Ajakirjanik Marian Võsumets: head mõtted tulevad siis, kui on aega unistada
“Võib-olla ma eksin, aga sind kuulates tundub mulle, et sa oled vist perfektsionist? Ja sa käsitled perfektsionismiihaluse teemat ka oma filmis.”
“Kahjuks küll. Aga mulle meeldib mõelda, et olen paranev perfektsionist. See on tegelikult üsna laastav omadus, kui sisendad endale, et miski pole kunagi piisavalt hea. Paljud väga andekad loojad kas ei lõpeta või ei anna oma teoseid kunagi välja, sest need ei vasta põhjendamatult kõrgetele standarditele, mida keegi pole kunagi seadnudki /…/”
Ajakirjanik Marian Võsumets (29) tunnistab, et teekond oma esimese täispika dokumentaalfilmi valmimiseni on olnud raske ja kohati üksildane, kuid ta ei vahetaks seda kogemust millegi vastu. Tema Suurbritannias valminud film “The Body Fights Back” linastub tänavusel PÖFFil novembris ja räägib negatiivsest kehakuvandist, sundmõtetest ja alaväärsustundest, mis ideaalse keha poole püüdlemisel tekivad.
Marian on mu kunagine kolleeg Postimehe aegadest. Ta on mulle alati tundunud julge naisena, kes ei karda uusi asju proovida. Viimane enese proovilepanek ongi tema esimene täispikk dokumentaalfilm, mida saame õige pea kinolinadel näha. Mind huvitas, kuidas sattus ajalooharidusega Eesti ajakirjanik Suurbritanniasse filmi tegema ja kui raske see teekond oli. Muidugi tuli juttu ka ideedest ja loomisest.
Rõõmustan, kui avastan seoseid näiliselt sõltumatute asjade, nähtuste, inimeste ja suhete vahel.
Kurvastan, kui head mõtted või algatused jäävad süsteemi hammasrataste vahele, sest neil pole piisavalt raha või tutvusi.
Ärritun, kui siseminister ei varja oma rumalust.
***
Sa tegelesid aastaid tagasi päris tõsiselt fitnessiga – blogisid, tegid personaaltreeneri paberid ja kirjutasid toitumisalase raamatu. Kuidas sai sinust, endisest fitness-kultuuri viljelejast filmitegija, kes paljastab fitnessimaailma pahupoole?
Sain selles maailmas sees olles aru, et see on tööstusharu, mis teenib inimeste ebakindluste pealt raha. Tagasi vaadates on mul isegi piinlik, et ma seda nii pealiskaudselt reklaamisin, kuid kogemusena oli see järelikult vajalik. Fitnessiga tegelemine tundus mulle huvitav väljakutse, olen kogu elu spordiga tegelenud ja 2016. aastal oli see valdkond liiga trendikas, et sellest mööda vaadata. Ajapikku tuli arusaamine, et see pole jätkusuutlik ja ma pole seda tehes õnnelik, suhted ja sotsiaalne elu kannatasid päris tugevalt. Aga selle mõistmiseni on raske jõuda, sest kõik on pakendatud tervisliku eluviisi sildi alla ja kuidas sa sellest siis loobud?
Millal ikkagi oli see otsustav hetk, mil sa mõtlesid, et nüüd tuleb teha film?
See lugu algas tegelikult üsna muinasjutuliselt. (Naerab.) Läksin 2018. aasta suvel üksinda Itaaliasse. Sooloreisi idee oli mul pikalt olnud, tahtsin avastada Firenzes ja Toskaanas oma lemmikveinide istandusi, võtta lihtsalt aeg maha. Filmisin nende nädalate jooksul oma lõbuks päris palju. Pidasin videoblogi ja avastasin, kui palju mulle meeldib enda ümber olevaid inimesi ja keskkondi jälgida, nendest õppida. Reisi lõpus – sõna otseses mõttes Toskaana päikese all – tutvusin oma toonase kaaslasega, kes elas Londonis. Hakkasin tihti seal käima. Huvi suhte vastu asendus peagi huviga Londoni vastu ja nii jäin sinna edasi käima. Sattusin Londonis üritustele, mis mind väga positiivselt üllatasid – puutusin kokku sealse dieedivastase liikumise subkultuuriga. Ning ei – see ei ole selline kurjade inimeste liikumine, vastupidi! (Naerab.) Lihtsalt eesti keeles kõlab see veidralt. Need olid kogukonnaüritused, kus võis vabalt kritiseerida kõike, mis wellness-kultuuri juures valesti on. Ja seda on palju! On väga vabastav suhelda inimestega, kes on end samasugusest kadalipust läbi vedanud ja mille nimel? Et avaldada muljet inimestele, kes meile tegelikult isegi ei meeldi? Ja seda kõike oma päris tervise hinnaga. Lisaks on Suurbritannias kehakuvandi uurimine ja toitumispsühholoogia ülikoolide juures kiiresti arenevad teadusharud, mis toetavad ja täiendavad selliste ürituste toimumist väga palju.
