Lasteaiaõpetaja, luuletaja ja hobifotograaf Maris Mägi: minu südametänu kuulub armsale memmele, kes aitas igavuse muuta lõputuks mänguks

Nelja lapse ema ja Muhu lasteaia õpetaja Maris Mägi (46) on avaldanud kaks luuleraamatut ning kirjutamisel on lühilugudega juturaamat lastele. Ta vaimustub loomisest ja räägib palju vaikusest, ka siin tekstis. Sest kõik suured mõtted saavad tema sõnul alguse vaikusest. Palusin tal mõtiskleda loomise ja loomingulisuse üle.

Mõtlesin kõigepealt, kuidas ja millest ma kirjutan. Olen alati olnud seda meelt, et küsimused on head. Küsimused on edasiviiv võimalus ekseldes teadmatuse tihnikus. Võtsin endale ühe öö mõtlemiseks ning uuel hommikul veeresid sõnad ise paberile.

Hea küll, nii lihtne see tegelikult ikka polnud.

Esmalt tegin endale maasikate ja minu lemmiklillede – karikakardega – kaunistatud suurde kruusi kuuma kakaod. Teiseks tegin endale elutoa mürkrohelisel diivanil patjade ja kaisukiisu vahele pehme pesa. Seejärel võtsin oma koostööalti punase läpaka põlvede ja alustasin.

Alustasin vaikimist. Vaikus on midagi nii meelitavat, et selle sees on kohe eriti hea olla. Kõik suured mõtted saavad alguse vaikusest. Peatumisest. Olemisest.

Algus

Lapsepõlv Lõuna-Eesti rohketel rohuniitudel ja värvikatel järvevetel. Esimesed sõnad ja mängud vanaema-vanaisa taluõuel kanadega kooris ja lammaste viisi mööda. Aeg, mis andis minu kujunemisele parima tõuke – mänguasju oli, aga vähe; mängusõpru oli, aga vähe; mänguaega oli ja piisavalt palju. Minu südametänu kuulub armsale memmele, kes aitas igavuse muuta lõputuks mänguks, käepärased tarbeesemed muutusid kallimateks mänguasjadeks – põrandalauad keksukummideks ning klaasikillud kõige kaunimaks kunstiteoseks murumätaste sees.

Küllap seal memme taluköögis omale heinapallinöörist ümber pea pikki patse punudes ja memme mõistatustele vastuseid otsides minu kujutlusvõime tööle hakkaski ning minu julgus fantaseerida innustust saigi. Kahe vanema venna kõrval pesamunana kasvades oli see isegi väljapääs sõjamängudest metsas, mullahunnikute vahel roomamisest või kes-ronib-kiiremini-puu-otsa-võistlusest.

Parimad olid soojad suvevihmad, mil memmgi rohkem toas oli ja lubas meil olla lapsed. Tagatoast köögiukseni tohtisime teha raamatutest tee, kuid nende peale ise astuda ei tohtinud. Seal kõndisid hinnalised vahtkummist loomad, mida memm aeg-ajalt kõrge kapi otsast meile mängimiseks alla võttis. Nööpidest kaelakeede lükkimine niidile ning lõngakerade ümberkerimine olid väga oodatud tegevused, sest iga lõngakera sisse oli memm ära peitnud ühe paberi, millel väike tähtsõna kirjas. Ja minu lemmikaeg möödus vihmatantsu saatel „Tähekesi” lugedes. Sealt hüppas minu sisse armastus luuletuste vastu, Leelo Tungal on just sealtsaadik minu eeskuju ja lemmikautor. Kui kedagi parajasti kuulamas ei olnud, tegin igale salmile oma viisi ja „laulsin” neid luuletusi.

Koolirõõm, loomisrõõm

Kooli läksin kuueaastaselt. „Karu-aabitsast” said tähed ja lugemine aga juba ennegi selgeks ning seda enam armastasin ma teha kõike, mida õpetaja soovitas. Liikuva aabitsa tähtedest hoolikalt  sõnu laduda ning arvutuspulkadega liita ja lahutada oli nii tähtis töö, et seda ei saanudki teha ülepeakaela, ikka kohusetundlikult hästi ja veel paremini. Koos klassinumbriga kasvas minus ka soov ise kirjutada. Suur tänu jälle õpetajatele, kes nägid minus potentsiaali ning suunasid nii „Tähekese” kui ka Sädeme” veergudele oma kirjaridu saatma.

Keskkooli lõpukirjandit kirjutades sain aru, et see on miski, mida ma väga teha tahan. Miski, mis tuleb minu seest kergelt ja ladusalt. Miski, mis paneb mu hinge helisema ja silma särama. Ehkki elukutsevaliku tähtsal otsustushetkel unistasin hoopis näitleja või laulja karjäärist. Isa soovitusel õppisin aga hoopis Tartu Õpetajate Seminaris klassiõpetajaks. Selle „sulle see töö lastega väga sobib” lause üle olen elus jõudnud pikalt arutleda. Olen seda ajahetke tagasi kerinud nii- ja naapidi ning alati olen jõudnud õnnelikule taipamisele, et parimat ametit oma loovuse väljendamiseks ei oskagi tahta.

Õpetaja

Meile kõigile on elus antud teatud rollid. Me inimestena defineerime end ikka mingite kriteeriumite järgi. Kui minult täna täiesti võõras inimene küsiks, kes ma olen, siis esimene ja kiirelt tulev vastus oleks „naine”! Hetke pärast lisaksin „ema” ning alles siis „õpetaja”. Sõna „õpetaja” sisaldab endas lihtsalt midagi suurt – väärikust, oskusi ja andeid, parim-olemist, kõigeteadmist, kindlameelsust ja armastust. Täna, olles nii koolis kui lasteaias kokku töötanud 16 aastat, on õpetaja roll end minu jaoks lahti kerinud, nüansse näidanud, lootusrikkust esitlenud ning loomisvõimalusi pakkunud.

