Kaks korda rinnavähi seljatanud Anneli Uus: oluline pole see, mis sinuga juhtub, vaid kuidas sa sellesse suhtud

“Aga kas sa surma ennast kardad?”
“Ei karda, kahjuks või õnneks ei pääse me keegi siit ilmast eluga. Iga päev tuleb elada nii, nagu see oleks (eel)viimane. Võib-olla siis ei teki seda hirmu ka.”

“Kristi vaatab mind pika pilguga ja küsib: „Ma ei saa aru, kuidas sa suudad nii tugev olla? Kas sa ei karda siis surra?“ Viimase aasta jooksul pole mul tõesti kordagi sellist mõtet peast läbi käinud. Elu on küll lühike, aga elujõud pikendab seda oluliselt.” Nii kirjutas Anneli Uus (42) oma päevikusse 2008. aasta detsembris. Täpselt aasta varem oli ta saanud rinnavähi diagnoosi, millele järgnes operatsioon, üheksa keemiaravi seanssi, viis nädalat kiiritusravi ja palju teadmatust. Toona sai ta haigusest võitu, kuid seitse aastat hiljem ühel hommikul ärgates teadis – vähk on tagasi. Algas taas pikk võitlusteekond. Selle kõige juures võinuks ta endalt küsida, miks see just temaga juhtuma peab. Noor naine parimais aastais. Ent ta valis võtta olukorda optimismi ja huumoriga, elades oma elu võimalikult endistviisi edasi, sest “kui jääd nurka nutma, siis kustudki ära”.

Täna on üleeuroopaline Rinna Tervise Päev, millega soovitakse meelde tuletada rinnavähi varajase avastamise võimalusi. Sel puhul avaldab Loovgraaf vestluse Anneliga, kelle mõtetest ja olekust õhkub siirast positiivsust ja elurõõmu. Tutvusime juba möödunud aasta lõpus heategevusliku kleidioksjoni “500 kleiti” käigus. Ostsin oksjonilt Anneli kleidi ja sain kaasa südamliku kirja, millest selgus, et tal endal on vähk olnud, mistõttu läks talle Vähiliidu toetamine eriti korda. Kuna see kiri oli samal ajal ka positiivne ja humoorikas, tekkis mul suurem huvi inimese vastu seal kirja taga. Tahtsin teada tema lugu. Saimegi ühel talvisel õhtul Tallinna kesklinna kohvikus kokku ja vestlesime pikki tunde. Kui mõnusalt positiivne jutuajamine see oli! Suhtleme siiani, mistõttu olen vestlust pisut ajakohastanud. Jagan Anneli lahkel loal ka tema päeviku sissekandeid aastatest 2008 ja 2015, mis peegeldavad hästi tema mõtteviisi. Ta kirjutas ja kirjutab siiani palju. Muide, päeviku pidamine ja oma tunnete väljakirjutamine on mitmete uuringute põhjal teraapilise toimega, aidates leevendada mh ärevust ja emotsionaalset stressi. Biblionaut Berit Kaschan on oma blogis kirjutanud, et lisaks kirjutamise iseenesest rahustavale mõjule aitab päevik pidada arvet tõusude ja mõõnade üle, annab kõrvaltpilgu oma reaktsioonidele ja on oma käega kirjutatud tõend selle kohta, et elu on alati pidevas muutumises.

Anneli on suur vanatehnika huviline.

Rõõmustan, kui hommikul ärgates päike paistab. See annab kohe positiivse laengu ja mõnusama alguse päevale.
Kurvastan, kui palju on ümberringi tõredaid ja stressis inimesi. Mulle meeldib aeg-ajalt ka võõrastele inimestele komplimente teha ja tuju tõsta.
Ärritun, kui inimesed tühje lubadusi annavad ja kokkulepetest kinni ei pea. Ja eriti ärritavad mind autojuhid, kelle sõidukil suunatuli ei tööta!

***

Tundub, et oled väga positiivne inimene, ka sinu päeviku sissekanded näitavad hästi su optimistlikku ellusuhtumist. Kas oled alati selline olnud või püüdsid sa haiguse ajal endale positiivsust sisendada?

