“Mida loomingulisus sinu jaoks tähendab?“
“/…/Loomingulisus minu jaoks tähendab seda, et ma loon midagi sellist, mis tuleb minu seest, minu südamest, ning see aitab mind või teisi inimesi. [—]“

Kahe lapse ema ja Pesapuu perekeskuse looja Mariliis Lukk (37) on mitu korda läbi põlenud, sest tegutses pikka aega välise tunnustuse nimel. Alles viimasel ajal on ta leidnud endas julguse avaneda, olla aus iseenda ja teiste vastu ning keskenduda täielikult loomisele.

Pesapuu perekeskus tegutseb minu kodukandis Peetris. Jälgin juba mõnda aega sotsiaalmeedias keskuse tegemisi ja imestan ikka, kui palju üks naine jõuab. Huvitegevused, koolitused, õpitoad, kursused, veebiloengud, e-raamat, e-pood, blogi, podcastid, Facebooki live’id… Seda kõike teeb ja veab Mariliis oma kahe väikese lapse ja elukaaslase kõrvalt. Alles viimastel kuudel on tal abis assistent, et keskenduda rohkem sisu loomisele. Tahtsin kõigest lähemalt teada ja kohtusimegi detsembri lõpus Peetri keskuse kohvikus, mis on samas majas perekeskusega. Rääkisime rasketest katsumustest, eneseotsingutest, läbipõlemisest ja muidugi ka ideedest ja loomisest.

Rõõmustan, kui minu lapsed tulevad, kallistavad ja ütlevad, et armastavad mind.
Kurvastan, kui olen oma lapse suhtes olnud ülekohtune, näiteks olen teinud midagi automaatpiloodil ja sellega tema tundeid riivanud.
Ärritun, kui ma ei saa oma planeeritud asju tehtud.

***

Sa oled õppinud personalijuhtimist ja ka töötanud selles vallas. Kuidas sa perekeskuse loomiseni jõudsid?

Kui viis aastat tagasi sündis mu esimene laps, ei olnud siin Peetris veel midagi. Istusin koos lapsega kodus ja olin depressioonis või sellele väga lähedal. Olin olnud liikuva eluviisiga ja harjunud, et mu ümber on inimesed. Küsisin endalt, kas see ongi nüüd minu elu. Olin ikka päris õnnetu ja rahutus oli hinges. Kui laps juba pisut vanem oli, hakkasime ühes beebikoolis käima. See oli nädala tipphetk – sain teiste emmedega olla. Millalgi kirjutasin beebikooli juhile, et äkki saaksin teda turunduse poole pealt aidata. Meie vahel tekkis ruttu usaldus ja varsti lõimegi koos Pesapuu perekeskuse. Kaks aastat tagasi leidis ta endale elus uued väljakutsed ning otsustasin seda kõike üksi edasi vedada.

Sul oli sel ajal kodus kaks väikest last. Kuidas sa hakkama said?

Mõnes mõttes oli see isegi lihtsam, et ma ei pidanud enam kõiki asju kellegagi läbi arutama. Teisalt olid muidugi vastutus ja koormus meeletud. Pidin ennast uskumatult palju ületama. Tegelesin selle kõigega laste kõrvalt ööd ja päevad ning põlesin juba mitmendat korda läbi. See oli aeg, kui esikohal oli ettevõte, siis tulid lapsed, seejärel mees ja alles siis mina, kuid nii kaua vastu ei pea. Kuigi mehe toetus oli väga suur, mõjus see ikkagi meie suhtele halvasti.

Mismoodi sa läbipõlemisest välja tulid?

