Näitleja Karolin Jürise: annan endast kõik, mis mul praegu anda on

Autor: Stiina Kartsepp

Kas ja kuidas on näitlejal võimalik teatrist eemale saada? Mis julgustab noort inimest minema õhtust õhtusse võõra ja suure publikumi ette? Milles peitub teatri võlu? Sellest kõigest ja paljust muust rääkisime näitleja Karolin Jürisega (24).

Septembri alguses esietendub Vaba Lava suures saalis VAT Teatri lavastus “Romeo ja Julia”, kus ka Karolin kaasa teeb. Seetõttu kohtumegi Tallinnas Telliskivi Loomelinnaku Reval Cafes, kust ta pärast energiat andvat vestlust proovi tõttab.

Rõõmustan, kui näen sõpra.
Kurvastan, kui võileib kukub maha.
Ärritun, kui ma püüan millestki tükk aega aru saada, aga ikka ei saa.

***

Kas teater on juba väiksest peale olnud miski, mis sind kõnetab, või tuli huvi teatrikooli vastu su jaoks ootamatult?

Hakkasin harrastus- ja kooliteatrit tegema juba seitsmendas klassis. Ja siis selle kooliteatriga läkski kuidagi nii, et tegime Margus Karu “Nullpunkti” ainetel põhineva lavastuse “Johannes” ja olime seda juba aastakese mänginud, kui tuli festival nimega “Monomaffia”. Kuna tegu on monotükkide festivaliga, ütles juhendaja Andres Linnupuu, et võiksime teha “Johannesest” monolavastuse, mille nimeks sai “Janne”. Nii saigi tükist, mida muidu mängisime viiekesi, monotükk. Etendusele järgnes kohtunikega vestlus, kus mulle soovitati kaaluda teatrikooli astumist. See oli kindlasti üks impulssidest katsetele minekuks, sest gümnaasiumi lõpus ei olnud ma sugugi kindel, mida ma teha tahan. Teine põhjus oli minu hea sõber Sander Rebane, kelle puhul nägin kõrvalt, kui kiiresti ta teatrikoolis inimesena arenes ja kui inspireeritud ta oli. Kui ma veel gümnaasiumis olin, rääkiski ta mulle Viljandi Kultuuriakadeemiast, teatrikunsti õppest ja Kalju Komissarovist. Minu tugev sisemine impulss oligi Kalju – huvist tema vastu läksin kultuuriakadeemiasse.

Kuidas kooliaeg möödus? Meenutad seda aega hea sõnaga?

Jah, ma ei oleks osanud muud tahta. Kalju Komissarov oli väga kindla metoodikaga. Ta oli karm ja mingis mõttes provotseeriv. Küsimused tema õpetusviisi kohta on mul tekkinud pärast kooli – kas karm olek toetab loomingulist protsessi või mõjub sellele hoopis hävitavalt? See on kõigi jaoks erinev. Mind kandis see edasi, sest Kalju puhul oli ikkagi näha head südant ja hoolitsevat meest. Kooliaeg oli mulle ikkagi tohutult armas. Kirjeldamatult ilus aeg. Ja mul on nii kahju, et see läbi sai. On näitlejaid, kes kindlasti tahavad koolist välja saada, aga mul on selline magusvalus igatsus selle järele veel ikka alles.

Läksid teatrikooli ühe inimesena ja välja tulid hoopis teisena?

Kindlasti. Teatrikoolis ei anta võimalust laisk olla. Terve kursus on üks tiim. Mis on selle juures nii ilus, on see grupp inimesi, kes koos arenevad. Puhtalt juba sellepärast ei saa laisaks ega lohakaks muutuda, sest sa näed, et see mõjutab ka ülejäänuid.

Mulle kõrvaltvaatajana on samuti jäänud mulje, et teatrikunsti tudengid on tohutult lähedased ja kokkuhoidvad.

Jah. See on nii suur koosolemise vorm. Mingis mõttes nagu perekond. Sa ei vali neid inimesi, vaid lihtsalt hakkad neid armastama ja märkama.

Kas kooli lõppedes tekkis ka hirm, et äkki keegi ei vaja sind või sa ei leia oma kohta teatrimaastikul?

Eks ma natuke ikka olin mures, aga meil kõik kartsid. See oli pigem selline kollektiivne hirm, mis mindki nakatas. Üsna kiiresti taipasin, et ma ei jää hätta, sest tahe teatrit teha on piisavalt tugev ja isegi kui keegi mulle võimalust ei paku, olen valmis seda ise endale looma. Õnneks siiski VAT Teater pakkus mulle tööd ja pakub siiani. Ma ei ole pidanud kogema hirmu tööpuuduse ees.

