Kirjanik Lauri Räpp: tähtis on mitte lihtsalt niisama vaadata, vaid päriselt näha
“Mis sind inspireerib?”
“Elu ise kogu oma ilus ja valus. Loodus. Inimesed.”
Tartlasest kirjanik, väikeettevõtja ja maailmarändur Lauri Räpp (44) tuli esimeste luuleridadega avalikkuse ette vaid mõni aasta tagasi, täiesti spontaanselt ja teadmata midagi luuletamisest, ning nüüd jälgib teda sotsiaalmeedias terve Viljandi linna jagu inimesi. Ta kirjutab sellest, mis talle endale korda läheb, kuid suudab seda teha moel, mis liigutab veel väga paljusid. Ka neid, kes muidu end kuigi luulelembeseks ei pea. Tema kirja pandud mõtetega samastutakse, need poevad hinge ja nende eest tänatakse. Äsja said need sõnad ja mõtted köidetud ka raamatuks – värskelt raamatulettidele jõudnud ja juba edetabelid vallutanud luule ja lühiproosa kogumik “Lihtsate asjade tähtsus” võtab kokku Lauri viimaste aastate loomingu. Loovgraafi palvel esitasid seekord küsimusi lugejad ja jälgijad.
Lauri jäi mulle silma Instagramis. Tema luuleridu jagatakse tihti sotsiaalmeedias, kuid neid on jagatud ka toodetel, reklaamides ning vähemalt üks fänn on tema sõnad ka enda kehale tätoveerinud. Kuigi Lauri on tuntud eelkõige oma luuleridade poolest, tuli mulle üllatusena, kui paljude asjadega ta veel tegeleb. Ta on hariduselt turundusmagister ja kirjutanud hulgaliselt kolumne, artikleid ja reisikirju suurematele Eesti ajakirjandusväljaannetele ning tegutseb ajakirja Edasi püsikolumnistina. Ta on sisutekstide looja ja sõnaseadja, väikeettevõtja ja seljakotirändur. Kogemused mõistagi aitavad palju kaasa, et tähenduslikud luule- ja mõtteread saaksid sündida, ent ainult sellest ei piisa. Nagu ta ise ütleb – lisaks on vaja suurt lugemust, empaatiat, ärakuulamise ja pisiasjade märkamise oskust. Et mitte lihtsalt ei vaataks, vaid oskaks päriselt näha. Kutsusin seekord lugejaid-jälgijaid üles ise küsimusi küsima ja neid tuli palju põnevaid, peamiselt loomise kohta, kuid näiteks uuriti ka, mida Laurile süüa meeldib. Küsisin ise juurde vaid seda, mida soovitab ta neile, kes ei ole veel seda oma asja leidnud või keda hoiavad tagasi hirmud. Lauri ütleb, et temal on julgus luua kasvanud aastatega, suure töö ja järjekindluse tulemusena. “Eks ta ole keeruline, see eneseusu asi,” tõdeb ta. “Ma näiteks ei nimeta end kindlasti luuletajaks, veel vähem poeediks. Ka kirjaniku nime ei tahtnud ma pikka aega omaks võtta, kuigi tänaseks on ilmunud juba viis raamatut. Aga ma olen alati järjekindlalt oma asja ajanud. Sõltumata sellest, mida arvavad teised,” ütleb Lauri, kuid endale oluliste inimeste arvamust ta muidugi kuulab. “Usun, et kui südamesoov on olemas ja selle nimel ka päriselt ja sihikindlalt tööd teha ja sellesse uskuda, mida teed, siis on kõik alati võimalik.”
Allpool on lugejate küsimused, millele Lauri järgemisi vastas. Aitäh lugejatele ja aitäh Laurile! Põnevat lugemist ja kaasamõtlemist!
Foto autor: @kukekeklõpsutab
Rõõmustan, kui hommikutel on värske kohvi magusmõrkjas lõhn.
Kurvastan, kui minu inimesed on kurvad.
Ärritun, kui näen lausrumalust ja kurje inimesi.
***
Mis on kõige olulisem?
