Põhikooliõpilane Kertu Kändla: luuleridu luues leian endas sisemise rahu

“Inimesed, kes midagi loovad, kipuvad ikka olema enesekriitilised. Kuidas sa kriitikut eneses taltsutad?”
“Ma ei kritiseeri ega vaata halvustavalt teisi inimesi, aga enda suhtes olen tõesti väga kriitiline, vahel lausa liigagi karm. Tahan teha kõike võimalikult hästi ja korralikult, mistõttu kardan eksida, kuigi on inimlik teha vigu ja alati ei peagi suutma endast maksimumi anda. [—]”

“Kõik su unistused võivad täituda, kui sul on julgust nende poole püüelda,” on öelnud Walt Disney. Äsja täitus hooandjate abiga Viljandimaa õpilase Kertu Kändla (15) unistus anda välja oma esimene luuleraamat “Südant puistan ridades”. Ta on luuletanud üle nelja aasta, kirjutanud kokku üle kolmesaja luuletuse – esialgu sahtlisse ja hiljem julguse kasvades ka juba teistele. Ta usub, et oma unistusi tuleb täita, mitte neid unarusse jätta, sest viimasel juhul jäävad paljud ägedad ideed kõigest ideedeks.

Puutusin Kertuga kokku aasta tagasi, kui ta võttis osa Loovgraafi luulenäitusest #muread ning juba siis jäi ta mulle silma oma sisukate luuletustega. Kui ta oma luulekogumiku väljaandmiseks Hooandjasse pöördus ja seal oma unistustest ja eesmärkidest jutustas, mõtlesin, kui sihikindel üks noor inimene olla võib. Mina tema vanuselt ei teadnud veel, mida ma tahan või millest nii väga unistan. Olgu, oma pere ja suurt koera olen alati tahtnud, aga ma ei mäleta, et oleksin selles vanuses “eesmärkidest”, “soovunelmast” jms rääkinud. Sestap tunduski mulle nii huvitav, kuidas kogu see looming, mõtted, eesmärgid ja unistused ühe noore tüdruku sisse saavad. Kas ta oskab isegi öelda või sõnastada seda, kust see kõik tuleb? Võib-olla mitte ja ega ju peagi, aga tema mõtted laiemalt loomisest on kindlasti huvitavad.

Kertu on ka suur raamatu- ja loodusesõber ning talle meeldib väga pildistada.

Rõõmustan, kui olen ümbritsetud heaga ja leidub palju ilusaid hetki ning ma ei pea muretsema millegi ega kellegi pärast, teades, et kõik on hästi.
Kurvastan, kui taban end pead murdmas selle üle kuivõrd nukker ja katki võib me maailm vahetevahel olla. 
Ärritun, kui on liiga palju pahatahtlikkust.

***

Sa oled elus kirjutanud juba üle kolmesaja luuletuse ning äsja lõppes edukalt ka su Hooandja projekt, et avaldada oma esimene luuleraamat “Südant puistan ridades”. See oli su unistus, mis sai teoks. Kas sa tunned, et luuletamine on sinu jaoks justkui sund ja ilma selleta ei saa või kuidas sa kirjeldaksid seda tunnet, millega uusi ridu looma asud?

Luuletamine on minu jaoks justkui eluviis. See on miski, mis peab minu elus olema. Kui ma loon, tekib mu hinge rahulolutunne, nagu oleksin saanud hakkama millegi erilisega. Uued luuleread sünnivad meeleolust või tundepuhangust, mis mind parajasti valdavad, aga tihti ka lihtsalt fantaseerin ehk loome on sellisel juhul puhas fiktsioon. Või saan inspiratsiooni raamatutest, filmidest ja teistest inimestest. Tegelikult saab ju öelda, et inimhing on samamoodi üks mitmekülgne raamat, sest meisse on talletatud palju erinevaid lugusid, mälestusi ja südamesoove. Samuti on meil, inimestel, üksteiselt alati midagi õppida. Igaühe mõttelõngast või südamest tulnud looming koob meie elupildile oma eripärase mustri. Kui vaatan sügisel puid, märkan nende punarohekollaseid lehti ja adun, kui erinevad ja värvilised nad on, ja kui silmapaistvad on nad ka sombuse ilma korral. Samamoodi on ka inimestega. Me kõik oleme isesugused, ainulaadsed, väga mitmekesised ja värvikad kujud. Olgu taevas ühtlaselt hall ja pilvine ning ilm nutuselt sajune, kusagil meie hinges on alati peidus kuldkollane päike, mille kiired ulatuvad kaugele. Hindan igaühe loometööd, ettevõtmisi ja eesmärke, mille tagamõte on hea. Kui inimene ikkagi midagi suure pühendumuse ja õhinaga teeb, siis see lihtsalt peab olema siiras, aus ja puhas. Mina loon kirjutades, põhiliselt luuletades. Luuletan, sest poeesia kõneleb enamasti hingekeeli ja see keel on üks minu lemmikuid. Mis tunne valdab mind siis, kui ma ridu alles kirja panen? Kindlasti uudishimu ja võib-olla isegi ärevus, sest ma ei oska aimatagi, missuguse järsu pöörde või suuna luuletus võtta võib. Sageli kipuvad need olema metafoorilised, kätkedes endas mõtteainet või ridade vahele peidetud tõeteri, nii et igaüks saab neid tõlgendada endale äratuntavas tähenduses. 