On see tänapäeval pigem tavaline, et näitleja töötab mitmel rindel korraga ja on mitmesse projekti kaasatud?

Oleneb millise näitlejaga sa räägid. Kahjuks kõigi jaoks ei ole see tavaline. Mul on kuidagi õnneks läinud. Aare Toikka (VAT teatri kunstiline juht – toim) märkas mind meie diplomilavastuses “Dekameron” ja soovis koostööd jätkata. Ma olen talle selle eest väga tänulik. Kuna koroona tõttu jäid vahepeal proovid ja etendused ära, on nüüd september ja oktoober väga tihedad.

Kas see morjendab ka sind, et koroona pärast ei tea, mida tulevik toob?

Morjendab küll, isegi väga. Täiega tahaks mängida. Proove tehes on alles tegelikult ebakindel olukord, aga sellegipoolest tunnen, et elujõud ja inspiratsioon on nendega minus kasvanud. Sellest oleks muidugi väga kahju, kui me mängimiseni ei jõuagi.

Aga kas prooviperioodi ajal tüdimust ei teki? Ei väsi materjalist või enda tegelaskujust ära?

Tüdimust ei teki, aga on prooviperioodid, kus teeme nii palju läbimänge, et on juba üsna võimatu märgata hetkeolukorda, oma partnerit. On tegelikult tohutult imelik, et mängimine ongi minu töö ja elatusallikas. Et me mängime koos publikuga ja saame mängu eest palka.

Väga sügavamõtteline.

Jah, ma ei suhtu oma erialasse kui töösse.

Kas sa pead seda boonuseks, et su ümber on inimesed, kes on teatriga nii tihedalt seotud? Arutate ja arenete koos või eelistad pigem üksi iseendast sotti saada?

Mõlematpidi tegelikult. Tegelen sellega, et lasen oma mõtetel settida ilma teiste arvamust arvesse võtmata. Ehk loksutan mõtet natuke enda sees ja vaatan, kust tuleb minu vastus. Tegelen sellega teadlikult, et sisemist tööd iseendaga teha.

Aga kas sa prooviperioodi ajal lavastajaga oma mõtteid jagad? Kas sind võetakse kuulda ja tunned, et sinu arvamus loeb?

Mul on lavastajatega ainult head kogemused ja mind ei ole kunagi kasutatud mingisuguse nupuna. Mul pole tõesti mitte kordagi olnud sellist tunnet, et ma ei saa end väljendada või pean end tagasi hoidma. Samas peab usaldama lavastajat, usaldama teiste mängu. Väga hea lavastaja tunnus on minu arvates see, et isegi kui ta teab ise vastuseid, suudab ta tekitada näitlejas tunde, et see on näitleja lahendus. Ma tõesti saan proovides kaasa rääkida ja jube lahe on üks hetk märgata, et kõiksugu kummalised ideed, mis täpselt enne magamaminekut pähe tulevad, jõuavadki lavale. See on väga lahe tunne, et mul on lavastuse loomises oluline roll. See annab enesekindlust ja julgust.

Julgusest rääkides, siis kust tuleb noorel inimesel julgus minna lavale ja ennast suurele rahvahulgale õhtust õhtusse avada?

Julgus tuleb proovimisest. Elame need väga ebakindlad hetked seal läbi ja püüame taibata tegelase olemust.

Tundsid sa end juba noorena laval mugavalt või kasvab see ikka kogemusega?

Kogemusega jah. Mul õnneks pole lavanärv siiani täiesti ära kadunud. Ületan end ikkagi iga kord.

Ehk saad teatrist oma adrenaliini kätte?

Muidugi.

Aga mida sa teed siis, kui tekib tunne, et tahaksid teatrist ja kõigest sellega seonduvast eemale saada?

Mul ei ole lihtne sellest eemalduda, aga kui selleks vajadus tekib, sõidan Mõisakülla (Viljandimaale – toim) vanemate juurde. Kuigi ma jõuan sinna kahjuks liiga harva. Tahaksin seal palju sagedamini olla, et ennast laadida. Ja mulle meeldib kodus tööd teha – muru niita, maad kaevata, mesitarusid vaatamas käia. Minu jaoks on oluline vanemaid aidata ja see ehk ongi minu viis enda laadimiseks.

Kust sa ammutad inspiratsiooni, et igast tegelasest võimalikult hästi aru saada ja iga kord laval endast maksimum anda?

