Raamatupoe Puänt kaasasutaja ja omanik Triinu Kööba: looduses tulevad teistmoodi töömõtted, sellised head mõtted

“[—] Kuidas te veel headele ideedele tulete?”
“Arvan, et ideed tulevad erinevatest kohtadest ja siis mingi hetk paneme neist mingi oma asja kokku, pigem selline loominguline lähenemine. Ilmselt aitab ka see, kui lihtsalt tegutseda, sest siis hakkavad head mõtted kerima. Ütleks nii, et elu inspireerib. Mulle meeldib vahepeal pildistada ja looduses olla. Looduses tulevad teistmoodi töömõtted, sellised head mõtted. Seal saab end korraga maha ja täis laadida.“

Mis oleks, kui teeks oma väikese raamatupoe? Suured raamatupoeketid on juba olemas, aga me teeksime teistmoodi, omamoodi. Umbes nii asusid 2016. aasta kevadel tõsisemalt oma raamatupoe mõtet veeretama kaks sõpra Triinu Kööba (30) ja Elisa-Johanna Liiv (29), kes juba sama aasta sügisel avasid Tallinna vanalinna serval raamatupoe Puänt uksed (tegutsevad juba pikemat aega Telliskivis). Kuigi aeg-ajalt on peast läbi käinud ka loobumismõtteid, on nad siiski seni alati leidnud uue jõu edasiminekuks. Äsja astusid nad suure sammu edasi ja lõid oma kirjastuse.

Raamatupood Puänt on mulle silma jäänud oma mõnusa koha ja hea raamatuvaliku poolest. Eriti võlub mind selle väikese poekese lugu, kuidas kaks sõbrannat asusid kord uljalt suurte raamatupoekettide kõrvalt oma pisikest raamatuäri ajama. Julge idee ja hea teostus, sest Puänt tõepoolest toimib ja töötab. Kui ma ühel suvisel palaval päeval Telliskivi poetänavale raamatupoodi külla lähen, tervitab mind leti taga arhitektuuri- ja pildistamishuviline Triinu, kellega räägime Puänt sünnist, poepidamisega kaasnevatest raskustest ja rõõmuhetkedest, aga ka laiemalt ideedest ja väikeettevõtlusest. Ilm on küll suvine, kuid meie vestluse ajal käivad poest läbi ja veedavad seal pikemalt aega õige mitmed raamatusõbrad.

Rõõmustan, kui midagi tuleb üle ootuste hästi välja.
Kurvastan, kui loen uudiseid. Nii palju ebaõiglust, hoolimatust ja ignorantsust.
Ärritun, kui kõht on liiga kaua tühi olnud.

***

Kui sa nüüd pisut meenutad, siis kuidas te 2016. aastal ikkagi sellele ideedele tulite, et teeks õige oma raamatupoe?

Mõte sai vist idanema pandud juba 2013. aastal, kui tutvusime Elisaga ühisel koolireisil Pariisis ja avastasime, et meile mõlemale meeldivad raamatud ja raamatupoed. Nii käisime koos mööda Pariisi raamatupoode ja sealt sai alguse ka meie sõprus. Elisa õppis tegelikult Eesti Kunstiakadeemias kunstiteadust ja mina muinsuskaitse ja konserveerimise erialal. Kui ma 2016. aasta kevadel kooli hakkasin lõpetama, siis teadsin, et sel erialal ma tegelikult töötada ei taha ja nii jõudsime kuidagi taas mõtteni asutada oma väike raamatupood, kusjuures Elisa oli sellest tegelikult juba väiksest peale unistanud! Mõte hakkas kerima ja järgmisteks sammudeks olidki firma registreerimine, kontaktide otsimine ja loomine.

Mida ühe raamatupoe loomine veel nõuab? Teil ei olnud abilisi ega ettevõtluse kogemust.

Liikusime edasi samm-sammult. Võtsime ühendust suuremate ja tuntumate kirjastustega ning palusime neilt raamatuid. Kõik ütlesid, et oleme täiesti hullud, et sellist asja üldse tegema hakkame. Mõned kirjastused olid skeptilised ja kõik ei olnud nõus meile alguses raamatuid andma. Praeguseks oleme end piisavalt tõestanud.

Kuidas te eitavatesse vastustesse ja “te olete täiesti hullud” laadi kommentaaridesse toona suhtusite? Kas need ei tõmmanud teil motivatsiooni maha?