Loovuse kontekstis räägitakse aina enam uudishimust ja kujutlusvõime olulisusest. Tundub, et sind kannab uudishimu ja sa ei pelga vahel ka kuhugi kujutlustesse ära kaduda ja suurelt unistada.

Mulle tõesti meeldib suurelt unistada. Armastan rännata mõttemaastikel ja mõtteis aina erinevaid lugusid fantaseerida. Eks olen veidi ka uudishimulik. Kui ma midagi lähemalt uurin ja selle käigus uut õpin, saan asjadest paremini aru ning tekib nii palju erinevaid ideid ja arusaamu. Unistamine, uudistamine, enda pidev täiendamine ja inspiratsiooni ammutamine aitavad väga palju loovusele kaasa, sest nii kerkivad pinnale uued mõtted.

***
Kui kevadel kõik õrnad nupud
puhkevad õide
siis mina lähen hoogsal
lennul tuulde
avan oma südameliilia
et selle täidaks päikeseenergia
***

Kas loomine aitab sind hetkedel, kui sul on raske või peab sul elus parajasti just kõik hästi olema, et saaksid luua?

Kas loome peab sündima valust, küsisin kord enda käest. Loomiseks pole vaja alati parajat hoopi, kuigi öeldakse, et tihti ei õpita ju võõrastest muhkudest. Rasked hetked aga just panevad elu üle järele mõtlema ja kõike analüüsima. Nii oskame rohkem ka paremaid aegu hinnata. Kirjutamine aitab enesetunnet parandada, sest vahel on lihtsam n-ö sulge pruukida kui rääkida. Iga kord ei tee keeletiivad meiega koostööd ega saa seetõttu muremõtetest pajatada. Kirjutades saab aga aega võtta ning sõnade üle mõelda täpselt nii kaua kui vaja. Kuid loomulikult luuletan ka siis, kui kõik on hästi, sest põues olev rõõm tahab samuti oma energiat kulutada.

Su loome sünnib igal ajal ja iga meeleoluga, ent kas mõni kindel keskkond või näiteks aastaaeg tekitab sinus veelgi suuremat tungi luua?

Kui viibin looduses ja mere ääres, kus tunnen end hästi ja koduselt, tulevad luuleread soravamalt ja spontaansemalt. Ehk ma ei pea nii väga pead murdma selle üle, kuidas ma midagi kirja panen, vaid mõtted ja ideed lihtsalt tulevad ja käsi muudkui kritseldab uusi värsse. Vahel meeldib mulle luuleridu luua ka põrandal vaibal istudes, nii et selg on toetatud mugavalt vastu kappi, haarata kätte lemmikpastapliiats ja armsaks saanud märkmik ning lasta hingekeeltel aina kõnelda omapärases muusikas. Iga aastaaeg annab tegelikult mõtteainet ja loomeindu, kuid just kevadkuudel tunnen seda kõige enam. Siis, kui looduses on suured muutused ja palju inspiratsiooni – kõik alles tärkab ja puhkeb taas elule, lainetab õitemeri ja leelotavad linnud. Kevad on mu lemmikaastaaeg, olen sel ajal ka sündinud. Kui on aga selline periood, mil pole üldse häid mõtteid, siis teen väikese pausi ja kogun mõtteid, kuni ükskord taas loomevõime pinnale kerkib.

On sul vahel ka nii, et mõnda tunnet nagu ei oskagi sõnadesse panna?

Ikka tublisti on sääraseid tundevärelusi, mida tahaks nii väga osata ehedalt kirjeldada ja sõnadesse panna. Vahel on keeruline tundeid edasi anda nii nagu ise neid tunnen ja kogen, mistõttu mõnikord jäävadki need ainult iseendale.

Sa oled luuletusi kirjutanud juba pea neli aastat. Kas sa mäletad, kuidas sündis su esimene luuletus? Millest see kõneles?