Püüan töötada nii, et kogun inspiratsiooni hetkel, mil ma ei ole mingisuguse materjaliga parajasti töös. Jälgin igapäevaelu. Kui ma aga juba materjali või rolliga töös olen, siis püüan mitte nii väga mõelda. Loodan pigem selle peale, et mu tõetunne, keha ja tegelane ühilduvad. On palju asju, mida me mõistusega välja ei mõtle. Mäng toob esile palju rohkem tõde kui mõistus seda suudaks.

Tunned sa, et saad end teatri näol piisavalt avada? On see just see, mida oled loodud tegema?

Kindlasti on. Küsimus on lihtsalt selles, kuidas iseend veel rohkem avada ja kuidas mitte jääda mugavusse. Näitlejana püüan ennast mitte korrata. Mul oli juba koolis selline tunne, et olen näitlejana langenud mingisse tüpaaži. Mängisin alati peaosi ja kuna peategelased veavad lugu ja hoiavad ühtset joont, et teised tegelased saaksid juurde tulla, siis mul üks hetk tekkiski tunne, et olen seda keskmist joont juba nii palju hoidnud. Ülikooli lõputöö kirjutasingi tüpaaži teemal ja sain ikkagi teada, et natuke liiga vara on panna endale mingit stampi külge. Küsimus on selles, kuidas ise järjest rohkem midagi uut teha.

Küsid sa seda küsimust endalt tihti?

Kogu aeg. Sellele mõtlemine on kindlasti aidanud mul avardada iseenda tõetunnet. Mul on väga palju õppida ja teatril on kindlasti väljundi mõttes mulle palju pakkuda. Ent tuleb ise ka astuda julgeid samme, et pakutavaid võimalusi päriselt märgata.

Oled mõelnud, et kuhu edasi? Mis see sinu tipp võiks olla? Äkki on sul mõni unistuste roll, mida pole saanud veel mängida.

Võiks ju öelda, et minu tipp on mingisugused märkamised teiste poolt, preemiad, võimalused välismaal, aga tegelikult ma pole kindel, et need mu eesmärgid on. Tahan analüüsida ja mõista nii oma tegelasi kui ka lavapartnereid. Kohtuda laval võimalikult paljude erinevate inimestega. Rolli mõttes pole mul sellist unistuste tegelast, vaid on inimesed, kellega kohtumise järel mõtlen, et vau, nendega tahaks mängida. Tahtsin Sandriga (Sander Rebane – toim) mängida, tahtsin Pääruga (Pääru Oja – toim) mängida, tahtsin Indrek Taalmaaga mängida ja kõik see on juhtunud.

Tunned, et oled ikkagi võimalikult palju erinevaid rolle saanud mängida?

Pigem küll. Olen nii palju teinud, kui on üldse võimalik pärast kooli teha. Aastas neli lavastust on juba suhteliselt maksimum. Olen püüdnud iga uue rolliga midagi uut proovida. Näitleja ise loob rolli ja sellepärast ongi ainult tema kätes see, kui palju erinevaid rolle ta suudab luua.

Aga miks ikkagi teater? Kus sinu jaoks selle võlu peitub?

See on küll klišee vastus, aga minu jaoks peitub teatri võlu loos ja inimestes. Mind tohutult huvitavad inimesed ja isegi kui ma käin vaatamas lavastust, mille ideelist kontseptsiooni ma ei mõista või mis minu arvates on nõrk, lahkun saalist ikkagi pigem rahulolevana, kui näen, et laval olevad näitlejad usaldavad mängu, ideed ja üksteist. Mind paelub mängiv inimene. Teater võlub mind inimese pärast. Eks see üks inimene olen mina ise ka. Aga minu lemmik osa teatri tegemise juures on ikkagi see, kui näen laval partnerit ja kui meil õnnestub seal päriselt kokku saada. Ja aplaus. Kohtumine inimestega, mil ma ütlen neile aitäh, et tulite ja olite, aitäh, et võtsite selle aja – need on sellised ilusad inimlikud hetked, mis mulle hinge lähevad.

Seega, oled vist väga rahul sellega, mida sa saad tänu teatrile luua.

Olen küll. Ma olen rahul ja see on minu teekond. Annan endast kõik, mis mul praegu anda on.

Karolin Jürise õppis aastatel 2003–2008 Mõisaküla keskkoolis. Ta lõpetas 2015. aastal Abja Gümnaasiumi ja 2019. aastal Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia etenduskunstide osakonna teatrikunsti erialal. Ta on mänginud näiteks Ugalas, VAT Teatris, Rakvere Teatris, Tartu Uues Teatris ning teinud kaasa filmides “Vaikus” (tudengifilm, 2016) ja “Salmonid. 25 aastat hiljem” (2020). Ta oli ka 2019. aasta “Septembris ei joo” reklaamnägu.