Tortide valmistaja Kädi Kreisberg: kui keegi oleks mulle neli aastat tagasi öelnud, et hakkan selliseid torte tegema, oleksin kõhutäie naernud

Nii nagu paljudel värsketel emadel, oli ka Kädi Kreisbergil (30) beebi tõttu rohkesti unetuid ja nutuseid öid. Need ööd veetis ta tihtipeale Instagramis, kus hakkas aina enam märkama põnevaid tortide valmistamise videoid. Need võlusid teda niivõrd, et varsti kulus juba iga vaba hetk nende vaatamisele. Ei läinud kaua, kui endisest hambaarsti assistendist ja mitte kuigi suurest magusasõbrast sai samuti kirglik tortide valmistaja.

Rõõmustan, kui ilm on ilus ja saab õue minna.
Kurvastan, kui lapsel on halb.
Ärritun, kui asjad ei suju plaanipäraselt.

***

Kuidas sa tortide tegemiseni jõudsid?

Söögitegemine on mul alati hingel olnud. Ilmselt on see tulnud mu memmelt, kes palju vaaritas. Kui mu kahe ja poole aastane poeg veel päris beebi oli, siis oli neid unetuid ja nutuseid öid tohutult palju ja nagu noored ikka, scrollisin (kerima – toim) minagi Instagrami, kus hakkasin märkama kõiksugu põnevaid videoid tortide tegemisest. Mida rohkem ma neid vaatasin, seda rohkem see tegevus mind võlus. Lõpuks vaatasin igal vabal hetkel, kuidas torte kokku panna ja kaunistada. Kuni abikaasa ütles, et mine ja õpi seda siis. Läbisingi kahepäevase koolituse ja sealt edasi olen ka väga palju omal käel katsetanud ja õppinud. Kusjuures magusaga polnud ma kunagi eriti sina peal. Nüüd olen muidugi rohkem, sest pean ju pidevalt ise ka proovima.

Instagramis on nii palju videoid, mis neil unetutel öödel silma võiks jääda. Miks sind ikkagi just tortide omad võlusid?

Mind köitis see teadus, kuidas kõrget torti kokku panna, tordi külgi siledaks ja ääri teravaks saada. Kuna ma ise ei osanud midagi sellist teha ega luua, tundus see muidugi keeruline, aga samal ajal ka väga põnev. Kui olin juba tuhandeid erinevaid videoid vaadanud, mõistsin, et tegelikult on kunst maitsete kokku sobitamises, kõik muu on õpitav.

Kuidas sa oma esimesi katsetusi kirjeldaksid? Kas alguses läks palju nässu või tuli kohe täitsa hästi välja?

Esimene katsetus sai üsna kohe peale koolitust tehtud. Võtsin selle siis kohe suurelt ette, et ikka palju kihte ja vigureid oleks. Tort tuli väga maitsev, kuid tehnika osas jäi palju puudu. See kõik tuleb aga ajaga. Olen siiani oma esimese tordi üle uhke! Muide, teise tordi tegin juba kohe kahekordse, sest kui juba, siis juba!

Kas sul käisid alguses peast läbi ka sellised mõtted, et selles vallas on juba oma ala professionaalid, keda tuntakse ja kellelt tellitakse, et äkki sa ei mahu sellele turule ära?

Muidugi käisid ja käivad vahel siiani, kuid samas teen seda iseenda jaoks. See teeb mind õnnelikuks. Suur lisaboonus on, et saan seda ka teistega jagada. Ja tegelikult on ju igas vallas juba oma ala professionaalid ees.

Kirjelda palun pisut seda torditegemise protsessi. Milliseid värve sa kasutad? Kuidas saavad tordile pildid või kujukesed?

