Vabakutseline fotograaf Henrik Metstak: mulle meeldib, kuidas fotograafia hoiab mind hetkes kinni ning sunnib otsima ja märkama
“[—] Kas sa oled alati end loominguliseks inimeseks pidanud?”
“Pigem ikka jah. Ema, kes on nüüd pensionil, oli ka disainer. Ta sikutas mind ikka tööle ja näitustele kaasa ning võib-olla sealt saingi väikse pisiku külge. Kuigi peale keskkooli tegelesin ma müügitööga ja alles hiljem Tallinna ülikoolis reklaami õppides sain aru, et see loomingulisem pool reklaamimaailmas pakub mulle rohkem huvi. Igal alal saab loominguline olla, tuleb lihtsalt toimetada ja asja nautida.”
Iga päev üks foto ja nii aastaringi – sellise eesmärgi seadis eelmise aasta esimesel päeval endale graafiline disainer ja vabakutseline fotograaf Henrik Metstak (38), et võtta iga päev pisut aega iseendale ja leida oma käekiri. Sellest kujunes mahukas isiklik projekt “366”, mis päädis sel suvel tema esimese isikunäitusega “Möödunud olevik”.
Kui ma vahepeal rohkem fotograafiaga tegelesin, jäi mulje, et välismaal on sellised fotoprojektid – iga päev üks foto – väga populaarsed. Neid tehakse kindlasti ka Eestis ja üks neist tegijaist ongi Henrik. Sain tema projektist teada möödunud aasta lõpus, kui ta osales oma fotoga Loovgraafi ja galerii Positiiv korraldatud aastalõpunäitusel “Emotsioon” ning sai üheks žürii lemmikuks. Mind huvitas, miks ta endale sellise eesmärgi seadis ja mida sellest õppis. Veelgi enam, et projekt päädis sel aastal tema esimese pea kaks kuud väldanud isikunäitusega. Nii tuligi meil Telliskivis tassikese kohvi taga juttu fotograafiast, aga ka üldisemalt ideedest ja loomisest.
Rõõmustan, kui pääsen loodusesse.
Kurvastan, kui asjad ei suju.
Ärritun, kui kohtan rumalust.
***
Sa võtsid eelmisel aastal endale eesmärgiks teha iga päev ühe foto, mille avaldad sotsiaalmeedias, aasta peale kokku 366 fotot. Kas sul ei jäänud tõesti ükski päev vahele?
Ei jäänud! (Naerab.)
Miks sa endale sellise väljakutse esitasid?
2019. aasta lõpus tundsin, et olen kuidagi väsinud. Ebamugav või selline rahutu tunne oli sees. Olin 2020. aasta esimesel päeval parajasti laste ja sõpradega maal õues, kui mõtlesin, et peaksin ikka pildistamisega uuesti aktiivsemalt tegelema hakkama. Kuidagi tõmbas selle poole, tundus rahustav. Võtsingi siis plaani, et leian iga päev endale selle aja ja teen ühe foto, mida ka sotsiaalmeedias jagan. Mõeldud, tehtud ja teekond võis alata!
001/366: see on kõige esimene pilt, millest kõik alguse sai. Niiske, aga soe esimese jaanuari hommik 2020.
Kas mõnel päeval oli ka tunne, et kohe mitte midagi ei ole pildistada?
Oli muidugi selliseid madalaid hetki ka. Aitas see, kui lihtsalt läksin, kaamera üle õla, kuhugi jalgsi või autoga, näiteks Piritale. Suva, mis ilm oli, lihtsalt pildistasin. Sain end seeläbi toimima ja lõpuks tuli mõni pilt ikka ära. Kuid eks seal seerias ole ka neid fotosid, mille puhul ma ise tean, et need on jõuga välja imetud. Oli ka neid päevi, kui ajaliselt ei saanud pikemale retkele minna ja siis tuli kodustes tingimustes midagi leiutada. Seegi oli omamoodi lõbus.
Kus kandis sa peamiselt liikusid? Kas aasta jooksul tekkisid ka mõned lemmikkohad, kuhu ikka ja jälle tagasi läksid?
Mingid kohad muutusid küll lemmikuteks, näiteks Linnahalli ümbrus. Samuti käisin lõputuid kordi Rotermanni kvartalis, kus jäid silma mõned eriti head nurgad. Üldiselt pildistasin kõike – sipelgast elevandini, majast voolava veeni. Vahel läksin mõnda kohta järgmisel päeval tagasi, sest tabamus jäi saamata, aga teadsin, et seal ikkagi oli see miski, mis vajas jäädvustamist. Kõige enam paelubki mind linn ja loodus või nende kahe kooslus.
Mida sa selle projekti käigus õppisid?
Viimase pildi idee istus mul juba mõnda aega peas. Teadsin, et see peab olema minust endast ja natuke rohkem kui selfie. Seda tehes ja kõhuni külmas meres seistes tundsin küll, et vau, saigi valmis, tehtud! Kogu see projekt oli minu jaoks väga mõnus teraapia, sain iga päev olla kaamera taga ja tegeleda millegagi, mis on ainult mulle endale. Mulle meeldib, kuidas fotograafia hoiab mind hetkes kinni ning sunnib otsima ja märkama. Tundsin, et läksin pilt pildi haaval paremaks ja arenesin nii tehnilise kui ka loovuse poole pealt. Projekti käigus sain aru, et kõvasti tööd tehes saan paremaks. Kunagi ma ei mõistnud seda. Lõpetasin Eesti Kunstiakadeemia (EKA) ja mul oli üsna raske joonistamises. Meil oli väga hea õppejõud Matti Pärk, kes ütles, et tööd tuleb teha, küll siis tulema hakkab. Ma ei saanud toona sellest aru, sest ei hakanud tulema noh! Täna mõistan väga hästi, mida ta mõtles. Ma ei teinud piisavalt. Mul on nüüd kaamera iga päev kotis kaasas ja kuigi ma võib-olla iga päev ei pildista, on mu huvi fotograafia vastu veelgi kasvanud, sest tunnen, et olen selles parem. Konkurents on muidugi väga tihe selles vallas, aga tähtis on ise rahul olla. Ja kui keegi kõrvalt ütleb, et see on täitsa tore pilt, siis see ainult innustab. Loomingulisele inimesele on tagasiside väga oluline.
