Loovkirjutamine – osaliselt õpitav kunst

Artikkel ilmus Värskes Rõhus.

Loovkirjutamise õppimise ja õpetatavuse kogemusi jagasid kolm naist, kelle elu on tihedalt seotud kirjutamisega. Katrin Loodus on IT-taustaga blogija (Eksperimentaarium), kes on töös tehnilise kirjutaja-toimetajana ühendanud tehnilise loomingulisega. Anete Kruusmägi oli ajakirjanik, aga loob nüüd veebisisu ja on kirjutanud luuletusi. Nendega vestles Silja Paulus, kes oli tõlkija, nüüd aga töötab ITs tehnilise kirjutajana. Ta rakendab loovust ka taskuhäälingus „Kirjutamiskohting”. Nii Anete kui Silja on loovkirjutamist välismaal ka akadeemiliselt õppinud.

***

Anete, oled õppinud loovkirjutamist USAs ja Suurbritannias. Kas USA ja ÜK lähenemisviisid on erinevad?

AK: Minu jaoks oli nendes riikides õppimine väga erinev: Suurbritannia ülikooli (Westminsteri ülikool Londonis) programm oli esimest aastat ega olnud nii kvaliteetne, õppejõud ei andnud eriti tagasisidet. Ent USAs West Virginia ülikoolis oldi hästi nõudlikud: üks loeng mitu korda nädalas, õpitoad kogu aeg. Pidi lugema teiste tekste ja tagasisidet andma, õppejõud andsid isiklikult tagasisidet. Kirjutamiskeskustes aitasid vabatahtlikud mul teksti parandada, sest mu inglise keel polnud piisavalt hea. Mulle see intensiivsus väga meeldis.

SP: Olen õppinud Suurbritannias. Kui 2011. aastal ülikooli valisin, otsisin foorumitest infot. Silma jäid East Anglia ja Bath Spa ülikool. Lõpuks läksin õppima Bathi. Seal oli korralik kirjutamise taust, õpetajad olid tuntud kirjanikud. Mul oli Inglismaal kaks ainet korraga, kumbki seminarina järjest 3 tundi. Meid oli kursusel 40, jagatud gruppideks, igas grupis 8 inimest. Minu teada iga nädal kõik 8 ei saanud avalikku tagasisidet, ainult märkmeid teistelt. Avalikult aruteleti 4 inimese tekstide üle. Ei pidanud igaks päevaks palju tegema. Kirjutasidki 10 lehekülge, said teiste tekstid ja andsid tagasisidet. Lisaks tuli lugeda teemakohaseid raamatuid. Mul oli aine „Love story”, kus õppisime armastuslugude eri tahkusid. Lugesime Jane Austenit ja moodsamaid teoseid, arutasime nende üle, üritasime sarnasel teemal kirjutada. Toimusid ainult seminarid, kus palju arutlesime, loenguid polnudki.

Kas kirjutamine on üldse õpitav ja õpetatav?

KL: Tehnikaid, mis soodustavad mõtte jätkumist, on võimalik omandada. Julgus kirjutamiseks või valge paberiga silmitsi seismiseks peab aga inimese seest tulema. Pead tahtma midagi öelda. Seda, kuidas sõnu vormistada, et lugeda oleks hea, saab harjutada. Ja seda, kuidas kirjutamisblokist üle saada, et ei jäädaks tegelasse kinni või suudetaks tegelase looga siduda. Ülikool võib kindlasti tehniliselt huvitavat juurde anda. Samas, mida kirjum või elukogenum on inimese taust, seda huvitavam võib olla looming.

SP: 23aastasena olin loovkirjutamise magistrantuuris pesamuna. Ainult paar inimest olid nooremad. Enamik olid minust palju vanemad – nad olid ühel hetkel taibanud, et tahavad kirjutada. Nad olid terve elu midagi muud teinud ja hakkasid pensionieas raamatut kirjutama, vahetasid ametit või õppisid loovkirjutamist töö kõrvalt. Neil oli väga lai ja teistmoodi elukogemus. Kui käisin mõni aasta hiljem vahetusõpilasena teist korda Cardiff Metropolitanis (Walesis), siis seal oli rohkem neid, kes olid bakalaureuses juba loovkirjutamist õppinud.