Kasutan täiesti tavalisi toiduvärve. Ma ei tee vegantorte ega n-ö kõigevabu kooke. See lihtsalt ei ole minu rida. Mul on selline kiiks, et ma ei saa teha midagi, mis mulle endale ei meeldi, sest ma ei tunne end siis kindlana ega saa endast 200% anda. Mul on paar salanippi, miks minu tordid on just sellised nagu nad on. Kõige tähtsam on siiski, et maitsed oleks tasakaalus. Sellisel juhul võib tort ka väga lihtne välja näha. Tordi tegemine jaguneb mul peaaegu alati neljaks etapiks – küpsetamine, kokkupanek, kujukeste või muude kaunistuste valmistamine ja viimistlus. Tihti kulub lõviosa kogu protsessist kujukeste tegemisele, kuid see on ka mu lemmikosa.

Millised on need vahendid köögis, milleta sa kindlasti ei saa?

Ahju, mikseri ja kahe spaatlita. Samuti on voolimiseks vaja mõningaid vidinaid.

Kas sa vahel põed ka, et äkki ei tule tort nii hästi välja, kui klient tahaks?

Peaaegu alati. Olen väga enesekriitiline.

Milliseid torte üldse kliendid tahavad?

Igal tegijal kujuneb välja oma käekiri ja minult enamasti tellitaksegi juba sellist tüüpi torte, nagu ma seni teinud olen. Eks need lastetordid ole kõige popimad! (Naerab.) Enamasti öeldakse, et tort peab mahlane olema ja see on ka minu hinnangul väga tähtis.

Kas tavaliselt klient tuleb su juurde kindla sooviga või tullakse ja palutakse lihtsalt midagi lahedat näiteks lapse sünnipäevaks teha? Ehk kui palju on sul vabadust loominguline olla?

Kui kliendil on oma visioon, palun tal erinevaid pilte saata, et nende põhjal tulemus kokku panna. Ma ei tee aga kunagi kellegi töid järele, vaid teen ikka oma nägemuse järgi, täites samal ajal ka kliendi soove. Eks see töö ole ikka loominguline.

Oled õppinud juuksuriks, töötanud hambaarsti assistendina ja nüüd valmistad torte. Kas sa pead end loominguliseks inimeseks?

Üldse mitte. Ma ei oska lapsele kassigi joonistada! Samas meeldib mulle väga igasugune sise- ja aiakujunduse teema, et äkki mingi pisik minus ikkagi peidus on.

Tihti arvatakse, et loominguline inimene on kunstnik või luuletaja, aga see tähendab palju enamat. Sa ju ikkagi lood ja teed asju oma- ja uutmoodi. Kuidas sa tavaliselt töötad, kas täielikus vaikuses või käib taustal midagi?

Enamasti tegutsen vaikuses, sest see on aeg, mil saan oma asju mõelda ja keskenduda. Põnn on alles väike ja teen peamiselt tööd siis, kui ta magab. Tihti lükkub töötegemine öö peale. Mees teab ka, et kui ma torti teen, siis olen süvenenud ja see on minu aeg. Tavaliselt tegeleb ta siis oma asjadega.

Kas su pere salamisi loodab, et aeg-ajalt midagi nässu ka läheb, sest siis saab ülejäägid ära süüa?

Jah, nüüd juba laps teab, et kui emme tööd teeb, jääb midagi kausipõhjast talle ka. Õnneks pole mul aga ükski tort veel nii nässu läinud, et nad selle ära saaks süüa. Pigem on harv juhus, et ise saame torti maitsta.

Kas sa teed ainult tellimustöid või küpsetad vahel niisama ka kooke ja torte?

Ainult oma mehele ja lapsele ma ei küpseta, kuid suuremale perele mõne tähtpäeva puhul teen alati tordi. Üldiselt ma pere peal uusi maitseid ja kooslusi katsetangi. Ennast ma ei korda ehk sama torti ma kunagi uuesti ei tee.

Ütlesid, et sul ei olegi ette tulnud seda, et mõni tort väga nässu läheks. Siiski, mis on su senine suurim äpardus köögis?

Esimest korda isomalti (suhkruasendaja – toim) sulatades ei mõelnud ma üldse, et selle temperatuur meeletult tõuseb. Panin selle mikrolaineahju plastikkausiga sulama ja… Igal juhul rohkem sellist asja ma enam ei tee! (Naerab.)

