“Kas sa pead ennast loominguliseks hingeks?
“Jah. Või, noh, me kõik oleme loomingulised.”

Aastaid lasteaiaõpetajana töötanud ja nüüd Tallinna Ülikoolis kasvatusteaduseid ja Inglismaal Bristoli ülikoolis kasvatuspsühholoogiat õppiv Merilin Mandel (29) on võtnud oma südameasjaks infomürasse uppunud väsinud lapsevanemate harimise, kirjutades enda loodud Instagrami lehel “Jess, lapsed!” lühidalt ja konkreetselt laste emotsionaalsest ja sotsiaalsest arengust. Mõne kuuga on “Jess, lapsed!” kogunud üle 6000 jälgija ning päevas vastab Merilin kümnetele (mure)kirjadele.

“Jess, lapsed!” Instagrami lehte soovitas mulle mu sõbranna, kahe lapse ema. Äge leht, mis võtab n-ö ampsudena kokku olulised teemad. Mõne aja pärast kasvas minus huvi, kes on selle lehe taga. Eriti huvitas mind, kuidas ikkagi päriselus neid suhtlemismeetodeid, nagu lehel kirjeldatakse, rakendada. Kui lapsevanemad käivad tööl, kodus kasvavad kohustused üle pea ja aega iseendale napib, siis kuidas ikkagi leida see aeg ja sisemine rahu, et lapsega alati nii läbimõeldult suhelda. Võtsingi “Jess, lapsed!” autoriga ühendust ja ta oli lahkelt nõus küsimustele vastama.

Merilin, märkmik käes ja tuhin peas, istumas oma kõige lemmikumas ja tavalisemas diivaninurgas.

Rõõmustan, kui ma suudan süümepiinadeta logeleda.
Kurvastan, kui Simba proovib oma isa üles äratada.
Ärritun, kui kellelegi tehakse ülekohut.

***

Sa jagad Instagramis „Jess, lapsed!“ nime alt kuldaväärt soovitusi lapsevanematele, et lapsega kooskasvamine võimalikult rahumeelselt kulgeks. Kuidas sa tulid ideedele selline leht teha?

Ausalt öeldes – kopp oli lihtsalt nii ees! Olen aastaid nii töös, hariduses kui ka eraelus lastega pidevalt ninapidi koos olnud ja rääkinud kümnete ja kümnete lapsevanematega sellest, mis neile kasvatuslikes olukordades kõige rohkem frustratsiooni tekitab. Kõlama jäi kogu aeg see, et kuni lapse sünnini on sigavingelt aega lugeda läbi kõik raamatud raseduse kohta, aga lapse sündides on järsku täielik infovaakum, sest kõik, milleks aega, raha ja jaksu on, ongi Facebooki grupid ja sõprade enda kogemused. Seega, mind ajas turri, et vanematel pole tegelikult sellist teaduslikku, neutraalset, hinnanguvaba tugivõrgustikku, mis igapäevaselt ja suurema vaevata edastaks infot eakohasuse ja lapse kui isiksuse kohta. Vedelesin seega oma diivanil ja tegin @jesslapsed konto, et need, kellel huvi, saaksid kõike mu ajus ja loetud raamatutes peituvat endale kohandada.

Sa oled ka öelnud, et lapsevanematel on küll ametlik kohustus vastutada igakülgselt laste arengu eest, kuid vanemaharidus kui selline on riiklikult unarusse jäetud ja tihti ei jäägi vanematel muud üle, kui Facebookist või sõpradelt sellealast infot küsida. Mida riik võiks siis vanemahariduse vallas teisiti teha?

Sotsiaalministeerium viis paar aastat tagasi läbi lapse õiguste ja vanemluse teemalise uuringu, millest selgus, et rohkem kui pooled lapsevanematest vajavad abi lapse kasvatamisel, aga ei tea, kuhu selle saamiseks pöörduda. Või ei julge seda teha. Pooled! See protsent peaks olema palju, palju väiksem! Mul on mitu laialivalguvat mõtet, aga ma pean enne kindlaks tegema, missugused takistused nendega kaasneksid. Mul on kuskil kõhusopis tunne, et rõhk peab olema pigem ennetustööl, mitte probleemide lahendamisel, nii et kuigi sünnitushaiglad ja kohalikud omavalitsused asetsevad kuskil selle keskel, peaks vanemaharidus algama enne lapse saamist. 

Oled töötanud pikalt lasteaiaõpetajana, nüüd õpid kasvatuspsühholoogiat ja jagad kasvatuslikku nõu tuhandetele lapsevanematele. Endal sul lapsi ei ole ja ei plaani ka. Kuidas just lastekasvatus su hingeasjaks sai?