KL: See, et tahad maailmale midagi öelda, ei sõltu vanusest. Mõni võib 20aastaselt viljakalt ja fantaasiarikkalt kirjutada. Paljudele ongi aga loovkirjutamise alustamine kannapööre ja soovitakse kõike õigesti teha. Samas on „õigesti loovalt kirjutada” huvitav paradoks.

AK: Ameerikas õppisid loovkirjutamist noored tudengid. Meil oli oma elust kirjutamise kursus, mis inimesed avas. Muidu käiakse iga päev samade inimestega koolis, istutakse klassis ega teatagi, mis lood peidus on. Tekste lugedes aga saadakse teada, et keegi on tapnud sõjas inimese ja elab seda siiamaani üle. Teise elu on mõjutanud kaaluprobleemid. Või see, et isa tahtis, et temast saaks maadleja, aga temal sellist soovi ei olnud. Kui isiklikke mälestusi lugesin, jõudsin inimestele väga lähedale. Tegelikult on kõigil elukogemus, millest kirjutada, ka 20aastasel.

Huvitav, millal tekib julgus, valmisolek kirjutada? Julgusest on Eestis praegu veidi puudu. Kui tahta olla kirjanik, kust siis alustada? Hakatakse üksinda pusima. Õnneks leidub ka siin kirjutamiskursusi, aga ikka ollakse üksi. Võibolla tuttavad toetavad ja ütlevad, et kirjutad hästi. See ei anna aga tunnet, et teed õiget asja. Äkki olen kobakäpp, kes katsetab, aga tegelikult ei oska? Toetus on alguses oluline.

Kas olete kursis, kuidas on Eestis lood kirjutamisgruppidega?

KL: Pole kursis. Eestissegi jõudis romaanikirjutamise kuu, november (NaNoWriMo – National Novel Writing Month). See on maailmas väga popp, aga ei tea, kui palju eestlast kõnetab. Üritus on universaalne, pole ühegi kultuuriga seotud. Eestis kirjutamiskogukonda pole, kuigi on loovkirjutamise lühikursusi.

Ise olen avaldanud oma tekste internetikeskkonnas Loovgraaf, mille eesmärk on koondada loovalt mõtlevaid inimesi. Iga võimalus, kus inimene saab kirjutamisoskust kasutada, on loov.

SP: Ma pole küll kirjutamisgruppides osalenud, aga olen seal kasutatavate harjutustega tuttav. Olen töötanud läbi palju loovkirjutamise raamatuid, sest kirjutan loovkirjutamisõpikut. Sundisin end tegema harjutusi, mis algul tundusid täiesti nõmedad. Kui harjutus tehtud sai, tundsin, et sain palju targemaks, avanes uus tahk. Mõnikord on hea end sundida.

AK: Ameerikas imiteerisime ühel kursusel luuletajaid. Lugesime luuletusi ja üritasime samamoodi kirjutada. See näitas päris hästi, kuidas eri luuletajad midagi teevad ning kuidas läbi jäljendamise õppida ja oma stiili arendada.

SP: Loovust ja loovkirjutamist saab väga hästi süsteemidesse panna. Saab luua raamistiku ja paremini kaootilisi mõtteid korrastada. Võibolla oli kirjutamisel kunagi selline maine, et vaim peab peale tulema ja siis kirjutad terve öö nagu palavikus. Loovkirjutamise õpetajate taskuhäälingutest taipasin, et see on siiski korrastatav süsteem. Ei pea olema kannatav kirjanik, kes öösiti ei maga ja joob end kuhugi auku. Võib väga elutervelt läheneda. Ongi konkreetne rutiin ja viis, kuidas loovkirjutamisega tegeleda. Ei pea märter olema.

KL: Märterluse puhul mulle tundub, et mul on endal see kuvand, et pean kurbusest nõretama. Kõrvalt kuulates tundub nüüd jube naljakas. Olin ise stereotüübi lõksus.

SP: Kirjutamine on veel ka nagu teraapia, mis aitab välja elada. Üks variant kindlasti, aga mitte ainuke. Kui võtad kirjutamise täiskohaga ametiks ja kogu aeg kannatad, siis kui kaua vastu pead?