Vaade Monteriggioni maastikule Toskaanas.
Nendelt üritustelt käis läbi palju rahvast, kuid ilmselt enamus ei mõelnud, et teeks õige filmi! Miks sa otsustasid filmi tegema hakata?
See teema kõnetas mind lihtsalt nii mitmel tasandil. Alguses mõtlesin, et teen teledoki, see tundus kõige loogilisem, sest olin neid varem teinud. Hakkasin ühel hetkel lihtsalt intervjuudega pihta, Eesti saatkond Londonis aitas meid nõu ja jõuga. Üsna ruttu sai selgeks, et filmi valitud inimesed on väga karismaatilised ja nende lood nii kaasahaaravad, et otsustasin, et läheme täispika kinofilmi peale välja. Kogu produktsioonistrateegia pidi muutuma.
Sa oled selle filmi režissöör ja stsenarist ning sinu enda produktsioonifirma Lola Productions on filmi tootnud ja rahastanud. Sa oled ilmselt väga palju omal käel õppinud, sest filmiharidust sul ju ei ole.
Lugesin tõesti filmitegemise ja stsenaristika kohta meeletult ning avastasin kui palju see kõik mulle huvi pakub. Seisin järsku silmitsi küsimustega, kuidas ikkagi toota filmi igas produktsiooni etapis ja see oli tõtt-öelda hirmutav. Film ja televisioon on kategooriliselt erinevad väljundid. Samas oli see kõik nii põnev ja ma arvan, et just see teadmatus, kui suure tüki ma tegelikult ette võtnud olin, lubaski mul oma energiat ja aega sinna lõputult sisse valada. Esimesest intervjuust stsenaariumi valmimiseni läks aasta, misjärel sain aru, et lisaks monteerijale on mul nüüd vaja heliloojat, helindajat, värvikorrektorit, juristi ja kujundajat! Ent filmiprojekt oli juba nii kaugele arenenud, et fondidest raha taotlemiseks oli ka justkui hilja. Lisaks hakkas peas tiksuma kell, et ma ei saa stsenaariumi otsa istuma jääda, tuleb tegutseda ja asi valmis teha. Algas pikk teekond ja paras takistuste rada, kus iga eesmärk püstitas uue abinõu ja mul vedas, et palju oli häid inimesi õigel ajal õiges kohas. Mis rahasse puutub, siis on odavamaid huvialasid, millega tegeleda.
Sa tegid seda filmi kokku kaks aastat, osaliselt teises riigis ja käisid samal ajal Eestis täiskohaga tööl. Ja veel uudisreporterina, kellel tuleb end pidevalt ühelt teemalt teisele ümber lülitada. Ma kujutan ette, kui kurnav see kõik nii vaimselt kui ka füüsiliselt võis olla.
See oligi väga kurnav. See, mis väsitab ei olegi nii väga üks konkreetne tegevus, vaid ümberlülituste arv päevas. Ma ei tahaks siinkohal kindlasti enese vastutustundetut läbipõletamist promoda, sest see oli tõesti hullumeelne ettevõtmine ja ilma konkreetse tootmisplaanita ma rohkem filme teha ei kavatse. Mis ei tähenda, et ma rohkem filme teha ei kavatse! Suurbritannias käisimegi terve 2019. aasta nii, et reedel oli minek ja esmaspäeval tulek. Kõik mu puhkused möödusid seal tööd tehes. Viimane 10-päevane võttereis operaatoriga toimus tänavu veebruaris. Maandusime Tallinnas ja paar nädalat hiljem läks kõik lukku. Meil väga vedas, sest montaaži jaoks polnud vaja enam kuhugi minna.
