja kaks summat. Suurema jätan kohe kõrvale, sest see tundus juba mõtteis ebarealistlikult kõrge, olgugi, et see tegelikkuses kehtiv hinnapiir sellises mahus koolituse eest turul hetkel on, ja võtan uuesti ette väiksema summa. Proovin oma loodut sellega kõrvutada, samal ajal oma käitumist jälgides. Ebamugavus. Ikka veel. Lasen mõttes hinna madalamale ja näen, et enesetunne paraneb, kuid täpselt nii kauaks, kuni löön kokku tegelikud programmiga seotud kulud, mille hulka pole arvestatud mu enda tööd ega aega. Ohkan, sest näib, et selle hinnapiiri juures pean osalejatele peale maksma ja programmi edasiarenguks sellest kuidagi ei jagu. Frustratsioon kääridest, mis laiuvad kahe äärmuse vahel, hakkab lisaks südametunnistusele ka silmadele raskelt mõjuma ning liigun magama ära. Hommik on õhtust targem, pomisen sügavas unes nohiseva pere kõrval, kui kell kolm öösel lõpuks uinun.  

Järgnevatel päevadel jagan oma muret sõprade ja tuttavatega ja saan mitmeid häid nõuandeid. Mind jääb enim kõnetama nõiaring, mis kirjeldab ilmekalt kahju, mis kaasneb enese töö liigmadala tasustamisega – alahinnatud töö toodab juurde palju kliente, kelle vajaduste rahuldamiseks kulub aina rohkem tööd ja vähem võimalusi edasiarendusteks, kõnetades taaskord madala hinna, mitte kvaliteedi väärtustajaid, mistõttu nõiaring alatasustatud töö püsimiseks jätkub ja areng seisab. Rääkimata sissetulekust, mis oleks selle loogika alusel justkui suur, kuid oma väiksuses kulub sellest enamus iga inimese teekonna halduskuludeks, jätmata ruumi parandusteks. Proovin end veenda siiski miinimumvajadusi täitvast pisut kõrgema hinna kasuks otsustama, kuid süda aimab, et see valik saab olema paljudele pidurdavaks komistuskiviks. Etteruttavalt võin öelda, et mul on õigus, kuid kriipivast südametunnistusest hoolimata kuulutan lihvitud kursuse välja ning ootan hirmu ja elevusega oma esimesi maksvaid osalejaid.

Registreerujaid tuleb, rohkem kui lootsin, kuid kontoseis jääb muutumatuks. Kontrollin veel kord, kuid kõik on endine. Ebakindlus kogu programmi vajalikkuse ja veelgi enam – minu töö suhtes –, kasvab märgatavalt ning unistus saadud tasude eest soetatud uuest valgustusest ja telefonihoidjast hakkab sujuvalt tuhmuma. Hakkan vaikselt uskuma, et see, mille nimel olen lugematu arv magamata öid veetnud, on vastupidiselt senisele tagasisidele tugevalt ülehinnatud. Suurest pettumusest tekib tahtmine alla anda, kuid sõbrad ja tuttavad keelitavad mind, et usuksin endasse pisut rohkem ega loobuks liiga vara. Kuidas aga jääda enesekindlaks ja entusiastlikuks, kui turg on oma hukutava hinnangu andnud? Tõden, et üks asi on olla turul tarbija, kes lihtsa pöidla kukutamise või tõstmisega teeb valikuid teiste pakutava üle, kuid hoopis raskem ja väljakutsuvam on olla see, kelle saatuse üle sel moel otsustatakse.

Kas kõik see oli päriselt või unenägu

Vana hea petisesündroom seguneb hirmuga ning kogen üle pika aja intellektuaalse loomega kaasnevat tunnet, justkui poleks senist tööd päriselt teinudki ning selle käega mittekatsutava iseloomu tõttu mu töö vähem olulisem tundub kui tool, millel istun. Mõtisklen omakeskis soojadele tunnetele nende nädalate vältel ja inimestele, kes samuti oma väärtuslikku aega protsessi õnnestumisse panustasid, kuid neid kohtamata tundub see kõik nagu unenägu. Ja kuigi tean, et programmis osalesid päris inimesed, jäid nad ekraani taha; oli elude muutumisi, kuid see jäi ekraani taha ning oli tagasiside, kuid seegi oli vaid ekraani vahendusel loetav. Kas need siis üldse olidki? Äkki oli see kõik vaid mu jõulueelse ülekoormatud aju mõttetöö vili? Nii küsin endalt peeglisse vaadates, kuid vastust ootamata näen, et tumedad ringid väsinud silmade ümber kinnitavad üheselt tehtud töö kõrget väärtust, et õigustada mu ebamugavustundes sündinud hinnasilti. Sellest veendumusest ei sünni aga reaalseid muutusi EMA 2.0 pangakontol ning tunnen, et olen otsapidi alguses tagasi. 