Kui Eestis saaks loovkirjutamist õppida, kuidas sellest kasu oleks?

AK: See teeks kõigil elu lihtsamaks, ka toimetajatel. Kui kirjanik ei tee algul kõiki rumalaid vigu, ei topi klišeesid sisse. Alguses ei saanud mina ka aru, mis on hea tekst. Sellistes programmides saaks vead välja rookida, elementaarsed asjad selgeks teha.

Kas selleks on eraldi õppekava vaja või piisaks kursustest?

SP: Kursused on ka head. Õppekava ja hindamine võib aga hirmutada. Kuna tegu on kunsti, subjektiivse teemaga, on seda raske hinnata. Inimesed avavad end kirjutamise kaudu. Inglismaal kirjutasid paljud oma lugu. Seminaris pani tagasiside nutma. See puudutas sügavalt. Pole nii, et kirjutan matemaatilise võrrandi paberile, tihti on tegu väga isikliku looga. Hindamine see-eest tekitab suuri pingeid.

AK: Hinnata saaks siis, kui oleksid olemas kriteeriumid: näiteks on teemaks tehnika ning õppejõud hindab, kas kirjutaja oskab klišeesid vältida, lugu või tegelast edasi arendada, nii et tal tekib loo lõpus arusaamine või maailm muutub. Kriteeriumitega saab vaadata, kas kirjutaja on pingutanud, proovinud teha teisiti kui tavaliselt. Pingutust saab hinnata.

SP: Kui nüüd järele mõelda, on jube äge, et mul on kraad loovkirjutamises. Akadeemiline pool on lahe, kuigi võib ära hirmutada.

KL: Kursused võivad ka seepärast head olla, et mõni ei taha kirjanik olla, vaid lihtsalt oma lugu jutustada. See on tema jaoks teraapiavorm, aga ta arvab, et on kirjanik, tal on suur lugu. Kui ta selle endast välja kirjutab, on tema probleem lahendatud ja kirjanikku temast ei tulegi. Selle taipamine võib keset õpinguid olla karm. Sellisel hetkel mõista, et koolitee on pooleli ja temast ei saa kirjanikku, on karm.

SP: Äkki ta vajab kirjutamisteraapia gruppi? On olemas muusikateraapia, mänguteraapia, ise olen õppinud tantsuteraapiat. Kirjutaminegi võib olla loovteraapia. Eestis on biblioteraapia tuntust kogunud eelkõige Berit Kaschani eestvedamisel.

KL: Enamik kognitiivseid teraapiaid on ehitatud sellele, et pead kirjutama ja end analüüsima. Kirjutamine kui selline – ehk mitte loovkirjutamine – on täiesti aktsepteeritav osa protsessist. Tihti ei kirjutata avaldamiseks, vaid endale.

Milline õhkkond toetab loovkirjutamise õppimist?

AK: Hästi intensiivne õhkkond, kogu aeg teed tööd. Mulle meeldib õpitoa vorm, sest seal saab palju tagasisidet, mida hiljem kasutada. Üks ühele õppejõuga vestlemine on ka kasulik.

KL: Sõltub eesmärgist. Kui mul on spetsiifiline teema, siis tahaks end sellega kurssi viia. Kui hakkan mingit konstruktsiooni kokku panema, siis on hea, kui olen üdini sees. Ma ei tea, kas peaks kirjutamise ajal ennast infoga ümbritsema, näiteks sarju vaatama. Ma pole eal nii teadlikult kirjutanud. Pigem on vaim peale tulnud. Kui prooviksin, võiks ümbrus palju toetada, kehastuksin teemasse. See toetab mõttelendu. Mitte nii, et sarjast või teisest raamatust ideid saan, aga olen kogu aeg selles infoväljas. Tähtis on ka tagasiside, et saaksin jagada, ideid põrgatada. See võtab krambi maha. Ma ei pea kohe ideaalselt kirjutama, võin positiivses mõttes eksida, lugu muuta ja kasvada.