Ma ei tea, me ei lasknud end siis sellest üldse mõjutada. Me lihtsalt ajasime oma joru edasi ja mõtlesime, et mis meil sellest ikka nii tohutult kaotada on, kui ka midagi välja ei tule. Meil oli algkapitali suhteliselt vähe, vist 4000 eurot. Me ei pidanud kõiki raamatuid kohe välja ostma ja kuidagi me need uksed novembri lõpus avasime. Tagasi mõeldes oli avamispäeval tegelikult väga vähe raamatuid väljas ja kohe osteti pood peaaegu tühjaks. Ühest küljest oli see hirmutav, sest mis edasi saab, teisalt oli see ka selline positiivne tõuge ja näitas, et inimesed olid sellist kohta oodanud. Avamispäeval tulid täiesti võõrad inimesed meile ütlema, et me teeme nii ägedat asja. Mõned neist on püsikliendid siiamaani.

Triinu ütleb, et Puändis kõiki raamatuid muidugi ei ole, vaid nad üritavad välja valida pärleid. Enamasti järgivad nad enda maitse-eelistusi, aga vahel võtavad vastu ka raamatuid, mis neile endile nii väga ei meeldi, kuid mis on tegelikult head raamatud ja võiks lugejatele meeldida.

Lisaks kõigele muule tuli teil raamatupoele nimi valida. Kas see oli pigem lihtne või keeruline?

See oli päris keeruline. Saime mitmeid kordi kokku ainult sellepärast, et nime välja mõelda. Võtsime kaasa oma vihikulehed erinevate kombinatsioonide ja märkmetega, mängisime sõnade ja terminitega, mis olid seotud lugemise ja raamatutega, aga mitte miski ei sobinud ega meeldinud meile! Olukord tundus juba täiesti lootusetu, kuni mu elukaaslane pakkus, et aga pange nimeks Puänt ja me mõlemad Elisaga olime, et oi kui hea nimi! Nii see sündiski.

Täna midagi luues tuleb mõelda väga laialt, ideest kuni turundamise ja sotsiaalmeedikanalite haldamiseni välja. Mis on teile väikeettevõtte loomise ja vedamise puhul kõige keerulisem olnud?

Tegelikult see turundamise ja sotsiaalmeedia pool ongi olnud kõige keerulisem. Seda eriti alguses, sest meile mõlemale tundus enese reklaamimine vastumeelsena. Nüüd oleme sellega rohkem harjunud, aga alguses oli küll, et kuidas me ikka ennast müüme ja miks me peaks enda kohta hästi ütlema… Selline klassikaline eestlase värk! (Naerab.) Oleme aru saanud, et sotsiaalmeediakanalid on väga väärtuslikud, kui neid hästi ära kasutada. Valdkonnas, kus meie tegutseme, tuleb luua mingit väärtust, lihtsalt enesest rääkimine seda väärtust ei looks. Paljud on öelnud, et on hakanud tänu meile uuesti lugema ja on lõpuks keskkooli traumast üle saanud! (Naerab.) Ma ise ei lugenud ka pärast keskkooli lõpetamist mitu aastat, sest lihtsalt tülgastus oli peal. Õnneks tuli lugemistuhin tagasi.

Praegu raamatupoe pidajana oled sa seega ise ka suur lugeja?

Nüüd muidugi kipub aega väheks jääma! (Naerab.) Aga kannan alati käekotis mõnda raamatut kaasas, et vabal hetkel kohe lugeda saaksin.

Triinu ja Elisa veavad iga kuu Ida raadios kirjanduslikku raadiosaadet “(uus) raamat”.

Oma väikese raamatupoe pidamine tundub olevat romantiline amet, aga sellega seoses on ilmselt ka väga palju sellist, mis väljapoole ei paista. Nii nagu ettevõtluses ikka, peate teiegi ajaga kaasas käima ja olema pidevas arengus. Millised on teie praegused suuremad väljakutsed?

Väga suur aur läheb sellele, et olla kogu aeg kursis, mis, kus, kes, mida välja annab, sest praegu antakse tõesti väga palju raamatuid välja. Peame põhimõtteliselt iga päev sellesisulist uurimustööd tegema ja see nõuab päris palju süvenemist. Ka olme peale läheb oodatust kõvasti rohkem aega. Aruannete koostamine, laoseisude korrashoid, arved ja kõik see, mida me ei osanud alguses hästi ette kujutada. Meil oli tõesti selline romantiline ettekujutus raamatupoe pidamisest, aga tegelikult läheb palju aega just selliste asjade peale.

Mis on aga see, mis teid siiani käima tõmbab ja elevil hoiab?