Mis sa arvad, milline on sinu selline iseloomuomadus, mis tortide tegemisel kasuks tuleb? 

Enesekriitika ja julgus. Mõtlen alati, kas oleks saanud midagi kuidagi veel paremini teha.

Kuidas sa end turundad ja kui kerge või raske see pool üldse on olnud?

Kuna ma ei tee seda tööd hetkel täiskoormusega, siis ongi minu jaoks okei, kui mul on paar tööd nädalas. Ehk liigselt polegi hetkel vajadust olnud end promoda. Reklaam käib erinevates Facebooki gruppides ja eks see käib nagu ikka, et keegi tellib, on rahul ja soovitab.

Saan aru, et ideid ja inspiratsiooni saad sa Instagramist. Mida või keda sa veel regulaarselt jälgid, et oma loovust toita?

Enamasti jälgingi erinevaid enamasti välismaiseid kasutajaid Instagramis ning sealt hakkab juba mõte edasi lendama. Peamiselt surfan Instagramis lapse lõunaune ajal, kui saan hetke iseendale. Kui seal midagi lahedat näen, teen kuvatõmmise, et see säilitada. Kui kliendil on mingi visioon, aga täpseid juhiseid ta ei anna, siis otsin internetist erinevaid pilte ja hakkan mõtlema, kuidas mina seda tööd teeksin.

Kuidas sa ideid genereerid? Kas näiteks igapäevatoimetusi tehes mõte samal ajal jookseb või tulevad head ideed hoopis trennis või kuskil mujal?

Suuremad tööd mõtlen läbi tavaliselt õhtul või öösel voodis olles. Mõtlen tavaliselt, mida, kuidas ja millal midagi teha. Osa töid võtab mitu päeva aega ja siis peab rohkem planeerima ja mõningasi asju tuleb ka üles kirjutada.

Kõik sai alguse sellest, et nägid Instagramis lahedaid tortide tegemise videoid. Töötasid end üles ja nüüd teed ka ise silmapaistvaid torte. Mis sa arvad sellest mõttest, et kõik on võimalik ja õpitav ning kõik võivad kõike teha?

Arvan, et nii ongi. Iga inimese sees on see miski, mis pakub talle hingerahu. Seda on paljudel küll väga keeruline üles leida, kuid ei tohi alla anda. Mitte üks oskus ei jookse mööda külgi maha. Olen elus väga palju erinevaid asju õppinud ja alles aasta tagasi jõudsin tortideni. Täna arvan, et see ongi see õige asi, kuigi ei või iial teada, kuhu elu viib. Kui keegi oleks mulle neli aastat tagasi öelnud, et hakkan selliseid torte tegema, oleksin kõhutäie naernud. Mul läks siis isegi lihtne õunakook nässu. Unistada tuleb suurelt ja kunagi ei peaks piirduma vaid ühe unistusega. Unistusi võib olla palju ja neid saab ühendada. See on edasiviiv jõud.

Kuidas sa julgustaksid neid, kes on üht õppinud, töötavad teisel alal, aga unistavad hoopis kolmandast?

Me elame vaid ühe korra. Tuleb teha seda, millega sa ise hingest rahul oled. Jah, ma tean hästi, et see pole alati võimalik, aga sinna poole saab püüelda. Mina mõtlen nii, et kui ma ei proovi, siis ma ei saa ju kunagi teada! Iga kukkumine on õppetund. Alati tasub proovida. Isegi, kui kohe ei õnnestu, tasub veel proovida. Kui ikka ei õnnestu, tasub edasi liikuda, sest järelikult ei olnud see sinu jaoks ja kuskil on midagi paremat.

Saue elanik Kädi Kreisberg on kahe ja poole aastase pisipoisi ema. Torte on ta teinud täpselt aasta aega. Hariduselt on ta juuksur, kuid palju aastaid töötas ta hoopis hambaarsti assistendina. Hetkel läheb tema põhiaur lapsele, kes on veel kodune. Tortide tegemiseks tekitab ta emaameti kõrvalt aega, sest tema arvates on vaja iseendale aega.