Minu ellusuhtumine haigusega ei muutunud, olen alati optimistlik olnud. Tegelikult ei saa kellelegi öelda ega ka endale peale suruda, et ära nüüd põe ja ole positiivne. Positiivsus ei teki lihtsalt niisama, see peab ikka enda seest tulema. Ma olen kuidagi alati uskunud, et kõik saab korda. Olin isegi siis optimistlik, kui mind 11. klassis avarii järel autost välja lõigati ja pidin kaks suvekuud haigevoodis veetma. Vaagnaluu oli kildudeks, jalad muljutud ja õppisin uuesti kõndima, kuid teadsin, et kõik saab korda. Kui ma rinnavähki haigestusin, tundsin samuti, et see haigus ei võta mind ja kõik saab korda. Ma ei teagi, miks. Võtsin seda kui üht perioodi elus, mis järelikult tuleb üle elada ja edasi minna.

Aga kas sa surma ennast kardad?

Ei karda, kahjuks või õnneks ei pääse me keegi siit ilmast eluga. Iga päev tuleb elada nii, nagu see oleks (eel)viimane. Võib-olla siis ei teki ka seda hirmu.

***

12. märts, 2008

_{Ärkan operatsioonisaali eesruumis narkoosist. /…/
Umbes tund aega hiljem sõidutatakse mind voodiga palatisse. /…/
Mõni aeg hiljem uuesti ärgates seisab mind opereerinud dr Äniline palatis ja küsib kõrvalvoodis lamava naise enesetunde kohta. Naine tunneb ennast hästi ja lubatakse koju. Kui arst hakkab lahkuma, lükkan puhtalt tahtejõuga silmad lahti ja viipan käega arsti poole: „Aga mina?! Kas mina saan ka täna koju?” Teine patsient hakkab naerma, aga dr Änilise näolt kaob muie sama kiirelt kui see sinna ilmus. Ta vaatab mind pika pilguga üle prillide ja mühatab: „Teie magage!” Tundub, et täna ma veel koju ei saa…}

***

Sa olid kõigest 29-aastane, kui esimest korda diagnoosi said. Kuidas haigus avastati?

2006. aastal, kui olin veel 27-aastane, tundsin rinnas väikest tükki, aga uuringud ei näidanud midagi ebatavalist. Aasta hiljem hakkas tükk valutult, aga hoogsalt kasvama. Läksin perearstile, kes ütles mulle konkreetselt, et nii noorel inimesel ei saa rinnavähki olla, söö paar kuud vitamiine ja siis vaatame edasi. Uuringud olid ja on siiani väga kallid, neid ei tahetud väga teha, aga kindlasti on parimad praktikad tänaseks muutunud. Igal juhul tookord poolteist kuud hiljem oli kühm juba silmaga nähtav, läksin tagasi perearsti juurde ja nõudsin rinnauuringut. Kui lõpuks diagnoosi sain, oli vähk juba kolmandas staadiumis ja 2008. aasta algas intensiivse keemiaraviga. Suu limaskest oli vahepeal nii katki, et ei saanud neelata ega süüa. Tohutu väsimus oli. Mäletan päeva, kui mõne tunni pärast läks lennuk Hispaaniasse ja paar tundi enne selgus arstikabinetis, et valgete vereliblede hulk on praktiliselt nullis. Õde ütles, et mulle on vaja nüüd mitu päeva süste teha, ma ei tohiks üldse lennata ega päikest saada. Vastasin, et kõik arusaadav, aga mul on juba kiire lennukile ja pakkige rohud kaasa. Ma ei salga, et olin kohati üsna isepäine patsient, aga ma usaldasin täielikult oma raviarste plaaniliste raviskeemide osas, lihtsalt taastumisel käitusin enda sisetunde ja parema äranägemise järgi. Teisel korral, 2015. aastal tundsin ühel hommikul ärgates, et vähk on tagasi. Ja oligi. Jälle algas keemia ja operatsioonid. Rinna eemaldamine on tunduvalt lihtsam protseduur kui uue ülesehitamine. See on kunst! Kokku tehti mulle kahe aasta jooksul tosin taastusoperatsiooni. Esimesel korral kasutati rinna taastamiseks kõhulihast, teisel korral seljalihast. Mu arme katavad praegu tätoveeringud. Kõige rohkem kartsin, et operatsioonide ja lümfisõlmede eemaldamise järel ei hakka mu käed enam sama hästi liikuma, sest mulle meeldib ujumine ja mängin regulaarselt sulgpalli. Trennis käisin edasi nii palju kui vähegi võimalik.

