Kuidas valmivad Loovgraafi lood?

Minult on ikka küsitud, kuidas ja millal ma neid intervjuusid teen, kui kuskil väga käia ei saa, kodus on pooleaastane beebi ja kihlatu on tihtipeale Tartus. Mõtlesin siis, et avan pisut tausta, kuidas ma lugusid kirjutan ja kust mina ideid saan.

Koroonapiirangute ja pooleaastase beebi tõttu olen pidanud kohandama end olude järgi ja nii on täiesti tavaline, et ühe kirjutise kallal töötan vahepeal elutoa diivanil, siis jätkan pargipingil, mänguplatsil või kohvikus.

Alustasin Loovgraafi lehega aprilli alguses ja teadsin, et see ei saa kerge olema. Samas mõtlesin, et kaua ma seda ikka edasi lükkan. Alati on mõni ettekääne – varsti sünnib laps, laps on veel nii väike, nüüd on koroona ja kas ikka üldse maksab… Võtsin lõpuks kuulda oma elukaaslast ja sõbrannat, kes muudkui korrutasid, et lihtsalt hakka otsast tegema ja vaata, mis saab. Pikad jalutuskäigud lapsega tõid ka selguse, kuidas ikkagi selle kõigega alustada. Kuna Loovgraaf on pidevas arengus, nagu uued asjad ikka, siis ei ole muidugi veel midagi lõplikult paigas, kuid võtsin nõuannet kuulda – hakkasin otsast tegema.

On ideid, mis küpsevad tükk aega enne, kui teostust näevad (kui üldse). Loovgraaf oli üks neist. Lehe tegin juba tegelikult aasta tagasi. Plaanisin siin alguses oma fotosid ja muud loomingut jagada, kuid ei saanud kuidagi õiget hoogu sisse. Kuidas ja mida ikkagi. Keda see üldse huvitab? Liiga kirjuks läheb. Kogu aeg vabandused.

Kui laps sündis, jalutasin pea iga päev mitu tundi. Ilma muusikata, lihtsalt vaikuses. Ja iga kord kui ma jalutasin, läksid mõtted Loovgraafi peale. Aina enam süvenes tunne, et ma pean selle ära tegema. Näpud sügelesid, tahtsin kirjutada, pildistada, kõike seni kogetut-õpitut rakendada. Kuni ühel jalutuskäigul suutsin ära sõnastada, mis see Loovgraaf ikkagi on. Panin oma mõtted ruttu telefonimärkmikku kirja ja kodus kirjutasin need kohe tutvustusena kodulehele. Lugesin ja mõtlesin, et vot, sellest võikski alustada! Tutvustada loomingut laiemalt, küsida, kuidas tekivad ideed. See võib mõnele tunduda tobeda küsimusena, sest kust nad ikka tekivad, lihtsalt tekivad, eks ole! Aga ka see on minu jaoks huvitav, kui inimene ei oska sellele küsimusele vastata. Seni olen siiski alati mingi vastuse saanud ja kes ei viitsi intervjuusid lugeda, siis Kuis? videod Facebookis võtavad minutiga kokku, kuidas meie inimestel ideed ikkagi tekivad.

Vahel tuleb Skype intervjuudesse ka laps kaasata.

Mulle meeldivad inimesed, kes võtavad ja teevad ära. See inspireerib. Loovgraafis on kõik sellised inimesed ja tuleb olla päris ettevaatlik, et siin keskkonnas inspiratsiooninakkust ei saaks! Mulle meeldivad n-ö kaadritagused inimesed. Neist me tihti ei kuule, aga nad teevad ka ägedaid asju! Olen alati teada tahtnud, kuidas mõtleb näiteks abstraktset kunsti tegev kunstnik või kuidas ikkagi sünnivad ristsõnad (lugu on valmimas!). Mind huvitab, miks me tahame uut luua ja mida me loome. Sellepärast otsustasingi neid lugusid teha ja jagada.

Plaan, kuidas asja teha võiks.

Kuidas ma intervjueeritavaid valinud olen? Kõigepealt alustasin oma tutvusringkonnast. Seejärel vaatasin ringi Instagramis ja Facebookis ning tuletasin meelde inimesi, kes mulle ühel või teisel põhjusel silma on jäänud. Üllataval kombel tulid kõik kohe kaasa, kuigi alguses ei olnud ju jälgijaid ega midagi. Aitäh, et usaldasite!

Aga tagasi selle juurde, kui suutsin lõpuks ära sõnastada, mis see Loovgraaf ikkagi on. Pärast seda läks kõik väga kiiresti. Arendasin iga päev veebilehte, töötasin välja rubriike, panin intervjuusid üles, otsisin uusi intervjueeritavaid. Kui mu kihlatu on kodus, saan rohkem aega. Ent kui ta on Tartus magistritööd kirjutamas, siis panen lapsega jalutama minnes sülearvuti kotti ja võtan pargis, mänguväljaku või söögiputka juures välja, et siis jälle pisut kirjutada, Skype’i kõne teha, e-kirju lugeda, küsimusi mõelda. Vahel panen lapse rõdule magama või teen õhtul, kui ta juba ööund magab. Viimasel ajal olen paar korda ka kohvikus istunud. Peetri keskuse kohvik on selline hästi suur ja mõnus, kus kellegagi väga kokku ei puutu! Ja eks tuleb jälle aeg, kui saab rohkem liikuda ja inimestega kohtuda.

Peetris on selline tore koht nagu Wagun. Tänavatoiduputka, kus saab süüa, kohvi juua ja kirjutada.

Ideid on meeletult palju, mida, kellega ja kuidas teha. Siiski ootan kõiksugu vihjeid ägedate algatuste ja inimeste kohta. Oodatud on ka värsked mõtted, ettepanekud. Või kui tunned, et tahaksid ka intervjuusid teha, anna teada!