See on suur küsimus. Nagu Elu. Jah, loomulikult. Vastus on Elu. Elu ise ongi kõige olulisem. Elada hetkes ja mõttega, et kõik mis me endast välja anname, tuleb alati ringiga tagasi. Ja meie enda inimesed, need päris inimesed. Armastus oma Elu ja enda inimeste vastu.
Millal ja miks sa hakkasid luuletusi kirjutama?
Ega ma päris täpset alguskuupäeva nimetada oskagi. Päris esimesed riimid kirjutasin millalgi kolmandas klassis mõne klassiõe salmikusse. Siis oli vast viie- või kuueaastane paus ja kirjutasime tundide ajal koos klassivendadega minieepose, mille nimetasime oma klassivenna järgi ja Kalevipoja mõjutustel teoseks nimega “Kaareliboeg”. Kahjuks on selle originaal kaduma läinud. Või õnneks. Ühtteist kirjutasin ehk paariaastase vahega veel, aga avalikkuse ette tulin esimeste ridadega alles mõni aasta tagasi. Täiesti spontaanselt muide, teadmata midagi luuletamisest. Selleks ajaks olin avaldanud kaks raamatut, seega kirjutamine iseenesest mulle võõras ei olnud. Aga miks? Ju see mingi sisemine sund või aje oli. Mulle on alati meeldinud eesti keele ilus kõla ja selle rikkalik sõnavara.
Kas tunned kirjutades ka vastutust? Kas ja kuidas see sinu loomingut mõjutab?
Muidugi tunnen ja järjest enam. Kui mõelda, et igapäevaselt jälgib mu tegemisi Instagramis Viljandi linna jagu inimesi, tundub vastutusekoorem isegi veidi hirmuäratav. Samas ei ole ma kunagi kirjutanud eesmärgiga kellelegi meeldida. Kirjutan ikka seda ja sellest, mis mulle endale korda läheb. Pigem on vastutus sõna jõu mõttes ehk ma püüan alati kirjutada nii, et mu sõnad kellelegi liiga või haiget ei teeks. Oma sõnade eest peaks vastutama kõik, kuid kahjuks ei kipu see nii olema.
Kui suurt rolli mängivad kirjutamisoskuses elukogemused, sh reisimine ja kõik maailmas nähtu-kogetu? Kas ilusad sõnad sünnivad pigem valusatest või helgetest kogemustest?
Elukogemusel, reisimisel – õigemini rändamisel – on väga oluline roll, aga ainult sellest ei piisa. Lisaks on vaja suurt lugemust, sest kust see sõnavara muidu tuleb. Ja sama oluline on empaatia, ärakuulamise ja suures pildis pisiasjade märkamise oskus. Mu arvates on vaja mitte lihtsalt niisama vaadata, vaid päriselt näha.
Kuidas sa lood? Arvutis, telefonis, tahvelarvutis, pliiatsiga ajaleheserval, pastakaga loomemärkmikus või erinevaid viise kombineerides? Kas ühes kindlas paigas või igal pool, kus mõte pähe tuleb? Kas ööpimeduses, ehavalgel või keskpäeva päikeses?
Peamiselt loon sülearvutis. Vahel telefonis ja harva märkmikus. Muide, äsja kirjutasin koostöös ühe tuntud noore muusikuga ta laulule sõnu ja juhtus nii, et mu arvuti aku sai tühjaks. Siis päästis mind vana hea märkmik ja pastapliiats. Kui mõelda proosale, siis olen oma paremad tekstid kirjutanud kõige ebamugavamates ja mõeldamatutes paikades. Näiteks 12-tunnisel bussireisil keset Aafrika pärapõrgut. Hingamiseks polnud õhku ja istumiseks õieti ruumi ning olime koos kahe kaaslasega ainsad valgenahalised. Aga mulle väga meeldib kirjutada kohvikutes. Seal teen oma inimvaatlusi, püüan kinni juhuslikke vestluskatkeid ja mõtlen neile külge igasugu erinevaid elusid ja läbielamisi.
Kas mingid perioodid on loomingulisemad ja kui, siis millised?