Iga inimene meie elus võib olla meie õpetajaks. Kes teadlikult, kes märkamatult, kes tagasihoidlikult vihjates, kes rusikavõimuga peale surudes. Samuti oleme ise teiste jaoks õpetajad. Igas inimeses on midagi, millest õppida – käitumine, sõnumid, märkamine, julgustamine, teod ja looming.  

Kõige paremad õpetajad on meie lapsed. Mina olen omal soovil ja looduse tahtel emaks neljale lapsele. Igaüks on tulnud minu ellu oma õnnega ja igaühega kooskasvades on mul olnud võimalus midagi õppida. Täna töötan armsas Muhu Lasteaias ja iga päev tänan oma isa selle eest, et ta mind käekõrval tollasesse Tartu Pedagoogilisse Kooli viis. Ei ole paremat ametit. Saan kasulik olla nende jaoks, kes ehitavad, müüvad, ravivad ja küpsetavad, hoides samal ajal nende kõige kallimaid. Saan koos olla lastega, kel silmad säravad ja südamed mängulustist hõiskavad ning igal õhtul päevategevusi analüüsides märgata, kuidas täna oli jälle üks vahva õppimise päev.

Nauding

Elutarkus koguneb me tegudesse ja väljaütlemistesse iga elatud päevaga. Kulunud küll, aga kordamist väärt – kõik, mida teed, teed endale. Sellesse süvenedes olen aastatega aru saanud, et maailmavalu ma muuta ei suuda, kuid iseenda elukvaliteeti tõsta küll. Parim, mida teha saan, ongi võtta maksimum sellest mõtteterast. Ükskõik, mida ma teen, teen endale ja seega ainult parimal võimalikul moel ning nautides, kirega.

Anna Haavale vastu vaieldes võin öelda, et luule tuleb tuulest küll, kui võtan selleks aja. Loon endale ruumi, kus ta minuni jõuab kõige kergemal moel – punakuldne taevalaotus loojanguvalguses, varsakapjadest kollendav kraaviäär, tuisuvaaludes vastutuult astudes, lehekrabinas sügisvihmaga tantsu lüües. Seda kõike nautides, minu mõtted luuletusteks sünnivad. Nagu minu süda sõnu ritta seab, nii minu käsi kirjutab. Neist naudinguhetkedest on sündinud ka minu mõlemad luuleraamatud ning kirjutamisel on lühilugudega juturaamat lastele ja lapsemeelsetele.

Teine, mida ma südamest naudin, on elu ilu märkamine ja selle jäädvustamine läbi kaamerasilma. Nii palju võrratuid hetki on me elus, mil tahaks, et aeg peatuks. Hobifotograafina olen selle endale võimalikuks teinud salvestades neid fotodele. Tihti annavad fotod minu luuletustele tekkepõhjust ning nii on nad ka koos köidetud luulekogu-fotoraamatuks „Vaikiv valgus”.

Siht ja suund

Eluteel käies on mõnikord kergem, kui me sammudel on kindlaksmääratud kohale jõudmise aeg ja koht. Olen tihti märganud, et etteantud teemal luulet kirjutada on mõnikord isegi kergem kui vabas vormis värsse sepistada. Samas saab lubatud piiritu sõnadeavaruse, tekstipikkuse, väljenditerikkuse ning teemavalikuga loodu värvikam, lõbusa krutskiga kirja pandud.

Meie igapäevaelu on täis kokkulepitud reegleid ja väljaöeldud kohustuslikke käitumisnorme, mis hoiavad inimesi jäigalt raamides ja panevad meid automaatselt õigesti toimima. On kohti, kus omamoodi käitumine võib kellelegi haigetki teha või kutsuda esile naeruturtsatusi. Nii ma enda sisemiste vastuolude ja pisipingete maandamiseks mängingi sõnadega. Mängin just nii nagu mulle meeldib. Kirjeldan loodusnähtusi mänguliselt lustilises meelelaadis, annan neile võime  inimkeeles rääkida või inimeste kombel tegutseda.

Samuti ergutan iga päev nii kodus kui ka tööl lapsi küsima, oma avastustest vastuseid otsima, igavusest mängulisi tegevusi looma, vajaliku mänguasja puudumisel kasutama kõikvõimalikke lubatud vahendeid, taas- ja uuskasutama. Kõige selle käigus on võimalik üheskoos nautida loomisprotsessi ning mänguilu. Küsigem vaid lapse käest: „Mida SINA täna teha tahad?” ja mingem kaasa tema soovide ja tegutsemistuhinaga, pakkudes vajadusel võimalusi ja vahendeid. Aga ennekõike oma jäägitut kohalolu, tähelepanu, koosmängutahet, silma vaatamist ja füüsilist kontakti. Kas te olete veetnud näiteks pool tundi sellel kõrgusel, kus on teie aastane laps? Mina olen. See, mida ja kuidas näeb ümbrust see väike inimene, on silmiavav ja mõtlemapanev. Proovige…

Lõpetan pisut jahtunud kakao joomise, kohendan mahalibisenud sooja pleedi taas jalgele ning vaatan aknast välja. Maailm selles detsembris on uduhall terve päeva. Lootusrikkalt avan möödunud aastate talvefotode galerii ning turgutan lumeootust enda tehtud fotodega. Me ise anname igale olukorrale nime ja hinnangu. Isegi kui talve algus on vesine, võiks silm särada ja süda rõõmustada ka sellisel ajal. Just nii saame kogu hingest nautida iga päeva. Iga täna on elamiseks parim.