Käivitav jõud on ilmselt see, kui saame teistele inimestele ja sellele kogukonnale, kes on meie ümber ajaga tekkinud, pakkuda uusi lugemiselamusi ja jagada raamatute kaudu häid mõtteid. Kui saame mingile arengule toeks olla ja inimesi mõtlema panna.

Paraku on selliseid päevi, mil koos olles ei pea tööasju ajama ja saab niisama vabalt hingata, päris väheks jäänud.

Kui keeruline on sellise väikese poe pidamine teile majanduslikus mõttes olnud?

On olnud tõuse ja mõõne. Päris alguses liikusime edasi samm haaval. Mõtlesime esimesel kuul, kas elame selle kuu üle ja kas ka teise ja kolmanda. Nende viie aasta jooksul oleme paar korda olnud ka selles hetkes, et nüüd aitab, enam ei jõua! Aga lõpuks oleme ikka end kokku korjanud ja edasi läinud. Viimati kaalusime poe sulgemist selle aasta veebruaris. Oleme ettevõtmisega ikkagi 24/7 seotud ja panustame paratamatult rohkem, kui vastu saame. Juhe jooksis kuidagi kokku, kuid rääkisime siis mõne inimesega ja saime energiat, et jätkata. Mingi hetk saime ka koroonatoetust, mis oli suureks abiks. Praegu on andnud energiat piirangute kadumine ja suvi. Lõime äsja ka oma kirjastuse ja andsime selle alt välja esimese novellikogu “Armastus pärast ja teisi lugusid”. Oleme siiski kokku leppinud, et kui me mingi hetk tahame midagi muud teha, siis see on täiesti okei. Me kumbki ei arva, et kõik asjad peavad igavesti kestma.

Kas teil on eeskujusid, keda te näiteks sotsiaalmeedias jälgite või kellelt šnitti võtate?

Otseselt šnitti ei võta kelleltki, aga on mõned raamatupoed, kes meile väga meeldivad. Helsingis on paar tükki ja Berliinis on samuti ägedad raamatupoed. Oleme ka ise neis käinud ja omanikega kohtunud.

Teiste raamatupoodide külastamine ja omanikega vestlemine on heaks inspiratsiooniks ja innustuseks. Kuidas te veel headele ideedele tulete?

Arvan, et ideed tulevad erinevatest kohtadest ja siis mingi hetk paneme neist mingi oma asja kokku, pigem selline loominguline lähenemine. Ilmselt aitab ka see, kui lihtsalt tegutseda, sest siis hakkavad head mõtted kerima. Ütleks nii, et elu inspireerib. Mulle meeldib vahepeal pildistada ja looduses olla. Looduses tulevad teistmoodi töömõtted, sellised head mõtted. Seal saab end korraga maha ja täis laadida.

Olen ikka kuulnud räägitavat, et ära sõbraga äri tee. Teil tundub aga kõik sujuvat.

Mitmed inimesed hoiatasid meid, et ära sõbraga äri tee, sest kõik läheb untsu. Rahaasju ei tohi koos ajada, firmat ei tohi koos teha, ei-ei-ei! Me oleme aga kogu aeg lihtsalt oma rida ajanud ja mõelnud, et tuleb, mis tuleb, proovime lihtsalt. Veidral kombel on olnud meil kõik väga lihtne, sest oleme vist samasuguse visioonitunnetusega asja ajanud. Inimesed kõrvalt ütlevad, et see ei ole võimalik, et meil mingeid probleeme ei ole, aga no ei ole! (Naerab.)

Mis sa arvad, kas sa oleksid suutnud ka üksi midagi sellist luua või on ikkagi teie ühine koostöö ja koostegemine põhjuseks, miks kõik hästi on läinud?

Kindlasti ei oleks ma seda üksi suutnud. Oleme küll Elisaga üsna erinevad inimesed, aga sellest ei ole mingit hõõrdumist tulnud, vaid pigem just täiustame teineteist. See kompott töötab.

Kas teil on välja kujunenud mingi oma süsteem, kuidas te toimetate või pigem ajate asju jooksvalt?

Me oleme selles osas väga kehvad, et meil ei ole mingit süsteemi, vaid teemegi kõike jooksvalt. Õnneks on meil kaks töötajat, kes käivad vahepeal abiks. Palju on sellist, mida saab arvutis teha, kui keegi poes kohal on. Viimase aasta jooksul oleme aga vist iga paari kuu tagant teineteisele öelnud, et peaksime mingi süsteemi välja mõtlema, et oleks konkreetsem struktuur asjal. Ega enne vist midagi muutugi, kui asi läheb kriitiliseks või ülesandeid saab nii palju, et peas on juba kõik sassis. Me ei tee ka koosolekuid kui selliseid. Oleme küll proovinud, et istume maha ja püüame mingit probleemi lahendada, aga see tavaliselt ei toimi. Pigem on nii, et eraldi olles seedime asja ja siis vahetame mõtteid.

