Tiiu Rebane mõtiskleb kunstist ja elust Muhus

KUNSTNIK KUNSTNIKUGA rubriigis vestleb kunstnik ja kultuuriteadlane Santa Zukker Eesti kunstnikega nii päevakohastel, kultuurialastel kui ka kunstiga laiemalt seotud teemadel.

Eesti Maalikunstnike Liidu juht Tiiu Rebane mõtiskleb teemal, kuidas on maalikunst ajas muutunud ning kuidas tänane pandeemiaolukord kunsti mõjutab.

Tiiu Rebane on pikaaegse kunsti- ja kuraatorikogemusega. Peale Eesti Kunstiakadeemia (EKA) maalikunsti lõpetamist 1999. aastal alustas ta vabakutselise kunstnikuna. 2013. aastast on ta tegelenud ka sõltumatute kunstisündmuste kureerimisega. Oma isiklikus loomingus keskendub Tiiu ruumi, inimese ja dokumentalistika teemadele. Lisaks kümnetele näitustele on ta kureerinud mitmeid suuremaid kunstiprojekte, näiteks on ta kunstifestivali Futu Muhu asutaja. Oma kuraatori- ja kunstnikutöös on ta koostööd teinud mitmete kunsti suurkujudega, nagu Karl-Kristjan Nageli, Aleksei Mostievi, Jimi Tenori ja paljude teistega. Ta töötab Eesti Kunstnike Liidu Muhu kunstitalu projektijuhina ning alates 2018. aastast juhib Eesti Maalikunstnike Liitu. Tema tööde ja näituste loeteluga tutvu siin.

Santa Zukker õpib Tallinna ülikoolis viimasel kursusel kultuuriteadust. Ta on õppinud Orest Kormašovi käe all BFM-i kunstiklassides. Tema loomingus on läbiv teema looduse ja maa kujutamine läbi müstilise narratiivi. Santa on oma töid eksponeerinud Staapli 3 galeriis, Eduard Vilde muuseumis, Nõmme kultuurikeskuses ja Uue Kunsti Muuseumis. Tema töödega tutvu siin.

***

Tiiu, minu esimene kohtumine sinuga oli läbi sinu maali. Mäletan, kui sisenesin Draakoni galeriisse ja silmasin seal maali, millel oli suur must hobune. Seisatasin ja vaatasin, signatuur oli Tiiu Rebane. Siis ma sind ei tundnud, kuid nüüd tean. See oli võimas kogemus. Räägi palun, kuidas sündis maal “Ema”?

Tiiu Rebase maal “Ema”

Aitäh, Santa! Parim, mis saab maaliga juhtuda on, et see peatab inimesi. Ühe liikumatu kahemõõtmelise objekti kohta on selline asi tänapäeval hea saavutus. Kuidas see maal sündis… Siin on mitu mõjutavat tegurit ühe pildi peale kokku saanud ja selle maali tekkeprotsess või kujunemine on meeles nagu määramatult pikk lugu. Üks märkidest on hobune ise, teine on pildi vorm ehk suurendatud miniatuur. Kolmas on värvivabadus ehk must-valge, mida vahetevahel ei peetagi värviks või maalija instrumentideks. Selle pseudo miniatuuri formaadis maalisarja kompa peaks näitama olevikus olemasolevat objekti, justkui eksisteeriks see minevikus. Ehk siis üks asi, mis siin maalis toimub, on aja nihestamine. Ma küll samas ei rakenda maksimaalset manerismi (dagerrotüüpia kopeerimist), vaid pigem toon oma maalitehnikaga teemasse sisse ka autori vabadust. Aja nihestamine toimub maalil selleks, et välja tuua muutuv ja muutumatu, luua võimalus selliste kategooriate tajumiseks. Eriti selgelt saab sellest nõksust aru sama sarja maalide puhul, mis kujutavad tänapäevaseid militaarlennukeid. Okei, edasi tavaliselt küsitakse, et miks hobune ja miks ema. Ja ma vastan siis, et mu ema oligi hobune, mis ei ole ka väga vale. “Ema” ei pea olema kindlapeale mõistetav kui reaalne või bioloogiline subjekt, ema võib olla ka idee. Kui mõeldagi naise (ema=naine) arhetüüpidele, siis saab naist eristada kui tõelist ema, suurt jumalannat (a`la Kali või Inanna) jt; samas eksisteerib paralleelselt teine naisemüüt, kus naine sünnib mehe peas (Ateena) ning mitte naise kehast; kolmanda naisetüübina esineb jahijumalanna, kes põgeneb igasuguse, nii bioloogilise kui vaimse üleoleku eest (Diana). Ka on must hobune maise jõu ja sellele omase kaose kehastus, kusjuures kaos ei ole siin mitte põrgulik nähtus, vaid kosmiline totaalne ürgolek. Valge hobune on siis seda tasakaalustav ehk korrastav ratsionaalne jõud. Ühesõnaga, see minu maal kujutab pigem mõtet ja muutumatut ideed, mis saab väljenduda ühes loomas. Üks põhjus, miks ma selle musta hobuse maalisin, peitub veel asjaolus, et ma arvasin, et loomi on väga raske kujutada mittemagusalt-armsalt. Tegin katset, et näha, kuidas mina oskan hobust kujutada. Loomadega on vast nii, et see, mis neis on, on inimestele hingeliselt lähedane ja oluline. Mis see lähedane aines täpselt on, seda aimab igaüks enese järgi, siin on ühisele kokkuleppele ilma tunnetust pärssimata võib-olla raske jõuda.