Õppisin end tänu sellele tundma. Vaatasin omaenda tõelise minaga tõtt ja sain ühel hetkel aru, et otsisin väga kaua tunnustust kusagilt mujalt, mitte enda seest. Seal on sügavamad põhjused, seal hulgas igasugused lapsepõlve teemad. Praegu pean oluliseks enda eest hoolitseda ja võtsime mehega ka oma suhte tõsiselt käsile. Täna teen kõike seda, mis mulle meeldib ja teen seda südamest, mitte sellepärast, et saada tunnustust kusagilt väljastpoolt.

ausam, avameelsem ja õnnelikum

Kas sa mõtled välise tunnustuse all seda, et püüdsid kõigile meeldida?

Püüdsin kõigile meeldida, mis tähendab, et andsin endast väga palju, aga ometi hoidsin end tagasi. Nüüd olen palju julgem, ausam ja avameelsem ning seega ka õnnelikum. Siinkohal meenub mulle üks mõte, et oluline siin elus on päevade arv, mis on veedetud õnnelikult. Kui paneksime kalendrisse iga päeva peale ristikese, kas olime täna õnnelikud või mitte, siis näeksime ajapikku, kui vähe me tegelikult rõõmu tunneme.

Pesapuu perekeskuse külmkapile on kinnitatud pildid Mariliisi lastest.

Üks asi on neid asju teoorias teada, teine asi aga nähtav muutus ja elamine selle järgi. Kuidas sina ikkagi selleni jõudsid, et mõtledki nüüd vähem teiste peale ja oledki ise õnnelikum?

Olen viimastel aastatel enesearengukoolituste eest käinud välja viiekohalise summa! (Naerab.) Samas võib läbida kümneid koolitusi, aga kui endas tahet muutuda ei ole, siis ei ole sellest mingit kasu. Peab tahtma muutuda ja otsa vaadata oma vigadele. Olen väga sügavale enda sisse vaadanud ja tegelenud enda selliste isikuomadustega, mis mulle üldse ei meeldi. Olen pidanud mugavustsoonist välja tulema ja see kõik on olnud väga valus. Varem võrdlesin end pidevalt teistega, kuid täna võrdlen ennast enamasti iseendaga. Ja see on äge!

See on tõesti äge – võrrelda enda tulemusi enda omadega ja näha arengut. Kui raske sinu teekond selle mõistmiseni oli ja samuti selle järgi päriselt tegutsemine? Me ju vahel paratamatult kipume ikka võrdlema.

Muidugi on see raske olnud ja vahel tuleb ikka ette selliseid hetki, kus mõtlen, et issand kui äge, ta tegi selle asja, miks ma hakkama ei saanud!

kommiga premeerimine

Mida sa siis teed, kui sellised mõtted pähe tulevad?

Panen kirja oma positiivsed edulood ja eesmärgid ning rasketel hetkedel võtan need välja ja vaatan, et vau, kui palju ma olen ikka arenenud ja kui vingeid asju teinud. Ning teine asi, et märkan teadlikult dialoogi oma peas.

Miks sa oled just enesearengukoolitused valinud ja nende eest meeletu summa välja käinud? On näiteks ju ka väga palju enesearenguraamatuid.

Muidugi olen ka palju raamatuid ostnud ja nendele pole mitte kunagi kahju raha kulutada. Need koolitused, kus ma käin, on aga laiemalt kogukond ja tutvused. Mulle meeldib väga Eric Edmeades’i lähenemine. Kogusin pool aastat julgust, et tema koolitustel sõna sekka öelda, nüüd olen esimene, kes käe tõstab! (Naerab.) Ta õpetab enese sisse vaatama ja tal on väga hea toitumisprogramm. Olin kaks aastat suhkrusõltlane. Minu päeva tipphetk pärast teise lapse sündi oli see, kui läksin pojaga jalutama ja ostsin Selverist sefiirikorvikesi. Sõin neid korraga neli või kaheksa tükki ja šokolaadi veel peale. Eriku õpetuse kohaselt tuleks isude puhul märgata, miks need tekivad. Tavaliselt on põhjuseks janu, mõni kehv e-kiri, magamatus, väsimus, armastuse vajadus. Meid ju õpetatakse maast madalast toidu kaudu armastust saama. Ütleme oma lastele, et kui seda või toda hästi teed, saad kommi. Aga see pole õige, sest õpetab emotsioone rahustama toiduga, mis võib hiljem tekitada palju toitumisprobleeme.