SP: Keskkond olgu sõbralik ja vahetu. Inglismaa ülikoolides õppides tundsin, et ma polegi nagu akadeemilises keskkonnas. Meil oli pigem sõbralik oleng, nagu oleks pubis, kõik olid lõbusad. See polnud õpilase ja õpetaja range suhe, vaid väga vahetu. Nad polnud teejuhid, vaid pigem teekaaslased. Mitte mingit pinget ei olnud. Esimest korda Inglismaal õppides oli mu instituut väiksemas linnas, mõisas, aias jalutasid paabulinnud. Teisel korral õppisime küll klassiruumis, aga õppejõud ise viskasid pidevalt nalja. Samas tegime palju tähtsat tööd ära.

AK: Ameerikas oli samamoodi. Luuletunnis läksime ilusa ilmaga õue murule. Kindlasti vabam kui Eestis, kus ollakse klassiruumis krampis.

KL: Üks variant, mida pole küll loovkirjutamises kohanud, võiks olla häkaton. 48 tundi viibid (veebi)üritusel, kus osa ajast osaled videoülekandes ning siis kirjutad intensiivselt. Teksti ei peagi kohe teistega jagama, vaid näed lihtsalt, kuidas teised kirjutavad. Igaühel on oma lugu, aga teete sama asja. Selline surve (heas mõttes) võib mõttekäiku elavdada.

SP: Me tegime sõbrannaga pooletunniseid seansse. Tekste ette ei lugenud, aga pärast arutlesime protsessi üle. Sellest arenes meil hiljem taskuhääling. Koostegemine on tähtis.

Kuidas mõjutab, kui töökoht on kirjutamisega seotud? Kas õhtuks saavad sõnad otsa?

KL: Minu töö on loov, aga väga spetsiifiline. Enamasti tegelen etteantud stsenaariumitega. Selles on vähe voolavat loovust. Tööpäeva lõpus tunnen, et aju on heas mõttes puhanud. Saan teha seda, mida ise olen plaaninud. Kuna ma ei pea fantaasiat tihti kasutama, siis see soodustab õhtust loovust. Aju tagaplaanil otsekui mõtleb lugu, kuni töötan. Kui töö tehtud, siis tuleb kõik nagu tammi tagant välja.

AK: Praeguse rahuliku töö juures kirjutan veebisisu, ei ole pinget. Saan õhtuti loovkirjutamist teha. Ajakirjanikuna oli päevatöö tamp jube stressirohke. Olin õhtuks tühjaks pigistatud ega suutnud kirjutada. Ei usu, et ma palju loovam olin, aga närvipinge, et kas saan kellegi kätte, kas saan probleemi lahendatud, pani aju töölainele.

SP: Mul tuleb ka keset tööpäeva ja tehnilisi ülesandeid äkki loov idee. Vahepeal mul oli blogis 7–8 mustandit. Kui tuli mõte, panin 5–10 minutiga kirja tuuma ja tegin tööd edasi, pärast arendasin seda edasi. Tihti tahavad ideed tulla muude ülesannete keskel. Aju on sõnade lainel.

AK: Mul on juhtunud, et vahel tuleb luuletus. Kuna see on lühike, saan selle ruttu kirja panna. Ma ei tõuka inspiratsiooni igaks juhuks ära.

Millal mõtted tulevad?

SP: Vahel uinudes. Panen hommikul kirja. Mul on küll vihik voodi kõrval, aga öösel ei kirjuta. Hommikul on meeles, aga siis ei tundu enam nii hea. Tuleb mingi kainus ja mõtlen, et mis napakas idee see veel oli. Mida mu aju tegi seal eikellegimaal ärkveloleku ja une vahel.

Loovkirjutamise õpik, mida praegu kirjutan, ei sündinud unes, vaid hoopis lennureisil Londonist Tallinna. Esmase kavandi tegin Ryanairi piletile. Peaksin selle ära raamima!

Lennujaamas olemine ongi eikellegimaal viibimine. Ülemineku-etapp, teelolek, see oma aeg, kus mõtted hakkavad kokku kõlama. Lennujaam on väga maagiline, aju on kuskil teisel lainel.