Kuidas sa kõik need tegelased leidsid?
Siin taga on palju taustauuringut ja tutvusi. Kusjuures 2019. suvel filmisime kolm tegelast juurde, sest avastasin ühel hetkel õudusega, et mu film pole piisavalt mitmekesine. Hoolimata nende lugude tõsidusest olid esimesed tegelased eranditult noored, valged, konventsionaalselt atraktiivsed inimesed – mis sõnumi see saadab? Et su lugu on väärt rääkimist vaid siis, kui sa jälle mingitele normidele vastad? Mäletan, et helistasin siis emale ja ütlesin oma elutoa põrandal nuttes, et seda filmi ei tule. Et ma ei taha oma fitnessiaja pealiskaudsust korrata. Võtsin paar nädalat hingetõmbeaega, uurisin maad ja helistasin siis oma heale sõbrannale Mariale, kellega koos läksime uuesti Londonisse, et filmida üles MoJo, Tenisha ja Michaela. Imelised naised, film oleks ilma nendeta vaesem.
Clapham Common Lõuna-Londonis on täis kohvikuid, kus filmivõtete vahepeal tööd teha.
Miks sa seda teemat Eestis ei uurinud – on siin keerulisem inimesi rääkima saada?
Sellist filmi ei ole võimalik Eestis teha. Toitumise ja kehakuvandi teemade ümber on siin liiga palju valehäbi. Olen olnud kuus aastat ajakirjanik ja intervjueerinud igasuguseid inimesi ning sellist brutaalset ausust oma nõrkuste letti ladumisel, nagu näeb selles filmis, ei ole ma veel Eestis kohanud. Ma ei ütle, et Suurbritannias on kõik ideaalne, kaugel sellest, aga haavatavust ei nähta seal nii suure nõrkusena nagu Eestis. Eriti üllatav oli see mehi intervjueerides.
Ometi on ka Eestis minu arvates inimesed avatumad vaimse tervise, eriti depressiooni teemal. Sellest räägitakse üha rohkem.
Jää hakkab murduma, aga see diskussioon Eestis on siiski väga ettevaatlik. Depressioon, ärevus, läbipõlemine – neist räägitakse, aga räägivad üldiselt inimesed, kellel ei ole midagi kaotada, heas mõttes. Aga siis on toitumishäired ja kehakuvandi probleemid, mis on justkui piinlikumad teemad. Nendest probleemidest rääkimine nõuab hoopis teistsugust lähenemist. Lisaks on need seotud sotsiaalse ja majandusliku ebavõrdsusega, millest vaadatakse alati mööda ja mõeldakse, miks me põhjuseid ei leia.
Ja sina oma filmiga taotledki, et ka Eestis hakataks neil teemadel rohkem rääkima?
Ma tunnen, et see lubab diskussiooni käima lükata, jah. Minu panus on teha seda, mis on minu võimuses mingil ajahetkel. Üksteise mõistmise edendamine on tegelikult raske – seda saab teha piirini, kus igaüks peab hakkama mõtlema omaenda vajakajäämistele. Siis läheb ebamugavaks ja arutelu lõppeb. Paljud toitumisprobleemid saavad alguse just lapsepõlve kogemustest, kuid vanemad või kaaslased ei taha alati kuulda, et nad pole osanud toeks olla, pole kuulanud ega soovinud mõista. Arvan, et võiksime rohkem keskenduda sellele, kuidas me reageerime, kui inimesed end meile avavad. Kas ignoreerime ja lükkame nad kõrvale? Kas pisendame nende tundeid öeldes, et asi pole ju nii hull? Nii see lumepall kasvab kuni lõpuks peame kannatamist normaalseks.
Üks oluline teema on kuulamis- ja reageerimisoskus, aga kas sulle tundub ka, et suhtlust on üldse vähemaks jäänud ja ei saada enam nii palju kokku? Oleme nagunii sõprade tegemistega sotsiaalmeedia vahendusel kursis ja motivatsiooni kohtuda tundub olevat vähem.
Tundub küll nii. Praegu on muidugi pandeemia tõttu kõik teistmoodi. Suurbritannias, kus liikumine on oluliselt piiratum kui siin, on hakatud virtuaalseid töökoosolekuid alustama nn aususeringidega. Kümme minutit räägitakse kolleegidega kõigest muust peale töö. Sotsiaalmeedia muidugi tekitab tunnet, et me teame, kuidas lähedastel ja sõpradel läheb. Mina soovitaks ühendust võtta just selle sõbraga, kelle puhul tundub, et tal läheb kindlasti kõik suurepäraselt ja mis ma enam tülitan. Reaalsus võib üllatada.
