T-särgikunsti biennaali korraldaja Rando Freiberg: T-särgikunsti meil veel eriti ei hinnata
KUNSTNIK KUNSTNIKUGA rubriigis vestleb kunstnik ja kultuuriteadlane Santa Zukker Eesti (hobi)kunstnikega nii päevakohastel, kultuurialastel kui ka kunstiga laiemalt seotud teemadel.
Seekord tegi Santa juttu äsja Telliskivi Loomelinnakus aset leidnud rahvusvahelise kunstinäituse Tallinna T-särgikunsti biennaali korraldaja Rando Freibergiga (ehk ARTSHI). Näituse eesmärk on kokku tuua erinevast maailma otsast ja kultuuriruumist kunstnikke, kes kasutavad T-särki kui kunstimeediumit, kasutades selleks meelepäraseid trükimeetodeid või muid viise. Tuues seeläbi kaasaegne kunst galeriiseinte vahelt välja, tänavatele, inimestele selga! Tänavu oli näituse läbivaks teemaks Maailma Mustrid, mida iga osalev kunstnik enda äranägemise järgi tõlgendas ja kujutas – näiteks inspireerituna kultuurist, loodusest või hoopis teadusest, psühholoogiast, käitumismustritest.
Mis on T- särgi kunst ja kas seda saab ikka kunstiks nimetada? Kuidas on Eestis seis T-särgikunsti viljelemisega?
T-särgikunsti saab sama palju kunstiks nimetada kui näiteks õlimaali lõuendil. Peamine vahe või siis eelis seisneb selles, et loodud kunsti on võimalik kanda ja seeläbi viia tunduvalt suurema vaatajaskonnani võrreldes kodus või galeriis seinal rippudes. See, kuidas särgiomanik enda särgiga ümber käib, mõjutab loomulikult otseselt ka särgi eluiga, täpselt nagu õlimaali puhulgi. Kui särgi eest hoolt kanda ja mitte iga päev torumehena tööd tehes seda kanda, siis võib tema eluiga olla pikemgi kui omanikul. Kunstilise väärtuse tekkimine ei sõltu samuti väga sellest, kas kunst on loodud särgile, lõuendile, paberile või seina peale – väärtuse annab ikkagi kunsti kõnetavus, tehniline teostus ja paratamatult mõnevõrra ka haruldus või kunstniku kuulsus. Eestis T-särgikunsti eriti veel hinnata ei osata. Vähesed nimekad kunstnikud on julgenud seda meediumit kasutada, kuna meil levib arusaam, et T-särgi kasutamine lõuendina on justkui liigne enese müümine või liiga kommertslik ning võib kuidagi devalveerida kunstniku muud loomingut. Minu silmis see tõele ei vasta ning pigem annab mitmekesisust ja võimalust tutvustada enda kunsti uuele ja palju suuremale vaatajaskonnale. Näiteks on kunstnik Marko Mäetamm sellest suurepäraselt aru saanud – oleme temaga mitmeid teoseid särgile kandnud ning need on olnud alati väga menukad. Samas on ta juba sellise kaliibriga kunstnik, et suudabki kõike müüa, igaüks kindlasti sellist edu ei saavuta. See aga ei tähenda, et proovimine paha teeks.
Kuidas sa ise T-särgikunstini jõudsid?
Sattusin selle juurde pooljuhuslikult 15 aastat tagasi, kui suutsin enda lemmiku valge särgi pöördumatult ära määrida ning proovisin seda päästa nii, et joonistasin pleki peale mingi pildi. Muidugi ei teadnud ma tol hetkel midagi tekstiilimarkeritest või -värvidest, mistõttu läks särk veel jubedamaks kui ta oli, kuna kasutasin suvalist markerit, mis pesus laiali läks. Ent see andis lükke hakata uurima, miks nii juhtus ja kas saaks kunagi ikkagi ise endale meelepäraseid särke kujundada. Pärast paari edukat katsetust hakkas juba tulema sõpradelt tellimustöid ning pall hakkas veerema. Sellest hetkest ei ole ma poest ühtegi pildiga särki endale ostnud ega kavatse seda ilmselt ka tulevikus teha, kui pole tegu just mõne kunstniku loominguga. Kiirmood on minu jaoks kindel EI.
Paljud kindlasti pole teadlikud, et T-särgikunsti üldse viljeletakse ja veel vähem seda, et oled loonud koguni rahvusvahelise biennaali, kus on kunstnikke nii Eestist kui võõrsilt. Palun räägi selle kontseptsioonist pisut lähemalt.
Tahtsin üks hetk leida rohkem n-ö endasuguseid ja sealt idee tekkiski. Suheldes sotsiaalmeedias erinevate kunstnikega üle maailma tekkiski lõpuks soov panna kokku näitus, kus on nii asjatundjaid särgikujundajaid kui ka täiesti selle valdkonna väliseid kunstnikke, kes alles katsetavad T-särki kui meediumit, ning eksponeerida neid siis koos ühes ruumis. Nii saavad juba kogenud särgikunstnikud rohkem kajastust ning ka tuntud teiste valdkondade kunstnikud katsetada enda jaoks uut meediumit, viies seeläbi enda kunsti galeriiseinte vahelt kaugemale.
Kuidas sa kunstnikke biennaalile valid?
Esimestel kordadel otsisin ja valisin osalejad ise, kuid viimasel korral saadeti juba ise päris palju sooviavaldusi. Püüan valikut tehes kokku panna võimalikult huvitava ja mitmekesise valiku teoseid, et oleks esindatud võimalikult palju erinevaid trükimeetodeid ning ka käsitsi loodud kujundusi. Mingit kindlat rusikareeglit otseselt ei olegi, pigem on see tunnetuse küsimus.
T-särgikunsti biennaali ei toimu igal aastal, kas sellel on praktiline või mõni muu põhjus?
See on osalt praktiline, aga ka eesmärgiga hoida pikemat vahet, et luua rohkem väärtust. Kui seda igal aastal teha, ei oleks ehk huvi enam nii suur ja poleks ilmselt ka nii palju uut pakkuda-näidata. Kahe aasta jooksul jõuab valdkond aga juba piisavalt areneda, samuti tuleb uusi tulijaid peale ning tekib rohkem põnevat materjali. Kuna ma teen seda kõike praktiliselt üksi, siis loomulikult mängib rolli ka koormus ning paratamatult tuleb mõelda ka sellele, kas see on majanduslikult mõistlik.
Kuidas näed biennaali tulevikku? Kas kaalud selle laiendamist ka teistesse linnadesse?
Kuna korraldamine on läinud iga aastaga keerulisemaks majandusolukorra tõttu ning sain ka vahepeal isaks, siis on raske öelda, mis tulevik toob. 2025. aastal võiks tähistada kümne aasta möödumist esimesest näitusest, mil tahaks tegelikult ühe biennaali küll veel teha, ent kas selleks ka jaksu ja tuge jagub, on küsimärk. Sisimas tahaks loomulikult jätkata selle tegemist nii kaua kui on huvilisi, sest neid on tõesti iga aastaga aina rohkem.