Tiiu Rebane, 2020, Muhu kunstitalus

Ma ei näinud end tulevikus mingil normaalsel elualal, õppisin küll paar aastat IT-d, kuid mulle tundus, et ma ei saa normaalsetel elualadel midagi “rääkida”, et seal ei ole mind vaja ja mul on olemuslikult seal ka kohutavalt igav. Väljapääsmatult igav, nii igav, nagu polekski elu. 

Mis sind ennast kunsti juurde tõi? Kas sarnase kogemuse läbi, nagu mina silmasin sinu maali, kõnetas kunst ka sind? Või jõudsid kunstini kuidagi teist teed pidi?

Ma ei plaaninud kunstnikuks hakata ning olen nõus Dovlatoviga, kes kuskil ütles, et kirjanikuks (kunstnikuks) võib hakata, kui tõesti mingit muud valikut ei ole. Ma ei näinud end tulevikus mingil normaalsel elualal, õppisin küll paar aastat IT-d, kuid mulle tundus, et ma ei saa normaalsetel elualadel midagi “rääkida”, et seal ei ole mind vaja ja mul on olemuslikult seal ka kohutavalt igav. Väljapääsmatult igav, nii igav, nagu polekski elu. Ümbritseva jaoks olin võõras ja see oli mulle võõras ja tüütu juba 100 aastat ette. Nii ma noorena tundsin. Lihtsalt kõik muu ei olnud mulle määratud valik ja hea, et ma seda enda jaoks nii teravalt tajusin. Läksin õppima Tallinna Sidekooli fotograafiat ja seejärel EKAsse. Ma ei saanud paaril korral keraamikasse sisse ja siis võeti mind maali. Ettevalmistusaeg EKAsse oli raske, kuid mu geniaalsed õde ja õemees olid mind koolitanud joonistuses, maalis ja kompas. Isegi selgitasid verbaalselt rohkem, kui hiljem kunagi keegi õppejõududest. Mulle on see rääkimise osa olnud väga sobiv ja abiks. See, et mu sugulased mind õpetasid, oli suur õnnelik juhus mu elus, samas ka kummaline, sest kogu ajastus oli piiripealne – peale poolt aastat minuga tegelemist nad lahkusid Eestist alatiseks, jäin oma plaanide ja ideedega üksi, kuid nagu näha, jäin endale kindlaks. Kujunemise plaanis oli väga võimas aeg minu noorus, üheksakümnendate algus. Liigsuurest respektist maalikunsti vastu alustasin foto ja installatsiooniga, ka näitustel esinemist. Maali eksponeerimiseni jõudsin hiljem, maali teisel kursusel.

Rebase ateljees, 2021

Rääkides maalist, siis sa oled Eesti Maalikunstnike Liidu eestvedaja. Kuidas sa hindaksid tänapäeva uustulnukaid ja üldse maalikunsti kui sellise olukorda. Kas midagi on oluliselt muutunud, kui sa näiteks võrdled praegust aega liidu asutamisaja ja enda noorusajaga?