***

29. september, 2008

_{Tänasest algab kiiritusravi. Viis nädalat järjest igal tööpäeval kell 10 pean Hiiul olema. Kiiritusravi medõed on toredad ja väga jutukad. Keskealised ja vanemad patsiendid moodustavad ühtlase halli massi, mina seevastu pakun õdedele iga päev erinevat jutuainet. Kommenteeritakse minu jalanõusid („Issand, kuidas te saate nii kõrgetel kontsadel käia?”), ehteid („Need ei ole ju küll Eestist ostetud?!”), rõivaid („Oi, kui ilus seelik teil täna seljas on!” – ise samal ajal mu seelikusaba sikutades) ning lõpuks isegi mu parukat („On see tõesti parukas? Tohin ma katsuda?”). Ajapikku tekib mul lausa hasart õdede tööpäeva värvikamaks muuta ja mitmel hommikul valin oma riietuse just neile mõeldes.}

***

Sa olid tihti valudes ja käisid ühelt operatsioonilt teisele, lisaks kukil teadmatus, mis edasi saab. Kuidas sa selle kõigega ikkagi toime tulid?

Püüdsin elu endistviisi edasi elada nii palju kui see võimalik oli. Ma võin ju mõelda, et miks see küll minuga juhtus, aga kellega siis? Kellelegi teisele ka ju ei soovi sellist haigust. Leppisin sellega ja suures plaanis ei jäänud midagi ka tegemata. Käisin sõpradega väljas, reisisin ja tundsin elust rõõmu. Kui esimest korda haigeks jäin, oli minu kõige suurem mure juuste kaotus. Ostsin kohe kõige loomulikuma ja kallima paruka, sest esteetiline välimus oli mulle tähtis. Minu vanaema ei saanud kunagi teada, et haige olin, isegi tema ei märganud muutust. Väga palju aitas huumor, ka must huumor iseenda üle. Näiteks 2015. aasta suvel käisime sõpradega Palangal puhkamas ja ööklubis lasti ootamatult rahva sekka tossu ning tuul oli nii tugev, et ma lihtsalt seisin käed ja jalad ristis keset tantsuplatsi – ühe käega hoidsin parukat ja teisega seelikut, ise samal ajal laginal naerdes. Sõpradega meenutame seda momenti aeg-ajalt tänaseni, nad ei olnud õnneks kunagi liigselt kaastundlikud või haletsevad.

Rinnavähki on võimalik avastada enne, kui kasvaja on tekitanud kaebusi ja organismis levima hakanud. Rinnavähi varajane avastamine on ülioluline, kuna võimaldab alustada ravi õigeaegselt. Kui soovid uuringule minna, pöördu oma pere- või naistearsti poole, kes kontrollib Sinu tervist ja vajadusel suunab rinnauuringule. Vaata ka https://soeluuring.ee/rinnavahk.

Mis sa arvad, kui suurt rolli mängis tervenemises sinu positiivne suhtumine?

Arvan, et ikka mängis. Kui jääd nurka nutma, siis kustudki ära. Kraabi muld peale ja aidaa! Oluline pole see, mis sinuga juhtub, vaid kuidas sa sellesse suhtud.

Aga kas mõni hetk oli ka selline, mil pisarad hakkasid iseenesest voolama ja sa tundsid, et ei taha selles olukorras olla?

Päris alguses, kui testid tehti ja tagasi haiglasse kutsuti, siis jah. Täpsemat infot veel polnud, aga sain juba aru, et midagi on väga halvasti. Ja siis, kui öeldi, et rinda ei saa alles jätta. Tagantjärele võin öelda, et naisterahvale on juuste kaotus ikka hirmsam, sest see on väline muutus, mida raskem varjata. Rinnaproteesi ju keegi ei näe riiete all, aga mütsiga ikka aastaringselt ei käi.

***

11. oktoober, 2008

_{Ema käis paar päeva tagasi Eesti Patsientide Esindusühingus, et spetsialistidega veidi konsulteerida ja endal tekkinud küsimustele vastused saada.Ta pakub mulle lugemiseks vähiteemalisi infomaterjale, mille sealt kaasa võttis. Maeiole vähimalgi määral teemasse süvenenud, temaatilisi raamatuid lugenud ega oma teadlikkuse tõstmiseks kordagi Internetis surfanud, sest mulle tundub, et positiivset lähenemist on alati ja igas valdkonnas liiga vähe, kommenteeritakse ainult siis, kui midagi on halvasti või kurta tahetakse. Eneseabiraamatuid ma ka ei vaja, sest tuju pole seni veel langenud ega optimism kuhugi kadunud. Aga kuna ema voldikud pihku pistab, heidan siiski pilgu peale. „Nüüd oled sa haige… Halb enesetunne on tavapärane… Masendus on arusaadav… Lähedased peavad kannatlikud ja raskel ajal toeks olema…” Jne jne. Ma pole kindel, kas veel süngemalt ja negatiivsemalt on võimalik kirjutada, igatahes jätan juba 2. leheküljel pisarsilmil lugemise pooleli ja viskan materjalid prügikasti. Nende brošüüride lugemisel tekib tõepoolest oht masendusse langeda ja igasugune positiivsus kaotada!}

***

Millised olid tol ajal su suhted lähedastega?

