Nimi: Maris Mägi
Vanus: 46
Millega tegeleb: kasvamise ja kasvatamisega, õppimise ja õpetamisega, mängulisuse märkamise ja mängimisega.

Elu on näitemäng, meil kõigil on oma kindel roll. Stsenaariumi kirjutamine on vägagi oluline töö. Aga peamine on olla loov ja heasüdamlik lavastaja, dekoraator, peaosatäitja, valgustaja ning aeg-ajalt ka suflöör. Sest eksimine on inimlik ja kui sulle antakse teine võimalus, tee uuesti ja paremini.

kuidas sa hakkasid looma?

IGAVUS on esimene, kes on kõiges süüdi ja samas ka kõige kallim kaaslane. Eelkooliealisena ema farmitöölt koju oodates hakkasin kääridega välja lõigatud lilli-lapsi-loomi valgesse vihikusse kleepima nii, et neist said süžeega pildid. Algklassilapsena mängisin õuemurul nukkudega kodu, kooli, juuksurit ja poodi. Puuokstest ehitatud püstkodades elasid kivi-kitsed ja kivi-jänesed.

LUGEMIS- JA KIRJUTAMISOSKUS on teisel kohal, kellele võin julgelt „näpuga näidata”. Lugemine sai mul selgeks juba enne kooli ning lugeda mulle meeldis. Esimestes klassides hakkasin ka kohe jutukesi-luuletusi välja mõtlema ja kirja panema.

MUUSIKA on kolmas, mis mind on inspireerinud. Kõik minuni jõudnud luuletused lugesin lauludeks ja õnnelikult  tantsides esinesin iseendale peegli ees kõige paremaid kleite ja kostüüme kombineerides. Abiks olid sealjuures ema garderoob ja aksessuaarid ning loomulikult kingad! Pliiats kõlbas mikrofoniks ning publikuks sobisid ideaalselt minu kaks nukku ja kollane kaisukaru. Kõige toredam oli olla teadustaja rollis ja artistinimesid välja mõelda!

Teeme nüüd ajahüppe täiskasvanuikka, kus loomine on suures osas samasugune, ainult publik on muutunud. Kirjutan luuletusi lastele ja täiskasvanutele, säilitan oma elu ilusamaid hetki fotolehel Facebookis kui ka päevikuvormis blogina. Õpetajana loon oma igapäevatöös mänge ja tekste ning olen kirjutanud ka mõned lavastused näiteringi õpilastele. Muusika on jätkuvalt mind saatmas – osad minu luuletused tahavad lauluks saada ja mõni neist sünnibki kohe lauluna. Unarusse on jäänud minu käsitööblogi Isetegija keskkonnas, kuid kihk taas heegelnõel või vardad kätte võtta on järjest enam südames olemas.

miks sa lood?

Maailm, milles mul on õnn elada, on üli-väga-inspireeriv! Mulle meeldib teha asju minumoodi. Mulle meeldib mängida! Sõnadega, värvidega, mustritega, helide ja liikumistega. Mulle meeldib kombineerida mittemidagiütlevast suurejoonelisust! Vägi on meis kõigis ja vägi on me ümber kõiges. Kuid igaüks näeb maailma oma kogemuste ja väärtuste kaudu.

Maailm, milles mul on õnn elada, on erakordsete võimaluste allikas. Oleks patt jätta need kasutamata ja käia etteantud rada mööda kõik ühes sirges rivis kellegi määratud sammupikkusega. Mina astun julgelt rajalt maha ja otsin pisidetaile, mida muidu ehk ei märkakski või helikõla, mis vaevu kõrva puudutab ja tõstan nad oma looduga kõrgustesse, muudan nad ka teistele nähtavaks.

Ma loon, sest ma julgen olla erinev, kasutada mittetavapärast lähenemisviisi olukordades või humoorikalt kummalist kõnepruuki oma tekstides. Tore ju, kui lõpukirjandi kirjutavad 27 õpilast tavapäraselt lõik lõigu haaval ja üks kirjutab pool nii ja pool luulevormis. Miks mitte eesti keele hindelise tööna nõutud kõne kanda ette võru murdes ning illustreerivas kostüümis. Tehtud! Mulle meeldib pakkuda rõõmu ja üllatada erilisusega!

Ma loon, sest ma teen seda kirega! See on see miski, mis paneb südame põksuma, hinge elevusest kinni hoidma, silmad särama ja täidab mind parimaga – rahulolu ja õnnelusega! („Õnnelus” on minu enda välja mõeldud sõna, sest sõna „õnnelik” kõlab minu jaoks kui midagi lõplikku, nagu kohalolek. Aga „õnnelus” on püsiv, jääv, otsatu. Selles on ainult võimalused, valikud, muutumine. Proovige ise ja tunnetage!)

milliseid tegevusi tehes ja kus sul tavaliselt head ideed tekivad?

Oma viimase luulekogu-fotoraamatu „Vaikiv valgus” esitlusel mainin ikka, et minu luule tuleb küll tuulest. Ja tuleb ka päikesejänkudest õhtusel õunapuul või kollastest kummikutest lombivees. Kingi mulle vaid olukord ja anna aeg! Tulevad riimid ja tulevad viisidki. Öeldakse, et kui otsite loovaid mõtteid, minge jalutama, sest inglid sosistavad jalutajale kõrva. Seepärast on mul alati jalutuskäikudel (ja neid ma armastan) peale fotokaamera ka telefon kaasas, et kõik õnnehetked saaksid sealsamas sündides ka kirja.