Luulepisiku sain 11-aastaselt viiendas klassis, kui kirjandustunni teemaks oli luule ja kodutööna tuli kirjutada luuletus metskitsest. Tol hetkel ma pabistasin meeletult, sest kartsin, et ei saa paberile ühtegi rida. Jutukest võisin küll kirjutada, kuid luuletamine tundus olevat enam kui utoopiline. Aga kuna ma olen kohusetundlik õpilane, pidin kuidagi koduse ülesande ju ära tegema. Ja äkitselt ta mul valmis ka sai! See oli lausa riimiline ja kaheksa rea pikkune, mis pajatas, nagu palutud, metskitsest. Siis oli küll tore tunne, sest kirjutasin ikkagi oma päris esimese luuletuse. Inspiratsiooni sain kodus köögiaknast välja vaadates, kuna mulle meenus talvine aeg, kui metskitsed veel neljakesi varahommikul õunapuude all olid. Sellest hetkest saingi oma luuletiivadele korraliku hoo sisse. Mõistsin, kui põnevalt saab mõtteid ritta seada ja sõnadega mängida.

***
Metskitsel koduks tihnik
maiustuseks on tal ristik
põllul sööb ja kepsu lööb
see tal meele rõõmsaks teeb

Talvel aga kurb tal meel
süüa vähe, külm ka veel
lumes kehva kepsu lüüa
“Oh, oleks talvel rohkem süüa!”
***

Kuhu sa oma ideid ja luuleridu üles kirjutad?

Luuletusi kirjutan nii nutiseadmesse kui ka käsitsi paberile. Kui pliiatsit ja paberit käepärast pole või tahan kiirelt midagi kirja panna, märgin oma mõtted nutiseadmesse ning hiljem kirjutan märkmikusse käsitsi ümber. Minu arust saab luuleõis nii hoopis teise tähenduse ja on palju ehedam. Hetkel on mul kasutusel juba kolmas taskuraamat ja varsti saab seegi täis.

Kui palju sa oma luuletusi muudad? Kas need jäävad enamasti nii, nagu algselt sündisid või tuled nende juurde ikka ja jälle tagasi? 

Üldiselt jätan luuletused nii nagu nad alguses tulid või siis muudan pisut sõnu ja kohendan lauseehitust. Kuid on olnud ka kordi, mil olen luuletusele hoopis uue ilme ja näo andnud. Vaatan alati enda salmid kriitilise pilguga üle ja põen ehk isegi liiga palju selle pärast, mida teised nendest arvavad. Tavaliselt on see olnud ka põhjus, miks ma oma algset loomingut üldse kohendama hakkan.

Inimesed, kes midagi loovad, kipuvad ikka olema enesekriitilised. Kuidas sa kriitikut eneses taltsutad?

Ma ei kritiseeri ega vaata halvustavalt teisi inimesi, aga enda suhtes olen tõesti väga kriitiline, vahel lausa liigagi karm. Tahan teha kõike võimalikult hästi ja korralikult, mistõttu kardan eksida, kuigi on inimlik teha vigu ja alati ei peagi suutma endast maksimumi anda. Iseendaga pahuksis olemine pole just kõige meeldivam, eks! Viimasel ajal olen aga hakanud endale rohkem sisendama, et teen nii, kuidas jaksan, tuleb, mis tuleb ja et see on normaalne, kui kõik ei lähe plaanipäraselt. Eks see valmistab ikka meelehärmi, kui ei lähe nii nagu tahaks, aga samas vahel on ka nii, et kõik läheb hoopis oodatust paremini. Ülemõtlemise ja -muretsemisega saab ka elada, aga nii on lihtsalt keerulisem.

***
Elu saab kirjeldada kahe sõnaga
yin ja yang
igas halvas olukorras
leidub natukene head
ning heas
veidikene halba
***

Oled öelnud, et esialgu kirjutasid sahtlisse ja ka unistasid rohkem endamisi. Kust tuli sul see julgus ja kindlus oma luulet teistega jagada?

Alguses pelgasin oma luuletusi jagada, kuna kartsin nii väga teiste arvamust, ent tänu pere, sõprade ja õpetajate positiivsele tagasisidele see julgus ajapikku kasvas. Sotsiaalmeedias mõnda oma luuletust jagades vaatan selle siiski enne mitu korda üle ning vahel mõtlen isegi pärast, kas see oli ikka hea ja sobilik jagamiseks. Ehk ajapikku läheb see liigne põdemine mööda, sest muidu võivad paljud unistused täitumata jääda.

Oled sa mõne oma luuletuse üle kohe eriti uhke?

On küll selliseid luuletusi, mille üle tunnen uhkust, sest olen vaeva näinud ja see vaev on end ära tasunud. Ent on ka selliseid, millest ma erilises vaimustuses ei ole.