Enesearengukoolitused, coach’id, enesearmastuse challenge’id… See kõik on praegu väga kuum teema. Mis sa arvad, miks see nii on?

Meid ei ole õpetatud olema iseendaga, ei ole õpetatud iseend väärtustama. Koolide hindamissüsteem soodustab võistlemist, teistele õppimist, väljastpoolt tunnustuse otsimist. Meil ei lubata läbi kukkuda. Miks inimesed ei julge avalikult esineda? Sest nad on sisimas veel need viienda klassi lapsed, keda häbistati, kui nad esinesid ja midagi sassi läks. Kui palju väärtust saaks tegelikult siia ilma juurde luua, kui oleksime julgemad ja võrdleksime end vähem teistega.

rohkem loomingulist õpet

Mis siis muutuma peaks? Lähevad ju sinugi lapsed juba mõne aasta pärast kooli.

Eestis küll tegutsevad juba mitmed erakoolid, mis toetavad individuaalset lähenemist, kuid loomingulist õpet võiks olla palju rohkem. Ja kui me võtame täiskasvanute koolitused, siis kes käib tänapäeval enam sellistes standartsetes koolitunni moodi kaheksatunnistes koolitustes! Miks peavad siis lapsedki järjest kaheksa tundi õppima? Väga hea raamat on Roland Tokko “12 asja, mida koolis ei õpetatud, aga kõik peaksid teadma”, mis räägib väga elulistest asjadest, mida tema ja paljude teiste maailmakuulsate enesearengukoolitajate arvates peaks koolis õpetama.

Vahva mänguasjanurk Pesapuu perekeskuses.

Sa teed iseendaga pidevalt tööd, mis ju ongi oluline, et muutuda ja areneda. Aga tööks iseendaga peab aega olema. Kuidas sa selle aja leiad?

Ka mul oli periood, kus mul oli kogu aeg liiga kiire.
Tegelesin pidevalt pakiliste asjadega ja mul oli väga raske midagi uut luua. Aeg on aga ainus asi, mida meile kõigile on võrdselt antud. Aega ei tule kunagi juurde. Aega juhid sina ise. Nii hakkasin teadlikult enda jaoks aega võtma ja viisin sisse iganädalased loomepäevad. Saadan sel ajal mehe ja lapsed kodust ära ning teen, mida parajasti tahan teha. Tööd on alati, seda võib tegema jäädagi. Nii ei jõua aga mõelda ja loomisega tegeleda. Samuti käin iga päev vähemalt 15 minutit jalutamas.

Kas jalutades tekivad head ideed?

Jalutades on aega mõelda ja pähe turgatavad head mõtted. Jäädvustan need tihti helifailidena telefoni. Hästi palju ideid saan tegelikult ka oma lastelt. Näiteks kurtis hiljuti minu tütar, et lasteaias ei mängi keegi temaga. Kirjutasin kohe “Jess, lapsed!” keskkonna eestvedajale Merilin Mandelile ja tegime veebis sel teemal vestlusringi.

Tasakaalu leidmine töö-, pere- ja isikliku elu vahel on vast tähtsamaid küsimusi üldse lapsevanemaks saades. Kas sa oled nüüd selle leidnud?

