Pärdi fenomen

ehk kui sa otsid nagu nullist peale

Autor: Tiina Kaukvere


Aus ülestunnistus on, et suurt osa Arvo Pärdi loomingust ma hinnata ei oska ning seda väiksemat osa on emotsionaalselt raske kuulata. Arvo Pärdini jõudsin hoopis tema päevikuid lugedes. Ta on fenomen, väga eriline inimene. Meie ajastu õpetaja, kuigi ta seda ise sugugi olla ei püüa.

Kui Arvo Pärdil oli juubel, siis peaaegu sundisin end tema kontserti kuulama. Ma tahan ka karja kuuluda ja saada osa sellest, mis ülejäänud liigikaaslasi hullutab. Kõik muudkui räägivad temast. Mul on isegi natukene muusikaalaseid teadmisi, olen aastaid klaverit mänginud. Miks mina siis aru ei saa sellest, millest kõik teised näivad rääkivat…

Ma tahaks kangesti vabandada, et olen ajastu ohver. Samas on Pärt maailma üks enim esitatud nüüdisheliloojaid… Nii ei saa see argument ju pädeda.

Või saab?

Teinekord tunnen, kuidas Pärdi loomingu kuulamine, isegi selle, mis ka kõige tuhmimale kõrvale tundub haaratavam ja meloodilisem, on ettevõtmine. Peegel peeglis on ilus, aga kohati nii liigutav, et puudutab midagi, mis tänapäeva argielus vaja minevat hoogsust alla tõmbab. See toob välja emotsioonid, millega igal hetkel tegeleda ei taha. Samas on tema teosed piisavalt pikad, et kui kuulama hakkad, lased lõpuks ikka kõik need emotsioonid, millega tegeleda ei taha, ligi. See ongi see “ettevõtmine” ja “töö”, mida ma silmas pean. See, mille eest on enamasti lihtsam põgeneda. Autoraadiost tulev muusika sellist “tööd” ei nõua.

Viimasel ajal on oluline see, et kõik võimalikult söödav oleks. Ajalehte kirjutades tähendab see näiteks lühikest ja löövat. Lihtsat. Seda pidavat publik tahtma: värvilist, vahelduvat, hoogsat. Ometi pole Arvo Pärt lühike, lööv ja lihtne. Ma arvan, et tema kirjeldamiseks on kohasemaid sõnu. Aga teda tahetakse ju ka. Kuidas on temal siis õnnestunud nii jäägitult armastatuks saada?

Kuidas on nii, et tema looming on keerulisem, kuid hoopis püsivam kui see, mis lühike, lööv ja lihtne? Mulle tundub Pärti kuulates, et ma olen oma loometeel kõigest valesti aru saanud…

Nii nagu vahel elu ise, tundub ka see söödav ja lihtsalt tarbitav looming hästi kalkuleeritud olevat. Menukite kirjutamiseks on teatud valemid. Eurolaulud, üleüldselaulud, kirjandus, kunst… Igas valdkonnas saab luua mingi algoritmi, mille abil luua menuk.

Ent kui lähemalt uurida, kuidas loob kogu ilmas armastatud helilooja, leiab sealt üllatuseks midagi täiesti vastupidist igasugusele algoritmimaailmale. Joonas Hellerma dokumentaalsaade Arvo Pärdi päevikutest andis sellest aimu. Kuidas loob Arvo Pärt?

looming on ehe siis, kui ta tuleb südamest ja mitte mõistusest

Tema abikaasa Nora Pärt on varemgi palju kõnelenud loomekriisist, mis heliloojat enne tintinnabulini jõudmist vaevas. “Kriis hakkas tunnetusest, et inimese tsentrum on mujal kui ülemisel korrusel. (…) Tekib vajadus puudutada sügavat punkti iseenda sees. (…) Sinna liikumine oli päevikute suund. Muusika puudutab mingisugust sügavat punkti igas inimeses. Sügaval me oleme kõik üks. (…) Tee sinna on verine. Meil on ehitatud südameni igasugused mäed.”

Need mäed on ehitatud vist peas? Mina mõistan Nora Pärti nii, et looming on ehe siis, kui ta tuleb südamest ja mitte mõistusest. See, kes on üritanud kunagi midagi luua, teab, kui raske on lahutada mõistust südamest. Mõistus tahab ikka kogu protsessi kontrollida, üle võtta.

Mind on see teema varemgi kõnetanud, sest minagi ei ole omandanud oskust kirjutada südamest. Ma ikkagi kirjutan mõistusega. Sellepärast kõlavad minus senini Tõnu Õnnepalu järgmised tsitaadid, mida ta umbes aasta tagasi Postimehele ütles:

“Kui inimene räägib ja kirjutab sellest, mis tal on tõesti südamel, ja kirjutab nii, nagu ta mõtleb päriselt, siis on ikka huvitav. Aga kui inimene, kellel pole kirjanikukogemust, kes seda kunsti ei valda, hakkab kirjutama, siis enamasti ta ei kirjuta seda, mida mõtleb. Kirjutab seda, mida on kirjutatud, mida teised mõtlevad või on mõelnud.”

“Loomulikkus on kunst. Võib-olla on siin tegemist ka julgusega. Inimesed ei julge avaldada om mõtteid päriselt. (…) Need tunduvad liiga rumalad ja tavalised, või siis liiga imelikud. Mingi omapära on justkui moes, aga see on tegelikult selline standardiseeritud, teatud liiki omapära. Aga päris nii nagu inimene mõtleb ja on, seda ta kirjutada ei julge.”