Kui ma esimest korda diagnoosi sain, olin värskes suhtes. Tegin ettepaneku sõpradena lahku minna, sest kuuldavasti võivad sellistes olukordades ka pikaajalised abielud laguneda ja ma ei tahtnud lisaks tervisemuredele veel suhtedraamasid, aga kaaslane jäi esialgu siiski mu kõrvale. Kuu aja pärast läksime tema initsiatiivil ikkagi lahku, mõne kuu pärast uuesti kokku, kuni ühel hetkel tundsin, et mina ise ei taha seda suhet jätkata. Nagu alati, veetsin palju aega oma pere ja sõpradega. Rääkisin haigusest pigem vähestele ja vastavalt vajadusele, sest üldiselt ei osata sellises olukorras käituda, kas tõmbutakse eemale või hakatakse just iga päev helistama ja enesetunde kohta küsima. Kaastunne oli viimane, mida ootasin. Lähedaste toetus oli mulle muidugi oluline. Positiivne suhtumine, pere, sõbrad ja muusika aitasid mind väga palju.

Milline muusika sulle meeldib?

Mulle meeldib kiire tempoga rütmikas muusika, mis pumpab minusse energiat. Ärkan aeglaselt, aga autoga tööle sõites kuulan energilist muusikat. Kui ma olen kurb, panen mängima just tantsumuusika, sest aeglane muusika minu meelest ainult süvendab kurbust. Kuulan hea meelega ka rahulikku muusikat või džässi, aga tempoka muusikaga tulevad paremad mõtted.

***

18. detsember, 2009

_{Massaaži ajal mainin, et eelmisel nädalal toimus taastusoperatsiooni kolmas ehk viimane etapp ja nüüd olen jälle täisväärtuslik naisterahvas! Täpselt kaks aastat tagasi diagnoositi mul rinnavähk ja täpselt kaks aastat on elu kulgenud arstivisiitide, vereanalüüside ja operatsioonide keerises. Massöör ohkab ja mõtiskleb: milleks selline eluetapp ikkagi vajalik oli? Öeldakse ju, et katsumused ilmuvad meie teele teatud põhjusel, teatud sõnumi edastamiseks, õpetamaks meid tulevikus oma käitumist või harjumusi muutma ja „õigesti“ elama. Mainin naerdes eelmiste elude karmavõlga, mida ma ilmselt tagantjärele tasun. Tõde on aga – loodetavasti ei kõla see liiga ülbelt –, et ma ei tunne, et oleksin seni valesti elanud või peaksin oma eluviise kardinaalselt muutma. Shit happens to the good people.}

***

Kuidas sul veel head mõtted tulevad?

Mõtelda on mõnus ja kuna ma haldan hobi korras mitut sotsiaalmeedia kontot, siis on ajugümnastika väga teretulnud. Mõtted tulevad enamasti käigult, sõnaseaded fotole peale vaadates, vahel ka veiniklaasi loksutades. (Naerab.) Vahel tekib selline doomino efekt, et ühest ideest tekib järgmine ja mõte hakkab lendama. Ja ma kogun oma ideid! Kui tekib mõni hea mõttelõng, sõnade mäng, teemaarendus, siis salvestan selle telefoni märkmetesse ja kasutan teinekord ära.

***

18. veebruar, 2015

_{Kõigepealt tehakse operatsioon, siis algab keemiaravi. Kuupäevad klapivad ideaalselt: 18. märtsil tulen reisilt tagasi, 19. märtsil lähen haiglasse ja operatsioon toimub 20. märtsil 2015. Istun kabineti ukse taga, kus peatselt pannakse paika minu keemiaravi skeem. Üllatuslikult astub minu juurde Angela, sõbranna aastate tagant, kes töötab haiglas ja teab minu eelmist haiguslugu. Angela küsib, kas mul on kõik hästi. Ei ole hästi, kui me sellises kohas kohtume… „Lähed operatsioonile?“ – „Jah.“ – „Aga siis on ju hästi. Kui oleks halvasti, siis enam ei opereerita.“ Näed siis, asjale võib ka niipidi vaadata!}

***

Sa töötad igapäevaselt advokaadibüroos büroojuhina, kuid sul on veel mitmeid hobisid. Mis sind sütitab?