Olen leidnud aega iseendale ja mehele, kuid laste osas tunnen vahel praegugi seda mothers guilt’i (ema süütunne – toim). Samas olen tänu sellele hakanud palju loovamalt uusi lahendusi leidma. Näiteks teeme lastele üks-kaks vaba päeva nädalas ja enamus suvest oleme koos. Armastan oma lapsi, aga ma ei ole see inimene, kes 24/7 nendega on. Samas on hästi tore, et olen suutnud eneseteostuse just lastekasvatusega siduda.

loomingulisus on palju enamat kui kunst

Rääkisid ennist loomisest ja loomepäevadest. Paljudele seostub loomine kunsti või kirjandusega. Öeldakse, et ma ei ole loominguline inimene või mulle ei ole antud loomingulist annet. Mida loomingulisus sinu jaoks tähendab?

Ma ei arvanud ka, et olen loominguline inimene. Juba koolis arvas õpetaja, et kuna ma ei oska hästi joonistada, siis järelikult ei ole ma loominguline inimene. Sellise teadmisega keskendusin reaalainete õppimisele, mis mulle üldse ei meeldinud. Tihtilugu seostamegi loomingulisust kunstiga, aga see on nii palju enamat. Loomingulisus minu jaoks tähendab seda, et ma loon midagi sellist, mis tuleb minu seest, minu südamest, ning see aitab mind või teisi inimesi. Loomingulisust on vaja ka emarollis ja see on minu jaoks veel tunduvalt keerulisem kui oma ettevõttes uut luua. Loomine aitab mul iseennast avastada ja panna end proovile, samuti saan läbi loomise väärtust pakkuda.

Sa oled Pesapuu perekeskust järgemööda üles ehitanud ja lood praegu ka väga palju sisu veebilehele ja sotsiaalmeediasse. Teed üha rohkem veebiloenguid ja Facebooki live’e, kus tuleb öeldu väga hästi läbi mõelda, et võimalikult vähe valestimõistmist oleks. Kas sa oled saanud ka negatiivset tagasisidet?

Olen saanud ja olen seda ka väga raskelt üle elanud. Alustasin umbes poolteist aastat tagasi lühivideotega ja läksin kohe esimese videoga alt. Mind inspireeris mõte Osho raamatust, et laskem lastel olla lapsed ja las nad elavad end veerand tunni jooksul välja, et pärast rahulikum oleks. Edastasin oma mõtet nii segaselt, et vaatajad said minust ikka väga valesti aru. Arvati, et soovitan lapsel laps olla vaid 15 minutit päevas. Seejärel ei teinud ma umbes kümme kuud mitte ühtegi videot.

Kuidas sa julguse ja enesekindluse tagasi said?

Küsisin endalt, kas olen kinnistunud või edasiviiva mõtteviisiga. Võiksin jääda kinni sinna, et näed, ma ei oska, mulle tehti haiget. Ohvriroll on mulle väga tuttav olnud. Mõtlen aga hoopis nii, et kes teeb, sel juhtub. Ja kui vastu näppe saan, olen jälle kogemuse võrra rikkam.

Öeldakse küll, et teiste arvamus ei loe või seda ei peaks väga hinge võtma, kuid enamasti töötame ju ikkagi selle nimel, et meie loodu teistele või vähemalt kellelegi meeldiks. Ka sinule on ilmselt tähtis, et su kliendid sinust ja sinu tööst hästi arvaks.

See on muidugi tähtis, aga oluline on ka see, et ma loon teistele inimestele midagi, mida ma ka ise naudin. Minu eesmärk on vabadus ja vabadus on ka see, kui julgen oma arvamuse välja öelda ja selle juurde jääda ilma, et laseksin end negatiivsest tagasisidest häirida. Kuigi mõnikord on see muidugi raske. Samas tuleb ka mõelda, et me ei saa iialgi kõigile meeldida, seega mitte midagi ei tasu isiklikult võtta.

minna edasi või loobuda

Tundub lihtne teha seda, mida armastad, kui paljud teised armastavad seda samuti ja selja taga on suur toetusgrupp. Kui teed aga seda, mida armastad, kuid suurt publikut see ei leia, kuidas siis teada, kas peaks edasi minema või loobuma?