KL: Kõik argikohustused on käeulatusest väljas, ei saa midagi teha, aga samas pole veel kohal ka. Kõige parem mõttekorrastuseks. Kõik allasurutud poolikud asjad hakkavad pead tõstma.

AK: Rongidega on sama. Just seepärast, et parasjagu midagi muud teha ei ole. Loed või kirjutad. Seal sünnivad head lood.

Millised kirjutamisrutiinid loomingut toetavad?

AK: Tahaksin teada, kuidas aju kirjutamislainele lülitada. Olen aru saanud, et endale ajalise või sõnade arvu eesmärgi seadmine pole vajalik. Tuleb keskenduda tundele, mille kirjutamine tekitab. See on nauding. Kui mõtlen sellele, mis tunne mul pärast kirjutamist on, siis see aitab mul kirjutamiseks aega võtta. Alustamine on raske. Tahaks ikka mida iganes muud teha, kasvõi magada.

KL: Mul pole väljakujunenud rutiini, aga enne alustamist pean argiasjad välja kirjutama. Pean to-do-list’i virtuaalsele või paberkujule eest ära panema. Siis saan end vabaks lasta. Mul peab olema soe tee kõrval. Kui seda joon, siis korra pilgu kõrvale keeramine on nagu tühi rida lõikude vahel, hingetõmbehetk, meele tühjendaja. Hakkan kuulma mingeid asju enda seest, mis tahavad välja tulla. Aitab ka äikesetormi kuulamine. See on nagu valge müra, hoiab välise eemal, aga sõnu ei piira. Voolav vesi mõjub eriti hästi. Kõik voolab kergemini.

SP: Konkreetne rutiin mul puudub, ootan uude koju kolimist, et saaks liikuda ja uusi rutiine tekitada. Olen kirjutanud igal hommikul unenägusid üles või igal õhtul päevasündmusi, aga see toimis ainult teatud aja. Lõputult ei suuda. Samas, rutiin toetab palju. Kummaline, et loovuse puhul on rutiini raskem tekitada kui näiteks trenniga. Ma ei pea end üldse trenni sundima. Tahan väga trenni minna. Ehk seetõttu, et trennis ei pea loovust palju rakendama. Ei pea leiutama, kava on ees, umbes tean, mida teen. Kirjutamisega täpselt ei tea.

Samas iga kord, kui tegelen loovate asjadega, olgu see siis taskuhääling või blogipostitus, tunnen end pärast paremini, et midagi tegin. Lõin maailma midagi juurde. Ma ei skrollinud sotsiaalmeedias, vaid lõin uut sisu. Tunnen end pärast loovaid tegevusi alati elusana.

Kui oluline on tagasiside saamine?

AK: Eestlased on tagasiside andmisega väga tagasihoidlikud. Alles nüüd tajun, et inimesed avanevad. Noored ütlevad rohkem välja. Luuleõhtul ütles üks tüdruk, et talle täiega meeldivad mu luuletused. Küsis, kas ma kuskil veel avaldan, ta tahaks lugeda. Olin imestunud, et keegi kuulab või loeb, see ei lähe kuhugi tühja ilmaruumi.

SP: Eestlased on jah tagasihoidlikud. See pole küll loovuse teema, aga olen igasugu trenne teinud, päris palju sotsiaalmeedias jaganud. Arvasin, et kedagi ei huvita. Üllatuslikult vahepeal keegi ütleb, et mu tegevus on nii äge. Inimesed saavad inspiratsiooni, küsivad nõu. Arvan, et eestlased võiksid seda rohkem teha. See kannustab päris hästi. Mõtlemises on vaja kultuurilist nihet.

AK: Kirjanikel on tihti see petturisündroom, et ma pole tegelikult nii hea, see on ainult õnn. Miks see tekib? Oleme vaeva näinud, tööd teinud, parandanud, toimetanud tekste, valinud parimat sõnastust … miks me tunneme, et pole piisavalt head? Võibolla tagasiside saamine ja avatum olemine võimaldaks enda paremat hinnangut.

SP: Tuleb teisi kiita ja enda üle uhke olla, siis tekib selline mõtteviis ja nihe. On vaja eeskuju näidata.

KL: Mida rohkem meid on, seda rohkem saab see normaalsuseks.