Maalikunstnike Liit asutati 1992. aastal, järgmisel aastal (2022) on loomeliidul 30. juubel. Liidu asutamise aegadel ei teadnud ma sellest ega teistest loomeliitudest midagi peale selle, et nad toimetasid näitustega kunstihoones ja seal oli alati huvitav, olin neil naksuvatel parkettidel käinud vist alates neljandast eluaastast. Lõpetasin ise Kunstiakadeemia 1999. aastal, tegin järjest näitusi oma tagasihoidlikus maneeris ning loomeliitudesse hakkasin astuma alles 2005. aastast. Esiteks Kunstnike Liit, kuhu mind esimesel korral vastu ei võetud, kuigi olin juba teinud palju töid, millega oli kaasnenud ka verbaalne tunnustus kolleegidelt (N. Alistu, 2003, Hobusepea), või osalenud olulistel näitustel, kuhu oli olnud väga tihe sõel (N. Autoportree, 1995, EKKK näitus Moskvas Kunstnike keskliidu galeriis). Kunstnike Liitu võeti mind vastu teisel katsel, Eesti Maalikunstnike Liitu astusin 2015. aastal. Olen vanakooli mentaliteediga ja üsna enesekriitiline, võib-olla ei paista see välja, kuid maalijana see nii on. Kui mu käsi mõttele järele ei jõua, siis on kohutav piin, ja kui samas kohustus nõuab teose eksponeerimist, siis on ka põrgulik olemine. Vanasti ehk üheksakümnendate esimese pooleni oli nii, et loomeliitudesse võeti vastu ainult oma eriala professionaale, kunstnik pidi olema ainet õppinud või siis vähemalt tõestanud kauaaegse püsiva tööga oma taset. Üheksakümnendate alguses juba läks revolutsioonilisemaks, kunstnike liitu võidi vastu võtta ka äsjaseid lõpetajaid, mõne üksiku esinemiskogemusega autoreid, kui kõik nende geniaalsuse tingimused olid täidetud. Ka KuKu Klubisse ei lastud tol ajal sisse neid, kes polnud näiteks loomeliidu liikmed, eksisteerisid selged piirid, mida muidugi rõõmsalt ka ületati, kuid need piirid ja traditsioonid olid, neid hoiti üleval ja noori näiteks ikka koolitati reeglina kaua. Vahepealsed aastad on minu jaoks hämarala. Kui mõelda arengutele loomeliitudes, siis 1995-2005 toimusid erinevad ühiskondlikud muudatused, inimeste fookuspunkt nihkus enam ellujäämise problemaatikale, kujunesid varasemast erinevad jõujooned ka kultuurisfääris ning loomeliitude printsiibid ja hoiakud ilmselt ka muutusid koos ajastu vaimuga. Praeguseks on kultuur ja mõisted arenenud selliselt, et otseselt kunstiharidust loomeliitudesse kuulumisel ei nõuta. Aktuaalne kunst on sedavõrd suurema väljendusvabaduse saavutanud, et seda kõike ei saagi ühes koolis õpetada, pigem võidakse lähtuda erinevatest kunstimetoodilistest koolitusvajadustest. Kunstniku intellektuaalne teadmiste ja huvide baas saab olla välja kujunenud mis iganes teisel erialal ning kuidas seda infot metoodiliselt kunstiks muuta võib teada või välja töötada sageli ainult autor ise. Üldkultuurilistes ja filosoofilistes areaalides peab autor siiski surfima, kuid seda loomeliidud otseselt ei kontrolli, samas see paistab töödest väga selgelt ära. Valskust teha ei õnnestu kellelgi ka tehniliste oskuste või nende rakendamistalendi osas. Mis puutub erialaliitudesse, siis nemad kontrollivad sisseastumisel eelkõige kunstniku tehniliste oskuste taset ja järjepidevust oma tegevuse tõsiselt võtmisel. See tähendab, et tõenäoliselt ei võeta Eesti Vabagraafikute Ühendusse inimest, kes ei ole graafikat õppinud ja prindib ainult xeroxeid, kuid ma ei saa muidugi pead anda – praegu hakkas see mõte mulle hoopis kohutavalt meeldima ja tundub väga vabastav, kui mõni selline graafik ka päriselt olemas oleks. Maalikunstnike liidu huvides on kaasata oma liikmeskonda ainult tõsiseltvõetavaid maalijaid, metallikunstnikud ja skulptorid mõtlevad ka ilmselt sarnaselt. Igal juhul ei otsusta loomeliidud sisseastujate üle tasemel, et kas pildid meeldivad või ei meeldi, vaadatakse professionaalset pühendumust, oskusi ja süsteemsust, mis on maalidest hästi loetav, sisulist on võimatu varjata. Samuti tehakse sisseastujale oma soovitused edasiseks. Vastuvõtt on igal juhul muutunud vabamaks ja vähem traditsioonide järgimist eeldavamaks. Maalikunst on pideval reformimisel, ideaalses ettekujutluses teeb iga autor oma reformi või maalikeskse revolutsiooni ja vaadaku teised ise, mida arvavad. Mina omalt poolt soovitan noortele, et kui on kahtlusi, siis võiks suhelda proffidega või liidu juhtkonnaga, teiseks soovitan uurida nõudeid ja katsetada sisseastumist. Midagi hullu ei juhtu, kui kohe vastu ei võeta, pigem vastupidi – saate tagasisidet ja vajadusel mingeid nõuandeid. Loomeliitu kuulumine ei ole kunstielu kohustuslik osa, see on kollegiaalne vennaskond.