Ramadani ajal Jeruusalemmas, kus moslemid ja juudid praktiseerivad oma religiooni rahumeelselt üksteise kõrval.
Millises keskkonnas ja kuidas sul tavaliselt kõige paremad ideed tulevad?
Olen märganud, et huvitavad mõtted tulevad siis, kui olen puhanud ja mul on aega unistada. Kõlab lihtsalt, aga esineb pigem harva. Unistamine pole ju muud kui argipäevas tekkinud mõtete peegeldamine, nende sorteerimine ja võimalike uute reaalsuste ette kujutamine. Samuti igatsen ma regulaarset keskkonnavahetust, eriti praegu. Unistamise hetkedega läbisegi vajan ma mingit stimulatsiooni, suurlinna keerised sobivad mulle hästi. Londoni energiast on selle filmi valmimisel raske mööda vaadata, tundsin end seal väga hästi. Intensiivsed keskkonnad soodustavad minu meelest ka spontaansust ja riskide võtmist. Mõtled, mis juhtub, kui ma nüüd ja kohe mingi käigu teen. Erinevalt Tallinnast tunned seal ka sellist vabastavat anonüümsust, natuke nagu karistamatuse tunnet.
Võib-olla ma eksin, aga sind kuulates tundub mulle, et sa oled vist perfektsionist? Ja sa käsitled perfektsionismiihaluse teemat ka oma filmis.
Kahjuks küll. Aga mulle meeldib mõelda, et olen paranev perfektsionist. See on tegelikult üsna laastav omadus, kui sisendad endale, et miski pole kunagi piisavalt hea. Paljud väga andekad loojad kas ei lõpeta või ei anna oma teoseid kunagi välja, sest need ei vasta põhjendamatult kõrgetele standarditele, mida keegi pole kunagi seadnudki. Ja terve hulk kesise käekirjaga tegelasi purjetab puhtalt enesekindluse najal finišisse. See on mõtlemise koht.
Kuidas suhtud sina, paranev perfektsionist, valikute paljususse? Kas sul ei ole vahel tunnet, et meil võiks mitu elu olla, et kõik asjad ära proovida? Valikuid on lihtsalt nii palju! Kuidas sa ikkagi kõigist maailma asjadest oled leidnud need enda asjad ja millest sa valikute tegemisel lähtud?
Mitu elu võiks muidugi olla. Aga püüan alati lähtuda väärtustest – võimalused tulevad ja lähevad, aga kas neist kinni haaramine ka mingi kasuliku jälje jätab või kedagi aitab? Valikute tegemine muutub seda lihtsamaks, mida rohkem õpid iseennast tundma. Et mitte päris haldjaprintsessina kõlada, siis vahepeal tuleb teha ka neid asju, mis toovad sisse raha, et siis teha neid asju, mis loovad väärtust. Me elame mingis veidras maailmas, kus need kaks pole alati kooskõlas. Isiklikus sfääris on keerulisem – kas kolida ära ja jääda ilma sellest, mis toimub Eestis? Siduda end kellegi või millegagi ja anda ära killuke vabadust? Võib-olla see on seda väärt, võib-olla ei ole? Need hirmud on reaalsed ja tulevad sellest, et saame kõigi elusid ööpäevaringselt jälgida. Tundub, et alati on kuskil midagi paremat.
Shoreditchi piirkond Ida-Londonis on tuntud indie kinode, galeriide ja inspireeriva õhkkonna poolest.
Kui tihti sa endas kahtled? Näiteks olulisi otsuseid tehes või mõnda projekti vedades.
Rohkem kui ma tahaks. Olulisemate otsustega on üldiselt nii, et kas klikib kohe või ei kliki üldse. Pean olema ettevaatlik, et siis päris pea ees kuhugi ei tormaks, kuna tean, et omaenda entusiasmi eest ei suuda ma end alati kaitsta. (Naerab.) Aga siis juhtuvad ka parimad asjad. Samas on oluline mõista, et selline teen-mis-tahan vabadus on kättesaadav vaid siis, kui sul pole kohustusi teiste inimeste ees või füüsiliselt piiravaid asjaolusid. Olla see klišeena kõlav loominguline vagabond on tegelikult väga suur privileeg, aeg-ajalt võiks ainuüksi selle võimaluse eest tänu tunda.