Püüan end veenda, et teiste aitamine on mu tasu, teiste inimeste elu paremaks muutumise toetamine sinna veel lisaks, edulugudest kogetud rõõm – need on ju kõik olemas ja tunnen, kuidas süda rõõmust kiiremini lööma hakkab neile mõeldes, kuid kuna kahjuks täna veel südamete ja tunnustusega tasumise maksevõimalust deebetkaartidesse integreeritud pole, siis pean praktilisemaid lahendusi edasi otsima. 

Otsustan jätta teema ootele või vähemasti passiivsesse seisu, kuniks muude tegevuste kõrvalt selleks uuesti aega leian. Taban end üsna pea imetlemas teisi tegusaid naisi ja emasid, kes on oma ettevõtlusega soovituni jõudnud. Mõtisklen nende ettevõtlusteekonna üle ning satun läbi juhusliku kommentaari vestlema ühega neist. Vestluse käigus kõlavad sõnad, et südamega tehtud asjadega ei saa ebaõnnestuda. See väike infokild raputab mind heas mõttes lahti lukku jooksnud mõttemallist ja otsustan asjale läheneda uuel moel. 

Lükkan kõrvale senise iganenud ja piirava mõtteviisi, mille kaasmõjuks on tekkinud trots mu armastusega loodud programmi ja sellega tegelemise vastu ning hakkan endale esitama ebamugavaid küsimusi, mille abil püüan lähemale jõuda tuumani, mis seisab minu töö ja selle eest küsitava väärilise tasu vahel. Püüan arutluse teel leida vastused küsimustele, miks ma tegelikult tasu küsimust väldin, kuidas on see seotud minu eneseväärtusega ja millist otsest mõju omab see mu enesehinnangule. 

Hinnasilt iseenda küljes

Üsna pea saan selgeks, et probleem polegi mitte niivõrd tasu küsimise raskuses, vaid uskumuses, et saadav tulu on hinnasilt minu enda, mitte loodud EMA 2.0 programmi küljes. Olgugi, et programm ei saa toimida ilma minu loovate ideedeta, ei defineeri selle laiem levik minu väärtust inimesena, vaid seda, kas see teema on ühiskonnas tervikuna aktuaalne või mitte. Selginenud takistava seose lõhkumiseks koostasin selge plaani, mida teenuse kasutajad oma panuse eest saavad ning kuidas see EMA 2.0 programmi edendada aitab. Välja joonistunud vajadused kaotasid ära mu kauakestnud ebakindluse, sest tean, et tasu mu töö eest pole kiire rikastumise viis, mida ettevõtluse üheks suurimaks eelarvamuseks peetakse, vaid likviidne vahend, millega loodud parendused iga uue täiendusega osaleja hüvanguks programmi paisata. Selliselt mõeldes toetab iga osaleja mitte ainult enda eesmärkide kvaliteetset muutust, vaid ka kõigi järgnevate osalejate omi. Kaunis ringlus, kus iga element osaleb väikese rolli, kuid olulise mõjuga maailma paremaks muutmisel.

Napp kuu aega hiljem istun taas arvuti taga, kui uus grupp on oma muutumistsüklit alustanud ja vaatan tagasi arusaamadele, mis valdasid mind siis ja nüüd. Vahepeal olen palju enese, oma sihtrühma ja ettevõtluse kohta õppinud. Tänu aktiivsele osalejatega suhtlusele selgus, et probleem polegi mitte niivõrd minu seatud hinnas, vaid usalduses ja osaleja argipäeva ajajaotuses, muutes suurest huvist hoolimata liitumise ka parima tahtmise juures keeruliseks, et mitte öelda võimatuks. Selle teadmiseni ei oleks ma ka kõige põhjalikuma sisekaemuse järel jõudnud, sest jätkuvalt ei ole võimalik teise inimese sisse näha ja minu peas sündinud teooria võib erineda tegelikkusest. Küll aga saan edukalt oma sihtgrupiga suheldes ja neid kaasates kasvatada läbi selle oma kuvandi usaldusväärsust ja kaardistada tegelikke vajadusi, mis rahast selle aegumatu väärtuse tõttu vaat et tähtsamgi on. Sätin selle mõtte peale paika järgmise programmi tutvustuse koos õiglase hinnaga ja sulgen arvuti. Mõtlen veel enne uinumist kõigile neile julgetele ja ettevõtlikele inimestele, kes on neid samu küsimusi enese jaoks lahates tänaseks eduni jõudnud ning veendumusele, et muutusi vajavad inimesed leiavad hinnast sõltumata igal juhul tee mu südamega loodud EMA 2.0 programmini. Selle tõdemusega sulgen taas silmad, et uuel hommikul värske energiaga oma mõtteid õhinapõhise reipusega teiste hüvanguks taaskord tööle rakendada.