Lasteaiaõpetajaks sain suuresti läbi juhuse. Ütleme nii, et see oli üks nendest “okei, aitan neid kuukese hädast välja” olukordadest, kus kuu kestis neli ja pool aastat, ja kõik osapooled olid ääretult rahul, et meie ajaarvestamine nii pange läks. Mulle vist meeldivad lapsed täiskasvanutest isegi rohkem, mulle tundub. Või noh, täiskasvanutel on omad boonused, näiteks annavad nad sulle selliseid raamatusoovitusi, mis ei vaja patareisid, aga lastega koos olles on nii lihtne aus olla! Nad tõmbavad su kohe liistule, kui su sõnad ja teod kokku ei klapi, ja tuletavad ajule meelde, mis tunne on MÄNGIDA – oluline elu aspekt, mida me kipume pahatihti alahindama. Aga ma mõistan, et selle nautimine on luksus – lasteta inimesena ongi väga palju aega end piisavalt laadida, et iga tundi lastega maksimaalselt nautida! Lastekasvatus ise võiks iga täiskasvanu kuklas tiksuda. Mitte lapsevanemaks olemine, vaid endaga ja ümbritsevaga hästi läbi saavate inimeste kasvatamine mistahes vormis. Me kõik ju kasvatame lapsi ka kaudselt, olgu see läbi meedia või juhuslike hetkede kuskil poejärjekorras. Omaenda tegude ja sõnade analüüs on juba osa lastekasvatusest!

ka laps on inimene

Ma olen kuulnud igasuguseid hirmujutte, kuidas õpetajatel on tänapäeva lastega jube keeruline. Ei kuula nad sõna, paljud neist on hüperaktiivsed, istutakse muudkui nutivahendites ja nii edasi. Kuidas sellega on siis?

Huvitav jah, et mida rohkem on meil vahendeid igasugu eripärade avastamiseks ja nendega kohanemiseks, seda suurem vastuseis nendele tekib. Vanadel headel aegadel oli ju nii lihtne, “hea laps” kuulas sõna ja “paha laps” ei kuulanud. Nüüd on dissonants “ka laps on inimene” mõtteviisi ja vanade heade aegade igatsejate vahel nii suur… Lisaks, see laste tüütu inimlikkus nõuab ka täiskasvanult iseenda analüüsi kordades, kordades rohkem kui vanadel headel aegadel. Ja selle vältimiseks on paljud nõus raiuma, et mitte nemad ei pea ümber harjuma, vaid lapsed peavad “laste moodi olema”.

Sa mõtestad Instagramis kõikvõimalikke olukordi lahti ja annad nõu, kuidas võiks mingites situatsioonides lastega tegelikult suhelda. Kui aga lapsevanem käib tööl ja tal on ka palju muid kohustusi, siis kuidas ikkagi jääda keerulisemates olukordades rahulikuks ja võimalikult õigesti reageerida? See tundub väga keeruline, kui närv on niigi kogu aeg pingul.

Alustada tulebki sellest pingul närvist! Teadvelolek, iseendaga aus olemine, iseenda aktsepteerimine, oskus lahendada konflikte ja suhelda teiste täiskasvanutega lahenduse, mitte võidu nimel – sellest kõigest algab see, et lapse kanda ei jääks need viimased piisad karikasse. Seega, mida rohkem me teeme iseenda tunnete ja mõtetega tööd, seda loomulikumalt tuleb ka lapsega suhtlemine. Põhiline küsimus, mida ma ka oma kontol erinevates vormides eneseanalüüsiks ette söödan: kuidas ma tahaks, et mind sellises olukorras lapse asemel toetatakse? Ja – kas ma nõuan endalt sama palju kui lapselt? Meie pealt nad ju õpivad…

Aga see iseenda tunnete ja mõtetega tegelemine võtab ju aega ega ole ka alati mugav või meeldiv. Kas see, et pidevalt on kiire ja asjatoimetusi niivõrd palju, on üks peamisi põhjusi, miks laste ja vanemate vahel erimeelsused tekivad?

Ma arvan, et see pidev kiire on ka rohkem kinni peas kui kalendris. Õigemini, see pidev tunne, et “ma peaks hoopis seda praegu tegema!”, mille tulemuseks on ikkagi tegemata asi, aga korraliku stressikoormaga. Aga ma julgen väita, et erimeelsuste peamine tekkepõhjus on ikkagi ootuste ja reaalsuse omavaheline nihe. Vanem, kes teab, mis on lapse puhul eakohane, suudab palju ennasthoidvamalt rasketest hetkedest läbi voolata. Lisaks, suur osa inimestest ei näe vajadust iseenda lapsepõlvega silmitsi seista enne laste sündi ja tihtilugu peaks selle jaoks täiesti eraldi aja võtma, olgu siis iseenda või psühholoogi toel.

konflikt algab sellest, kuidas me olukorrale reageerime

Kas tegelikult võib nii olla, et kui see aeg iseenda tunnetega tegelemiseks ja lapsega suhtlemiseks võtta, hoiab see pikas perspektiivis aega hoopis kokku, sest edaspidi on vähem jonni ja arusaamatusi?