Tavaline tööpäev Eesti Maalikunstnike Liidus (näituse “Ekspressiivne” ülespanek Läti Kunstnike Liidu galeriis). Pildil: kuraator Jaan Elken ja kunstnikud

Loomeliitu kuulumine ei ole kunstielu kohustuslik osa, see on kollegiaalne vennaskond.

Tiiu, kas sa võid julgelt öelda, et kunst on vaba? Mis on sinu arvates kunst?

Kunst on ikka vaba, miks ta siis pole? Vabadus on tunnetatud paratamatus, see tähendab, et tunnetaja on ka siin komplektis aktiivselt kohal ning vabaduse olemus sõltub temast. Nagu iga vabadusega, on ka kunstivabadusega nii, et vabadus tuleb võtta. Seda ei anta, keegi ei käi vabadust pakkumas, et halloo, kas sa ei tahaks vaba olla? Sellist juttu kuuleb võib-olla kuskil eravestlustes või kuidagi kunstlikult konstrueeritud vabaduste ruumis, aga kultuuris ei ole sellist tegelikku vabaduse patrooni, kes seda asja jagaks. Olen üsna lähedalt kokku puutunud olukordadega, kus selgub, et kunst ei olegi nii vaba, kui võiks eeldada. Et kontroll eksisteerib ja tegeleb määratlemisega, ka keelamisega. Minu soovitus on, et ei maksa end heidutada lasta. Lähtugem siiski valgustatud Euroopa baasprintsiipidest ja hoidkem kõik omalt poolt ülal Voltaire poolt sõnastatust: lubades rääkida kõigil ja seista ka nende inimeste õiguste eest rääkida, kellega me ühel või teisel põhjusel nõus ei ole. Ja mis see vabadus on, see sõltub autorist, see on tema enda tunnetus, vabadus ehk tunnetatud paratamatus, julgus, tehnilised oskused ja palju tööd sinna takka. Ilma praktikata ei saa, see on seotud ajutegevusega, ja isegi geeniuse laiskus torkab silma ning häirib, kõik on informatsioon ja mida aeg edasi, seda võimatum on midagi varjata. Keegi ei armasta lodevust, nagu ka mitte ülepakkumist muidugi. Võib-olla alguses imetletakse, kuid see skeem kaua ei tööta. Mis on kunst? Aga mis sina arvad, mis see on? Mina arvan, et see on üks paljudest keeltest, milles inimene saab rääkida, kus on teistsugused piirid, kui on näiteks kõnelemisel, poeesial või tantsul ja muusikal. Kunst on osa inimvaimu ja aju võimetest, suhteliselt sarnane matemaatikaga selles mõttes, et tegeleb inimvaimu piiride pideva ületamisega. Piire kehtestavad kehtiv kultuuriruum ja ajastu, matemaatikas on see piirivärk muidugi teisiti. Kunst on samuti tehnika, nagu on tehnika ka näiteks tants ja pillimäng. Selle täiustamine on pidev protsess, selles mõttes jääb kunstnik igavesti nooreks, ta ei jõua kunagi kohale ehk täiuseni. Kuid parimat tööd teeb kunstnik nii, nagu see oleks viimane. Kompromissidele on ideaalis vähe kohta.

