#ideemärkmed: Katrin Loodus

+2

Nimi: Katrin Loodus
Vanus:
 34
Millega tegeleb: kahe väikese lapsega koos kasvamise, enesearengu ning emadele suunatud enesearenguprogrammi EMA 2.0 edendamisega

kuidas sa hakkasid looma?

Mu esimene mälestus loomingust pärineb lasteaiast, kui kõigile lastele anti ette sinine A4 paber, millel oli kujutatud telefonisanga. Sel ajal olid telefonid keeratava ratta ja traadi küljes rippuva kaarekujulise toruga. Nägin kõrvalt, kuidas lasteaiakaaslased hakkasid kõik usinalt õpetaja palvel kodus nähtud telefoni joonistama, kuid kuna minu kodus sellist asja polnud, siis puudus mul ka igasugune ettekujutus, mismoodi seda teha. Olles ise alles väike laps ja suure sooviga olla hästi tubli, sain aru, et ma ei saa selle ülesandega soovitud kujul hakkama ning otsustasin läheneda asjale teistmoodi – endale turvalisel moel. Ma kasutasin sinist põhja taustana ja valget sanga pilvena. Pildi alla äärde joonistasin muru ning kritseldasin sinna õitsvad lilled. Need lilled olid tulbid ja neid oli kollaseid ja punaseid. Kõverad ja lapse käele omaselt joonistatud, kuid nad olid sellised, mis tundusid minu jaoks kõige õigemad. Ülesande tegemise lõppedes mäletan, kuidas üks kasvatajatest vaatas üle õla mu tööd, ise samal ajal laua all vaikselt sõrmi pigistades ja tema kommentaari oodates, sest olin ju teinud “valesti”, kuid selle asemel vastas ta väga malbel häälel, et olen üks eriline tüdruk. Kergemalt hingates sain aru, et see oli hea asi ning see üks lause pani aluse mu edasistele kastist väljapoole otsivale lahendusmeelsusele, mida oma edaspidises elus üha julgemalt rakendama hakkasin. 

miks sa lood?

Mingis mõttes tundub mulle, et ma loon vajadusest, kuid mitte sunnist. Loomuomaselt on mulle antud suur tahe olla silmapaistev ning esirinnas, kuid ilma lihtsasti mõõdetava ja konkreetse andeta. Puuduvatest vahenditest ja välja arendamata oskustest tulenevalt olen mitmelgi korral jäänud kunstilistel talendihindamistel ukse taha, kuna võimed ei ole vastanud esitatud nõuetele. Need valusad, kuid vajalikud eitused on olnud kütuseks sellele samale loovale meelele, mis hakkab iga kord otsima viise, kuidas lahendada olukord nii, nagu nõutud, kuid arvestades tõsiasjaga, et vahenditeks pean valima need, mis on parajasti käepärast ja esmapilgul loovusest väga kaugel. Illustreerimaks oma mõtet, toon ühe näite, kui 2008. aastal olin omandamas oma esimest IT-alast kõrgharidust ja osalesin viieliikmelise võistkonnaga rahvusvahelisel robotivõistlusel Robotex ja me võitsime selle võistluse napi ühe sekundiga robotite ees, millel oli tipptasemel tehnika ja aastatepikkuse kogemusega programmeerijad. Meie robot sõitis CD-plaatidest meisterdatud ratastel ja selle soki koristusmehhanism, kuna tegemist oli toakoristusrobotiga, koosnes harilikust kanalisatsioonitorust, tavalisest pudeliharjast ja kuumliimipulkadest. Meid eristas teistest niivõrd tasemel meeskondadest aga justnimelt loovus ja nutikad lahendused, kasutades selleks käepäraseid vahendeid. Ma usun, et see kogemus on aidanud mul jõuda arusaamani, et loovus ei ole vaid kindlatele kriteeriumitele vastav anne, vaid see on võime lahendada mistahes probleeme vahenditega, mis parajasti kättesaadavad on ning see teadmine sütitab mu uudishimulikku meelt üha uusi asju proovima ja uuel moel looma.

milliseid tegevusi tehes ja kus sul tavaliselt head ideed tekivad?