366/366: viimane pilt, autoportree, mille teostuse idee tuli Henrikul juba mõnda aega varem. “Plaan oli sügavale merre minna ja juhtimispuldiga pilt ära teha. Loomulikult sel päeval see süsteem tõrkus ning sumpasin edasi-tagasi kaamera ja mere vahet pea tund aega. Lõpuks tulin kaldale lähemale ja olin põlvili vees, kõik toimis,” kirjeldab ta.
Sel suvel võis sinu isikunäitusel galeriis Positiiv osa neist fotodest näha. Kuidas need fotod näitusele jõudsid?
Aja jooksul tekkis selline kummaline fännipagas tuttavatest ja tuttavate tuttavatest, kes kaasa elasid ja kes ikka mainisid, et peaksin näituse tegema. Asjad hakkasid aga hoogsamalt liikuma, kui osalesin teie (Loovgraafi ja galerii Positiiv ühisnäitus “Emotsioon” – toim) aastalõpunäitusel ja seejärel sain jutule Kristeliga (Kristel Schwede – galerii Positiiv kuraator), kes oli hästi toetav ja abivalmis.
Üks asi on leida aeg, et pildistada ja saada kätte pilt, millega ise rahul oled, kuid siis tuleb veel fotosid töödelda. Kas sa lood endale selleks tavaliselt mingi meeleolu või pigem teed seda nii, kuis juhtub ja parajasti aega on?
Tavaliselt töötlen pilte Lightroomis koduses melus või tööl, kus taustaks muusika. Haudvaikus mulle arvutitöö puhul ei sobi.
Kas ja miks sa soovitaksid ka teistel fotohuvilistel sellise projekti ette võtta?
Olen ikka soovitanud, et seadke endale samamoodi eesmärke ja võtke perioodiks kuu, nädal või nädalavahetus ja valige mõni teema. Näiteks tehke nädalavahetusel ainult linnapilte – leida linna pealt 30 head pilti ei olegi nii lihtne! Sellised harjutused aitavad oma käekirja paika saada. Või keerake kõik kaamera sätted sassi ja püüdke siis üks äge pilt teha. See on selline loominguline harjutus, mida võib proovida, kui head mõtted otsa saavad. Kindlasti on värskendav.
Kui palju sa end fotograafiaalaselt täiendanud oled ja kui palju omal käel õppinud?
Kunagi väga ammu 2000ndate alguses läbisin Eestifoto stuudios fotograafia algkursuse, kust sain päris palju juurde. Edaspidi olen ise katsetanud. EKA andis ka kõvasti. Jälgin ka teiste fotograafide tegemisi ja tõden tihti, et ikka väga lahedaid pilte tehakse. Eks see tekitab aeg-ajalt tunde, et ei tea, kas nüüd mu pildid ikka nii head on, aga sellegipoolest proovima peab ja just enda moodi. Mõeldagi, et ka need tõeliselt head fotograafid alustasid kunagi kuskilt. Isegi kui lõpptulemus tundub olevat saavutatud mängleva kergusega, on tegelikult alati selle taga suur töö ja vaev.
Lisaks fotograafiale oled sa tegev reklaamimaailmas, kus tuleb pidevalt uusi ideid nuputada. Kas sa oled alati end loominguliseks inimeseks pidanud?
Pigem jah. Ema, kes on nüüd pensionil, oli ka disainer. Ta sikutas mind ikka tööle ja näitustele kaasa ning võib-olla sealt saingi väikse pisiku külge. Kuigi pärast keskkooli tegelesin müügitööga ja alles hiljem Tallinna ülikoolis reklaami õppides sain aru, et see loomingulisem pool reklaamimaailmas pakub mulle rohkem huvi. Igal alal saab loominguline olla, tuleb lihtsalt toimetada ja asja nautida.
Kui sul on vaja head ideed, aga mõte on kinni jooksnud, mida sa siis teed?
Sellisel juhul pean saama keskkonda vahetada, siis tulevad head mõtted. Hästi aitab väike jalutustiir õues või võtta ette sootuks mõni teine tegevus, et siis värskema pea ja paremate ideedega jätkata.
Kuidas sa julgustaksid neid, kes otsivad samuti oma asja, aga pole seda veel leidnud?
Soovitan proovida ja katsetada erinevaid tegevusi. Kui tunned, et midagi meeldib rohkem, siis liigu sellega edasi ja arenda oma oskusi. Kindlasti tasub oma tegemisi ka teistele näidata. Pole vaja tagasisidet karta.
Henrik Metstak on hariduselt graafiline disainer ja tegutseb hetkel disainibüroos Velvet. Tal on kaks last. Huvi fotograafia vastu tekkis tal juba 2000ndate alguses, kui sai peretuttavalt kasutatud Canon D60. Esiti hakkas ta pildistama sõpru, kes ekstreemspordiga tegelesid. Hiljem reklaamiagentuuris töötades pildistas tooteid ja sündmusi. Praegu on fotograafia tal valdavalt hobi ning kõige rohkem paelub teda linna ja looduse sümbioos, mille jäädvustamiseks toetub Fujifilmi tehnikale.