Moonika Luhamaa näitus “Linnud”

Kui ma eelmise aasta novembris võtsin eesmärgiks iga päev üks vesivärvimaal teha, ei julgenud ma isegi ette kujutada, kui kaua ma seda jätkan ja kauaks motivatsiooni jätkub. Ma ei seadnud kindlaid eesmärke, et hiljem mitte endale pettumust valmistada. Ometi saab peagi juba aasta täis ja see aeg tundub olevat lennanud linnutiivul. Kogunenud on päris palju joonistusi, millest enamusega olen siiani väga rahul ning mõnest on saanud eriline lemmik. Ent mis seal salata – on ka joonistusi, millega ma kuigi rahul ei ole, kuid eks needki kuuluvad õppimisprotsessi juurde. “Kuidas sa jõuad?” on kahtlemata selle aja kõige küsitum küsimus. Ilmselt ka õigustatult kolme väikese lapse, maaelu ja igapäevase olmeelu kõrvalt, kuid eks vastus peitubki lihtsalt heas ajaplaneerimises.

Maalimisest on saanud see miski, milleta ma enam oma päevi ette ei kujuta. Kogu selle aja jooksul on olnud vaid kaks või kolm päeva, kui ma tõesti pintslit kätte ei võtnud, kuid muidu on sellest saanud mu elu lahutamatu osa ja ma ei näe end veel nii pea lõpetamas. Vastupidi, olen järjest enam veendunud, et pean oma hobi kuidagi tööks muutma. Motivatsioon on igatahes kõrgel ja ehk tulevad ka lahendused peagi.

Maalin iga päev niinimetatud minimaale (u 12*16cm). Kui tegu ei ole just suuremõõtmelise tellimustööga, siis meeldib mulle pilt lõpetada ühe päevaga.

Üldiselt maalin kõike, mis on seotud loodusega ja mis parajasti inspiratsiooni tekitab, kuid kõige rohkem on mu pildivaramus merepilte, linde ja loomi. Ka antud näituse minimaalid lindudest on olnud osa mu igapäevasest maalimisest. Nende seas on ka üks mu eriline lemmik – varblane. Mõni pilt siit seeriast on ka selline, mis mulle endale enam nii väga ei meeldi, kuid millega olen siiski palju vaeva näinud ja mis on mulle palju õpetanud. Seetõttu on needki siia väikesesse pildiseeriasse kaasatud.

Moonika Luhamaa näitus “Akvarellilinnud”