Sa oled Muhu saarel asuva kunstikogukonna peatumispaiga eestvedaja ja projektijuht. Kuidas sinu tegevused seal välja näevad ja mis on sinu jaoks selles tegevuses oluline? Kas võib öelda, et Muhu saar on valitud kunstnikele nii-öelda päevaelust ja reaalsusest eemaldumiseks?

Suviselt kaunis kunstnike liidu Muhu kunstitalu hoov.

Muhu saarel asub kunstnike liidu Muhu kunstitalu ehk kunstiresidentuur ja loomebaas, mis on praegu hooajaline, tulevikus aga aastaringne. Mulle usaldati siin tegutsemine aastal 2014, enne kui siin midagi peale endise passiivses kasutuses oleva puhkebaasi polnud. Seadsin esimesteks ülesanneteks koha kontseptualiseerimise, arhitektuursete probleemide lahendamise ja korrastuse. Samuti asutasime juba esimesel suvel kunstifestivali Futu Muhu, mis toimub kord aastas tänaseni ja omandab igal aastal erinevaid kunstiga seotud väljendusvorme. Muhu kunstnike seas on autoreid Jaapanist USAni, juba teisel suvel tuli ring maakerale ära. Esimesel aastal oli Futu näiteks installatsiooni ja rock-kontserdi üritus. Häid bände on meil esinenud mitmel aastal (Prohor ja Puzo Moskvast, Jimi Tenor Soomest jpt). Ka on sarnase kokkusaamise ja loomingule pühendatud traditsiooni siin kunstitalus asutanud graafikud ning juba alates 2015. aastast korraldab Lembe Ruben koos kolleegidega siin igasuviselt vingeid graafikanädalaid. Suvel tegelen talus ürituste korralduse, külastajate vastuvõtu ja ehitusega. Töid on tehtud palju. Iga sügis olen naasnud Tallinna teenitud puhkusele, et siis kohe alustada sügisest kevadeni kestvat taustatööd, see tähendab ebatervislikult palju istumist arvutis. Talu on avatud kõigile loomeinimestele või vabatahtlikus askeesis puhata soovijatele. Me ei ole ametlik puhkeasutus, vaid kunstnike liidu loomemaja. Siia saab tulla puhkama või kunstiüritust korraldama. Kunstiresidentidele on meil sügiseti Open Call’id, kuid tasub jooksvalt ja aastaringselt minuga ühendust võtta, et aegadest ja tingimustest rääkida. Üldiselt tulevad sellesse ekstreemsesse ja ülekultiveerimata autentsesse kohta peamiselt küpsed autorid, noortel on siin reeglina palju jamasid. Alates ämblikest, näiteks mitmed veganid on siin lõpetanud tolmuimejaga putukaid killides, ning jõudes õlle või tualetini, mis asub õuemajakeses ja mida vahel nimetatakse “filosoofia tipuks”. See töö pakuti mulle kui sobivale, kuraatorlusega tegelevale inimesele, kes siis tõenäoliselt oskaks või oleks võimeline sellist arhailist kohta tänapäeval sisuga täitma. Ülesande püstitus oli abstraktne ja seega olid mul loominguliselt ideaalselt vabad käed. Kõik, mis ma ette võtsin, oli arendamine, ja see ei ole irooniaga öeldud. Ilmselt olen ka ise selles protsessis kõvasti arenenud ja tajun nüüd aina paremini, kuhu mul veel areneda on. Muhu saar on kahtlemata koht, kus igapäevaelust eemalduda. See talu siin on ajamasin ja me oleme siin viibides Eesti omakultuuri algallikatel. Saare slogan kõlab ligikaudu “seie aig maggaa” ehk “siin aeg puhkab”. Hea, et on olemas elekter, kuid muu on nagu 120 aastat tagasi. Talu kontsept ongi seotud Eesti realiteetide ja kunsti sidustamisega. Kas on see üleüldse võimalik.

Tiiu on ka Muhu kunstitalus toimuva “Futu Muhu” looja.

Kunst on samuti tehnika, nagu on tehnika ka näiteks tants ja pillimäng. Selle täiustamine on pidev protsess, selles mõttes jääb kunstnik igavesti nooreks, ta ei jõua kunagi kohale ehk täiuseni.

Kas ka uued kunstihuvilised on Muhu saarele oodatud kunstiga tegelema?