Mulle väga meeldivad mu hobid ja sõpradega koostegemine. Käime tihti vanatehnika sõitudel, seda juba üle kümne aasta. Suviti teeme sõbrannaga Vormsi saarel pop-up kodukohvikut. Mängin sulgpalli, käin metsas kiirkõndimas, armastan teatrit ja reisimist. See kõik sütitab ja tegin seda kõike jõudumööda ka vähiravi ajal.

Tundub, et sul on alati mingid projektid käsil.

Sageli on midagi teoksil jah! Sel kevadel ja suvel käisin sõpradel abis Hiiumaal, kuhu ehitasime puhkemaja. Sõbranna hakkas suvekuudel veel ka kohalikku butiiki pidama ja aitasin teda sotsiaalmeediaga. Olen aru saanud, et kõik mis pole kontoritöö, ongi nagu aktiivne puhkus.

Autori vahemärkus: Anneli jutust meie pika vestluse käigus ja hiljem sotsiaalmeedias suheldes paistab ikka ja jälle silma, kui olulised on talle suhted lähedaste ja sõpradega. Seda on ilus tõdeda, et ta suunab oma positiivse energia paljuski oma kaaslasele ja sõpradele ning on nende jaoks olemas.

Ilmselt on su sõbrad sinu moodi, samamoodi energilised ja positiivsed?

Ma usun küll, et inimene otsib pigem omasugust ja sarnased tõmbuvad. Minu parimad sõbrad tulevad juba lapsepõlvest, aga igast eluperioodist ja ka kolleegide seast olen endale häid sõpru leidnud. Seltskonda saab igal juhul valida ja peabki valima, et endal oleks hea olla.

Sa usud siis, et vaatamata eluraskustele on palju ka meie endi teha, et saaksime oma elu võimalikult hästi elada.

Kindlasti! Me elame ainult ühe korra ja saame võtta parima sellest, mis meil praegu on. Mina näiteks ei saa olude sunnil olla ema, kuigi ma arvan, et minust oleks saanud hea ema, kuid muus osas saan siiski paljuski ise otsustada, milline mu elu on. Liiga paljud inimesed elavad mugavustsoonis, tehakse tööd ja ollakse suhetes, mis ei rahulda ega tee õnnelikuks. Selline halvas supis marineerimine, muutuste kartus ja otsuste mittetegemine on mu meelest väga levinud tänases ühiskonnas. Lõppude lõpuks on ju väga palju meie enda kätes ja kui haigused on mulle midagi õpetanud, siis seda, et tervise kõrval on elus kõige tähtsam hingerahu.

Annelil on seljas imeilus kollane kleit, mille ta “500 kleiti” heategevusoksjonilt soetas, et toetada Vähiliidule mammograafi ostmist. Foto: Mariken Nikker Photography

16. mai, 2015

_{Nüüd on käes juuksurisse minemise päev. Krista tunnistab, et tal käed värisevad ja küsib, kas lihtsalt hakkabki ühest servast nulliga maha ajama? Nojah. Minul endal ei ole seekord mingeid erilisi emotsioone, been there done that. Ja üllatuslikult õnnestub ka seekord nii sugulased kui töökaaslased ära petta, märgatakse üksnes soengu muutust ja juuksetukka. Keemiaravi päevadel lähen hommikul pooleks päevaks tööle, kell 12 haiglasse, kell 15 on kõik protseduurid tehtud, kolm süsti antakse kaasa ja võin koju minna. Kõik käib nagu kellavärk. Järgmisel päeval olen jälle tööl ja enamusele kolleegidele pole üldse põhjust haigusest rääkida. Enne taastusoperatsiooni kohtun veel kord dr Vasaraga ja hoiatan sõna otseses mõttes näppu vibutades, et kui mu parem käsi pärast korralikult ei liigu, siis kirun teda elu lõpuni. Dr Vasar muheleb ja nendib, et loomulikult on arstid süüdi, aga kinnitab: „Mehele saad panniga ikka lüüa!“ Ma tõepoolest armastan teda. Tema huumorimeelt ning minusuguste isepäiste patsientide talumist.}