Mõistuse välja lülitamine on töö. Just nagu on Pärdi südame muusika kuulamine töö kõrvale, mille kandja pole harjunud mõistust välja lülitama.

Arvo Pärt on ehk suutnud oma mõistuse loomise ajaks välja lülitada. Ta on kogenud seda kõrgemat kunsti, mida ilmselt enamik inimesi teadlikult kunagi ei koge või siis kogedes tähele ei pane. Võib aimata, et tee selleni ei ole tal olnud lihtne.

Mõistuse välja lülitamine on töö. Just nagu on Pärdi südame muusika kuulamine töö kõrvale, mille kandja pole harjunud mõistust välja lülitama.

Loomepäevikud on ilmselt olnud vahend, mille kaudu on saanud harjutada mõttetöö välja lülitamist. Ja nii aastaid ja aastaid.

Pärdi keskuses üleval oleva päevikute näituse kuraator Kristina Kõrver vaatab ühte päevikusse kritseldatud noodirida. Ilma taktimõõduta. “Helilooja on harjutanud meloodiaid, ühe-häälset mõtlemist.” Ta on harjutanud senisest harmooniast loobumist, rütmitust. Kui ta veel end taandaks, siis oleks see sama hea kui vaikus, räägib Kõrver.

Ja Pärt ise kirjutab oma päevikusse: “Kui kirjutamise ajal viia tähelepanu peast südamesse, tekib uus juhtimiskeskus uutel alustel, uue loogikaga. See õnnestub ainult hetkeks, kuid on imeline. Mingi tundmatu lendlemine ja lõpmatult kestev vabadus, vaimuloogika poeb peitu.”

kunst eksisteerib nii kaua, kui eksisteerib võime armastada

Mina olen oma kogemuses suutnud mõistuse jätta sel hetkel, kui ma kogen meeleheidet. Mõistus on mind juhtinud meeleheitesse, kus ma ei oskagi mitte midagi teha, kui olla lihtsalt see, kes ma tol hetkel päriselt olen. Õnnetu, nukker, eksinud, aga samas ka aus ja ehe. Selline hetk oli sel kevadel haigla intensiivis. Ego lahustus ja olin täielik abivajaja. Mõistusetöö lakkas ja mina kulgesin lihtsalt iseendana.

“Üks ilus aeg on alati, kui sa oled hädas, kui sa otsid nagu nullist peale. Kõigepealt pead sa ennast nulliks tegema. Peab olema vaikus. Sa pead leppima oma jõuetusega. Ja see, mis siis antakse, on nagu kingitus,” kirjutab Arvo Pärt. See kõnetab mind. Ükskõik kas ta kirjutab loomekriisist või kriisist, mis viib sind haiglavoodisse. See on tänulikkuse tunne, mis südame avab. Selleks peab ego lahustuma. Võib-olla ongi see “see null”, millest räägib Pärt?

Vahel ma mõtlen mõistuseloominguga oma meelt lahutades, et sellist suurt kriisi, mis nullist peale otsima paneb tänapäeval vist paljudel ei tekigi. Koguaeg on rahulolematuse tunne küll olemas, aga see kiire ja vahelduv mõistuselooming hoiab seda piisavalt ohjes, et nii suurde jamasse ka ei satu, mis sunniks südamekeelt otsima. Kui ei juhtu just midagi füüsilise poolega… Aga muidu rööprähkled läbi elu seda päriselt elamata.

Ehk on Arvo Pärt see õnnelik inimene, kes on läbi oma kriisi jõudnud kuhugi, mida me hoomata ei oska. Ja sealt on pärit tema looming, mida me/ma sellisel kujul ratsionaliseerida ja ilmselt seetõttu pahatihti ka kuulata ei oska. Ta räägib teist keelt.

Võib-olla on seal kohas ka igatsetud jumal. Mina ei tea, aga mul on julgustav teada, et oskus olla südame järgi on inimese sinna kohta viinud.

Arvo Pärt tundub ju ka päriselt õnnelik inimene.

Noppisin Joonase saate abil välja veel mõned tsitaadid Pärdi päevikutest, Arvo Pärdi südamest. Neid saab lugeda ka Arvo Pärdi keskuse näitusel, kuhu me sel nädalavahetusel loodetavasti ka jõuame.

“Armastus on kõikide kunstide allikas. Kunst eksisteerib nii kaua, kui eksisteerib võime armastada.”

“Maailma parandamine ei alga maailma teisest otsast, vaid sinust enesest millimeetri haaval. Mida tähendab üks millimeeter noodipaberil? Milline relv see on, kui see on õigesti välja mõõdetud.”

“Silm ei ole puhas, sellepärast ei näe midagi. Süda ei ole puhas, sellepärast ei kuule midagi.”

“Enne peab olema armastuse anne inimese suhtes. Jumala suhtes.”

***

Lugu ilmus esialgselt Tiina Kaukvere blogis minumaailm.com. Küsisin Tiinalt, kuidas ta lapse kõrvalt kirjutamiseks aega sügavuti mõtisklemiseks ja kirjutamiseks leiab, või õigemini võtab, ning millises keskkonnas ta loob. “Ma jalutan ja siis saan mõelda. Istun ja kirjutan kuskil pargipingil,” ütleb ta. Antud lugu sai alguse Joonas Hellerma saatest, mida Tiina lapse une ajal jalutades kuulas. Kogu mõte tuli justkui korraga pähe ja sai mustalt kirja vihikusse. Edasine oli vaid vormistamise küsimus.

Share your thoughts

Scroll Up