Ikka! Muidugi! Helistage ja kirjutage! Kõik on enda teha, ma ainult alguses juhatan külastajaid ja siis tõmbun varju, nagu tegelane Hiina muinasjutus. Me ootame tänavu kindlasti ka sportlasi, spordirühmi, võimlejaid – see oleks peale pandeemiatalve nii oluline ja ilus. Meil on suur taluõu ja palju heinamaad ümberringi, kus palli taguda, ja üks kilomeeter mereni, palju õhku!

Ei saa mainimata jätta pandeemiaolukorda. Kas see aasta on kuidagi mõjutanud kunstimaailma, kunsti kujutamis- või esitlemisviise?

Ma ei tea, see peaks olema. Kuid ma oletan, et Eesti kunst on pigem post factum reflekteeriv. Ma pean silmas aktuaalset kunsti. Maal on midagi muud, maal ongi aeglane, üldistav või algoritmidega tegelev. Praegu on kunst läinud massidesse ehk siis aktsionismi erivormidega, nagu kunstis varem, tegelevad nüüd tavainimesed, intelligentsed, ökosemiootiliselt angazeeritud, nurkaaetud, peavoolust erinevalt mõtlevad kodanikud. Ja nagu näha, neid ei mõisteta, ja nemad ei mõista vastu. Praegu ilmneb ühiskonnas midagi sarnast, nagu varem oli kunstiga – erinevust ja süvenemist peetakse irdumiseks. Siit koorub välja mingi globaalne Kitzbergi libahundi sündroom, teisiti ma ei oska seda nimetada. See, mis enne kehtis kunsti suunal, a la “segased või ühiskonna priileivalised, kes peaksid vähem kobisema”, siis nüüd on tule enda peale võtnud uued ökoteadlikud kodanikud. Huvitav oleks näha praegu, mida kunstnikud mõtlevad, jälgivad või kuidas hoopis puhkavad mõtteliselt. Mina üldiselt mõtlen, mu aju sisuliselt kogu aeg töötab tulevikulahendusi ja maatrikseid otsides, nagu kaheksajalg! Seda siis pandeemiast ja kunstis. Pandeemia on meil kõigil ühine ja pandeemia ees oleme kõik võrdsed. Siin on toimumas nii palju aktuaalset ja huvitavat, et kaasaegset aktuaalset kunsti pole võib-olla vajagi?

“Vabadus”, detail diplomitööst, segatehnika, 1999

Kuidas sa tunned, kas kunstivaldkond, mis teatavasti koondab ka väga palju vabakutselisi, on saanud piisavalt toetust?

Mina seda kahjuks kuidagi ei tunneta, kuid see selleks. Mina olen näide sellest, mida on võimalik ette võtta miinimumpalgaga ehk loometoetusest väiksema summaga. Kuna ma ei ole kultuuriministeeriumi esindaja ega ametnik, siis ma ei oska su küsimusele tegelikult vastata muudmoodi kui ainult oletades, arvates ja kristallkuuli pealt ennustades. Arvan, et iga mõtestatud tegevus peaks olema vääriliselt hinnatud. Kunsti puhul on otseseks kasusaajaks riik, Eesti kultuur s.o ka meie riigi alusprintsiip. Tuletame meelde, et omariikluse idee tuli omal ajal just kultuuritegelastelt. Kindlasti ei ole ma see inimene, kes läheb teiste rahakotti uurima, kuid mul on kahtlusi, kas projektimajanduse printsiibid mitte ei ole juba ammu üle võtnud kogu majanduslikku planeerimist, see tähendab, et kõik ettevõetav ja otsustatav on muutunud globaalsete ideede tuultes lühiajaliseks ja hektiliseks. Ja inimesed, kes vajavad pikaajalist kindlustunnet, muutuvad paranoilisteks. Kunstis eriti.

“Kohalik mets”, 2020, õli, akrüül lõuendil, 150×150 cm

Millised on sinu järgmised projektid ja näitused, mida lugejal oleks huvitav teada?

Tegeleme Vilen Künnapu, Karl-Kristjan Nageli ja Kadrioru Plaza meeskonnaga uue galerii loomisega. Avatud on esimene näitus ja nüüd on vaja jooksvalt kõigi asjassepuutuvate edasiarendustega hõivatud olla. Maalida loodan ka. Meenub eelmine sügis ja kahjutunne, et suvel nii vähe maalisin. Aega tagasi ei saa, seekord olen targem.