Oi kui palju ma olen seda endalt küsinud! Esimesed aastad olid mul samamoodi keerulised, sest ma ei olnud kontaktis iseendaga. Kasutasin väga palju seda väljendit, et ma pean. Ma pean midagi tegema. Arvan, et heal ja edukal ettevõtjal on kontakt iseendaga, selline hästi tugev suhe iseendaga. Olen kogu aeg teadnud, et tahan luua, aga nüüd tean, kuidas seda teha, et olla ise samal ajal õnnelik ja mitte läbi põleda.

Palju räägitakse ka sellest, kuidas peab oma kire leidma, mis jällegi võib tekitada kehva tunde neis, kes seda kuidagi ei leia. Mida ütleksid neile, kel ei ole hetkel kindlat suunda, kuhu minna?

Kirge ei peagi kohe leidma. Mina ise olin see, kes käis keskkoolis nurga taga suitsetamas ja 20ndates väga palju pidutses. Alles nüüd olen saanud kontakti iseendaga ja väga palju muutunud. Tähtis on, et kohapeal ei tammuks ja alla ei annaks.

Sa oled perekeskuse nimel mitu korda läbi põlenud, aga ometi ei lakanud sa uskumast sellesse, mida teed. Kuigi valikuid, mida teha, on väga palju. Samuti perekeskusi, beebikoole, beebiklubisid. Kust sa ikkagi leidsid endas jõu ja enesekindluse jätkata, mitte anda alla?

Korrutasin endale kolm aastat, et mul ei ole ühtegi uut ideed. Et ma ei ole leiutaja. Korrutasin endale, et ma ei saa hakkama. Aga nagu Henry Ford on öelnud, et kui sa arvad, et suudad, siis on sul õigus ja kui arvad, et ei suuda, siis on sul samuti õigus. Olengi lähtunud sellest, et kui ma edasi lähen ja vähemalt proovin, siis midagi võidan sellest ikka. Kui oleksin alla andnud, siis oleksin jäänud endalt küsima, et aga mis siis, kui…

Kas sul oli raskematel hetkedel veel mõni mõte, mida sa endale korrutasid ja mis edasi aitas? Või mõni inspireeriv eeskuju, kelle tegemisi jälgisid ja kelle õnnestumised sullegi jõudu on andnud?

Mulle meeldib mõte, et kui ma oma tegevusega kas või ühe inimese mõtteviisi muudan, siis on juba väga hästi! Mingi hetk kuulasin väga palju inspireerivaid podcast’e. Üks väga inspireeriv naine on Breden Kids’i looja Merle Leemet. Samuti on hästi suureks inspiratsiooniks olnud Merit Raju.

Kuidas sa praegu hakkama saad, kui piirangute tõttu ühtegi tundi ei toimu?

Eks ole raske muidugi. Peetri keskuses ruumide rentimine ja pisikese perekeskusena toimetamine on väljakutsuv. Kui oleksin numbriinimene, siis ma ilmselt ei oleks siia perekeskust teinud, aga vahel on loomeinimesi ka vaja! (Naerab.) Täna saame enam-vähem hakkama, aga kui pikalt nii edasi kestab, siis ei oska öelda, mis tulevik toob.

Võrus sündinud Mariliis Lukk on kolme- ja viieaastase lapse ema. Tal on personalijuhtimise magistrikraad Tallinna Ülikoolist. Lisaks enesearengukoolitustele tegeleb ta vähehaaval investeerimisega ning suhtleb palju teiste ettevõtjatega. Ajakirjas Anne ja Stiil on Mariliis kirjeldanud oma lapsepõlve ja elu alkohoolikust ja vägivallatseva isaga, kellele suutis alles nüüd hiljuti andestada, samuti toimetulekut ema surmaga. Ta on valinud kahe lapse emana keskenduda teiste emade toetamisele. Märtsis käivitub ka emadele mõeldud veebipõhine enesearenguprogramm.