Senised elukogemused on mind toonud tänasesse päeva, kus elu ise inspireerib mind ning annab hulganisti ainet loovuseks. Mul ei ole välja kujunenud kindlat aega ega tegemisi, mis loomingut ärataks, kuid nagu Bobbi Peersi noorteromaani peategelanegi, tunnen minagi kogu oma olemusega, kuidas mingi situatsioon või olukord annab mulle võimaluse läheneda asjale loovalt ja loominguliselt. Mulle näib, et seda tunnet kogen enim siis, kui puutun kokku probleemi või küsimusega, mida ei ole veel lahendama asutud või millele pole lahendust leitud. Veelgi enam näib mulle, et enamik mu loomingut sünnib probleemidest või probleemsete olukordadega silmitsi seistes, millega teised inimesed tegeleda pole soovinud või tagajärgi peljates väldivad. Minu keerulisi mõttekäike armastavale meelele on sellised situatsioonid nagu vesi veskile, sest lisaks probleemsele olukorrale leevenduse leidmisele, kannab see endas kaasas potentsiaali muuta paremaks mitte ainult minu eluolu, vaid ka rohkemate inimeste oma. See iseenesest ei tähenda, et meeldivad olukorrad mu loovust pärsivad, vastupidi, need on hetked, mida nautides väärtuslikke tähelepanekuid talletan, et neid vajalikus kohas täies mahus idee teostuse jaoks tööle rakendada. 

kas su parimad ideed on tekkinud sinu enda jaoks kuidagi ootamatult või küpsenud pikka aega peas?

Mulle tundub, et oma parimate ideedega olen ma kasvanud koos pikemat aega ning veelgi kauem on aega võtnud nende ideede realiseerimine, kuid kõikide nende äratundmine käis ikkagi kooskõlas tundega, et sattusin selle kirgastunud ideesähvatuse peale pooljuhuslikult või täiesti selgest taevast. Kasutades taaskord näidet enda elust, siis saan öelda, et EMA 2.0 programm sündis ja sai kirja pandud ühe ööga tohutus inspiratsioonipuhangus septembris, mille sarnast selgust pole ma seni veel tundnud. Süüvides aga lõpptulemi sisusse, näen pea igas etapis elemente, milleni olen jõudnud tänu oma eelneva elu kogemustele või õpitud teadmistele, sest see sisaldab absoluutselt igas aspektis kõiki neid parimaid omadusi, mis on mulle omaseks saanud kogu eelneva karjääri, eluvalikute ja -kogemuse tõttu. EMA 2.0 idee äratundmine toimus tundega, nagu oleksin selle idee peale pooljuhuslikult komistanud, kuigi see seda polnud ja mida rohkem sellega edasi arenen, seda enam näen, kuidas paljud uued suunad ning edasiarengud samamoodi järsku tekivad, kuid millele on tegelikult võimalik vähese mõttetööga kindel allikas või kaugem põhjus leida.

kas ja kuidas sa tavaliselt oma ideid üles märgid?

Mu aju on üks imeline analüütiline masin ja täpselt nii, nagu saab info ülekülluse tõttu täis ükskõik millise seadme mälu, mis on optimeerimata, juhtub seesama ka minuga ja väljendub mürana, mis ei lase tekkinud koormuse tõttu loovusel vabalt voolata. Selleks, et olla vaba mõtetest, mis viivad oluliselt tähelepanu kõrvale ning mis ei ole konkreetsel hetkel asjakohased või vajavad pikemat seedimisaega, kirjutan oma ideid ja mõtteid, taaskord loogilist ülesehitust järgides, süsteemselt üles. Selline lähenemine võib kõrvalt vaadatuna tunduda loomingut pärssiv, kuid tegelikkuses annab see vastupidi mõttemasinas ruumi ja aega nendele ideedele, mis süsteemi ei armasta. Näiteks on mul ideede põrgatamisest kuni teostuseni enamikel kordadel sama talletamise viis, mis on peamiselt digitaalne. 

Ideede nopped ja inspiratsiooni leian enamasti sotsiaalmeediast või veebiallikatest, mille saan konkreetse keskkonna salvestusfunktsioone kasutades (save post, bookmark post vmt) endal alles hoida või kasutades süsteemiülest ja minu jaoks kokku koondavat Pocket-nimelist linkide kollektsioneerimise rakendust. Säilitatud postitused ja infoallikad talletan omakorda erinevatesse enda loodud alamteema kategooriatesse, nii et kui hakkan mõne ideega tegelema, siis leian kõik vajalikud infokillud kompleksselt ühest kohast ülesse. 