Just äsja jalutasime võrratu luuletaja ja näitlejanna Anne-Maiga Viljandi katuste kohal ja arutlesime üle järve avanenud sügisvaadete võlude üle ja sellest, kuidas see aastaaeg inspireerib. Mulle väga meeldib oktoober ja tükike novembrit takkaotsa. Sügises on algul kõik need värvid ja siis ühel hetkel saabub puhtus. Kõik on tühi ja klaar, nagu puhas paberileht. Oktoobrist on hea kõik värvilised mõtted kokku koguda, et need siis novembris puhtale lehele kirja panna. Ka kevadel on loomingule suur mõju. Mis ei tähenda, et ma ei võiks südasuvel või käredal veebruarikuul, varahommikul või hilisõhtul kirjutada kolm korda parema teksti kui neil perioodidel.
Kuidas sa ennast laed? Kas on ka perioode, mil mõte ja inspiratsioon üldse ei tööta? Kuidas sa ennast sellest välja tood? Ja millist loomet sa ise naudid? Kas on lemmikkirjanikke ja loomeinimesi, muusikuid?
Mööda maailma ringi rännates, pikkadel jalutuskäikudel, jooksuringidel ja hooajal maanteeratta seljas. Ma olen ka väga suur lugeja. Samuti võin lõputult muusikat kuulata. Eelistatuna taasavastatud vinüülidelt, aga miks mitte ka Youtube’ist uusi bände avastades. Tihtipeale jagame eespool mainitud Anne-Maiga oma muusikalisi avastusi ja lemmikud. Muide, väga pajudelt erinevatelt suudelt on kuulda olnud, et meie tekstid on üsnagi sarnased. Ja seda juba ajast, mil me teineteist ei tundnudki. Tema tekstid on need, mis poevad naha alla ja kus on päris mõte nii ridades endas kui nende vahel. Aga. Luulest meeldivad mulle Indrek Hirv, Betti Alver, Doris Kareva. Eesti kirjanikest kuuluvad lemmikute hulka näiteks Tõnu Õnnepalu ja Viivi Luik. Klassikutest Garcia-Marques, Fitzgerald ja Steinbeck, muidugi Hemingway ja Remarque. Kaasaegsematest maagiline realist Haruki Murakami. Loen hea meelega ka kvaliteetset krimikirjandust nagu Nesbo ja Mankell. Seal peab olema lisaks tavapärasele mõrvamüsteeriumile ka mingi hariv moment. See, et ma saan midagi millestki teada, mõne paiga ajaloost, inimpsühholoogiast. Eesti muusikast Ruja, Tõnis Mägi, Jää-äär, Mari Jürjens, DND. Mujal maailmast Kings of Leon, Ben Howard, Bon Iver, Snow Patrol, INXS, Norah Jones. Oeh, põhimõtteliselt seinast seina ja kõike.
(Toimetaja märkus: Anne-Maiga ilmus intervjuu Loovgraafis aasta tagasi oktoobris: Luuletaja ja näitleja Anne-Mai Tevahi: olen õnnelik, et saan just praegusel ajal tegeleda loomisega
Mis sind inspireerib?
Elu ise kogu oma ilus ja valus. Loodus. Inimesed.
Kas sul on mõni kõige-kõige lemmikum enda loodud luule/riim/mõte/proosa?
Ma kõige lemmikumat ei oskagi välja tuua, aga kindlasti on mõned, mis erilisemad ja olulisemad. Näiteks see tekst: “”See, mis sa endast välja annad, tuleb ühel päeval su juurde tagasi,“ kordas mu kadunud vanaema, pisike kui kirsikivi, aga sisimas suur nagu ilmaruum. See lause on minu piibel, mu usk, mu mantra. Sest kõik tuleb ringiga tagasi. Ja läheb edasi. Vaenamine vaenlastena. Vimm vihkamisena. Hea headusena. Soe soojusena. Elu peegeldab alati vastu.”
Riimidest ehk mõni sügisene.