Naljakas või mitte, aga väga tihti tulevad mulle põnevad mõtted piltidena või lausetena pähe keerlema nõusid pestes. Seepärast on minu köögilaual alati valmis paber ja pliiats.

kas su parimad ideed on tekkinud sinu enda jaoks kuidagi ootamatult või küpsenud pikka aega peas?

Olen selline kiirelt süttiv hing, kes head ideed märgates peab selle ka kohe kirja panema. Kui miski on minu jaoks eredalt hiilgav ja seob end minu ümber nagu udupehme salli, siis luban tal seda ka vastu vaidlemata teha. Sest ühest sõnast võib sündida romaan ja ainsast üleskutsest osaleda mõnes projektis,  mis mind sügavalt puudutab, võib saada minu jaoks kinnisidee ja osalen rõõmuga! Julgelt võtan vastu ka selliseid pakkumisi, kus näiteks juubelikõne või tänukaardi tekst tuleb tunni-paari jooksul valmis kirjutada. Teeme ära!

kas ja kuidas sa tavaliselt oma ideid üles märgid?

Ütlen ausalt, et nii mõnigi minu luuletus on alguse saanud mõnest raadiost kuuldud sõnapaarist või oma lapse öeldud vahvast fraasist. Neid kuuldes otsin küll kohe võimaluse neid kirja panna. Julgen ka välja öelda, et nii mõnigi minu lavastatud foto on saanud inspiratsiooni kellegi teise tehtust, mille olen endale varem näiteks telefoni galeriisse salvestanud.

Õpetajana loon ise palju mänge ja mänguvahendeid, mille jaoks kogun samuti mõtteid teistelt sama ala tublidelt tegijatelt. Milleks hakata leiutama jalgratast, kui saan vastavalt oma rühma lastele kohandada ja täiendada juba olemasolevaid ideid.

Üks juhus on olnud ka selline, et märkasin midagi, mis mulle väga-väga meeldis ja mõtte tööle pani, kuid enamaks polnud sobiv aeg ja koht. Kirjutasin üles kaks sõna, et hiljem sellega süvenenult tegeleda. Ja kui ma need kaks sõna uuesti kätte võtsin, et hakata looma, oli üllatus selline, et need sõnad ei rääkinud mulle enam mingit lugu. Minu esialgne entusiasm oli kadunud ja nii jäidki seekord sõnad vaid sõnadeks.

kust sa uuteks ideedeks inspiratsiooni kogud?

Luuletamiseks vajan eranditult vaikust. Ma ei suuda kirjutada, kui keegi kõrval kõneleb või muusika mängib. Küll aga hoopis vastupidine efekt on mere ääres kivil istudes lasta meretuulel endast sõnu välja võluda või ritsikate laulu saatel augustiöös heinamaa ääres lasta sõnad veerema. Loodus on minu suur inspireerija! See nisupõllu nüanssiderikkus, see vahtrapuu värvide kõla, see metsik marumeloodia ja tuisukuu pakasepaitus. Laske mul neid ainult kogeda!

Minu fotod sünnivad elu hetkes, siin ja praegu. Tihane oksal, esimene võilill, varsakapjadest kollendav kraaviperv, mahe kuuvalgus talveööl, kastepärlid ämblikuvõrkudel helkimas.  Olen üleni looduseusku ja varajase ärkamise fänn! Sookurgede huiked ja värsked jänkujäljed äsja sadanud lumel – oo, õnnis hetk!

Nii oma pesamunaga kui ka oma rühma lastega mängides vajan vaid neid uudishimulikke ja avastamisrõõmsaid särasilmi ja naerusuid, et mängu võlu hakkaks end meie ühistegevuses lahti kerima. Pole vaja hunnikutes mängukanne, piisab ajast, mis meile on antud. Lapsed oskavad väga edukalt alustada ise mänge, mis tavainimese silmis polegi ehk muud kui müramine ja tagaajamine. Mulle meeldivad „elavad lapsed” ja „elavad mängud”, mitte robotid, kes kuulekalt käske täidavad või nukud, kes liikumatult diivanit ehivad. Lapsed on loodud liikuma, kogu oma kehaga mängudesse minema, olema sealjuures kord tasa põõsa all podisev siilike, kord pöörase kiirusega printsessi päästma tõttav Superman!

Iga päev me inimestena loome oma elu ilu. Iga päev loome oma lastele mälestusi. Olgu need kõik siis sellised, et tagasi vaadates võiks kogu südamest õnnes õhata – „Hästi elatud elu!”

#ideemärkmete eesmärk on panna vastajaid ja ka lugejaid mõtlema küsimustele, miks me midagi teeme ja millised keskkonnad soosivad loomingulisust ja headele ideedele tulekut. Küsimused jätavad vastamiseks laia ruumi ja ka vastus “ei tea” on täiesti okei, sest vahel me lihtsalt ei teagi, kuidas meil mõni mõte tekib või kuidas panna sõnadesse mingit seletamatut sisemist sundi.