Loome mõttes viljakal perioodil, kui konkreetse idee kallal juba tööle asun, siis kasutan Google Keep rakendust pea mõtetest tühjaks kirjutamisel (tekst ja linnukestega loetelu kujul) või häälega salvestamisel. Seal on ka kritseldamise võimalus, aga visuaale ma sellega ise ei tee, kuna telefonis on see ebamugav. Lisaks on mul iga konkreetse projekti jaoks eraldi nimekiri, millest asju tehtuks märkida saan ja need muutuvad n-ö mahakriipsutatuks, aga jäävad nimekirjaga ikkagi seotuks, mistõttu saan alati vajadusel mälu värskenduseks märkmed üle lugeda. 

Idee teostuse faasis kasutan aga juba projektijuhtimist toetavat planeerimise vahendit Trello, milles loon samuti iga projekti jaoks oma vaate, kus on To-do, Doing ja Done veerud (need on kõik enda soovi järgi kohandatavad, nimetasin praegu nii, et paremini aimu anda), mille vahel ülesandeid mugavalt staatuse järgi kastide vahel lohistada. Ma olen visuaalne inimene, mistõttu meeldib mulle luua just selliseid loetelusid ning saan kõvasti indu juurde, kui tehtud nimekiri planeeritud asjadest pikemaks hakkab muutuma. Kuigi ma kasutan erinevaid nimekirju ka klassikalisel paber-pliiats kujul, siis annavad digitaalsed vahendid mulle võimaluse ebatäpsusi ilma suuremate raskusteta siluda. 

See on ilmselt ka põhjus, miks väga paljudel kordadel mõtteid ja ideid kirjutamise asemel üles olen pildistama hakanud. Selliselt vähendan kirjutamisele kuluvat aega, sest punane tool pildil ütleb ikka rohkem kui tuhat kirjutatud sõna. Ekspodentsiaalselt kasvavate pildimahtudega võitlemiseks olen loonud enda jaoks hallatava kaustade süsteemi, kus pildid on jaotatud kuude kaupa nii, et olulisemad teemapildid on liigutatud eraldi alamkausta ning olmehetked on kuude lõikes omakorda eraldi kaustas. Aasta lõpus jõulukingiks minevate personaalsete piltidega kinkeraamatu ja seinakalendrite tellimise töö tegi selline lähenemine nii töömahu kui ajakulu mõttes tunduvalt lihtsamaks.

kust sa uuteks ideedeks inspiratsiooni kogud?

Mulle meeldib mõelda, et inspiratsioon leiab mind, sest enamik ideid tekib inimestega suhtlemisest ja sisukatest vestlustest, mis sünnivad mingite eelnevate projektide teostusest. Vahel olen mõne idee puhul mõelnud, kas seda tasub teostada ning andes hinnanguliselt keskpärasele ideele võimaluse teoks saada, on sealt saadud tagasiside, kogemused ja tutvused otsesel või kaudsemal moel olnud alati sisendiks järgmise lennuka idee sünniks ja teostuseks. Leian, et kuna originaalseid ideid on maailmas järel üsna vähe ja peamiselt muutuvad hoopis tehnoloogiad olemasolevate ideede uuele kujule viimiseks, siis piisab vahel sellest, kui proovin olemasolevat olukorda lahendada uuel moel või kasutan algallika lähenemist näiliselt enda teemakauge idee peal, kui sünnib taaskord midagi täiesti uut. Ideede vaba jagamine ning kollektiivne sümbioos nende rakendamisel ongi minu jaoks üks suur inspiratsiooni kullaauk.


#ideemärkmete eesmärk on panna vastajaid ja ka lugejaid mõtlema küsimustele, miks me midagi teeme ja millised keskkonnad soosivad loomingulisust ja headele ideedele tulekut. Küsimused jätavad vastamiseks laia ruumi ja ka vastus “ei tea” on täiesti okei, sest vahel me lihtsalt ei teagi, kuidas meil mõni mõte tekib või kuidas panna sõnadesse mingit seletamatut sisemist sundi.

Share your thoughts

Scroll Up