Kindlasti, alati, nii laste kui teiste täiskasvanute puhul! Aga suhtlemine on ka oskus. Lihtsalt dialoogis olemine ei pruugi sugugi nii tulemuslik olla kui kombinatsioon uudishimust, aktiivsest kuulamisest ja hellast mõistmisest. 

Mida sa soovitad lapsevanemale, kes siiski üks hetk tunneb, et tema närvid on viimseni pingul ja ta ei jaksa enam. Sel hetkel ei ole tal aega enam millekski muuks, ta lihtsalt tunneb end jube kehvasti ja tahaks kohe mingit lahendust. Kuidas ennast sellisel juhul kokku võtta – mida endale sisendada ja kuidas end rahustada, et suudaks vaatamata jonnile ja vastuhakule lapsega rahulikuks jääda?

Minu varamus on sellised laused nagu: “See on täiega okei,” “Nii, okei, KOOSTÖÖ,” ja “ta käitub nagu kaheaastane, sest ta ON kaheaastane.” Need on muidugi sellised ühe hetke abivahendid. Teadveloleva vanemluse materjalid, näiteks, aitavad aga pikaajalisemalt neid keerulisi olukordi ümber mõtestada ja uue pilguga vaadata. Konflikt ei alga ju olukorrast, vaid sellest, kuidas meie sellele olukorrale reageerime.

Oled tõstatanud selliseid olulisi küsimusi nagu lapsega lahkuminekust või surmast rääkimine, perre sündiv teine laps, „Ei!“ ütlemise viisid ja palju muud. Kuidas sa tuled nende mõtete peale, mida sa oma kontol jagad?

Ma saan konto jälgijatelt, nii emadelt kui isadelt, päevas kümneid kirju, mis aitavad pisut mingeid mustreid välja joonistada. Ent pigem inspireerivad mind hoopis kuskil rongis kuuldud lapse ja vanema vaheline vestlus või hoopis lastega sõprade jaoks päevakorras olevad teemad, mis aitavad mul vast kõige enam pihta saada, milles täpsemalt mõne teema puhul murekoht seisneb.

Kas sa vahel kahtled ka endas ja oma kirjutatud mõtetes, sest tunned suurt vastutust? 

Oi, jaa! Ühe postituse kirjutamine võtab keskmiselt kaks tundi just seetõttu, et lisaks allikate kontrollimisele ja nende seeditavaks kirjutamisele on ääretult oluline, et keegi ei tunneks end pärast postituse lugemist kuidagi rünnatuna või vähemotiveerituna. Igal sõnal on nii mitu varjundit, et ma proovin kõikvõimalikud valesti mõistmised nulli tõmmata, andes samas sisendi, et tead, sa oled räigelt kihvt ja teed kõik õigesti ning siin on sulle paar head mõttekohta veel!

Sa pead olema need teemad enda jaoks hästi lahti mõtestanud. Kas sa teed pidevalt märkmeid ja kirjutad ideid üles, et millest võiks järgmisena kirjutada?

Mul on igal hetkel kotis vähemalt kaks erinevat märkmikku, kuhu ma tihti ja sageli täiesti arusaadamatu käekirjaga mingeid mõttekäike kirja panen. Väga tihti tulevad need mõttevälgatused laste seltskonnas olles – nad on juba harjunud, et ma vahel tardun, midagi kirjutan ja neilt ka teema kohta nõu küsin. 

On sul nii ka juhtunud, et tükk aega ei tule ühtegi head mõtet pähe? Selline tunne, et kõigest oleks nagu juba räägitud ja kirjutatud või ei suuda lihtsalt olulist mõtet kuidagi mõnusalt kirja panna.

Noh, pärast esimest kolme postitust see tunne juba tekkiski… Kirjutamise endaga pole probleemi – minu mölapidamatus kandub ka klaviatuurile üle –, aga pelgan pigem, et kordan end liialt ja et inimesed tahavad midagi UUT, millele nad varem pole mõelnud. Seni pole küll teistelt etteheiteid tulnud, nii et proovin siis uute sõnastustega põhimõtete kordumist ära petta.

lasteaiatöö negatiivne kuvand

Kust sa oma tegemisteks inspiratsiooni kogud? Milliseid raamatuid loed või podcast’e kuulad?