Kertu usub, et igaüks, kes midagi hingest teeb, improviseerib või loob, saab olla ja kindlasti ka on mingis mõttes loominguline inimene.

Luuletamine eeldab, et oskad aja maha võtta, kohal olla ja märgata. Sellest kui oskusest räägitakse aina enam ja seda tuleb paljudel õppida. Kuidas sina seda suudad?

Aja mahavõtmine ja hetkes kohalolek on tõesti keeruline, sest ikka pidevalt mõtled muule või kripeldab miski hinges. Luule on aidanud mul unustada hetkeks kõik muu, hajutanud murepilved ja õpetanud märkama. Vahel kaotan reaalsustaju, keskendun vaid hetkele ja olen justkui kuskil omas maailmas. Ausalt öeldes mõjub see vaimsele tervisele päris kosutavalt, kuna ma ei mõtle siis nii paljudele asjadele korraga.

Kuidas sulle tundub, kas poeesia on praegu noorte seas populaarne või pigem mitte?

Tundub, et on üsna populaarne. Sotsiaalmeedias on väga palju kas anonüümseid või nimelisi kasutajaid, kes jagavad oma mõtteid luuleridadena. Ka mina saan neilt väga palju inspiratsiooni. Tore näha, et on ikka rohkesti luulesõpru ja neid, kes hindavad luulet. Samuti korraldatakse noortele palju luulevõistlusi ja -konkursse. Ka mina olen päris paljudest osa võtnud. Alles kevadel oli teeviit.ee lehel käimas luulevõistlus “Kaitseme kasvupinda”, kus võitsin eripreemia. See tuli paraja üllatusena ja valmistas palju rõõmu. Võit pole tähtis, osavõtt on, aga võit tekitab siiski hea tunde.

Kas sul on vahel peast läbi käinud ka sellised mõtted, et äkki prooviks midagi muud? On ju veel nii palju võimalusi, mida teha võiks!

Kindlasti on vahepeal selliseid mõtteid peast läbi käinud, aga eks iga asja jaoks on oma põhjus ja aeg. Muidugi ma katsetan ja proovin ka uusi asju, aga kirjutamisest ja luuletamisest ma ei ole seejuures loobunud, kuna see on mulle nii hingelähedane ja oluline. Seda tehes leian endas sisemise rahu.

***
Mu soontes voolab meri
punane veri
ma pole maine
vaid merelähedane laine
***

Kuidas sa julgustaksid neid, kes samamoodi tahaks enda luulekogu avaldada, aga pole seni julgust leidnud?

Lihtsam on öelda ja mõelda kui teha, tean seda omast käest. Ütleksin, et tee seda, mida su süda ütleb ja hing ihkab. Ära jäta oma unistusi unarusse, kuna kardad, et see ei vasta teiste ootustele. Ka mina kardan, aga püüan pidevalt neid mõtteid eemale tõrjuda, sest teiste meele järele olles ja enda unelmad sinnapaika jättes, muudame end ise õnnetuks ning paljud ägedad ideed jäävadki kõigest ideedeks. Tuleb lahti lasta asjadest, mis õnnetuks teevad, ainult nii saab edasi liikuda. Kui ikka midagi väga tahta, siis see ka õnnestub, ent vaja on kannatust. Mõnikord võivad elus asjad ka vastupidi minna ja ebaõnnestuda, kuid midagi saab sellest kogemusest ikka õppida.

Sa julged suurelt unistada ja ei karda neid teoks teha. Millist unistust sa järgmisena püüad?

Neid on palju, aga tulevikust rääkides kavatsen peale põhikooli minna gümnaasiumisse ja siis edasi ülikooli. Tahaksin õppida psühholoogiat ja kord ka teatrilaval näidelda. Mulle meeldib väga teatri- ja filmikunst. Kuid eks saatus näitab, kuidas elutee kulgeb ja millise suuna võtab. Kõik võib muutuda ja puhuma võivad hakata hoopis uued tuuled.

Kertu Kändla käib üheksandas klassis ja elab Viljandimaal Viljandi lähedal. Tema teine kodukoht on Saaremaal, kust on pärit tema ema. Lisaks kirjutamisele loeb ta väga palju raamatuid, samuti meeldib talle looduses matkata, uusi kohti avastada, ilusaid, lihtsaid, tavalisi ja südamelähedasi hetki jäädvustada ning veeta aega inimestega, kelle seltsis ta end hästi tunneb. Äsja lõppes Hooandjas toetuse kogumine Kertu esimesele luuleraamatule “Südant puistan ridades”, kus on valik luuletusi elust enesest.