Hea pildi jaoks peab tihti kuskile ronima või veidraid asendeid võtma.

Raamatupoe pidamine ei olnud sinu esimene valik ja unistus. Millest sa enne unistasid või kellena end tulevikus ette kujutasid?

Mul on olnud väga palju erinevaid mõtteid, mis minust kõik saada võiks. Olen pikalt huvi tundnud arhitektuuri vastu ja see huvi pole kuhugi kadunud. Kui ma restaureerimist õppisin, oli see samuti arhitektuuri suunal, aga mul tekkis tunne, et see ei meeldiks mulle ametina. Mulle meeldib hooneid pildistada. Oma raamatupoe avamine tundus tegelikult loomulikuna, sest mulle on väiksest peale meeldinud lugeda. Ma ei olnud enne sellele üldse mõelnud, sest koolis räägiti ikka ainult klassikalistest ametitest. Praegu tundub, et õpilastele antakse juba varakult teada, mis võimalused kõik olemas on. Ka meid on õpilased kirjandus- või majandustundide raames külastanud.

Mida sa soovitaksid neile, kes tahaks samuti ettevõtlusega alustada? Mida tasuks meeles pidada, millega arvestada?

Arvan, et tuleks lihtsalt alustada. Tihti rikub just ülemõtlemine asjad ära. Soovitan lihtsalt teha ja vaadata, mis saab. Sa panustad küll oma aega ja raha, aga raha tuleb ja läheb, seda taga nutma jääda ei tasu. Pigem saad kogemuse võrra rikkamaks ja kui ei tule välja nii, nagu tahad, siis õpid sellest. Kogemus ju jääb. Veel soovitan läbi mõelda, kas sa pakud oma tegevusega väärtust. Kuulan palju podcaste ja vaatan Youtube’i videoid ettevõtlusest ning ikka ja jälle rõhutatakse, et kui sa suudad oma tegevusega inimestele mingit väärtust luua, siis sa jääd püsima. Raskematel hetkedel tasub meeles pidada, et elus ei ole ühtegi asja, mis läheks vaid sirgjooneliselt ülesmäge, alati on ka tagasilööke.

Teid peeti alguses naiivseteks ja pidite leppima ka kirjastuste eitavate vastustega. Kas te olete oma tegevuse kohta ka klientidelt negatiivset tagasisidet saanud ja kuidas te sellega toime olete tulnud?

Alguses tehti küll väga veidraid ja sapiseid kommentaare, et end meie peal välja elada. Näiteks tuldi poodi ja öeldi, et mida meie üldse raamatutest teame, kaks naist ei tohiks poepidamisega tegeleda, meid peavad mingid mehed üleval ja muid selliseid veidraid asju. Kohati oli naljakas, aga natuke oli kurb ka. Arvan, et inimesed ütlevad teistele halvasti selles osas, mis neil endal halvasti on. Ju siis on nende enda sees mingi probleem või vajakajäämine, et on vaja seda väljapoole kommunikeerida. On neid, kes tahavad südamest aidata, aga paraku on ka neid, kes soovivad lihtsalt kaikaid kodaratesse loopida. Positiivseid kommentaare on õnneks väga palju rohkem olnud.

Minu arvates on ettevõtlus väga loominguline tegevus, kus peab pidevalt probleeme lahendama ja uutele ideedele tulema, ka sina oled korduvalt maininud loomingulist lähenemist. Kas sa oled alati end loominguliseks inimeseks pidanud või oled pigem enda selle poole avastanud nüüd hiljem ettevõtlusega tegeledes?

Alguses ma ei mõelnud kindlasti sellele, et ettevõtlus kuidagi loominguline on, aga nüüd mõtlen aina enam, et tegelikult on see väga loominguline tegevus. Seadustest tuleb küll kinni pidada, aga loomingulist lähenemist ja vabadust on ikkagi väga palju.

põnevaid fakte Triinu kohta

– Võib igas asendis magama jääda ja on õnnestunud paar korda elus ka püstijalu uinuda
– Vaatab tuju tõstmiseks kutsuvideoid
– Armastab surfamist, aga samal ajal võib lainetel loksudes tekkida merehaigus
– On totaalne unustaja ega pruugi isegi mäletada, mida hommikuks sõi
– Kuulab teknot ja tantsib reividel hommikutundideni
– Kuum ilm on lemmik