“Tal on nagunii kiire”

Et siin ilmas hästi toimida, on vaja häid suhteid. Millegipärast kogen ise ja kuulen aina enam, kuidas suhteid on raske hoida. Nähakse üha harvem, tuntakse end aina rohkem üksi lastega ja muudes tegemistes.

Vahel katkevad suhted niisama, selgituseta. Ja siis öeldakse, et “elu ongi selline, suhted tulevad ja lähevad”. Või “me olime erinevates eluetappides ja meil ei olnud enam midagi ühist”. Mõnikord nii ongi, et pole vaja hoida midagi lihtsalt sellepärast, et see miski on kogu aeg olnud. Mõnikord saabki lihtsalt millegi aeg otsa. Kurb on aga, kui suhted katkevad puhtalt eelduste ja ootuste pärast. Näiteks selgub (või ei selgugi) hiljem, et väikelapse ema tunneb end üksildasena, sest arvati, et “ju tal on nagunii lapsega palju toimetamist” või “küll ta ise ühendust võtab, kui tal aega tekib”, kuigi tegelikult igatseb see ema vahel kellegagi kohvilaua taga jutustamist, igatseb seda, et keegi huvituks temast ja lapsest. Ka tema ei võta enam ühendust, sest “eks neil ole siis tähtsamaid tegemisi”. Ja nii ongi jälle ühed sõbrasuhted otsas, mis võiksid tegelikult kesta. Mind üllatas lugedes @emadusest küsitluse vastuseid, kui paljud emad tunnevad end üksildasena.

Või muudetakse elus suunda ja avastatakse ühel hetkel, et ümberringi ei olegi enam sõpru või seda toetust ja tagasisidet, mida selles elumuutuses nii väga vajatakse, sest “tal tundub oma uue ettevõtmisega nii palju tegemist olevat”. Või igatsetakse enda ellu inimest, kes ei pea enne igat kohtumist kalendris näpuga järge ajama, kas lähinädalatel paar vaba tundi leiaks, vaid oleks lihtsalt olemas. “Ju ma ei ole talle siis oluline,” eeldatakse ja kaob huvi.

Loovgraafi vestlustes rõhutatakse ikka ja jälle, kui olulised on lähedased, see väike tugigrupp, kes ümber on ja kaasa elab. Sest olgu me nii tugevad kui tahes, me vajame oma ellu kedagi, kes on südamega meie tegemiste juures. Ja ka meid vajatakse enda tegemistele kaasa elama. Hoidkem suhteid, mis ei peaks lagunema vaid eelduste tõttu ja mingem koos tugevamalt edasi 🌼