***
on õhtutes augusti lõhna
juba õunadki küpsevad puul
mõned korrad ma juulit veel kohtan
nukker naeratus helkimas suul
ühel hommikul seegi on kustun ́d
kuid mu huultel ta suvine mekk
nii sügistuultele astun ma vastu
õlgadel augusti kollane tekk
aga tean, et ta tuleb kord jälle
ja lööb õitesse närbunud aed
tasa poeb mu südamesse, sülle
armastuse aastaaeg
***
Oeh, neid on tegelikult mitmeid ja midagi päris konkreetset on keeruline esile tõsta.
Kuidas su loome visuaalne pool välja kujunes? See, mida näeme Instagramis ja kaante vahel.
Täiesti juhuslikult. Mulle on alati meeldinud see tavalise trükimasina šrift ja selline kergelt pleekinud paberi toon nagu vanadel raamatutel. Need on kuidagi nii päris.
Mis sind kõige enam kirjanikuks olemise juures paelub? Mis on aga kõige keerulisem?
Kõige enam paelub mind see, kuidas sõnadega saab täiesti uusi maailmu luua või vanu mälestusi elustada. Keerulisemad hetked on ilmselt seotud mõne tellimustöö või uue vormi katsetamisega. Äsja lõpetasin oma esimese näidendi kirjutamise. See oli päris keeruline. Seda enam, et tegemist on lastele suunatud näidendiga.
Mis pahandust sa lapsena teinud oled?
Hea küsimus! No ikka omajagu igasugu sigadusi ja koerustükke. Mis ei tähenda, et ma halb laps olin. Vähemalt ma ise usun nii.
Mis on su lemmiktoit?
Lemmikuid on palju, seljakotirändurina meeldib mulle erinevaid kohalikke maitseid avastada. Üleüldse olen ma igasugu uutele ja tundmatutele kogemustele avatud nii toidulaual kui elus. Kunagi ei ütle ma ära heast tartarist, aga väga hea meelega söön ja teen ka kodumaist klassikat, näiteks kartulipuder, kotletid ja hapukoorega kurgitomatisalat kõrvale. Väga meeldib Aasia köök ja ka vahemeremaade kokakunst on väga maitsev.
Mida sa unes näed?
Mu unenäod on kui hullunud kaleidoskoop. Seal on kõike – õudukatest lendamise ja armastusest surnuteni. Ja kõik mis jääb nende vahele. Veidrusi ka, väga palju.
Kas sa oled õnnelik? Oled oma jalutuskäiguga täpselt seal rajal, kus tahaksidki olla? Milline on sinu õnnelik paik, kus oma südant laed ja oma rasked mõtted lendu lased?
Kohe kindlasti ei ole ma õnnetu. Kuigi viimane aasta on olnud isiklikus plaanis väga raske. Venna kaotus ja lähedastega seotud mured. Aga nukruse ja kurbade sündmuste või raskete hetkedega on see lugu, et need panevad hetki ja positiivseid sündmusi ning lihtsaid asju oluliselt enam hindama. Südant laen looduses, jooksu- ja rattaradadel ning jalutuskäikudel. Need on sellised pead puhastavad ja mõtteid setitavad hetked. Õnnelik paik on kodus ja kodu on seal, kus on süda. Aga tegelikult on kõige olulisem kodu lihast ja luust… Kindlasti olen ma täna hetkes, kus unistustest on saamas mälestused. Ehk mu unistused on järjest täitumas. Muidugi tulevad peale uued ja siis tuleb nende suunas edasi liikuda. Siinkohal tsiteeriksin iseend:
Kus ma siis õieti olen
ja kuhupoole teel?
Kas pool on juba käidud
või pool on alles ees?
Ah, pole vahet, kuhu lähen ja kust tulen.
Ma olen selline just siin, kus parasjagu olen.
Vahel sügis, varjan värvidesse valu,
siis kui kevad – tulen naerdes, paljajalu.
Jah, selline ma olen.
Kord unistan, kord unustan ja uitan.
Siis loon ja loobun, loodan, valust tuikan.
Njah, vahel olen andja, vahel vastuvõtja,
kord kaotaja, ent enamasti võitja.