Kas ja kellele sa oma otsustes toetud – on sul tugi oma sõprade, pere näol või hoopis mõni eeskuju Eestist või kaugemalt?
Oleneb otsusest. Suuremaid plaane arutan eelkõige lähimate sõprade ringis, kelle arvamusest pean lugu ja kelle kriitiline meel on vajalikul hetkel emotsioonivaba. Loomingulist julgust olen ammutanud autoritelt nagu Emma Gannon, Dolly Alderton ja Elizabeth Gilbert. Gannon meenutab mulle palju mind ennast, oleme sama põlvkond ja sarnaste huvidega, mistõttu on teda väga huvitav lugeda. Tema kirjutamisstiil ja perspektiiv on alati värskendav, olgu see artikkel, romaan, non-fiction või podcast. Gilberti lähenemine kirjaniku loomingulisusele oli minu jaoks näiteks filmi esimestes etappides väga julgustav, mis sest, et erinev loomevaldkond. Mind painas pidevalt küsimus – kes oled sina, et seda filmi teha? See hoidis mind väga palju tagasi. Ta kirjutab sellest, miks me tunneme justkui vajaksime kellegi luba, et oma loovust ja ideid avastada. Lisaks on ta suurepärane näide sellest, kuidas palgatöö kõrvalt oma asjale pühenduda. Pean väga oluliseks, et naistel oleks eeskujusid, kes näitavad, et mingid asjad on võimalikud. Mul ei ole võimalik samastuda ühegi eduka mehega, sest traditsioonilises maailmas on suur hulk kriteeriume naiste kahjuks, kui me räägime millegi saavutamisest. Olgu see tõsiseltvõetavus, küsimused laste või mehe kohta või lihtsalt naiste võimetes kahtlemine.
Paljud, kes on midagi uut loonud, rõhuvad just oma lähedaste ja pere toetusele, et ilma vaevalt olnuks julgust tegutseda. Kuidas sina julged?
Mis mul üle jääb? Mu pere ei ole väga lähedane ja minu tegevusvaldkond on kosmos. EFTA galal septembris kohtasin vana tuttavat, kes töötab täna rahvusvahelistel produktsioonidel ja naersime südamest, kui ta ütles, et vahel pingelises olukorras on tal tunne, et “Mis siin toimub, miks te küsite mult keerulisi küsimusi? – Ma olen kõigest Risto Mustamäelt!” Naelapea pihta, sest mina olen kõigest Marian Mustamäelt! Aga näe, vahepeal oled täiskasvanuks saanud ja pead mingites olukordades manööverdama. Õnneks olen ma piisavalt julge, et alati küsida ja inimestele läheneda, kui ma midagi ei tea. Muidugi ei saa seda teha tühja koha pealt, aga kui sa tead, mis on sinu “miks”, võivad ägedad asjad juhtuma hakata. Kunagi ei tea, kuhu mingi asi välja viib ja selles peitubki mängu ilu. Ja ega iseennast ülemäära tõsiselt ka ei tohi võtta.
The Body Fights Back (Keha võitlus) esilinastub Pimedate Ööde Filmifestivalil 13. novembril. PÖFFi piletid tulevad müüki 5. novembril. Marian Võsumets on lõpetanud Tallinna Ülikooli ajaloo erialal. Aastal 2015 tunnustas rektor Tiit Land teda silmapaistva vilistlase tiitliga ühiskonna valupunktide käsitlemise eest teleajakirjanikuna. Samal aastal valiti tema käivitatud Balti Filmi- ja Meediakooli saade Fookus Eesti Rahva Muuseumi püsiekspositsiooni kui 2010ndate meediaplatvormide kujundaja. Postimehes alustas tema juhtimisel 2015. aastal päevakajaline vestlussaade Postimees Stuudio. Tema seni suurimad teleproduktsioonid on saated Brexiti rahvarahutustest Londonis ja Eurovisiooni telgitagustest poliitiliselt laetud Tel Avivis, mis valmisid 2019. Aastal 2020 pälvis Marian Eesti Filmi- ja Teleauhindade galal parima telereporteri auhinna.