Ma loen aina vähem kasvatuslikke raamatuid. Kui arengu- ja üldise psühholoogia alustalad on selged, ei tule nendest raamatutest enam väga uut infot. Pigem keskendun nii lugedes kui ka taskuhäälinguid kuulates feministlikele ja sotsiaalteaduslikele teemadele, et aru saada, MILLISEID inimesi on vaja kasvatada, mitte kuidas – ja noh, seda eelkõige ikka selle eesmärgiga, et iseennast aina rohkem tükkideks lahti võtta ja värskenduskuuri läbinuna tagasi kokku panna. Iseendasse mandumine on vist mu suurim hirm, kuid õnneks aitavad lapselik uudishimu ja muljetavaldav mölapidamatus seda üpris tulemuslikult vältida.

Võib olla väga hea lastega, võib olla väga hea lasteaiakasvataja, aga sina oled lisaks veel ka väga hea kirjutaja, tänu millele su teadmised laiema publikuni jõuavad. Eelmine aasta ilmus sinult raamat „Klotsinurgajutud“, kuhu koondasid kirjapandud vestlused ja hetked, mida sa lasteaias mitme aasta jooksul töötades kogesid. Miks sa neid vestlusi ühel hetkel kirja hakkasid panema? 

Aitäh! Ühest küljest kannustas mind siiras soov täiskasvanutele näidata, kui igavalt me lastega võrreldes maailma tõlgendame! Teisalt oli minus trots selle suhtes, kui negatiivne kuvand on lasteaiaõpetajate tööl. Avalikus meedias on lasteaiaõpetajad seotud ainult mõne konfliktse olukorra või madalate palganumbritega. Keegi ei räägi sellest, kui pagana kihvt see töö tegelikult on, kuni endal vähegi mängulisust ja sisemist põlemist jagub!

Kuid kas sa tundsid, et seda sisemist põlemist ei ole sinus enam piisavalt, kui otsustasid mullu jõulude ajal lasteaiast ära tulla?

Just. Natuke liiga kihvt ja turvaline oli – hurraa, imeline juhtkond, mõnusad kolleegid ja musta huumorit nautivad lapsevanemad, eks! Mul ei olnud enam tunnet, et ma suudaks midagi sealt enda jaoks välja pigistada, liiga mugav oli selles rollis olla. 

Oled lisaks pikka aega tegelenud fotograafiaga, kuid nüüd plaanid ka selles vallas otsi kokku tõmmata. Miks nii?

Liiga mugavaks olen muutunud! Ja mis kõige õudsem – saan väga hästi aru, et arenguruumi on veel rohkelt, aga motivatsiooni selleks pole üldse. Ja kui pole enam jaksu mingis vallas areneda, siis milleks pigistada endast seda vana rasva välja, kui saaks pannile hoopis uue õli valada? Kohutav metafoor, ma tean…

Oled välja andnud raamatu, tegelenud fotograafia ja lastega, mis kõik kahtlemata nõuavad loomingulist mõtlemist ja lähenemist. Kas sa pead ennast loominguliseks hingeks?

Jah. Või, noh, me kõik oleme loomingulised. Mulle meeldib ikka mõelda, et me oleme kõige ausamad ja vingemad siis, kui keegi ei näe ega tea. Loomingulisus avaldub ju nii mitut moodi – minu jaoks on kõige olulisemad loomingulised momendid need ootamatud mitterutiinsed hetked, mis tekitavad kõhtu sellise mõnusa kõditava rõõmsa tunde. Me sätime oma pudrule vahel marju nii, et nad moodustaksid naerunäo, või naerame siiralt, kui libistame end ühest toa otsast teise, sest uued sokid on selleks lihtsalt imelised – ja see on looming, sest seda ei oodata meilt mitte kuidagi!

Väga kihvt lähenemine! Viimaks, millele sa edaspidi kõige rohkem keskenduda tahad?

Kuni see mind sütitab, tahan keskenduda vanemahariduse edendamisele ja laste vaimse tervise toetamisele. Valdkonna mõttes olen vist sellega ka paikseks jäänud, aga kui midagi veel kripeldab, proovin ära!

Merilin Mandeli CV-s on erinevaid punkte itaalia keele ja kultuuri bakalaureusest ja Itaalia-Eesti tõlgist Noortebändi tegevjuhi, lasteaiaõpetaja ja kasvatuspsühholoogia magistrantuurini välja. Ta ise ütleb, et läbivaks jooneks tema puhul on mingi teatav kärsitus.
Merilin on elanud Keilas, Tallinnas, Tartus ja Firenzes, lähitulevikus plaanib ta elada Haapsalus ja Inglismaal Bristolis, kus ta ka sellest sügisest kasvatuspsühholoogia magistrantuuri astus. Endal lapsi tal ei ole, aga ta arvab, et on kõige, kõige ägedam just siis, kui tal on rohkelt enda aega ja energiat, mida kasutada lugemiseks ja tegemiseks, et teistele toeks olla. Oma lastevajaduse saab ta täidetud, olles lapsehoidja mitmele ägedale perele ja turvavõrguks-mängukaaslaseks oma sõpradele-lähedastele ja nende lastele!